Valesti planeeritud matka hind on kõrge

Eesti Matkaliidu asepresident ja „8000-meetri klubisse” kuuluv mägironija Raivo Plumer selgitab, miks on tähtis matka planeerimine.

Eesti Matkaliidu asepresident ja „8000-meetri klubisse” kuuluv mägironija Raivo Plumer selgitab, miks on tähtis matka planeerimine.

Millest matka planeerimist alustada?

Kõigepealt on vaja selgusele jõuda oma soovides ja eesmärkides. Need võivad väga erinevad olla, looduse pildistamisest kuni sportliku matkani välja. Kui eelnev matkakogemus on olemas, on asi lihtsam. Siis on teada, kuidas tuleb toime suure füüsilise koormuse, telgis ööbimise, liikumise ja toiduvalmistamisega kehvades tingimustes, nigelate pesemisolude ja muude ebamugavustega. Enne tõsisemat matka tasub mõnepäevaste matkadega grupi sobivust, enda võimeid ja saadavate emotsioonide piisavust kontrollida.

Matka planeerimisel tuleb ju tegelda ka igasuguse matkavälise asjaajamisega?

Mitmesuguste dokumentide ja vormistuslike küsimustega tegelemine matka ettevalmistusel on täiesti omaette suund: sõidupiletid, reisidokumendid, viisad, kindlustused, teatud piirkondades eriload ja maksud, vaktsineerimis- ja tervisetõendid, valuutavahetustõendid jmt. Kõigega edukaks toimetulekuks tasub ülesanded jaotada grupiliikmete vahel. Sportlikud matkad on soovitav registreerida Eesti Matkaliidus või tema liikmesorganisatsioonides.

Kaua teil näiteks matka planeerimine aega võtab?

Kodulähedase ühe- või paaripäevase matka ettevalmistamiseks piisab tihti nädalast. Kuid kui tegemist on piirkonna esmakordse külastusega, siis mida varem infokogumisega alustada, seda parem. Nädalase piiritaguse matka korral võiks see vabalt olla pool aastat. Matka ettevalmistuse käigus ei tasu laisk olla, kuna ajaliselt pikki matku sooritatakse enamasti kodust kaugel ja sõidu- ning muud kulud on suured, „vigade parandus” kujuneks kulukaks ja tülikaks. Eriti kui arvestada, et maakeral on nii palju huvitavaid ja kauneid kohti, milleni jõuda tahaks!

Milliseid infoallikaid kasutate?

Traditsiooniliselt on infoallikateks olnud reisikirjeldused ja muu kirjandus; möödunud sajandil üha enam turismiprospektid ja -raamatud, turismibürood ja -infopunktid, matkaklubid, filmid ja ajakirjandus, sh. tele- ja raadiosaated. Oluline roll on üha detailsemaks ja täpsemaks muutuval kaardimaterjalil. Kõiki neid kipub viimasel ajal tahaplaanile suruma Internet.

Kui usaldusväärseks pidada Internetist saadavat informatsiooni?

Mistahes allikast saadud info puhul tuleb hinnata selle usaldusväärsust. Internet kui kõige laiemate võimalustega allikas kipub esirinnas olema ka ebausaldusväärse info hulga poolest. Teenusepakkujate andmetel kipub nende pakutav olema piirkonnas või isegi terves maailmas see kõige-kõige, alates mugavusest ja turvalisusest ning lõpetades loodusobjektide ainulaadsuse ja isegi mõõtmetega! Alati tasub infot koguda mitmest allikast ja andmeid omavahel võrrelda. Hea kontrollivõimalus on küsida vahetuid muljeid ja hinnanguid piirkonda külastanutelt; neilt saadav info on seda väärtuslikum, mida lähedasemate huvide ja väärtushinnangutega ollakse. Ka Interneti-foorumid on head taustainfo saamiseks.

Tänapäeval ei ole matkade eesmärk sageli ainult sportlik?

Ainult sportlike eesmärkidega matk kipub jääma ühekülgseks ja ainult sel eesmärgil suurte kulutuste tegemine on ebaotstarbekas. Piirkonna ja seeläbi kogu maailma paremaks tunnetamiseks tasub ettevalmistusel kasutada kõiki käepäraseid viise ja vahendeid – tutvuda geograafiliste iseärasustega, riigi ja piirkonna ajaloo ja kaasaegse olukorraga, kultuuriga, kohalike elanike harjumuste, tavade ja komme- tega. Viimased on eriti olulised, isegi eluliselt tähtsad meist kultuuriliselt ja uskumuselt erinevate rahvaste külastamisel. Vajalikke infoallikaid leidub tänapäeval piisavalt. Alustada tasub teatmelistest üldandmetest, siis liikuda edasi turismiinfole ning seejärel juba sügavuti kultuuri-, ajaloo- ja muudesse valdkondadesse. Asja tõsiselt võttes ilmneb peagi, et maht kasvab üle pea, tuleb teha valikuid. Kuid vähemalt ühe piirkonda kajas- tava ilukirjandusliku teose läbilugemiseks peaks ikka aega leidma.

Millal ja kuhu minna?

Kuigi matkata saab igal ajal, valitakse matka aeg konkreetses piirkonnas liikumiseks tavaliselt kõige soodsam – siis on huviobjektidele ligipääs kõige lihtsam ja kiirem. Eesti lähiümb- ruses on klimaatilised tingimused Eestiga sarnased; väikese erandi moodustavad vaid Skandinaavia mägialad ja polaarjoonetagune piirkond. Kaugemate kohtade osas tuleb eelnevalt põhjalikumalt infot koguda.

Jalgsi- ja rattamatku korraldatakse enamasti suve-, vahel ka sügisperioodil. Nii näiteks võib septembri keskel Lapimaal putukavabalt kuldset sügist nautida. Mägimatkadeks Alpides ja Kaukasuses on soodsaim aeg juuli ja august. Suusamatkadeks sobiv aeg on lähipiirkondades talve teisel poolel

ja kevade algul – sel ajal on valget aega juba küllaldaselt ning näpistava külma ajad hakkavad mööda saama.

Kui kauaks minna?

See sõltub nii vaba aja olemasolust, grupi ettevalmistusest ja eesmärkidest kui ka rahalistest võimalustest. Mida väiksem on eelnev kogemus, seda lühiajalisem peaks olema matk. Ja mida parem on ettevalmistus ja kõrgemad eesmärgid, seda kestvam võib olla matk. Tasub arvestada, et mida pikem matk, seda raskem seljakott. Silmas tuleb pidada sedagi, kuhu minnakse. Vaid lühikese matka pärast teisele mandrile lendamine tõstab reisipäeva maksumust kordades ja selliseks ettevõtmiseks peaks keskmise sissetulekuga inimene oma raha peale vihane olema.

Millest sõltub marsruudi põhiskeemi valik?

Valida on nelja variandi vahel: joon-, ring-, radiaal- ja segamarsruut. Neil kõigil on oma head ja vead. Näiteks joonmarsruuti kasutades saab hõlmata ulatusliku maa-ala ja palju näha. Selle marsruudi puuduseks on raske seljakott, sest kogu varustus on algusest peale kaasas. Samuti tuleb lisaks marsruudi alguspunkti jõudmisele organiseerida lõpp-punktist ärasaamine. Ringmarsruudi eelis võrreldes joonmarsruudiga on sama algus- ja lõpp-punkt; sinna on võimalik jätta ka oma transpordiva- hend ning eraldi juhi järele vajadust pole. Puuduseks on väikese maa-ala hõlmamine. Kott on samamoodi algusest peale raske. Radiaalmarsruudi korral luuakse matkapiirkonna keskmesse baaslaager ja sooritatakse sealt lühemaid ja pikemaid (nii edasi-tagasi kui ringmarsruudil liikumisena) retki ümbruskonna huviobjektidele. Eelisteks on sama algus- ja lõpp-punkt ning kerge seljakott. Puuduseks on väikese maa- ala hõlmamine ja matka terviklikkuse puudumine. Võimalikud on ka erinevad segamarsruudid, kus kombineeritakse joon-, ring- ja radiaalmarsruute eesmärgiga kasutada nende eeliseid ja vähendada puudu- seid. Rasketel matkadel kasutatakse enamasti segamarsruuti.

Millise mõõtkavaga kaarte kasutada?

Jalgsi liikumiseks on kõige sobivamad kaardid ja skeemid mastaabiga 1:50 000 ja 1:100 000. Ratta- ja veematkadel sobib mastaap 1:200 000, automatkadel veelgi väiksem. Tehniliselt keerukate lõikude läbimiseks on tihti vaja detailsemat kaarti, skeemi või krokiid. Nende mastaabid on enamasti 1:10 000 ja 1:25 000.

Kui matk on sportliku iseloomuga, siis kui pikalt päevas matkatakse?

See sõltub paljudest asjaoludest, nagu looduslikud takistused, füüsiline võimekus, ilm jmt. Üldiselt võib käigutunde olla päevas maksimaalselt 8–10, mitmepäevasel matkal 6–7. Mida suurem on absoluutne kõrgus, seda väiksem on keskmine liikumiskiirus. Liikumiskiirust vähendab matka algul ka kõrgusega kohanemine – organism vajab aklimatiseerumiseks aega.

Kui raske peaks sellisel juhul olema seljakott?

Seljakoti soovitav kaal meestel on kuni 2/5 kehakaalust, naistel 1/3 kehakaalust; maksimaalne kaal võib meestel olla 1/2 kehakaalust, naistel 2/5 kehakaalust.

Tõsised matkamehed rõhutavad sageli, et olulist osa matka õnnestumises mängib grupi komplekteerimine?

Raskel matkal on see määrava tähtsusega. Kuid üldiselt algab kõik eesmärkidest. Komplekteerimisel lähtutakse enamasti üksteise tund- misest ning ühistest huvidest ja eesmärkidest. Soovitav on, et kõigil oleks ligilähedaselt sama füüsiline ja tehniline ettevalmistus. Liikmete huvid ja eesmärgid peavad olema võimalikult ühtsed. Matkagrupi kõik liikmed peavad ettevalmistuses kaasa lööma – see ühtlustab eesmärke ja häälestab neid eesmärke saavutama.

Kogu grupi võimalused määrab suuresti grupi kõige nõrgem lüli. Mida keerukam ja kestvam on matk, seda paremini üksteist tundvad ja võrdvõimelisemad peavad olema selle liikmed. Ka perega puhkuse veetmisel tuleb arvestada kõige väetimaga – tema määrab liikumistempo, päevateekondade pikkuse, huviobjektide hulga ja ka kogu matka kestuse.

Kui suur võiks matkaseltskond olla?

Raskel matkal peab olema kaks või rohkem liiget, kuid soovitavalt mitte üle 12. Eriti rasketel matkadel loetakse optimaalseks osalejate arvuks 6 kuni 8. Selline grupp tegutseb mobiilselt ja suudab õnnetusjuhtumi korral end enamasti ise abistada. Sellised matkad on osalejate füüsilistest võimetest tulenevalt ainsad, kus hoolega jälgitakse grupi soolist koosseisu – naiste osakaalu ei viida tavaliselt üle ühe kolmandiku.

Kuidas matkaks treenida?

Organism peab toime tulema külma, janu, kuumuse, nakkusohu, hapnikupuuduse ja muu taolisega. Eeldused selleks ja ohtude ning haigestumiste vältimiseks loob järjekindel kehaline ettevalmistus. Üldiselt harrastamiseks sobivad mitmesugused vastupidavusalad (jooksmine, suusatamine, orienteerumine, jalgrattasõit, ujumine), aga ka sportmängud. Seljakoti kandmisest tingitud vaevuste vähendamiseks on soovitav treenida õlavööd. Pikaajaliseks vastupidavuseks on oluline ühtlase sammuga liikumise ja sügava rütmilise hingamise oskus. Ka läheb vaja head tasakaalu ja staatilist vastupidavust.

Kuidas peaks tervist kontrollima?

Enne matka tasub käia arsti juures oma tervislikku seisundit kontrollimas, võimalusel teha koormustest. Hambad tuleb korda teha ja kõik põletikud välja ravida – viimastel on kombeks matka käigus ägeneda. Ühe rühmaliikme haigestumine võib tähendada matka katkemist kogu rühmale. Enne nakkusohtlikku piirkonda suundumist tuleb teha vajalikud kaitsesüstimised. Apteegi komplekteerimine ja arsti roll usaldatakse rühmas tavaliselt selles vallas kõige pädevamale, vajadusel tuleb konsulteerida mõne arstiga. Põhiliste esmaabivõtete ja apteegi kasutamisega võiksid olla kursis kõik grupiliikmed.

Kui suured peavad olema teoreetilised teadmised?

Matkaliigist oleneb ka matkatehniline ettevalmistus. Mida raskem on matk, seda vajalikumad on mitmekülgsed teoreetilised teadmised. Keerulise reljeefiga ohtuderikkas piirkonnas liikumiseks on vajalik tunda meteoroloogiat, geograafiat, topograafiat, geoloogiat, sidepidamisviise, füsioloogiat jmt. Matkaliigiti on tähtis tunda kärestike ja liustike iseärasusi, liiklust, laviiniohtlikke nõlvu, külma ja tuule mõju, hõredast õhust tulenevaid ohte jne.

Millega arvestada varustuse hankimisel?

Matkaks vajaliku varustuse hankimine ja korrastamine võib kesta kogu ettevalmistuse aja, eriti kui tegemist on esmakordse matkale minekuga. Suures plaanis võib varustuse jaotada kolme ossa: isiklik varustus, grupivarustus ja toiduaineid.

Varustuse ettevalmistus algab nimekirja koostamise ja selle läbiarutamisega. Täpsustatakse, mis on olemas, mida on vaja juurde hankida, ning lepitakse kokku, kes korrastab olemasoleva grupivarustuse. Isikliku varustusega peavad tegelema kõik grupi liikmed.

Isikliku varustuse põhiosadeks on jalanõud, riietus, olmevarustus (siia kuuluvad enamasti magamiskott ja -matt, toidunõud, hügieenivahendid jmt), isiklik tehniline varustus, mis on matkaliigiti erinev, ja muu va- rustus (alates seljakotist ja lõpetades rahaga). Grupivarustuse põhiosad on olmevarustus (telgid, keeduvahendid, apteek jmt) ja tehniline varustus, mis sõltub matkaliigist.

Uut varustust tasub enne matkale minemist katsetada, eriti saapaid, seljakotti ja telki; vajadusel saab neid mugavamaks kohendada. Liikumiskiiruse ja ohutuse huvides tuleb matkale kaasa võtta vaid hädavajalik. Ühepäevasel matkal pannakse põhirõhk liikumisvarustusele, mitmepäevasel on tähtsad ka olmevarustus ja toiduained. Grupivarustus jaotatakse tavaliselt tugevamate (meeste) vahel. Oma isiklikku varustust ja toiduaineid kannavad kõik.

Mida matkal süüakse ja palju toitu matkal kulub?

Toiduainete kaasavõtmisel lähtutakse energiavajadusest ja jälgitakse ka rasvade, süsivesikute ning valkude tasakaalu. Asi algab menüü koostamisest, mille aluseks on söögikorra- ja päevaratsioonid. Toiduained võetakse enamasti kaasa kuivainena ja kerges pakendis. Keskmise raskusega nädalasel matkal tasub inimese kohta arvestada 700-800 grammi toiduaineid päevas. Füüsiliselt raskel ja külmal suusamatkal tuleb toiduaineid inimese kohta arvestada 1 kg ja rohkemgi päevas. Tihti kasutatakse dehüdrateeritud toitu, mis on väga kerge, kuid ka kallis.

Kuidas suhtuda „energiapommidesse”?

Võib kasutada ka toidulisandeid ja jõujoogikontsentraate, kuid kauakestval matkal on üldiselt seda parem, mida kodusem ja harjumuspärasem on kaasavõetav toit. Väsinud organismi „energiapommidega” turgutamine võib anda soovitule vastupidise efekti ja täieliku kurnatuseni viia.

• Matkajatele on muutunud keskkonnast ja koormusest tulenevalt kõige raskem matka 2. või 3. päev, seetõttu tasub 4. päev planeerida kergem või teha hoopis puhkepäev.

• Iga matkanädala kohta tuleb arvestada vähemalt üks puhkepäev.

• Ebapüsiva ilmastiku korral on tark arvestada nädala kohta 1–2 varupäeva.

• Raske päeva järgselt kavandada kergem päev või isegi puhkepäev.

• Lihtsal matkal saab osalejate võimete erinevusi suhteliselt lihtsalt

siluda sobiva puhkepauside valiku ja seljakoti kaalu reguleerimisega.

• Vertikaalsuunas tõusu koos raske seljakotiga ei tasu päevas planeerida üle 1000 meetri.

• Jõu taastamiseks on vajalik leida ohutud, mugavad ja kasutamisel vähe energiat nõudvad laagrikohad (lihtne telgiplatse tasandada, joogivee olemasolu jmt).

• Avariiolukorraks peab olema ette nähtud piirkonnast väljatuleku võimalus mistahes marsruudi punktist.

• Kütteaine ja põleti valikul võib määravaks olla matkapiirkonnas saadaolev kütus, sest põlevaineid ei lubata lennukiga transportida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga