Andre Nõmm soovitab Herbert Pontingu (1870—1935) Briti Filmi Instituudi poolt 2011. aastal digitaalselt töödeldud dokumentaalfilmi „The Great White Silence”, mis viib vaataja Robert Falcon Scotti traagiliselt lõppenud Terra Nova ekspeditsioonile.
Bygdøy poolsaarel Oslos seisab kuulus polaarlaev Fram. Laeva ei räsi enam jää ega ohusta tundmatud veed. Nüüd uudistavad selle nurgataguseid suvistes riietes turistid, keda jahutab muuseumi kliimaseade. Nad kõik hakkavad armastama oma magamistuba, nähes Amundseni paariruutmeetrist kajutit, ning eelistavad pigem lärmakaid naabreid kui seda hirmutavat kriginat, kus jää otsib endale teed, et kruvida läbi puulaeva laudadest. On neid, kes ostavad fuajeest kaasa mõne raamatu või dokumentaalfilmi, võib-olla satub näppu ka „The Great White Silence” ja nad avastavad, et neid ei heidutagi vanamoodsalt hääletud filmikaadrid, kuna paljud on äsja kogenud, et tänapäevane Michel Hazanaviciuse „Artist” võib ka ilma sõnadeta olla väga rikas film.
Terra Nova ekspeditsioon
Dokumentaalfilm „The Great White Silence” viib vaataja Robert Falcon Scotti Terra Nova ekspeditsioonile (1910–1912, ametlikult Briti Antarktika Ekspeditsioon), mis pidi täitma viimased valged laigud gloobusel. Lahendamist vajas lõunapoolus − üks viimastest maanurkadest, kuhu maadeavastajad ei olnud veel jõudnud. Kuid brittidele tekkis ootamatu konkurent. Teade Framilt kõlas lühidalt: „Ma lähen lõunasse. Amundsen”, andes sellega teada, et norralased on otsustanud oma laevanina pöörata plaanitud põhjapooluse asemel hoopis lõuna poole. Roald Amundsen suutis oma lakoonilise sõnumiga paisata õhku hulga närvilisust, mida paljud britid pole tänapäevani andestanud. Mõne arvates oli norralaste käitumine ebaõiglane, nimetades neid koguni sportlasteks, kellel ei olnud sooja ega külma avastamisest, vaid kelle ainus soov oli saavutada esikoht võidujooksus poolusele. Amundsen on ootamatult järjekorras ette trüginud ja pöördunud radadele, mille britid olid juba enne sisse käinud ja kus Scotti eesmärk oli vormistada viimased ja otsustavad sammud.
Amundseni ja Scotti lugu on niivõrd põimunud, et neid lahti harutada tundub isegi „The Great White Silence’i” soovitamisel väär, olgugi et film räägib üksnes Terra Nova tegemistest. Seda võidujooksu mängitakse üsna tõetruult uuesti suurepärases telefilmis „The Last Place on Earth”. Jättes norralased hetkeks kõrvale, siis Terra Nova suursugusel ekspeditsioonil ei tohtinud midagi jääda varustuse taha − kaasaegne võimsus pidi ületama igasugused takistused, mis jääkõrb võis ette seada, ehkki tuleb tõdeda, et see kõik jäi alla loodustarkustele, mida Amundsen käis enne lõunapoolusele minekut saamas innuiididelt. Scotti varustusest ei puudunud ka foto- ja filmitehnika, mille taga seisis ekspeditsiooniliikmena Herbert Ponting. See kõik pidi triumfi jäädvustama ning tänu sellele on tänapäeval võimalik vaadata originaalkaadreid 1911.–1913. aasta ekspeditsioonilt ja saada tõetruu pilt selle aja oludest.
Kui Scotti ekspeditsioon tuli tagasi ligikaudu 2000 fotoga ja rohke filmimaterjaliga, siis Amundseni kontole jäi neid märksa vähem ja ka need ülesvõtted on peamiselt päevast, kui jõuti poolusele. Ja kas ei ole halastamatu, et Scotti hindamatust fotovaramust on kõige tuntum just see, kus Scott ja tema mehed kurnatult ja pettunult vaatavad kaamerasse, kõrval valges vaikuses plaksumas lipp, millel värvid on õiged, aga muster vale. Norralased on ette jõudnud. Scotti ainus soov on nüüd kiiresti saada minema maalt, mille Amundsen oli juba jõudnud ristida kuningas Haakon VII platooks. Mehe silmadesse on juba sel hetkel kirjutatud sõnad, mis hiljem leitakse tema elutul kehal lebavast päevikust: „The Great God, This is an awful place”.
Kanged mehed
Scott, Nansen, Amundsen, Byrd ja Shackleton on vaid mõned kangetest meestest, keda kiskus olevikust eemale ning kes olid valmis ennast andma tundmatuse kätesse, et viia meid samm-sammult edasi uute avastusteni. Aeg oli selline, kus jäi veel pisutki ruumi ja vabadust uskuda asjadest, mida tegelikult ei olnud olemas ja kus kuningaks oli ainult oma silm. „Otsime mehi, ohtlik reis, väike palk, kibe külm, pikad kuud täielikus pimeduses, pidev oht, ohutu tagasipöördumine kaheldav, au ja tunnustus edu korral,” kirjutas Ernest Shackleton kuulutuses, millega otsis liikmeid ekspeditsioonile. Katseaeg ei olnud 4 kuud, vaid paar-kolm aastat. Kõrvalepõikena soovitan vaadata dokumentaalfilmi „Byrd’s First Antarctic Expedition 1928” – kaadrid Antarktika kohal vaevalt kõrgust hoidva lennuki pardalt on vahest ühed ehedamad kogu polaarekspeditsioonide dokumentalistika ajaloos, neid vaadates neelan justkui ise sisse külma õhku, mis tungib lahtiste akendega lennukisse, millega Byrd teeb esimest lendu lõunapoolusele.
Herbert Pontingu filmimaterjal ilmus originaalis esimest korda 1924. aastal, seda juba siis dokumentaalfilmina „The Great White Silence” (tummfilm). Hiljem, 1933. aastal, ilmus Pontingu materjalist täiendatud filmiversioon „90 Degrees South” (taustaks muusika), mis suuresti põhines varem avaldatud materjalil. Ka viimane on praegu saadaval DVD-versioonis ning vähemalt selle kirjutise koostamise hetkel täies mahus ka Youtube’is üleval, nagu ka varem soovitatud Byrdi film. Kõrval seisev kaanepilt on aga „The Great White Silence’i” 2011. aasta versioonist, kus parema kvaliteedi saavutamiseks viis Briti Filmi Instituut läbi filmi digitaalse töötluse. Uue taustamuusikana on kasutatud Simon Ficher Turneri loomingut.
Ponting suri 1935. aastal Londonis. Loodetud edu, mida ta filmiga soovis saavutada, tema eluajal ei tulnud. Oma jälje jätsid Scotti hukkumine, ekspeditsioonist ülesjäänud suured võlad ja varsti alanud sõda. Brittide Antarktika-ekspeditsioonid jäid mõneks ajaks unustusse, sest Scotti aja kangelased olid teistsugused, nad hoidsid käes pigem sõjarelva ega suusatanud lõpututel lumeväljadel. Ka Pontingu fotod valgest vaikusest jäid ootama paremaid aegu. Nüüd, sada aastat hiljem, ei ole vaja sõnu, et mõista nende hääletute kaadrite tegelikku rikkust.