Vaimustav VANUATU

Allan Kaldoja käis koos üheksaliikmelise eestlaste grupiga antropoloog Jaanus Plaadi juhtimisel teispool maakera, Vanuatu saarel. Vanuatu on erakordne pärl inimesele, keda paelub lingvistika, antropoloogia, etnoloogia, religioonid ja ajalugu.

Allan Kaldoja käis koos üheksaliikmelise eestlaste grupiga antropoloog Jaanus Plaadi juhtimisel teispool maakera, Vanuatu saarel. Vanuatu on erakordne pärl inimesele, keda paelub lingvistika, antropoloogia, etnoloogia, religioonid ja ajalugu. Vanuatu on pisikeste vulkaaniliste saarte ahelik Vaikse ookeani edelaosas. Täpsemalt Okeaania Melaneesia-osas Fidžist läänes, Saalomoni saartest kagus ja Uus-Kaledooniast kirdes. Eestist vaadates üpris täpselt teispool maakera. Vanuatu 250 000 elanikust üle 90% on melaneeslased, kes nimetavad end üldmõistena ni-vanuatudeks ehk Vanuatult pärit inimesteks. Riigis elab ka prantslasi, britte, austraallasi ja viimasel aastakümnel üha rohkem hiinlasi – viimased on piirkonnas aktiivsed, ehitades teid, tegeledes kaubandusega ja luues oma kogukondi, mis on kohalikele juba pisut vastumeelseks muutumas. Vanuatu sai iseseisvaks, vabanedes 1980. aastal Briti-Prantsuse kondomiiniumi ülemvõimu alt – seni oli piirkonna nimetuseks Uus-Hebriidid, selle nime pani saarestikule aastal 1774 kapten James Cook. Taoline topeltvalitsusega imperiaalne võimujagamine oli iseenesest haruldane nähtus. Riigi koosseisu kuuluvast 82 saarekesest, millest vaid 14 on suuremad kui 100 km², on püsivalt asustatud umbes 60. Riigi rahaühikuks on vatu, neid saab praegu ühe euro eest umbes 115. Toidu-, kütuse-ja majutushinnad on pealinnas Port Vilas võrreldavad Eestiga, kuid väiksematelsaartel võivad hinnad olla märksa kõrgemad, kuna kaupade transport on keeruline ja kallis ning mahud väikesed. Leidub muidugi ka planeedi tippluksusega puuderdatud nurgakesi koos vastavate hindadega. Suuremate saarte vaheline transport toimub lennu- ja laevaühenduse abil, muul juhul aitab paat. Külastasime seda troopilist saarestikku septembris-oktoobris ehk kolmekuise kuivema ja jahedama perioodi lõpus, ent enne orkaanihooaega, mis juhatab sisse niiskema ja kuumema kolmveerandaasta. Lendasime läbi Singapuri ja Brisbane’i, viimast läbivad kõik Eesti poolt alustades mõistlikumad lennumarsruudid. Pool aastat ette ostes tuli lennupiletite eest kokku tasuda suurusjärgus 1500 eurot. Meie üheksaliikmelise delegatsiooni juht oli professor Jaanus Plaat, antropoloog, kes uurib juba aastaid Vanuatu Tanna saare kargokultusi, tunneb kohalikke külavanemaid ja on, mulle tundub, sinnakanti oma südame jätnud. Suure tõenäosusega on see eesti mees üks lugupeetumaid valgeid inimesi Tanna saarel. Viibisimegi vaid pealinnasaarel Efatetel ja lõunas asuval Tannal, sestap olen kogenud ja mõistan kirjeldada vaid osakest sellest, mis Vanuatul pakkuda. Antropoloogia häll Mis võiks ajendada üht siitkandi rändurit nõnda kaugele reisima? Paradiislikke korallisaari leiab kindlasti ka lähemalt. Vanuatu on erakordne pärl just inimesele, keda paelub lingvistika, antropoloogia, etnoloogia, religioonid ja ajalugu. Kellele pakub pinget elektrieelse elulaadi kogemine. Ning keda lumivalge või hallmusta liivaga kaunid ookeanirannad, korallide vahel sukeldumine-snorgeldamine, papaia-kookosedieet ning kalastusretked troopilise päikese all seejuures eriti ei sega. Melaneeslased on juba iseenesest väga huvitav inimrühm. Kui seni on kaasaegse inimese DNA-d analüüsides leitud jälgi meie eellaste kunagistest kontaktidest neandertali ja Denisova inimliikidega, siis viimasel ajal on mõnedki teadlased püstitanud hüpoteesi, mille kohaselt võib melaneeslaste DNA anda põhjust oletada, et kontakte on olnud ka kolmanda, seni tundmata iidse inimliigiga. Välimuselt on melaneeslased tumedanahalised, meile sarnase silmakujuga ja tumedate krässus juustega. Ent osal saartel leidub ka minusuguse silmale eriti eksootilisi tumedanahalisi, ent loomulikult blondide juuste ja teinekord ka siniste silmadega inimesi. Kohalik lingua franca on bislama, mis on sisuliselt kohalikule olustikule kohandatud inglise keel, mille kirjapildiks on häälduse sirge transkriptsioon. Lisaks on ametlikud prantsuse ja inglise keel. Kuid nüüd peamise juurde – Vanuatu 250 000 elanikku räägivad kokku rohkem kui 120 eri keelt! See tähendab, et keskmiselt on igal keelel vaid umbes 2000 kõnelejat. Sisuliselt räägitakse igas suuremas külas või saareosas eri keelt. Kui naaberkülade keeled võivad üksteisega veel sarnaneda, siis saare teise kalda või mäeahelikutaguse külaga suhtlemiseks tuleb nende keel ära õppida. Nii on Vanuatu tõeline Paabeli torn ja lingvistide paradiis – maailmas ei ole teist nii tihedalt eri keeltega ülepuistatud kohta. Ja paljud ni-vanuatud on seetõttu tõelised polüglotid, nelja, viie või kuue keele valdamist ei peeta millekski eriliseks. Arhailine elulaad Lisaks on Vanuatu üks väheseid paiku planeedil, kus on veel võimalik näha suhteliselt muutumatul ja elaval kujul sellist eluviisi, mida inimesed suure tõenäosusega pikki aastasadu, kui mitte -tuhandeid on harrastanud. Esimesed inimesed asustasid selle vulkaanilise aheliku saared umbes 3000 aastat tagasi. Ja viimased inimesed, kes praegu veel elavad traditsioonilistes lehtedest ja roost hüttides, kannavad ainsa riietusesemena rohuseelikut või peenisekaitset nambat, kütivad vibu ja tömbi otsaga nooltega metsast nahkhiiri ning peavad igal õhtul nakamali-väljakul kaavatseremooniat, kohanevad kaasaegse „tsiviliseeritud“ maailma rauahõnguliste mehaaniliste meetoditega kardetavasti lähema kümmekonna aasta jooksul. Juba ehitavad hiinlased teid, juba kerkivad mobiilsidemastid ja siin-seal rookatustel on juba oma koha leidnud päikesepatareid. Koos elektri ja levi saabumisega on üks väga pikk epohh maailma ajaloost igavesti ajalookardinate taha kadunud või parimal juhul raamatuisse ja filmidesse taandunud. Ka religioonide vallas on tegemist äärmiselt põneva paigaga. Viimase kolmesaja aastaga ehk alates esmakokkupuudetest eurooplastega on kristlikud misjonärid Vanuatul tublisti tööd teinud. Tänaseks on kolmandik rahvast presbüterlased, leidub ka roomakatolikke, anglikaane, seitsmenda päeva adventiste, Jehoova tunnistajaid ja teisi. Muuseas, viimane ametlik inimsöömise juhtum leidis Vanuatu Malekula saarel aset 1960. aastail. Kui ühelt sealtkandi mehelt uurisin, kas on olnud kuulda ka mitteametlikest juhtumitest, välgutas ta oma ilusaid valgeid hambaid, naeris laialt ja mainis, et misjonärid olevat need kõige maitsvamad olnud. Muuseas, üks misjonäride söömise põhjusi oli kohalike uskumus, et haiguse saab ravida vaid nõid, kes on haiguse põhjustanud – misjonärid aga oskasid haigusi ravida... Ega siis kristlus tühjale kohale tulnud, ni-vanuatud nimetavad oma vana traditsioonilist usundit kastomiks. Vanal kastomusundil on kindlasti vähemalt sama palju variatsioone kui saartel keeli, kuid ühe Tanna saare versiooni kohaselt lõi jumal Ugnen suure kivi, pani sellele mulla, vee, taimed ja elusolendid ning andis inimestele vabalt kasutada kõik, mis maal, meres või õhus. Tänutäheks on inimestel kohustus elada omavahel ning loodusega rahus ja harmoonias ning igal õhtul pühas nakamalis ehk tseremooniaplatsil jumala auks käävat juua. Vana kastom-usundi pinnalt, mida oluliselt ahistasid eurooplastest anastajad, orjakaupmehed ja misjonärid, tekkisid alates 19. sajandi lõpust, aga eriti 20. sajandi alguses ja siis teise maailmasõja ajal mitmes Melaneesia piirkonnas niinimetatud kargokultused. Vanuatu tuntuimad ja ka tänapäeval elujõulised on Tanna saare John Frumi kultus ja prints Philipi kultus. Kargokultuste peamiseks tõukeajendiks Vanuatul sai see, kui traditsioonilistes ja lihtsates tingimustes elavad inimesed, kelle kokkupuuted valgetega olid seni olnud kõike muud kui meeldivad, kohtusid USA armeega, kes piirkonda teise maailmasõja ajal baase ehitas. Sisuliselt sattus ürgajast tulnud inimene tööle baasi, kus oli nende jaoks hulgaliselt lihtsalt uskumatuid asju – lennukid, külmkapid, suured laevad, konservid, välgumihklid ja mida kõike veel. Ja mis samuti oluline – mustanahalisi inimesi koheldi valgete poolt enam-vähem võrdselt! Ameeriklastel polnud midagi selle vastu, et kohalikud oma kastom-usundit praktiseerisid! Nii tekkiski kogu piirkonnas sel perioodil palju nägemusi-lugusid, mille ühendavaiks joonteks on see, et naasta tuleb kastomusundi juurde, eurooplaste ahelad küljest raputada, ameeriklased on sõbrad ning peagi naaseb jumalus, olgu see siis John Frum või keegi teine, kes toob inimestele kogu selle külluse, mida nad sõjabaasides nägid. Nagu ikka, on need lood mitmekihilised, dünaamilised ja elavad, jumal nimega John Frum elab näiteks Tanna saare Yasuri vulkaanis, ent muidugi on ka USA mustanahaline president Barack Obama tema kehastus. Kõige eelmainitu kõrval on ühiskonnas jätkuvalt oluline ja loomulik roll maagial, looduses on tabu-kohad (termin tabu ehk ’keelatud’ on samuti Okeaaniast pärit), mägedes elavad eraktargad, kes on ühiskonna lugupeetuimad liikmed ning kelle juurde minnakse alati viimases hädas, näiteks siis, kui arstid ei suuda aidata, ohverdatakse üks kana ja kaavajuur ning saadakse tavaliselt ka abi. Kaunis loodus Vanuatu looduse suurim dominant on mõistagi Vaikne ookean, korallrifid, kaunid palmirannad, aga ka troopilised metsad, keskmäestik (kõrgeim tipp Tabwemasana Espiritu Santo saarel on 1879 meetrit), kosed, vulkaanid. Huvitaval kombel ei ole looduses ühtegi inimesele ohtlikku liiki, puuduvad mürgised maod ja putukad ning suuremad kiskjad. Suurimaks ulukiks on metssiga. Taimestik on põhjalase silmale mitmekesine, kuid võrdluses sama kliimavöötme aladega võrdlemisi liigihõre. Kindlasti avaldavad muljet hiiglaslikud banjanipuud, millest suurimad on tänu õhujuurte pidevale lisandumisele kasvanud nii poole jalgpallistaadioni suurusteks puidumassiivideks. Just banjanid võinuks inspireerida Tolkieni kirjutama „käivatest puudest“. Vete elukond on aga väga liigirikas, ulatudes vaaladest, haidest, dugongidest ja delfiinidest suurte püügikalade ja tuhandete eri rifikalade ja koorikloomadeni. Igast minu põgusalt markeeritud teemast võiks jäädagi jutustama, kuid seda on minust juba paremini tehtud. Kellel huvi tekkis, sel soovitan lugeda Jeremy MacClancy raamatut „To Kill a Bird with Two Stones“ või vaadata Pärnu filmifestivalilgi äramärgitud Rachael Wilsoni filmi „Yakel“. Ja siis igaks juhuks vaadata, kui palju maksaks lennupiletid, kui näiteks septembri lõpus paariks nädalaks sinna minna. Tekst ja fotod: Allan Kaldoja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga