Ümbermaailmareis õpetas vaikust hindama

Jaanipäeva eel saabus katamaraan Nordea tagasi oma ligi 21 kuud kestnud värvikalt ümbermaailmareisilt. Umbes 33 000 meremiili sõitsid kapten Toonart Rääsk ning meeskonnaliikmed Raul Normak, Jaan Tätte ja Marko Marvere mööda maailmamerd. Nendega liitus eri etappidel üle saja kaasapurjetaja. Kui teised põhimeeskonnaliikmed on reisist rääkinud üsna palju, siis Raul Normak on oma tagasihoidlikule joonele truuks jäänud ja pigem vaikinud. Tiit Pruulil õnnestus Raul siiski Reisiajakirja jaoks juttu ajama saada.

Jaanipäeva eel saabus katamaraan Nordea tagasi oma ligi 21 kuud kestnud värvikalt ümbermaailmareisilt. Umbes 33 000 meremiili sõitsid kapten Toonart Rääsk ning meeskonnaliikmed Raul Normak, Jaan Tätte ja Marko Marvere mööda maailmamerd. Nendega liitus eri etappidel üle saja kaasapurjetaja. Kui teised põhimeeskonnaliikmed on reisist rääkinud üsna palju, siis Raul Normak on oma tagasihoidlikule joonele truuks jäänud ja pigem vaikinud. Tiit Pruulil õnnestus Raul siiski Reisiajakirja jaoks juttu ajama saada.

Vaieldamatult oli sinu merekogemus enne reisile minekut kõige suurem. Olid kõige kauem purjetanud, ainukesena sõitnud pikemalt katamaraanil. Paljud, kes teid teele saatsid, ütlesid, et neil on süda rahul, et Normak kambas, sest kui asi päris kehvaks läheb, siis küll Raul toob mehed välja. Kuidas ülejäänud meeskonna oskused reisi keskel edenesid?

Koik mehed olid purjetajad juba ammu enne meie reisi. Markol oli rikkalikult kogemusi oma raske puulaevaga purjetamisest ja laevatoodest, naiteks purjede omblemisest. Jaan oli palju purjetanud oma vaikese ja kauni Bibiga. Nordeal opetamise kommet ei olnud, aga oosel uksinda vahis olles arenesid koikide meeste laevajuhtimisoskused otsekui imevael. Erilise vilumuse omandasid Jaan ja Marko taganttuulepurjede ehk spinnakeri ja gennakeri kasitsemisel. Ei lainud need segi ega karisenud ules-allatombamisel puruks.

Mitu korda tundsid kogenud meremehena, et asjad on nüüd halvasti?

Raske ilmaga on ikka raske, aga eluohtlikke olukordi meie reisil ei olnud. Reisi alguses, Cherbourgi lahedal, poorasid tuul ja tõusu-mõõnahoovus mere nii segi, et seitsme-kaheksameetrised lained tulid pimeduses igast suunast. Roolida oli raske, kallas lähedal, aga tulime toime laeva lõhkumata. India ookeanil pööras tuul jõulukingituseks meile vastu ja oli viis päeva tormilähedane. Selline olukord räsib laeva ja meeskonda. Igal hommikul pikendasime katkiste seadmete ja purjede nimekirja. Õnneks ei olnud katki mast voi laeva korpus ning põhjamineku ohtu ei olnud. Mõned korrad veel olid minu meelest halvasti siis, kui tuli otsus minna kiirustades merele, ootamata tuule vaibumist voi pööramist.

Oled sõitnud aastaid ise kaptenina. Kas on psühholoogiliselt raske olla laevas number kaks?

Kapten ei andnud meile autoritaarseid korraldusi ja eelistas tööd ise ara teha, kui see vahegi võimalik. Selles mõttes oli kerge olla laevas number kaks, kolm voi neli. Võimu pärast polnud võidelda tarvis, sest suurt võimu ei paistnud kusagil olevat. Mind pole suur võim laevas ka kunagi huvitanud. Olen oma laevas kaptenina harjunud meeskonda suunama ja innustama iseseisvalt tegutsema ning sekkun ka seal üldjuhul ainult ohu korral. Nii on üldine õhkkond laevas parem ja meeskond õpib rohkem. Nordeal oligi raske see, et kapten pidas ohtlikuks selliseid olukordi, mida mina ohtlikuks ei pidanud, ja vastupidi. Lahendus sai minule olla ainult minimaalne nõuandmine ja tagasitõmbumine igasugusest otsustamisest. Võtsin sõna ainult siis, kui tõsine oht näha oli. Pühendusin laevas söögitegemisele. Tundsin ennast hästi ja vajalikuna ega kannatanud kuidagi teisejärgulise rolli parast.

Kas järgmise pika reisi teeksid monohulli või katamaraaniga?

Hilja juba monohullimeheks hakata. Olen viimase seitsme aastaga täielikult katamaraaniusku pöördunud ja nii ka jätkan. Lihtsalt sõna „katamaraan” on liiga üldine, et aru saada, kui ohutu, kui kiire või kui mugava alusega parajasti on tegemist. Minu jaoks on pika sõidu jaoks ideaalne katamaraan 50–60 jalga pikk, tänapäevastest materjalidest, kerge ja kiire alus, mis on siiski varustatud väga heade seadmete ja kõikide mugavustega. Loodan aasta pärast sellise katamaraani kaptenina taas merel olla. Nordea reisil kasvas vahetusmeeste seast valja mitu katamaraaniga purjetamise sõpra, kes peatselt katamaraanidega kusagil maailmamerel seilavad.

Kas arvukad vahetusmehed pigem väsitasid või tõid vaheldust?

Ütleksin, et vahetusmehed päästsid selle reisi. Olime kõik piisavalt kuulnud ja lugenud meeskonna tülidest pisukesel pinnal ja arvasime eelnevalt, et see on ka meie saatus. Aga vahetusmehed ei andnud selleks mingit võimalust. Alati olid olemas uued sõbrad ja uued vaenlased ning meeskonnakaaslased võis rahule jätta. Meie enda vanadele juttudele leidusid alati uued kuulajad ja uued kodused jutud jõudsid meieni. Üldiselt kaivad inimesed ja probleemid endiselt koos. Galapagosel kohtusime lahedate ameerika purjetajatega suurelt katamaraanilt. Kui me neid kolm nädalat hiljem Markiisi saartel uuesti nägime, selgus, et üks meeskonnaliige oli vahepeal kalda lähedal vette visatud ja teise oli kapten ähvardanud kohapeal maha lasta. Maltal kohtasime Portugali lipu all purjetavat katamaraani, kus meeskond läks sõpradena merele ja paari kuuga oli sõprus otsas. Kui nad kuulsid meie vahetusmeeste süsteemist, ei väsinud nad seda mõtet kiitmast ja lubasid jargmised reisid ainult nii teha.

Kui palju teiste merehulgustega suhtlesite, kas on kedagi värvikat meenutada?

Olime küllalt kiirustavad ja suhtlemised olid põgusad. Kui tuli jutuks, et kaua ka atollis viibite, siis enamik neid merehulguseid viibib igal saarel nädalaid, meie heal juhul mõned päevad. Huvitavaid kohtumisi muidugi oli. Kanaaridel kohtusime Eesti soolopurjetaja Uku Randmaaga. Saalomoni saartel kutsusid meid külla endise Lennuki uued norralastest omanikud.

Paljud laevamässud on saanud alguse kehvast toidust. Oled väga hea kokk ning olid ka Nordeal peakokk. Mis on põhilised laevatoidud ning mis on erilised laevatoidud?

Kuulsin ja lugesin, et põhilised laevatoidud olevat makaronid konserviga ja puder ilma konservita. Kui kapten oli korduvalt hädas liiga rikkaliku laua parast, siis mõtlesin küll tema soovidele vastu tulla ja piirduda ainult pudrupotiga laual, aga siiski ei jõudnud nii kaugele. Katamaraanil on selleks liiga lihtne valmistada koduseid kotlette, šnitslit, kana taignas, porgandihakklihahautist, lambakintsu ürtide ja köögiviljadega, pilaffi, borši voi seljankat jne. Ja muidugi sashimi asjapüütud tuunikalast voi friteeritud hiidkrevetid. Ei tule meeldegi, mida oleks tahtnud teha, aga ei saanud. Jõuludeks oli omakeedetud sült. Pooleks aastaks jätkus rukkijahu leiva küpsetamiseks. Loetelu tuleks lugemiseks liiga pikk. Eriliseks pidupäevaroaks oli näiteks pardifilee portveinikastmes röstitud peedi ja küüslaugukartuliga. Võiks ju eriliseks pidada, kui pardifilee on seest kergelt roosa ja peedid on ahjus röstitud. Kõige pidulikum sünnipaevaroog oli Jaani küpsetatud imeline kringel ohtrate rosinatega. Raske ette kujutada, kuidas kringel veel paremaks saaks minna, kui see isegi juba täiuslik on. Kuuldavasti andis meie katamaraani kambüüs üle keskmise restorani mõõdu välja.

Kuidas teil üldse rollid jagatud olid – kes oli kes ja kes mis töid tegi?

Kapten oli meil erakordselt usin inimene ja soovis teha koiki laevatöid ise. Mida kuu edasi, seda vähem me teda segasime. Mõned tööd meile siiski jaid − Marko õmbles purjesid ja pleissis otsi, Jaan ja Marko koos olid gennakeri ja spinnakeri spetsialistid, kui mootori või generaatori remondil oli kaptenil abilist vaja, siis keegi meist ka aitas, mina tegelesin laeva elektroonikaprobleemidega ja tegin süüa. Jaan on vaga hea kokk, tal olid kambüüsis oma leivanumbrid − pühapaevased pannkoogid, kartulipuder hakitud sibulaga, rosinate ja ohtra küüslauguga pilaff, kohupiimapontšikud ja pidupäevakringel.

Markot ja Jaani hakati Eestis vendadeks Tätveredeks kutsuma − et muutuvad reisiga äravahetamiseni sarnaseks. Kui sarnased või erinevad nad sulle reisil paistsid?

Sarnasus piirdus sellega, et nii Jaan kui ka Marko olid väga head ja teistega arvestavad kaaslased. Mõlemad olid eriti taktitundelised ning austasid selgelt teiste privaatset aega ja ruumi. Hetkekski ei olnud voimalik tajuda, et nad kuidagi staarina käituvad või ennast teistest tähtsamaks peavad. Kõiges muus on nad totaalselt erinevad.

Elasid üksi pisikeses vöörikajutis. Üsna ebamugav kajut mu meelest. Kas privaatsus oli sinu jaoks oluline? Kui palju üldse saite omaette olla – laeval oli ju kogu aeg kaheksa-üheksa inimest?

Privaatsus on pikal meresõidul vajalik ja hinnaline ressurss. Siin oli ka mõnes mõttes huvide ja suhtumise erinevus − vahetusmehed jaksasid oma kaks-kolm nädalat hoogsalt ja peaaegu ööpaev ringi suhelda, aga põhimeeskond puges oma kajutisse varju. Muide, isegi kahekesi ühes kajutis elades kujundati selles oma privaatruum ja kajutikaaslastega suhtlemine toimus üleval salongis või kokpitis, mitte kajutis. Kajutis luges igaüks oma raamatuid, kirjutas, joonistas, harjutas hääletult pilli voi lõi oma uued laulud. Õnneks ei vajanud kapten Toonart omaette olemist ja nautis non-stop suhtlemist ning ka vahetusmeeste nurinat ei olnud kuulda. Minu kajut tagas muidugi luksusliku privaatsuse ja selle nimel oli kerge loobuda mõnest muust mugavusest. Tõenaoliselt on minu privaatsusvajadus tõesti keskmisest suurem, aga ka Jaani ja Marko silmis olid hinnatud need vahetusmehed, kes mõistsid öises vahis vait olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga