Vana rendijahiga Kosi saarestikus

See lugu on neile, kes otsustavad raha kokku hoida. Margus Mets kirjeldab reisi Kosi saarestikku vanal rendijahil nimega Lurena. Kas vana jahi rentimine tasub ära? Põhjaliku vastuse ning praktilised soovitused saame loo autorilt.

See lugu on neile, kes otsustavad raha kokku hoida. Margus Mets kirjeldab reisi Kosi saarestikku vanal rendijahil nimega Lurena. Kas vana jahi rentimine tasub ära? Põhjaliku vastuse ning praktilised soovitused saame loo autorilt.

Kosi külalissadam on suur ja esinduslik, väikese jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Kaikohad on tuulte eest hästi kaitstud. Siin on kõik vajalik, et teha mereleminekuks viimased ettevalmistused: kaiäärne restoran, kauplus, mis varustatud söökide ja jookidega, avarad duširuumid. Meie jaht Lurena osutub hoolitsetud vanadaamiks, kelle sünniaasta on 1999. Üle-eelmise põlvkonna Bavaria 42 tekk ja kere on veidi luitunud, kuid esmapilgul igati usaldusväärne. Purjed on küll väljaveninud, kuid taglastus on igati okei. Mootor on päevinäinud välimusega, kuid puhas, generaatori rihm värskelt vahetatud ja õlitase normis. Meid ei häiri ka kerge kopitanud lõhn, logisev kambüüs ja kulunud kajutid. Me ju ei lootnudki economy-klassi rendijahilt elegantsi ja sära. 1930 eurot on kesksuvel nädala eest hea hind. Sama suure uue jahi eest oleks tulnud maksta vähemalt 1200 eurot rohkem. Kogenud meresõitjatena ei hakanud me sööke-jooke nädalaks ette varuma. Piirdusime päeva-kahe varuga. Et jahi vastuvõtmine sujub valutult ning ilm on ilus, otsustame kell 15.38 juba merele minna. Meie jaoks on uudne, et väljasõiduks tuleb tellida loots. Tegelikkuses on see sadamateenistuse väike punane rippmootoriga kummipaat. Kaide vahel on manööverdamiseks ruumi erakordselt vähe ning seetõttu lükataksegi jahi vöör „lootsiga” pöörangutel õigesse suunda ja turvatakse sind kuni mereväravateni. Ei ole raske ette kujutada, mis siin juhtuks, kui kõik väga erineva kogemusega kaptenid vabalt sisse-välja sõidaksid. Meie kurss on esmalt põhja, otse Türgi rannikule. Kohe selgub, et automaatpiloot kurssi ei hoia ja me purjetame nagu muiste. Õhtuks oleme läbinud 11 meremiili ja jõuame Psérimose saareni, et ööbida ühes kõrgete mägedega kaitstud lahesopis. Kümmekond jahti on ankrus. Üsna varsti saab selgeks, et avamerelt jookseb allatuult lahte sisse siiski laine, mis paneb jahid ebamugavalt lengerdama. Ootamatu on seegi, et mägede vahel keerutab tuul pidevalt 360 kraadi. Tuleb hoolikalt jälgida, et ümber ankru keerutav jaht naaberjahte ei müksaks. Peaasi, et ankur peaks. Käin iga tunni tagant tekil olukorda kontrollimas. Kõik on korras ja soe lõunamaine must öö on tegelikult müstiliselt ilus. Märkan, et ühel naabril ei pea ankur ja kuigi meeskond püüab seda pidama saada, otsustab kapten pärast südaööd minna otsima turvalisemat ankrupaika. Varsti lahkub ka üks 50-jalane katamaraan, kelle seltskonna ilmselt ankru otsas tõmblemine ära tüütas. Hommikuvalguses ärkame raksatuse peale. Oleme vööriga sisse sõitnud meist õhtul suhteliselt kaugel olnud jahile. Meie ankur on järele andnud. Ka aluspesus naabrid on tekil ning püüavad meie rautatud vööri oma jahist eemal hoida. Vendrid vahele, mootor käima, ankur üles… Selgub, et ankruketid on teise jahiga risti. Ja siis jookseb meie