Vanas armsas Petseris

Imettegeva veega kaevust ja karamellkommipoest kirjutab kirjanik Olev Remsu, keda seob Petseriga palju mälestusi.

Imettegeva veega kaevust ja karamellkommipoest kirjutab kirjanik Olev Remsu, keda seob Petseriga palju mälestusi.

Petserit tunnen ma päris algusest saadik. Mida see tähendab? Seda, et ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui seal esimest korda käisin. Igatahes pidid bussid juba käima, sest üks vana sinepikollane ZiS (Zavod imeni Stalina) peatus Vahtseliina lossivaremete peatuses tolmusel maanteel meie ees; uksepooled lõid pauhti lahti – see oli mõjus automaatika, tehnika viimane sõna. Meie tähendab mind, arvata poole tosina aasta vanust naasklit, tädi Heljut ning suurt kartulikotti seaga. Riugam ei olnud siiski elus, ehkki keegi ei öelnud kunagi sealiha, vaid ikka ja alati siga, õigemini tsiiga, nagu kärssnina Võrumaal kutsutakse. Mäletan, et tädi Helju meenutas: „Vanasti sõitsime hobusega.“ Minuga rääkis ta alati üldkeelt ja seepärast ma murret selgeks ei saanudki.

Hiljem tulid juba teised bussid, Ungari omad – neist kõige uhkem oli Ikaros-Lux, milles mina püüdsin alati trügida istmele, mille ees oli laud ja laual lamp. Mõnikord sai lampi lülitist põlema plõksata, teinekord mitte. Oi, milline valus löök, kui neil kohtadel juba keegi istus! Veelgi hiljem tase langes, kolisesid jälle Vene bussid, igasugu PaZ ja LaZ-id, kusjuures viimast hüüti ilusate busside mälestuseks Hiina-Ikaruseks.

Oli buss, milline tahes, turg oli ikka ühesugune. Turuplats asus kohe keset linna, hirmsasti haisvast bussijaamast ehk sajakonna sammu kaugusel, räämas punasest telliskivist veetorni all. Ümber turu paiknesid kaubaread, pisikesed, kuid ikkagi kivist poeputkad ühise varikatuse all, kusjuures see varikatus ise toetus ei rohkemale ega vähemale kui sammastikule.

Minagi käisin arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas, on laulnud Ristikivi. Ega ta ole pidanud silmas Petserit?

Nüüd tean, seda kaupmeeste vene stiili – üks eklektitsismi harusid – võib ohtralt leida Siberi linnades nagu Omsk, Atšinsk ja Jenisseisk, mujal on see kahjuks lammutatud.

Turg kihas, rahvast vooris, nii et hoia ja keela. Esimene asi oli osta müügiplats ja üürida kaal. Tädi Helju ei osanud vist hästi vene keelt ning ega seda polnud ka eriti tarvis. Paks, valges kitlis, tähtis mammi turu kaaluputkas tundis tädi Heljut kui vana kundet. Tädi surus talle pihku raha, mis oli juba bussis valmis pandud, ning võttis kausside ja vihtidega kaalu kaenla alla. Kartulikott sealihaga oli teise kaenla all, mina sain kanda kausse ja vihte. Neid oli keelatud kaotada, kuna tädi Helju ei teadnud, mis siis küll saab, kui ma mõne vihu maha pillan ning me pärast üles ei leia. „Venemaal on palju vargaid,“ manitses ta mind kohe. „Nemad juba leitud asja sulle tagasi ei anna.“

Turul olid letid seatud nõnda, et nende vahele tekki-sid nagu tänavad, seal uitasid peamiselt puhvaikades ja kirsavoides inimesed, nõnda et oli kole raske vahet teha, kes on mees, kes naine. Tädi laotas letile vakstu, vakstule kodus valmisraiutud lihatükid, pirisedes lendas kohale kärbseparv. Seda olid nad oodanud! Juba enne, kui tädi kaalu sai (see tähendab, et kaalunokad püsisid võrdsel kõrgusel, kui mõlemad kausid olid tühjad), olid ostjad kohal. Näitasid näpuga lihatükile, tädi tõstis selle kaa- lukausile, teisele kausile viskas vihtusid ning siis ütles hinna. Numbreid ta teadis ja ehk oskas vene keeltki rohkem, kuid miks seda kõnelda, kui saab vaikimisi hakkama?

Tavaliselt ei võetud kaupa ära, peeti halvaks või kalliks ja ega tädi ka pahaks ei pannud, et peab niisama kaaluma.

Minu kohta öeldi, et ma ei seisa pudeliski paigal. Eks ma pidin seda iseloomustust õigustama ning tädi lubaski mul minna luusima, kuid turult ei tohtinud ma välja minna.

Mida kõike seal ei müüdud! Mune, mett, villaseid kindaid, isegi vilte, kuigi päike lõõskas mis hirmus. Ühes nurgas olid elusad loomad – kanad, haned, kitsed.

Mina vaatasin kaubaridade poeputkadesse, kuna seal müüdi komme. Ja eks tädi oli mulle ka rahanatukese pihku surunud hoiatusega: „Vaata, et sa ära ei kaota.“

Näitasin siis karamellkompvekkide peale, ütlesin “Sto gramm.” ning maksin rubla kakskümmend kopikat. Oi, kuidas mind tõmbasid värvilised sibulkuplid, mis olid juba turu viimases otsas näha.

Ainult et ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui esimest korda kloostrisse sain. Kindlasti olin juba mitu korda enne turul ja luteri kirikus käinud, kindlasti sisenesin ma üksinda. Tädi oli eestlane ja luterlane. Kui tädi kaubast varem lahti sai ning tagasisõidubussini aega jäi, läksime Petseri luteri kirikusse. Õigeusu pühamute poole tädi ei vaadanudki. Ei, ta ei öelnud midagi halba, aga tunda oli vaikivalt tõrjuv hoiak. Tädi elas Võromaa ja Setomaa piiril – seal tehti eriti täpset vahet, kes on kes. Meenuvad rohked kerjused kloostrivärava ees, munakivisillutisega tee orgu, kirikute juurde, ja majesteetlik, vanaaegne tõld poolel langusel, mis minusugusele poisiklutile tundus huvitavamgi kui kirikud ise.

Taas Petseris

Ja vaat, selle suve lõpus olen ma taas Petseri bussijaamas. Uskumatu, aga muutunud ei ole suurt midagi. Hais on endine, ehk kraadi jagu vingemgi, kuna tulevaste muutuste algusena on maha lammutud asjalkäimise koht, tsementpõrand koos naiste- ja meesteauguga lageda taeva alla jäänud, kivid ümberringi hunnikus. Olen giidiks Lõuna-Eesti emakeeleõpetajatele, ootan, millal saabub kohale nende buss. Keegi ei või ette aimata, kaua võtab aega piiriületamine, seega on meil kokku lepitud kaks aega – kell 10 ja kell 10.30.

Nii, kell 10.10 ei ole bussi veel tulnud, otsustan marsruudi üle vaadata. Olen olnud giidiks ka linnades, mida ma ise külastan esimest korda. Tõsi, ega see päris õige asi ei ole, ja tegemist on olnud haruharvade eranditega. Parem siiski olla kindel. Ja kuigi Petserit tunnen ma nagu oma peopesa, asun nostalgilisele teekonnale.

Petseri on samasugune tolmune ja kasimatu linnake nagu vanasti, autosid müriseb ehk ainult rohkem kui ennemuiste; kindlasti käib rahvas euroopalikumalt riides. Turgu enam ei ole, selle asemel on turuühiskond. Aga karamellkommipoed sammaskäigu all on alles! Mäletan, et nõukogude aja lõpus ühendati väikesed uberikud suu- remateks kauplusteks – ju löödi lihtsalt maha vaheseinad. Kuid nüüd olid poed samasugused pisikesed nagu minu lapsepõlves, ja kõigis oli ka ühesugune kaubavalik, nagu toona, kõigist paiskus ninna kopitustki. Siis tundusid müüjannad vanad-vanad tädid, nüüd ilusad, kenad, noored vene neiud. Aga nad müüvad kokakoolat, Snickers’it, kõike, millest siis unistadagi ei osanud ning mida nüüd enam ei soovigi.

Pööran kloostri poole. Näen, kuidas musta rätti mässitud naine hakkab vales kohas üle tänava minema.

Kõigepealt lööb ette risti, siis astub sõiduteele ning, ennäe imet, ainus auto peatubki. Ristimärgil on jõudu. Teisele poole üle tee kõnniteele jõudnult teeb naine uue ristimärgi. Milleks üldse liikluseeskirjad, kui asja saab ka teisiti ajada?

Kloostriväravas ei ole kerjuseid, küll aga müüakse iga- sugust usu- ja meenepudi-padi: pearätte, riste, palvehel- beid, kloostrivaateid nii joonistustel kui akvarellidel, aga ka neid samu Snickers’i šokolaade. Turuühiskonnas on nutikam müüa kui almuseid paluda, turuühiskonnas leidub kasinalt halastust isegi kloostris. Viskan kiiruga pilgu peale – väravakirik on alles, kloostriaed särab õites, munakivitee orupõhja on samasugune, tõldki on alles, nagu kõik kirikudki. Jutu pärast ma ei karda, kloostri ajalugu ma tunnen, ehk koguni pareminigi kui võib brošüüridest lugeda. Aga mitmes tänav see oli Pihkva maanteel, kust tuli ära pöörata, et vana eesti koolini jõuda? See ei tule meelde. Oleks üsna vilets tunne, kui ma õpetajate ekskur- siooni rappa juhiksin või peaksin teed küsima. Kontrollin ka selle üle. Aah, sealt see maja paistabki!

Ja mis ma avastan venekeelse tahvli lähedal asuva maja seinal – siin asus aastatel 1940-1941 Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Petseri linnakomitee. Muide, vene keeleski on kirjutatud Petseri, mitte Petšorõ, nagu oleks oodanud. Huvitav, millal see on üles pandud? Võiks ju küsida, mida tähelepanuväärset võib olla ühes sellises mälestustahvlis, aga on küll. Tegemist on minu teada ainukese tunnismärgiga, et Petseri kuulus kunagi Eesti Vabariigile. Seda tõika on muidu igal pool hoole- ga maha salatud, isegi turismibrošüürid hiilivad sellest vaikides mööda.

Õpetajad ootavad

Kui ma tagasi bussijaama jõuan, ootavad seal juba õpetajad. Varsti-varsti on laialipudenenud rahvas koos ning alustame jalgsi ekskursiooniga. Räägin turust ja tädi Heljust, karamellkommipoodidest, kus praegu keemiarämpsu müüakse, ning kloostriväravas, Nikolski torni all ja Püha Nikolai kiriku õues jutustan kloostri ajalugu. Sellest, kuidas siinkandi maad katsid paksud põlismetsad, kus ulgusid hundid ja rändasid karud. Irboska mehed, isa ja poeg Selišid, käisid siin küttimas. Kord kuulsid nad Kamenka oru koopast inglite laulu, tundsid viirukisuitsu lõhna. See oli ime. Mehed pagesid koju, rääkisid sellest. Neid ei usutud, kuid asja hakati uurima. Ja siis selguski, et koopas elas eremiit, kes ei tahtnud mitte kellegagi suhelda, sõi metsaande ja põletas viirukit. Koopasuule oli kirjutatud “Jumalast antud koobas”, mis on praegugi alles selle avause kohal, mis viib Petseri kloostri maa-alustesse käikudesse. Siinkohal tuleb seletada, et “jumalast antud” tähendab looduslik ehk see ei ole kaevatud, vaid uhtvete ja karstiprotsesside mõjul ise tekkinud.

Rahvas ristis koopaümbruse Pühaks Mäeks. Tagantjärele on leitud kraabe koopaseinas allkirjaga Mark ja arvatakse, et tema see lauliski inglite laulu.

Tartu oli tollal veel katoliiklik ning Tartu õigeusklikke kiusati kõvasti taga. Ühel rikkal vene kaupmehel nimega Joann Šestnik sai villand. Ta valmistus kolima Pihkvasse, aga teel kuulis Jumalast antud koopast ning jäigi sinna elama, ehitas endale kirikugi, nimetas selle Issanda Uinumise ehk Uspeni (ka Uspenski) kirikuks. See oli aastal 1473 – seda loetaksegi kloostri sünniajaks. Ja vaadake, sealt puude vahelt see paistab!

Klooster on kenasti puhas ja korras, on seda aegade jooksul alati olnud, on kujunenud nagu vastanduseks räpasele linnale. Ja tõld, mis kuulus keisrinna Anna Joanovnale, Peeter Esimese vennatütrele, kes sai keisrin- naks sahkermahkri teel, nagu seda ikka juhtub. Anna oli abielus Kuramaa hertsogiga, elas kaua välismaal ning ei tahtnud Venemaast midagi teada. Kui ta mees suri, jäi ta iseseisvat vürstiriiki valitsema koos oma armukese Ernst Bironiga. Vene keeles on sõna, mida annaks eesti keelde tõlkida bironlus, ja tähendab see salakavalust ning alatust. Kui suri Peeter II, katkes Romanovite meesliin. Ainus, kelles oli veel Romanovite verd (umbes 25 protsenti) oli Anna ning Biron intrigeeriski tema keisrinnaks. Annale ei meeldinud sugugi Peterburi soine kliima – ta viis pea- linna tagasi Moskvasse, mis talle rohkem meeldis. Kord teekonnal Moskvast Kuramaale läks keisrinna tõld katki, mungad andsid talle uue, vana jäi aga igaveseks mälestu- seks sellest, kuidas keisrinnatiitel võib sülle langeda, kui sul on õige armuke.

Liivi sõja ajal oli kloostris ehk aegade nutikaim abt nimega Kornelius, kes oli ka ikoonimaalija. Tema suutis asju nõnda seada, et ei poolakad ega rootslased kloostrit suurt puudutanud. Aga see tekitas kahtlusi Ivan Groznõis – järsku on Kornelius äraandja, vaenupoole spioon? Ivan Groznõi lõi kloostrile kõige suuremat kasu toonud ülemal oma käe ja mõõgaga 1570. aastal pea maha, kahetses kohe oma tegu ning kandis verise, peata laiba Püha värava alt Maarja Ülendamise kirikusse.

Aga hiljemgi oli Korneliusest tolku. Kui poolakad piirasid eesotsas Hodkiewiczi ning kuningas Stefan Batory’ga 1581. aastal Pihkvat, lendas peata Kornelius koos Püha Antoniusega üle poolakate vägede – poo- lakad lõid põnnama ning jätsid Pihkva ründamise katki.

Räägin ka imettegeva veega kaevust, vähemalt väidavad nõnda kohalikud. Näemegi, kuidas turistid kokakoolapudeleisse püha vett kallavad. Nõukogude ajal, kui ateism õitses, tehti kaevuveele keemiline analüüs ning leiti, et vesi sisaldab üsna palju hõbedat. Oli plaanis isegi väärismetalli maa alt otsima hakata, kuid siiani ei ole seda tehtud.

Kaks asja on tõelised: need on varakamber ja kahekorruseline kellatorn ning koobaskäik pühade luukeredega. Mungad kraapisid endale ise viimase puhkepaiga, et siis igavesele unele heita, nagu esimese kiriku nimest tuleb!

Klooster vaadatud, siirdume Petseri 2. Keskkooli, Petseri eesti kooli. Aga see oleks juba järgmine jutt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga