Üllatusleiud muuseumist – vanausuliste esemed

Kohe pärast Eesti Rahva Muuseumi asutamist 1909. aastal võeti vastu otsus kogu Eestimaa läbi käia ja koguda kokku kõik veel allesolevad haruldased asjad, mille hävimist võis karta. Vanavara esimene organiseeritud korjamisretk toimus juba samal aastal, Karl Grau ja Aleksander Uuritsa poolt Kodavere ja Torma kihelkonda. Kogumismatkast muuseumile kirjalikku reisipäevikut ega aruannet ei esitatud. Samuti ei tuvasta peakataloog, et reis oleks toimunud vanausuliste juurde.

Kohe pärast Eesti Rahva Muuseumi asutamist 1909. aastal võeti vastu otsus kogu Eestimaa läbi käia ja koguda kokku kõik veel allesolevad haruldased asjad, mille hävimist võis karta. Vanavara esimene organiseeritud korjamisretk toimus juba samal aastal, Karl Grau ja Aleksander Uuritsa poolt Kodavere ja Torma kihelkonda. Kogumismatkast muuseumile kirjalikku reisipäevikut ega aruannet ei esitatud. Samuti ei tuvasta peakataloog, et reis oleks toimunud vanausuliste juurde.

Kuid muuseumi korjamisraamatute kapp on täis üllatusi. Minu leid on pleekinud lilla kaanega raamatuke, millel järgmine kiri: M.P.T. Korjamise raamat Nr. 1637. Korjaja: Johannes Jans. Korjamise koht: Peipsi äärne ja Naarova tagune. Kodavere, Iisaku ja Vaivara kihelkond. Seega esimesed vanausuliste esemed toodi muuseumi kindlasti 1923. aastal. Sellest kogumisest tutvustan pikemalt ühte iluvõi käterätti ja trükipakku.

Eelviimane kogumisretk vanausuliste juurde toimus 1994. aastal, koosseisu kuulusid teadurid E. Berg ja K. Sõstar, fondihoidja K. Aasa ning TÜ üliõpilane O. Sudajeva. Käidi Mustvee linnas, Raja, Kükita ja Tiheda külas, Kallaste linnas, Kolkja, Varnja ja Kasepää külas ning Piirissaarel. Ekspeditsiooni eesmärk oli eelkõige tutvuda vanausuliste religioosse kombestiku ja identiteedi probleemidega. Välitööde käigus täideti vastavasisulised ankeedid, külastati kogudusi, kohtuti koguduste vanematega, tehti hulganisti värvifotosid ja koguti mõningaid religioosseid esemeid ning saadi huvitavat materjali etnograafilise arhiivi tarvis. Filmiti vanausuliste matust Kasepää külas ja eluolu Piirisaarel. Sellest retkest tutvustan pikemalt viirukinõu, palvepatja ja palverüüd.

Muuseumis võib vanausulist esemeid leida Kodavere ja Torma kihelkonnast kogutud esemete alt (kogutähis A), võõrrahvaste kogu alt (kogutähis C), kultuurilooliste esemete alt (kogutähis D). Fotokogus on fotosid (kogutähis Fk), etnograafilises arhiivkogus on kogumispäevikud (EA) ning materjali on ka filmi- ja videokogus (kogutähis V).

ERM A 426:241
Trükipakk ehk riidetrüki pitsat

Legend: „Teinud umbes 1833–1863. aastal riidetrükkija Prostatov Kodavere khk Kolkja küla. Riiet hakkas siin trükkima Vassili Prostatovi isa. Äri laienes pärast Viljandi ja Paide, kus oma töökojad olid. Praegu on mõni vana tööline veel elus, kes oskab trükki. Ka Vasknarva läks üks Prostatovi tööline ja on praegu seal „Sinilnikovide“ suguvõsa (sinilnik − sinetaja). Et esiti Prostatov vaene oli, siis tegi ta ise puust „naboikasid”, pärast rikkam olles ostis ta vaske, tegi ise ja pärast olla ostnud päris valmis tehtuid Petrograadist. Värvimine käis nii: tuli keegi linase riide tükiga Prostatovi juurde, pani see lina numbri alla, numbri kirjutas raamatu ja lina peale, peale selle pandi märgitud pulk lina külge, kuna teine pool pulka omanikule anti − nagu magasiaidas. Omanik valis kirjad välja ja töölised hakkasid pihta, esiteks võtsid teatud pitsati, kastsid selle kitisarnase õlise segu sisse ja siis virutasid sellega riide pihta: tagajärg null. Sest riie jäi ikkagi valgeks; kitt oli valge. Aga nüüd võeti riie ja visati kõige kupatusega sinise värvi patta (värv toodi Piiterist), kees seal ja võeti välja − ning riidel roosid peal: kitt ei võtnud sinist värvi külge ja need kohad jäid mustri järgi valgeks. Omanik tuli, passiti oma poolt pulka pulgaga lina küljes ja läks kodu. Trükiti kõike − laudlinu, aluskotte, padjapüüre, särke, sarafane, pükse jne. Iga riide jaoks olid oma „roosid”. Trükipaku müüs muuseumile Vassili Prostatov 1923. aastal Kodavere khk Kolkja külast koos 28 teise trükipakuga 2000 marga eest.” (Perekonnanimi võib olla ka Prostakov, algallikas on halva käekirjaga – MK.)

ERM C 84:1
Viirukinõu

Legend: „Viirukinõu (suitsutamisnõu) sisse pandi söed ja viiruk. Kaane aukudest väljus põlemisprotsessi ja nõu liigutamise ajal suits.”

ERM A 426:241 Trükipakk ehk riidetrüki pitsat, liidetud kolmest nelinurksest puutükist viie raudnaela abil, ülemisel samast puust reljeefne kiri, alumine külili ja suure H-kujuline. Kirja elemendiks on sakiliselt paigutatud kaheksakand. Kirja kandva osa ääred on lainelise lõikega. Pakkude pind 20 x 20 cm, paksus 1,2 + 2 + 2,5 cm.

ERM A 509:5094 Ilu- või käterätt, valmistatud valgest linasest kangalaiast, kaunistatud punase puuvillase lõngaga, äärmiselt stiliseeritud taim- ja linnumotiivilise tikandiga. Käteräti mõlemal otsal 45 cm ulatuses esineb kast-, mähk-ja ristpistes tikand, mis koosneb 5,5 cm kõrguste linnumotiivide reast ja 38,5 cm kõrgustest vaasililli meenutavatest motiividest. Pikkus 226 cm, laius 39 cm.

Käteräti on valmistanud Kodavere khk Kallaste alevis selle müüja Fedotja Kromanovi ema. Muuseumile osteti 600 marga eest 1923. aastal Kallaste alevist, eseme vanus oli muuseumisse ostmise ajal umbes 65 aastat, see ilukäterätt valmistati juba 1858. aastal.

ERM C 84:1 Viirukinõu, vasest puidust käepidemega. Ese on sibulakujuline, jala peal seisev ja hingega kinnituva kaanega, mille tipus on vene rist. Kaas on auguline. Eseme kõrgus 29 cm, läbimõõt 13,3 cm ja varre pikkus 19 cm.

Ese saadud Peipsiääre vallast Kallaste linnast. Eseme vanus kogumisel 100 aastat, ese valmistati või saadi 1894. aastal.

ERM C 84:2 Palvepadi on õmmeldud lapiteki põhimõttel. Padja pealmise poole keskel on erinevatest materjalidest kolm- ja nelinurkadest kokku õmmeldud nelinurkne osa, selle ümber olev osa on õmmeldud helehallidest puuvillastest riidetükkidest. Padja alumine pool on tumehallist satiinist. Padi on vateeritud. Padja nii pealmise kui ka alumise osa ühe ääre külge on õmmeldud riidest aas. Padja mõõtmed: laius 38 cm, pikkus 40 cm.

Ese saadud Kallaste linnast. Valmistanud on padja Kallaste koguduse naisterahvad 1969. aastal.

ERM C 84:4 Palverüü, mustast riidest. Rüü sarnaneb lõikelt sarafaniga. Rüü on volditud, alt laienev. Esiosal on mõlemal pool keskjoont rinnani kinni õmmeldud volt. Seljaosal on 5 volti, mis on abaluudeni kinni õmmeldud. Rüü rinnaesine on kinnitatav 3 trukiga. Sellest allpool (kuni allääreni) on 2 cm laiune volt, mille külge on õmmeldud nööbid. Õlaõmblus on õlajoonest allpool, veidi seljal. Kaelaava ja käeaugud on kanditud rüü materjaliga. Esiosa paremal pool on sisseõmmeldud tasku. Rüü alläärde pahemale poole on õmmeldud toot. Mõõtmed: pikkus 121 cm, õlapikkus 12 cm, kinniõmmeldud voldi pikkus esiosal 30 cm ja tagaosal 20 cm, taskuava pikkus 17 cm, esiosa kinnise pikkus 19 cm.

Ese on saadud Peipsiääre vallast Kolkja külast. Eseme vanus teadmata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga