Kristina Kallas kirjutab, kuidas vabatahtlik töö kodust kaugel võimaldab maailma avastada ja parandada.
Kui ma pärast pikka ja lohisevat 4-tunnist mägedest ülesse sõitu McLeod Ganjis bussist välja astusin märkasin kohe, et olen sattunud India turismimekasse. Olin kergelt pettunud. Olin tulnud otsima Indiat, kuid leidsin eest väga lääneliku külakese, kus iga kolmas tänaval vastutulija oli valge turist.
McLeod Ganji elanikkond koosneb hindudest, tiibetlastest, keda siin on kohati ilmselt kõige rohkem, ja läänlastest (kutsume neid siis nii), kes on siia sattunud erinevatel põhjustel. Tänaseks olen õppinud seda segu siin nautima, sest tegemist on tõelise globaalse külaga. Mu USA-st pärit kolleeg põhjendas oma otsust siia elama asuda just sellega, et ta on alati unistanud elamisest väikeses külas, kus ta kõiki tunneb, kuid kus pole tavalist külakese sumbunud õhkkonda, kus kõik inimesed on väga erinevad, räägivad erinevaid keeli, söövad väga erinevaid sööke ja tähistavad erinevaid pühasid.
Väike Tiibet Indias
Enne siia sattumist teadsin ma McLeod Ganjist vähe, veel vähem tiibetlastest ja nende kultuurist. McLeod Ganj, mida tuntakse ka Dharamsala nime all, on Tiibeti põgenike keskus Indias. Siin resideerib ka tiibetlaste usu- ja poliitiline juht 14. Dalai Lama. Kuni Dalai Lama siia asumiseni 1959. aastal oli McLeod Ganj Lääne-Himaalaja küngastel asuv brittide poolt maha jäetud garnison, mida ümbritsesid väikesed hindu külakesed. Brittide kohalolekut meenutab väike anglikaani kirik ja surnuaed küla ääre peal.
Tänaseks on McLeod Ganjist kujunenud omamoodi väike Tiibet keset Indiat. Dalai Lama persoon meelitab siia igal aastal kohale suure hulga turiste, kes täidavad selle väikese küla tänavakohvikud ning on kohalike budismi- ja Tiibeti-alast kirjandust müüvate raamatupoodide ja suveniiriputkade peamised kliendid. Kaks nädalat pärast Tiibeti uut aastat, mis Gregoriuse kalendri järgi satub veebruari lõppu või märtsi algusesse, viib Dalai Lama läbi iga-aastast budismi õpetuse sessiooni. Sel perioodil täitub pisike McLeod Ganj turistidega kogu maailmast. Tänaseks elab Indias ligikaudu 180 000 tiibetlast. Igal aastal lisandub ligi 3000 uut põgenikku. Suure osa neist moodustavad noorukid ja lapsed, kelle vanemad on saatnud Indiasse haridust omandama, mis kodumaal on muutunud kättesaamatuks (ja ka hiinakeelseks). Tiibeti eksiilvalitsus, mis asub McLeod Ganjist 2 km eemal, finantseerib kolme erinevat kooli, kus õpetatakse tiibeti keelt, ajalugu, kultuuri ja inglise keelt ning “lääne teadusi” (nii nimetatakse siin matemaatikat, füüsikat, geograafiat jne). Teise poole põgenikest moodustavad nunnad ja mungad, kes pagevad Indiasse kodumaal valitseva religioosse tagakiusamise eest, ning eesmärgiga saada siinsetes kloostrites võimalust sukelduda budismi filosoofiasse oma ala meistrite käe all.
Tiibetlaste lood on kurvavõitu – vaid vähesed on pääsenud põgenema terve perega. Indiasse tullakse peamiselt üksinda, jättes maha kogu pere. Suur osa minu õpilastest pole juba ligi kümme aastat oma vanemaid ja õdesid-vendi näinud. Põgenemistee on raske. Retk Katmandusse Nepalis viib üle lumiste Himaalaja tippude, kohati 6000m kõrgusel merepinnast ning kestab nädalaid, vahel ka kuid. Kogu tee läbitakse jala, ilma korraliku varustuse, jalanõude või riieteta. Katmandus asuvasse ÜRO põgenike laagrisse saabuvad lumepimeduse all kannatavad ja jäätunud jäsemetega põgenikud.
Suur osa põgenikest elab just siin, McLeod Ganjis. Külake asub 1770m kõrgusel merepinnast Himaalaja eelmägedes. Seda ümbritsevad lumised tipud ja temperatuur on siin mitte-indialikult jahe – kuumimal suveperioodil mais ja juunis keskmiselt +30°C. See on ka põhjus, miks mitmed Indias ringi rändavad turistid eelistavad sel perioodil just siia tulla kuumuseperioodi lõppu ootama.
Ümbritsevatel metsaga kaetud mäeküngastel asuvad oma eraldatuses budistlikud munga- ja nunnakloostrid, kus tiibetlased tudeerivad pikki aastaid budistlikke tekste.
Inglise keele õpetajaks
McLeod Ganj kubiseb vabatahtlikest. Kes on tulnud heategevusorganisatsioonidesse abistama India vaeseimaid, kes tegeleb kohaliku ingliskeelse väljaande korrespondendina, kes organiseerib keskkonnateadlikkuse projekte. Kõige rohkem nõutud on siin aga inglise keele õpetaja amet. Suure tõenäosusega astub pärast paari päeva pikkust kohapeal viibimist teie juurde noor munk, kes palub hakata tema inglise keele õpetajaks. Kokkulepped on tavaliselt väga mitteformaalsed, kuid veetes tunni või kaks päevas, õpetades väga pühendunud õpilast, on tänuväärne töö. Lisaboonusena õpite hästi tundma Tiibeti kultuuri ja omandate algteadmised budismi filosoofiast.
Inglise keele õpetajaks võib siin hakata igaüks, kes valdab seda keelt soravalt kõnekeele tasandil. Ka klassiõpet korraldavates koolides ei nõuta mingit kvalifikatsiooni, eelnevat õpetamise kogemust ka mitte.
Mina valisin oma kooli välja veel Eestis olles, kuid suur osa inimestest satub siia õpetama juhuslikult, tulles McLeod Ganji turistina, leides eest suurepärase koha ja otsustades siia kauemaks jääda ja natuke õpetada.
Üks vabatahtlik inglise keele õpetaja töötab siin keskmiselt 3 või 4 nädalat ja rändab siis edasi. Minu koormus on 2 tundi päevas, üks hommikul ja teine õhtul. Keskmine klassi suurus on 30 õpilast, peamiselt tiibetlased. Kuid McLeod Ganj on oma inglise keele koolidega juba kuulsust võitnud ka mujal Aasias (eelkõige tänu inglise keelt emakeelena rääkivatele vabatahtlikele) ning siia koolidesse saabub huvilisi ka Taist, Koreast, Vietnamist, Mongooliast ja mujalt Aasiast.
Budistlik õpetus laia maailma
Päris märgatav osa minu õpilastest on mungad ja nunnad – suur osa neist on reisinud siia Lõuna-Indias asuvatest kloostritest. Peamine põhjus inglise keele õppimiseks on soov viia õpetus budismi filosoofiast laiemasse maailma.
Mõned õpilased on ka poliitiliselt aktiivsed Tiibeti vabaduse eest võitlejad ning nad õpivad inglise keelt selleks, et selgitada maailmale Tiibeti okupatsiooniga seonduvat. Suuremal osal on siiski palju lakoonilisem põhjus – nad tahavad leida tööd Indias, kus inglise keel on mitteametlikult teine riigikeel.
Tiibetlased on väga pühendunud ja tänulikud õpilased. Suur osa neist on koolis käinud vaid 3 kuni 6 aastat, mõni aga üldse mitte. Nad haaravad kinni igast võimalusest õppida, istudes päev läbi kõikides tundides olenemata sellest, kas see on algajate või edasijõudnute klass. Nende kodutööd on väga südamlikud ja soojad, täis tänusõnu õpetamise eest ja soove, et mul läheks elus kõik hästi.
Choekyi on inglise keeles väga algaja – õppinud vaid 6 kuud – ja vaatamata sellele, et minu klass on mõeldud edasijõudnutele, ilmub ta kohusetundlikult igal hommikul minu tundi. Tegelikult on ta istunud ka juba varahommikuses algajate tunnis ja jääb ka pärast minu tundi istuma kõrgema taseme tundi. Ma olen kindel, et ta ei saa aru peaaegu millestki, mida tunnis räägitakse, kuid ta kirjutab kõik kohusetundlikult tahvli pealt maha ja püüab kõva häälega kaasa lugeda. Minu üllatuseks areneb ta inglise keel väga kiiresti.
Õpetaja amet on siin, nagu ka mujal Aasias, väga lugupeetav. Õpetaja poole pöördutakse kummardades, mis oli mulle alguses harjumatu, ning õpetaja õpetust peetakse autoriteetseks ja vastuvaidlemist ei tohi olla. Tai õpilased tõid mulle näiteks oma sünnipäeval kingitusi, sest Tais on, vastupidiselt läänele, kombeks teha oma sünnipäeval kingitusi neile, keda austatakse, peamiselt oma vanematele ja õpetajatele. Sellise aupakliku suhtumusega on alguses raske harjuda, kuid vestlustest õpilastega on selgunud, et see on kõigest tänu selle eest, et ma olen reisinud nii pika maa siia selleks, et neile tasuta inglise keelt õpetada.
Tutvus nukitsameestega
Kolmandal päeval pärast saabumist loksun ma kahe teise vabatahtlikuga ülikuumas bussis mägedest alla lagendikul asuvasse migrantide laagrisse. Meiega on Tong-Lenist kaasa tulnud vabatahtlike koordinaator Anna, kes räägib entusiastlikult, kui vahvad laagrilapsed on. Tong-Len on heategevusorganisatsioon, mis on keset laagrit pannud püsti kool-telgi, et anda laagrilastele võimalust elementaarset haridust saada. Anna ütleb, et tingimused pole kiita – laagris ei ole vett ja haigused vohavad.
Minu ettekujutus kehvadest tingimustest osutus natuke liiga naiivseks. Tegelikult elavad need inimesed mustadest prügikottidest ehitatud telkides, ilma veeta, ilma elektrita, tualetiks vaid telgitagune nurk, kohutav hais ja mustus, kuni 10 inimest pead-jalad koos.
Kui ma lasteaeda (mis osutus väga viisakaks telgiks keset seda prügimäge) sisse astusin, kargas mulle korraga sülle kümme nukitsameest. Kes rippus käte, kes püksisääre küljes ja kõik hõikasid rõõmsalt: „Hallo Madam!” Pean tunnistama, et mu ehmatus oli suur – nad olid nii mustad! Ninast jooksis tatt ja see oli laiali tõmmatud üle kogu näo. Juuksed olid mustusest püsti, kammi polnud nad ilmselt sünnist saati näinud. Nende alatoitlusest harjumatult kõhnad käekesed ja jalakesed olid täis igasugu vorpe ja sügelevaid arme.
Lasteaia idee on hoolitseda laagri pisimate eest, kui nende suuremad õed ja vennad paar meetrit eemal teises telgis lugema ja kirjutama õpivad. Kaks tundi tegelemist nendega selles kuumas telgis väsitas mind tõsiselt. Vaatasin imestusega Celine’i, kes suutis nii energiliselt ja rõõmsalt kõigi nende mängudega kaasa minna.
Celine oli selleks ajaks lasteaias töötanud juba kaks kuud ja lapsed tundsid teda hästi. Me õpetasime neile ingliskeelseid lastelaule, joonistasime ja mängisime mänge. Kui Celine minult küsis, kas ma homme ka tulen, kõhklesin hetke, sest hirm hakkamasaamise ees ja igasugu haigusi üles korjata oli päris suur, kuid endalegi üllatuseks vastasin jaatavalt.
Tänaseks olen laagris töötanud juba kaks kuud ja laste saavutused on silmaga nähtavad – nad tunnevad seitset inglise tähestiku tähte, kuut hindi tähte ja hindi numbreid kümneni! Nende vanemad õed ja vennad on juba ametis korrutustabeli kallal.
Kummastav on kuulata lugusid sellest, et taoline igasugu vahenditeta telk-kool annab lastele rohkem kui keskmine India riigikool, kus õpetajad tihti lihtsalt ei ilmu tundi. Riigikooli õpetaja amet Indias on eluaegne ja vallandamist ei eksisteeri, seega mingit survet õpetada pole.
Märkusena olgu öeldud, et lapse kooli panemine tähendab Indias reaalseid rahalisi väljaminekuid ja lisaks ei ole see kohustuslik. Haridus on endiselt rikkamate perede privileeg (siit ka 60-protsendine kirjaoskus). Seetõttu on vaeseimate kastide lapsevanemad, kes ei saa endale lubada väljaminekuid koolivormile ja õpikutele ning kelle jaoks laps on reaalne töötegija ja sissetuleku allikas, keeldunud oma lapsi kooli panemast. Kuid meie telk-kool kogub üha enam populaarsust.
Migrantide laager tekkis siia Himaalaja jalamile juba 35 aastat tagasi, kui esimesed väljarändajad India Rajasthani ja Maharashtra osariikidest liikusid rikkamasse Himachal Pradeshi (HP) osariiki lootes leida tööd. HP on India üks kiiremini arenevaid osariike, mis meelitab siia lisaks turistidele ka palju immigrante teistest osariikidest.
Inimesed on tihti sunnitud kodust lahkuma seetõttu, et nende haritav maa on muutunud kasutuks kõrbeks ega suuda enam elatist pakkuda. Kuid kastisüsteemist läbiimbunud India ühiskonnas on põllumehel, kes on oma maa maha jätnud ja migrandiks hakanud, peaaegu võimatu tööd leida. Isegi mitte ehitusel, kus makstakse 50 ruupiat (15 krooni) päevas ning kus eelistatakse “kohalikke”. Ainuke võimalus on ise endale tööandjaks hakata, ja hakkajamad mehed laagris teenivad perele söögiraha saapaviksijatena või prügisorteerijatena. Naised ja lapsed on ametis peamiselt kerjamisega.
Laagrikooli haldav Tong-Len on pidevalt kasvav organisatsioon, kellel on alati puudus vabatahtlikest. Tong-Len, mille asutas paar aastat tagasi tiibetlasest munk eesmärgiga pakkuda laagris elavatele lastele võimalust saada elementaarne haridus, on tänaseks kasvanud heategevusorganisatsiooniks, mis tegeleb lisaks laagri kõikide teiste probleemidega nagu veevarustuse ja kanalisatsiooni loomine, naiste ja meeste tööpuuduse probleemid. Laagri nurka on püsti pandud ka haiglatelk, kus kord nädalas ravitakse laagri suuri ja väikesi patsiente. Arstideks jällegi vabatahtlikud.
Vabatahtlik – olla või mitte?
Osa vabatahtlikest, kes Indiasse saabuvad, on ilmselt idealistlikud maailmaparandajad, kuid enamik lihtsalt tavalised rändurid, kes on hetkeks aja maha võtnud ja soovivad kohaliku eluga lähemalt tutvuda.
Vabatahtlikuks sobib igaüks, kellel on natukenegi huvi teiste kultuuride ja teistsuguste inimeste vastu. Töö siin ei ole koormav ega raske. Ennast huvitavate tegevustega tegelemiseks, nagu näiteks mägedes matkamine, keelte või budismi õppimine või siis lihtsalt raamatute lugemine ja kinos käimine (selles külas on 4 kino!), on aega piisavalt.
Vabatahtlikuks olemine on üks viisidest teiste kultuuridega lähemalt tutvumiseks, mis lihtsalt ringi reisides ei ole tihtipeale võimalik. Juba esimestes tundides mõistsin, et mul on oma õpilastelt õppida sama palju kui nendel minult. Inglise keele vestlustundides arutame universaalsetel teemadel nagu armastus, tulevikuunistused, räägime nimede panemise traditsioonidest, natuke ka poliitikast, keeltest ja riikidest, ning valutame maailmavalusid. Ühe kuu jooksul on mu õpilased valgustanud mind Tiibeti kultuurist ja ajaloost, oma väikestelt mudilastelt laagris olen omandanud algteadmised hindi keelest, ja olen ennast nii mitmestki uuest küljest avastanud.
Tohutute kontrastide maal Indias elamine on omaette katsumus, mis paneb proovile eelkõige kannatlikkuse ja sunnib ümber hindama nii mitmedki väärtushinnangud. Vaesuse mõiste muutub siin olematuks (ja tänu sellele on seda siin ka kerge taluda), sest kõige vaesemadki, kellel pole hinge taga midagi peale kilekoti pea kohal ja ligi kümme last toita, ei kurda pea kunagi.
Lääne individualistlik, ratsionalistlik ja kohati liigselt materialistlik maailm vastandub siin aasialaste kollektiivsusele ja vaimsusele, eriti budistlike tiibetlaste põhjalikele teadmistele inimese hingest ja teadvusest. Nii mõnigi läänlane on tulnud siia otsima uusi alternatiivseid väärtushinnanguid või siis lihtsalt kogemuse võrra rikkamaks saama.
Mis maksab vabatahtlikuks olemine?
Elu Indias on odav, seda ka eestlasest turistile, seega on peaaegu kõigil olemas võimalus teha lühemat või pikemat aega vabatahtlikku tööd. Kui otsida sobiv koht omal käel (mida tegin mina, trükkides Internetis Google’i otsingulahtrisse „volunteering in India”), siis on kulutused seotud vaid kohalejõudmise ja kohapeal elamisega. Selleks, et normaalselt ära elada, peaks ühe kuu eelarve olema ligikaudu 3500 krooni. Saab hakkama ka vähemaga, kuid absoluutne miinimum on 2500 krooni (5 EUR päev).
Kasulik informatsioon:
Vabatahtliku töö andmebaas: www.idealist.org
Adult Education Centre Dogga School: www.thedogga.org
Volunteer Tibet: www.volunteertibet.org
Tong-Len Charity: www.tong-len.org