ankrukett ülestulemise asemel täies ulatuses merre. Uus katse peaaegu õnnestub, kuid lõpeb samamoodi. Saan aru, et kett ei haaku korralikult kulunud ankruvintsiga. Kolmandal katsel riskin ja surun ankruketi käega vastu töötavat vintsi. Õnnestub. Pääseme mootoriga liikuma. Õnneks on meie ja naaberjahi vigastused üllatavalt tühised. Nende meeskond kinnitab, et kõik on okei. Meil mitte. Korraliku ankruta ei ole nädalane reis mõeldav. Lisaks sellele vibreerib häälekalt laines kogu roolisüsteem. Teatame mobiiliga rendifirmale, et tuleme Kosile tagasi. Veidi enne sildumist puruneb mootori käigumehhanism nii, et käiku välja ei saa. Ja meist mitte väga kaugel on ühe luksusliku mootorjahi ahter. Päästame olukorra päris napilt. Meie Lurena on osutunud üsna kapriisseks vanadaamiks. Soovime rendifirmalt uut jahti, et veeta merel kaunis ja muretu puhkus. Oleme mõne noorema neiu eest nõus tublisti juurde maksma. Kuid vaba jahti ei ole. Käigukangi trossisüsteem parandatakse ära. Ja ankruketti soovitataksegi ülestõstmisel käega pidevalt turvata, sest vints on vana, algelise ehitusega ja kulunud. Otseselt katki ei olevat midagi. Rool olevat samuti lihtsalt kulunud, kuid töökorras. Automaatpiloot olevat nüüd samuti korras. Pärast lõunat sõidame uuesti merele. Remont on võtnud vaid 2,5 tundi, kuid kaotanud oleme terve päeva. Automaatpiloot tööle ei hakka. Etendus keset merd ja ainult meile Teeme kiiret sõitu ja mõne tunni pärast oleme Kálymnose saare mägisel asustamata tagaküljel. Siin saame oma läbielamistele tõelist leevendust. Hetkega on meie umber kümned delfiinid. Suured Vahemere delfiinid, üle kahe meetri pikad. Neist kaks ujub pidevalt jahi vööris vaid õige veidi vee all, nii et näed ta silmi, uimi ja hallikasrohekat siledat nahka. Aeg-ajalt paar vahetub. Nemad on ilmselt solistid. Kaks läheneb jahile paremalt, siis kaks vasakult, siis ema koos väikese pojaga. Taustatantsijad välgutavad seljauime mõne meetri kaugusel. Kogu etendus on väga tempokas, kutsudes esile meie hõiskeid ja ohkeid. Just jahi vöör on see tõeline loož, kus kõik sünnib sinu ümber. Need, kes istusid jahi ahtris, jäid just vahetust lähedusest ilma. Ja siis äkki on kõik, lõpp, etendus on läbi, esinejad on kadunud ega tule vaatamata meie ovatsioonidele isegi kummardama. Veel pikka aega ootasime, et see korduks, sest ilma nendeta oli äkki nii üksik ja tühi tunne. See kümmekond minutit oli meie meeled nii kõrgele tõstnud. Etteruttavalt ütlen, et see jäi ka meie ainsaks kohtumiseks delfiinidega. Kohtumist sellise suure ja heatujulise parvega, kes jahiga lustima hakkab, peetakse viimastel aastatel suisa erakordseks. Vahemere hariliku delfiini populatsioon väheneb kiires tempos. Mitmed mereuurijad väidavad, et see kaunis liik on koguni väljasuremisohus. Miski takistavat nende paljunemist. Reostus, haigused, kalavarude kiire vähenemine või mitmed mõjurid koos? Jaanilaupäev Lérose saarel Õhtuks jõuame Lérose saareni. Oleme läbinud Kosilt 25 meremiili. Valime ööbimiseks väikese siselahe koos külakesega. Meil on siiralt hea meel, et siin on jahtidele turvalised ankruga poid. Õngitseme ühe sellise pootshaagiga veest välja ning kinnitame selle küljes oleva ankruotsa vööris knaapi. Neid poisid on Vahemerel kahte-kolme liiki. Väiksemad poid tuleb tõsta tekile, suuremad jäävad vette ning paati tuleb tõmmata vaid kinnitusots. Igal juhul on see jahi oma ankruga võrreldes oluliselt turvalisem ööbimisviis. Ujume, laseme vette ka oma väikese kummipaadi ning õhtul sõidame sellega kaldale, kohalikku taverni sööma. Mõistagi tuleb edasi-tagasi sõita mitu korda, sest lisaks juhile me üle kahe täiskasvanu paati võtta ei riski. Söök on hea, kuid mitte imeline. Olen kogenud korduvalt, et Vahemere-äärsed rahvad teevad head sööki. Kuid… kui arvestada, millised hõrgud mereannid, liha ja värsked ürdid neil selleks kasutada on, peaks tulemus olema alati oivaline. Kreeklased kipuvad liha ja kala liiga kuivaks kõrvetama. Püüan neid natuke õpetada, kuid see osutub liiga keeruliseks. Kohalik kannuvein on täiesti joodav, eriti valge. Maitse- ja lõhnabuketilt sobib sellesse hetke väga hästi. Kardan, et Eestis põlgaksid veidi suuremad asjatundjad selle liiga tooreks, jõhkraks ja eriti halba viinamarjaaastasse kuuluvaks. On jaanilaupäev. Lõkke tegemisest mere äärde loobume. Minul õnnestub lauale kaubelda üks küünal ja õlilamp. Soe sume jaaniõhtu. Valgeid öid siin pole, isegi mitte jaaniööl. Varsti on meri süsimust, ritsikad siristavad ja tähed säravad. Mittetõmblevas jahis tuleb imeliselt rahulik uni. Ka hommik on rahulik ja helge. Usume, et õnn on lõplikult pöördunud meie kasuks. Diili ei sündinud Pärast hommikusuplust kell 7.45 ruttame merele. Kell 11.30 sildume juba Lepsoi saarel veidi suuremas endises kalurikülas, mis tänapäeval kohandatud suvitajate ja jahtide vastuvõtuks. Kail on vaid üks ametiisik, kes hetkel sehkendab veeutoga, kuid kohe peab ümberkehastuma sibi- ja prügiauto juhiks ning vähemalt oma jutu järgi on ka sadama kapten. Tema väitel võime kai ääres tasuta olla kuni neli tundi, siis peame aga end vormistama juba tasuliseks ööks. Kuid kuna me oleme valinud sildumiseks natuke ebasobiva koha, siis oleks mõistlik temaga kohe kuidagi kokkuleppele saada. Ma ei teinud sellest vihjest väljagi ning ütlesin, et minule teadaolevalt on kõik sadamad Kreekas külalisjahtidele tasuta. See mõttekäik ei meeldinud ametiisikule kuidagi ning ta läks ümber kehastuma sibija prügivedajaks. Lahkusime nelja tunni pärast maksmata sentigi. Neli tundi selles imelises külakeses meeldisid kõigile. See väikelinna mõõtu kaluriküla oma lihtsa rannapanoraami, värviliste kalapaatide, mäkke tõusvate kitsaste tänavate ja kloostriga on just see, mida kreeklased edukalt ülejäänud Euroopale müüvad. Pakkumisse võib lisada otse omaniku paadist värskeid mereande pakkuvad söögikohad, romantilised mõne toaga pisihotellid ja kaljudevahelised privaatsed ujumiskohad ning suurlinlane ongi ostetud. Ja puhkusega väga rahul. Midagi tõeliselt kohalikku Meie oleme taas merel ja veel enne õhtut Arkoi saarel väikese külakese kais kinni (24 meremiili). See näib üsna mahajäetud paigana, kuhu üksikud sissesõitnud on tulnud otsima askeetlikku rahu. 2 euro eest saad ühetoalises hotellis duši all käia ja ainsa kliendina restoranipidajaga maast ja ilmast rääkida. Sellest, kuidas ta talvel kiviaedu laob ja suvel siin restorani peab. Hea meelega laseb ta sulle teha suupistevaliku, kus koos kohalikud erilised maitsed. Siis toob ta paadist võrguga mingeid kohalikke karpe. Lõikab ühe noaga sealsamas pooleks ja pakub sulle maitsta selle oranžikat sisu. See maitseb põnevalt, tugevalt ja mõrkjalt. Õhtuks teeb ta neid sulle terve taldrikutäie, olles neid maitsestanud sibula, veiniäädika ja kes-teabveel- millega. Esimesed kolm maitsevad huvitavalt, ülejäänu söömiseks läheb vaja kõvasti tahtejõudu. Kurta pole mõtet, ise tahtsid midagi uut ja tõeliselt kohalikku. Hommikul tõstab ühe jahi perenaine veest nata moodi püügivahendi, milles siplevad vaksapikkused kalad. Teise jahi alt kerkivad pinnale väikesed WC-st pärinevad junnikesed, mille kalaparv hetkega nahka paneb. Looduse loomulik ringkäik. Siis jääb üks meie meeskonnaliige kinni selle ühetoalise hotelli duširuumi. Peremees on sunnitud ukse katki murdma. Sõimata saab selle eest muidugi peremehe naine. Selline lihtne kreeka elu. Aga väga mõnus. Tuulevaikus Kell 9 oleme uuesti merel. Sõidame edasi loodesse Foúrnoi saare poole. Sadamas ütles üks siinseid mereolusi hästi tundev türklane, et nüüd tuleb mitu päeva haruldast tuulevaikust ja seda peab nautima merel. Tean seda tunnet väga hästi. Tuult ei ole, õhk seisab. Sügavsinine meri on kui klaaspõrand, mis meelitab peale astuma. Ja kui astud, puruneb kõik valgeteks õhumullideks. Oleme keset merd, mootor seisab ja seda haruldast klaaspõrandat on igas suunas hulk meremiile. Taamal on kõrged kaljused saared. Ujume ja teeme vees meeleoluka grupipildi. Sellises kohas võib veeta tunde kartmata, et emotsioon hetkekski hääbuks.  Kosi ja seda ümbritsevat saarestikku peetakse tuuliseks purjetamispaigaks. Loodest tulevad tuuled moodustavad suviti piki Kreeka ja Türgi rannikut püsiva tuulekoridori. Jälgisin tuuli juba mitu kuud enne sõitu Kosile. Mereilmateadete tuulekaardid näitasid püsivat loodetuult kuni 10 m/s. Meie kogemus näitas, et olud võivad siin vahetuda väga kiiresti ning mitte alati vastavalt prognoosile. Mitmel korral juhtus, et lainet oli kaks meetrit, kuid purjetamiseks piisavat tuult ei olnud. Tuul ei vaibu ka ööseks, mistõttu tuleb ankrupaigad valida allatuule rannikutel. Isegi pealttuule sügavatesse lahesoppidesse jookseb ikkagi laine sisse. Saarte vahel võivad tekkida tugevad kohalikud tuulekoridorid. Nii võib juhtuda, et kõrgete mägede varjust välja tulles üllatab sind väga tugev tuul, mis pole ainult lühiajaline pagi. Tuulevaikust ei ennustanud ükski ilmasait. Aga siin ta on ja me pole õnnetud. Ka mootoriga sõit on meresõit. Lisaks laeb akusid, teeb sooja pesuvett, hoiab toidu külmas… Mõistagi ainult siis, kui generator on töökorras, kuid meie avastame üsna juhuslikult, et uus generaatoririhm on ribadeks ning generaator seisab. Seega ei saa me varsti isegi kraanist vett kätte ning vajaduse korral mootorit käivitada. Sõidame lähima saareni, Foúrnoini. Saame telefonitsi kätte Kosil paikneva rendifirma ning ütleme, et seekord on selline lugu… Meile antakse korraldus sõita Pátmosele, kus saab tehnilist abi. Nii ka teeme. Pátmosel Õhtul oleme Pátmose peasadamas Fokas ahtriga kai küljes kümnete teiste jahtide vahel. Meie päevateeks sai 41 meremiili. Siit pidi rendifirma lepingupartner meid ise üles otsima. Kuid keegi ei tule ja Kosi telefonid vaikivad. Isegi see number, mis anti meile kõige tõsisemateks hädajuhtumiteks. Tegelikult pole meil häda midagi, sest oleme kaunil mereäärsel linnapromenaadil, kust algab kitsaste tänavate, kohvikuterestoranide- kaupluste õhtune virvarr. Pisimure on vaid elektriga, sest ei siin ega enamikus teistes sadamates ei pakuta sulle kaldavoolu. Õnneks oleme sildunud ühe jäätisekioski juures, kus märkame välisseinas üksikut pistikut. Sõlmime kiiresti rahalise kokkuleppe ning varsti saame oma külmiku uuesti tööle ja kajutid valgeks. Meie juurde ei tule ka järgmisel hommikul mitte keegi ja Kosi telefonid vaikivad. Üritame ise linnast uut rihma leida. Asjatult. Mõistame, et meile on antud sundaeg saarega põhjalikumaks tutvumiseks. Pátmos pole väike askeetlik saareke, vaid paik, kus turist saab kõike. Rendime auto ja pool meeskonnast sõidab seiklema. Mina jään helistama ja abi ootama. Ühel hetkel antakse Kosilt lootust, et keegi ikka tuleb. Ja pärast lõunat ta tulebki, vahetab rihma ja ütleb, et kõik on okei. Üritan uurida, miks uus rihm võis puruneda. Ta kehitab vaid õlgu ja ütleb, et juhtub kõike. Palun ka mootori üldseisundit hinnata. Ta kuulab mürinat, gaasitab, näpib siit-sealt ja ütleb, et kõik on korras. Keda veel peaksin uskuma… Sõidan ülejäänud meeskonnaga pärastlõunasele ringsõidule. Saar on tõesti ilus. Kitsad mägised teed, avarad vaated ülevalt alla lahtedele, rannakaljudele ja väikestele lahesopikestele. Ujume kaljude vahel kristallselges vees koos uudishimulike kaladega. Hämmastav, et isegi esinduslikus bensiinijaamas nõutakse sularaha. Juba oleme harjunud, et enamikus söögikohtades ja väikestes kauplustes nõutakse sularaha. Põhjendus on ikka üks, et ei taheta pankadele mitte midagi anda. Ja nii ei anta ka riigile käibemaksu, sest just pangad ja riik olevat Kreeka ja kreeklased paljaks varastanud. Nendel teemadel pole mõtet isegi rääkida, sest see on kõigile täiesti selge. Jälle merel Kell 18.15 sõidame uuesti merele. Mootoriga, sest tuult ei ole. Aga lained on. Läbinud vaid kolm miili, hakkab mootoriruumist tulema tugevat sinist suitsu, mis täidab varsti kõik siseruumid. Lülitame mootori välja. Leiame üles tulekustuti. Meie olukord ei ole kiita. Lähikonnas pole ühtki alust. Mootor kärssab, purjedele tuult ei ole, sügavus on 60 meetrit ja… lained viivad meid suurte kaljude suunas. Helistan Kosile hädanumbril. See ei vasta. Aega veel on. Teeme kiirnõupidamise. Mootori jahutussüsteemi välisring töötas. Seega võib põhjus olla siseringis. Laseme mootoril veidi jahtuda ning avame paksu käterätiga ettevaatlikult jahutussüsteemi korgi. Sealt pahiseb välja kuuma auru. Valame mootorisse kaheksa liitrit magedat vett. Seega oli süsteem veest peaaegu tühi olnud. Keda veel võiksin uskuda… Märkame, et ka generaatori rihm on uuesti lõtv. Pingutid on nii väsinud, et ei hoia asendit. Õnneks mootor käivitub, pole kahjustatud ning töötab järgmised kolm tundi Lérose saareni. Viskame nalja, et mis järgmisena jahil üles ütleb, kas nüüd on selle vibreeriva rooli kord. See nali tundub kuidagi liiga karm. Mõtleme jätkuvalt positiivselt ja kottpimedas sildume sügavas siselahes Lakki sadamas ahtriga kai külge. Oleme läbinud 20 meremiili. Hommik on õhtust oluliselt helgem. Väikelinnas saab hommikusööki, käia duši all, rannas ujuda. Leian üles ka linnakese puuviljaturu. Täiesti erilised on Kreeka enda apelsinid, hommikul korjatud, värsked rohelised lehed alles küljes. Peremees kiidab Kreeka oma kaupa ega soovita kaks-kolm korda kallimat importi. Ma ei kahetse, et teda uskusin. Merele läheme alles keskpäeval. Tuulevaikus on läbi, me purjetame parajas tuules ja laines vaid üheksa meremiili. Varasel õhtul võtame poi Kálymnose saare Emboriose külakese juures. Valime kõige kaldaäärsema poi kaljude juures. Siit on kõige lähem kaldale restorani ujuda. Jah, ujuda, sest pool meie kummipaadist ei pea õhku kinni. Jahist kaldale ja tagasi ujumine on siin vägagi levinud. Selles on parasjagu huumorit. Tervitan just meie jahist mööda ujuvat härrasmeest, kellel riided ja rahakott pealaele seotud. Mõni maja ja viis restorani Külakeses on paarkümmend oma aiaga majakest, kuid vähemalt viis restorani. Selge, et need söögikohad on merelt tulijatele. Teadsime, et neist ühes ootab eestlasi alati üllatus. Õhtusöögile minekuks tellime jahi juurde kollase paadi. Sellelt kaile ronimine ei olegi väga lihtne, sest tuul pole vaibunud ja avamerelaine jookseb lahte sisse. Ka jaht lengerdab poi küljes. Veedame lahtise taeva all sumeda suveõhtu. Toit on kreekalikult hea, kuid võiks olla hõrgum, vein on kohalik ja kasin. On hea olla. Peremees ja perenaine püüavad end jagada meie ja prantslaste laua vahel. Mees mängib kitarri, naine laulab. Viisakusest tuleb pererahvas külaliste lauda ning siis pead ära rääkima, kes oled, kustkohast tuled ja kuhu lähed, kuidas meeldib. Koos laulmine meil väga hästi ei õnnestu. Me pole just suured lauluinimesed ja eestlaste laule nad ei tea. Hommikul 8.10 lahkume Kálymnoselt, et olla lõuna paiku tagasi Kosil. Merel tõuseb laine peagi suureks ja ebamugavaks. Tuult on ehk 8–9 m/s, kuid tõuseb pidevalt. Saare varjust välja jõudes kägiseb ja vibreerib Lurena üsna ähvardavalt. Head purjekad naudivad meie kõrval uljast kihutamist. Me peame pöialt, et vanadaam tervena kodusadamasse jõuaks. Tuul puhub juba 14 m/s. Oleme Kosil. Enne tanklasse sisenemist rehvime purjed ja käivitame mootori. Enne otsustavat manöövrit kiilub käigukang taas kinni. Mootor seisma, eespuri lahti ja uuesti merele, sest nii tugeva tuulega tanklasse ei purjeta. Meelitame merel käigukangi trossi uuesti liikuma ja järgmisel katsel sildume ohutult tanklasse. Tangime paagid täis ja laseme „lootsil” end oma kai äärde nügida. Päevateele jäi 29 meremiili. Lurena vaadatakse pealt ning vee alt üle. Tuuker pole millegagi rahul. Mina arvan, et selle vibreeriva rooliga. Saame teada, et me olimegi viimased, kes selle jahiga merele saadeti. Järgmisel nädalal läheb vanadaam põhjalikule ülevaatusele ning siis otsustakse, kuidas edasi. Tagantjärele tunduvad juhtumid vana rendijahiga isegi lõbusad. Siiski teen kindla järelduse, et selline kokkuhoid ja risk ei tasu end ära. Üht-teist võib juhtuda iga jahiga, kuid uue ja hooldatud jahiga ei saa juhtuda midagi iga päev. Meil oli õnne, et tõeliselt ohtu ei sattunud. Rooli purunemine tuules ja laines oleks… Aastaid tagasi kinnitasin endale, et merele lähen vaid alusega, mida tunnen ja olen kindel selle tehnilises korrasolekus. Siiski olen teinud mõne erandi. Ja kõigil kordadel on läinud keeruliseks – olen olnud navigatsiooniseadmeteta pimedal tuulisel merel, 15-kraadise pakasega jäätuvas metallpaadis… Seekord sain kinnituse, et vana rendijahti võtta ei tasu. Kui pead kokku hoidma, võta väiksem või mitte tipphooajal, aga uus. Aga minna tasub, sest Kreekas on mõnus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga