„Kui midagi viltu ei lähe, oleme paari tunni pärast kohal.“ Mida rohkem ma neid Tony sõnu mõttes kordan, seda asjalikemana need mulle näivad. Ugandalaste, nagu enamiku aafriklaste muretus võimalike takistuste ees on legendaarne ning tajutav igal sammul, sest kui juhtub, siis juhtub niikuinii. Ette pole mõtet karta, kinnitavad nad ja loodavad alati oma heale õnnele.
Pisut üle kuu aja ongi vaid Ugandas elamist ja kohalikus päevalehes töötamist vaja läinud, et see suhtumine kenasti omaks võtta. Jälgin südamerahuga, kuidas minibussi akna taga vuhisev ühtlane roheline triip vaheldub punakaspruuni maise lindiga. Viis tundi on möödas hetkest, kui me end kärarikka Kampala sisikonna moodustava pleki, suitsu ja inimkehade massist välja surusime ning võtsime suuna loode poole. Sihtkohast lahutas meid Tony sõnul tol hetkel 305 kilomeetrit ja viis tundi, mis sujuvalt on veninud vähemalt kuue ja poole tunniseks. See ei häiri aga kedagi.
Rapume, hüpleme, loksume reisifirma minibussis seitsmekesi, omavahel alles võõrad, ning ainukene, kes aeg-ajalt rõõmsalt hüüatab või mõne uskumatu looga meid lõbustab, on ümmarguse näoga bussijuht Tony. „Kas teadsite, et ees ootab Uganda üks vanimaid ja suurimaid looduskait- sealasid,“ küsib ta ripsmeid plaksutades, kuid vastust ei tule. Meie kuue jaoks on tegemist elu esimese safariga ning paistab, et ootusärevus, janu seikluste ja eksootika järele on meid ohmakaks muutnud. Ilmselt on kõik seda kusagilt juba lugenud, lihtsalt mööda libisevalt savannilt ei saa keegi silmi lahti.
„Niisiis, kui midagi viltu ei lähe, oleme paari tunni pärast kohal,“ oli Tony rõõmsalt kuulutanud, kui unise olekuga poisiklutt ta käsul väikelinna räämas bensiinijaamas paaki täitis ning mees ise porise saapaninaga sõiduki rehve toksis. Kütusevoolikut hoidev poiss vaatas tema askeldamist suure huviga. Tony noogutas heakskiitvalt ning väikebuss sai jälle hääled sisse. See meenub mulle selgelt nüüd, kolm ja pool tundi hiljem, kui ronime läbi teeaukude ja kühmude looduskaitsealal, Victoria Niiluse kaldal asuva telkidega ööbimispaiga suunas ning tee ääres kõpitseb teine Tony sugune juht oma valgeid nägusid täis minibussi tagarehvi kallal.
„Kas te teadsite,“ hüüab Tony parajasti tahavaatepeeglisse pilku heites, „et Ernest Hemingway, Katherine Hepburn ja Humphrey Bogart veetsid siinkandis unustamatuid hetki?“
Vaikus.
Lausa nii unustamatuid, nagu näiteks Hemingway lennuõnnetus, mil ta jäi Murchisoni joa kohal tiirutades oma lennukiga telegraafikaablisse kinni ning oleks äärepealt otse Niilusesse maandunud. Õnneks tüüris kirjanik oma lennuki siiski rannajoone kindlale pinnasele.
Tony möirgab seda jutustades kõlavalt naerda ja keerab vasakule, sisse looduspargi valvuriga väravast, kust algaval punakat värvi puuderägastikuga palistatud teel uudistavad meid viis eri suuruses paavianit. Oleme jõudnud Murchison Fallsi loodusparki. Hakkab hämarduma ning taevasse ilmuvad tuhmi kulla värvi jooned, otsekui keegi oleks need sinna laia pehme pintsliga tõmmanud.
UGANDA KUI PEOTÄIS SAFIIRE
Mõni tund hiljem, telgi ees õlilambi valgel, öistest loodushäältest ümbritsetuna hambaid pestes, meenub mulle kummalisel kombel kusagilt loetud seik – „kui linnu kombel Ida-Aafrika kohal tiivutada, paistab Uganda smaragdrohelise samettekina, millele puistatud peotäis safiire“. Näen seda pilti vaimusilmas. Ugandas asub maailma suuruselt teine magevee- järv Victoria, siin sünnib Niilus. Riigipiiri Kongoga, mille veerel aega veedame, ää- ristavad Inglismaad – tema kuningapere, maadeavastajaid ja hilisemat protektoraati meenutavad imekaunid Alberti, George’i ja Edwardi järved.
Kaks sajandit tagasi seda kõike Euroopas muidugi veel ei teatud ning terve Aafrika oli üks tundmatu, saladuslik, müütidest ja legendidest läbi põimunud muinasjutt. Osaliselt on Aafrika seda senini. Just 19. sajandi vältel märgistati suur osa Musta mandri looma- ja taimeliikidest, täideti maakaardi senini valgena seisnud kohad järvede, mägede, linnadega. Graham Greene kirjutas tabavalt, et Aafrika jääb alati selleks Victoria ajastu atlase Aafrikaks, tühjaks ja avastamata kontinendiks, millel on inimese südame kuju. See ongi see, mis tõmbab inimesi paratamatult siia mandrile.
Me teame kõike David Livingstone’ist, Henry Morton Stanleyst ja John Hanning Speke’ist, nende kangelaslikkusest, raskuste trotsimistest ja ajaloolistest avastustest. Aga vähesed meist on kuulnud ja lugenud nende kaasaegsetest May Sheldonist, Alexine Tinne’ist ja tema emast Harriett Van Capellenist või Mary Kingsleyst, nende vaprusest, vastupidavusest, tähelepanekutest ja uurimistulemustest selle tundmatu maailmaosa avastamisel.
Kõnekas tõsiasi on ka see, et enamiku 19. sajandi meesrändurite rivaalitsevatest ekspeditsioonidest rahastas Londoni Kuninglik Geograafia Ühing. See tõik seletab hästi, miks sai Murchisoni juga pärast 1864. aasta Kuningliku Geograafia Ühingu sponsoreeritud maadeuurijate Tonyuel ja Florence Bakeri külastust Aafrikasse just sellise nime. Tolleaegne ühingu president oli Sir Roderick Murchison. Kuigi tegelikult oli Samuel Bakeri, nagu ka paljude tema kaasaegsete rändurite kinnisideeks, Aafrika pikima jõe Niiluse algus. Baker leidis, tähistas, nimetas esimese eurooplasena paljusid erinevaid kohti, kuid Niiluse avastamisau kuulub John Hanning Spekele.
Kui Bakerite ekspeditsiooni kohta Tonylt täpsemalt uurin, jutustab ta värvikalt, kuidas Bakerite reis jäi Niilusel ja Murchisoni joa lähedal üürikeseks, sest nende paati ründas hiiglaslik jõehobu, ajades selle ümber. Reisijad kukkusid vette ja hakkasid elu eest kalda poole ujuma, samal ajal kui kallastel kivistunult saaki oodanud krokodillid vaikselt virgusid ja end hääletult vette libistasid. „Vähe on sellest ajast muutunud,“ lisab Tony seejärel kavalalt lõkerdades ning meie ees avanevale pildile osutades – jõehobud ja krokodillid on samad, vahetub vaid värske liha.
Bakerid pääsesid tol korral siiski eluga. Niiluse sünnikoha jälgi taga ajades on tänaseks jõutud otsapidi juba hoopis Rwandasse!
PIKK TEEKOND AAFRIKA SÜDAMENI
Uganda alles ärkab, kui meie juba hämara looduspargi tolmustel teedel vurame.
Murchisoni joa rahvuspark hõlmab 3860 ruutkilomeetri suuruse ala, mille peamine vaatamisväärsus on juga ise ja Niiluse jõgi, ent kus pidavat Tony sõnul leiduma kõiki Aafrika loomi, nii et me ei pea sugugi muretsema, et mõni nägemata jääb.
Hoian unesegaseid silmi pärani lahti – pingsalt, keskendunult, ent ma ei näe kedagi. Ida-Aafrika savann laiub me ees oma üksikute palmide ja rohututtidega, ühegi hingeliseta, nagu oleksime jõudnud maailma lõppu. Selles tundes on kummalisel kombel midagi õõvastavat ja samaaegselt rahustavat. Alles siis, kui esimesed päikesekiired suruvad end sinakast taevalaotusest maapinnale, märkame säravaid impala silmi, mis uudistavad meid hetke üsna lähedalt, ja siis putkab loom oma eemalmäletseva karja suunas.
Sõidame edasi, mööda verekarva teid, ootus hinges paisumas. Tasapisi eristab silm teisi antiloope, uganda kob, uhke vesivohl, siis öövärvi pühvleid, mõni üksik luusiv hüään, kes ajab armutult, küür seljas nagu päevavaras, värske liha ja vere jälgi. Hüääni nähes elavneb looduspargi giid märgatavalt ja sosistab, et öisest jahist liha luusse laskev lõviperekond ei saa enam kaugel olla. Lõvi nägemine on Aafrikas eesmärk omaette, näib arvavat nii giid kui ka suurem osa reisiseltskonnast, kes hakkab seda kuuldes nihelema. Giid suunabki kogu oma loodusmärkide lugemistarkuse ning telefoni teel teistelt giididelt saadud vihjete väärtuse lõvi asukoha kindlaks määramiseks.
Me sõidame rahvuspargis põhja suunas, keerame vihje peale otsa läände, kus Kongo piiri ääres kõrguvad ja Alberti järves peegelduvad sinakad mäed. Ilu võtab hingetuks. Roheline värskus, erinevad puud ja linnud – erksavärvilisi, kummalise kuju ja suurusega linde on siin palju. Hommikune valgus värvib rohu kuldseks ja helesinises taevas ripuvadki navitrollalikud valged pilvetupsud.
Jõuame Niiluse deltani, kus mõtteisse vajunud kalamehed askeldavad kõrvuti roosade rasvarullidest jõehobudega. Veel antiloope, veel pühvleid, ahve, uhke kalakotkas, sealsamas ontlik metssiga, kelle sabas astub nädalane põrsas ning keda giid saadab heldinud pilgul. Kui Idi Amini diktatuuri ajal tapeti metsloomi valimatult, pea väljasuremisohuni välja, siis täna loomade arv aina kasvab, uus elu sünnib päeviti, eluratas veereb omasoodu edasi.
Uus vihje savannis liikuvate loomade kohta, keerame tagasi itta. Nõnda me parajasti eksleme risti-rästi jooksvatel teedel, peanupud minibussi katuseavast väljas, ninasõõrmed ahmimas värsket hommikust õhku, kui märkame mitmesaja meetri kaugusel, päris pilvede vahel kõrgumas nelja kaelkirjakut. Paar minutit hiljem tabab silm kuute elevanti, kes jäävad meist juba nii kaugele, et mõjuvad horisondil astuvate mustade täppidena.
Lõpuks jõuame paika, kus viis minibussi ja fotokaamerate armee on emase lõvi sisse piiranud. Kuninglik loom vaatab uudistajaid ükskõikselt, haigutab, ajab end jalule. Seisab hetke liikumatult, justkui veendumaks, et me ikka kõik näeme tema tiinust ning suundub elegantselt kuldse kõrge rohu vahele. Ja kaob.
„Dokumentaalfilmid on tänapäeva rändajale suurt kahju teinud,“ sosistab mulle Inglismaalt pärit õpetaja sel hetkel. Samas kaugelt aimatava elevandi piirjooned ega turistidest sissepiiratud lõvi pole pooltki see, mida pakub laiekraan kodudiivanil. Kõik sisseahmitud National Geographicu superfotod, massiturism ja selle tagajärjel toodetud sajad tuhanded amatöörpildid on sõna otseses mõttes rikkunud meie võimaluse saada raputavate elamuste osaliseks kõigest kolme ja poole tunnisel safaril. Vaatan eemalduvat lõvi, siis õpetajat ja seejärel meie ees laiuvat kuldset rohuvaipa. Kas meilt on tõesti lõplikult võetud ära võimalus saada millegi eheda tunnistajaks?
Ometi oleme safaril. Siin elavad need suured, kummalised, müütilised loomad. See on nende päriskodu. Kuid briti õpetajal võib õiguski olla, sest ma ei saa lahti tundest, et olen loomaaias. Suures, laias, avaras loomaaias, kus kõik on otsekui lavastatud, välja mõõdetud, raadiosaatjate ja informaatorite abil tagatud. Pole ikka seda vaba looduse spontaansust, ettearvamatusi, ehmatusi. Metsikust. Neelatan ja lasen kaameral sülle langeda, sest ... Ah, milleks?
Tuul toob hooti erinevaid rohutirtse bussis istujaid elavdama. Kõik bussisviibijad hakkavad iga järjekordse putuka peale hüppama, kiljuma, naerma. Aga minul on pisarad silmas, sest Aafrika ... Kus, mis, kes sa oled?
NIILUSE UUS NÄGU
Tagasi safarikorraldajate telkide juures ülejäänud reisikaaslastega jutustades selgub, et paljudel tekkis seesama mõte, seesama tunne, et kõike on juba nähtud ning pealegi paremini, selgemalt, lähemalt. Ootused olid palju suuremad, kõik janunesid mingi jumaliku ilmutuse järele. Nüüd ollakse ise siin koha peal, nähakse oma silmaga, tuntakse oma ihuga ning see peab ometi olema erilisem ja parem kui läikiv fotopaber ...
Õhus hõljuv pettumus on käegakatsutav. Hommikune elevus on asendunud mõtliku vaikusega, mis kestab kuni pärastlõunase Niilusel seilamise alguseni. Tony püüab meid lõbustada, jutustades anekdoote, lõkerdades naerda, kuid sellegipoolest ei oota punaseks värvitud päevinäinud laeva astudes enam keegi midagi erilist ega jumalikku.
Hing ja pea on ettekujutustest, ootustest, eelarvamustest puhtad. Korraga oleme vabad, avatud: las tuleb see, mis tulema peab. Alles hiljem, väsinud aga õnnelikuna telgi hämaruses und oodates, taipan, et selles peitubki reisimise saladus – avatu ja eelarvamusteta tulekski kogu aeg maailma, elu, ning eriti teisi maid ja inimesi vaadata. Ainult sel viisil võivad nad sulle pakkuda unustamatuid elamusi, rikastada su hinge.
Raske laev liugleb tagasihoidlikust sadamakaist kaugemale. Laia, rahuliku Niiluse veepind on kaetud kollakasvalge vahuga, mis muudab Aafrika kuulsaima ja pikima jõe näo uueks, teistsuguseks, kui olen eales mõnelt liikumatult või liikuvalt pildilt näinud. Jõge ääristav lopsakas roheline loodus justkui paisuks piki kallast ja kaugemalegi, vaheldudes kohati kummaliste inimnägusid meenutavate kaljukoobastega ning terve maailm hakkab meie ees ja sees elama. Triivime vaikselt ja hääletult laial, sinisel, uhkel Niilusel ja mind hõlmab seletamatu tänutunne, mis seguneb aukartusega. Sest Niilus ongi Aafrika. Sest Niiluseta pole Aafrikat võimalik ette kujutada.
Sel hetkel ilmub silmapiirile Murchisoni juga, vaid 40 meetrit, kuid raev, millega ta ahtast 6-meetrisest kaljusuust välja sööstab, on ennenägematu. Vesi tormab meeletu kiirusega Niiluse sügavusse, peksleb jõuliselt vastu teda embavat musta kaljuseina, joonistades kose kohale väikese vikerkaare. Valge, vahutav veemöll muudkui tormab kaljuseintest tekkinud koridori, pritsides raskeid veepisaraid vihaselt üles helesinise taeva poole, et siis tagasi tumeda veemassi sisse langeda ning veepinnale looklevaid jooni tõmmates edasi söösta. Vaatepilt hüpnotiseerib.
Tony pilku ilmub rõõmus läige, kui näeb mu imetlusest pärani silmi. Ta osutab oma pika saleda sõrmega paremale, üsna uhke kose lähedale: seal on sinisega täpselt märgitud koht, kus Hemingway lennuk alla kukkus. Märkan küll sinist puutüvele joonistatud märki, kuid mu tähelepanu haarab täielikult sealsamas kõrval mürisev Murchisoni juga. Oleme kosele jõudnud juba väga lähedale. Vesi möllab jõuliselt, metsikult, lummavalt, aga minusse voolab rahu.
Suudan Tonyle vaimustunult, talle sügavalt silma vaadates kinnitada, et just selliste hetkede pärast Ugandasse tullaksegi. Tony muigab, noogutab sõnatult ning me jääme koos imetlema unustamatut valge veevahu mässu musta tüünelt seisva kaljuseina taustal. Ma tunnen end Ugandas elatud aja jooksul esmakordselt koduselt, kindlalt ja hästi.
„Ja kuhu me järgmine kord läheme, Tony?“ küsin mõne hetke pä- rast õhinal. Sest minu jaoks pole Ugandas veel miski lõppenud.
Anna-Maria Penu