UKU RANDMAA — üksinda ümber maailma 1

Uku Randmaa (49) on esimese eestlasena purjetanud üksi ümber maailma. Oma muljeid jagab ta ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuliga.

Veidi enam kui aasta eest, kui Uku oli poolel teel ümber maailma, pidasin temaga väikest kirjavahetust. Küsisin temalt, kuidas ühel inimesel üldse tekib mõte purjetada ümber maailma. Uku kirjutas toona nii:

Mõtted tulevad ja lähevad. Eriti minusugusel. Keskealisel. End läbi elu eduloo purenu. Kõik oli olemas, mida edukuse mõõdupuul ritta seada. Pere, maja, lapsed, suvila, korterid, kinnistud, osakud, hea auto, luksusjaht, ühiskondlik positsioon... Lõpuks ka sõprusring, kus sõprade naised panevad kadeduse punkte materiaalse heaolu skaalal...
Siis tuli abikaasa surm pärast tema pikka haigust. Nii tuli hakata eluedult laenuks saadut tagasi maksma. Kõik materiaalne oli saepuruks saanud. Lapsed võtsid minu materiaalse maai lma kokkuvarisemist loomulikult. Nii nagu sünd, elu, surm ja materiaalne heaolu ongi. Mina seevastu ei leidnud enam ennast ega oma kohta elus. Ainus tee sellest puntrast välja oli teostada oma unistus, reisida ümber maailma. Otsida ja leida oma Ultima Thule. See, mida sa praegu loed, ei ole reisikiri, see ei ole elulugu, see ei ole õpetus võitluseks raskustega. See on minu lugu. Nii nagu ta on. Sellel ei ole täpset algust ega tule ka veel täpset lõppu. See lõppeb siis, kui ma olen jõudnud ringiga tagasi. Tagasi iseenda juurde.
Nüüd istume Ukuga Tallinnas, tema suur reis on läbi saanud, aga purjekat “Temptation 3” ta Eestisse ei toonud, see on igaks juhuks stardivalmis maailmamerede ristumiskohas Kanaari saartel Las Palmases.

Milline su purjetaja-maailm enne seda reisi üldse oli?

Mu elu oli ka enne ümbermaailmareisi väga purjetamiskeskne. Alates kaheksandast eluaastast viibisin kogu aeg vesises keskkonnas. Alustasin Optimistist, järgmine suurem jaht oli juba Kadett. Siis oli lühikest aega OK, siis 420. Hääletasin ka kiiljahtide peale, kui suurematel onudel oli roolimeest vaja. Seejärel tuli merekool, kus õppisin kaugsõidukapteniks, ja purjetamine jäi seetõttu veidikene unarusse, aga pärast merekooli leidsin jälle tee jahtklubisse üles. Kui endal purjetamisest isu täis sai, kantseldasin oma lapsi vee peal nii suvel kui ka talvel. Talvel tegelesime jääpurjetamisega ja viibisime soojadel vetel trennides või võistlustel.

Kus see su mereline tegevus toimus?

Alustasin Pärnu jahtklubist ja sellest ajast on mu kodujahtklubi Pärnu. Kui elu tõi mu Tallinna, astusin Kalevi Jahtklubi liikmeks.

Oled ise Pärnu poiss?

Pärnu poiss jah, sünniaastaga 1963. Eks see vee tõmme on kogu aeg minuga olnud, nagu Sipsikul, keda tõmbas kevadel veeloikudesse. Arvan, et ehk on see kuidagi ka geenidega seotud, kuna isa oli Saaremaalt pärit rannapoiss ja käis parvega üle mere Hiiumaa poistele kolakat andmas, onu on endine meremees, vend õppis meremeheks ning see merevärk oli kõik nii loogiline ja loomulik.

Kas oled päris meremehena ka kuskil leiba teeninud?

Jah, lühidalt küll, põhiliselt „Saare Kaluris”. Merekooli ei läinud ma aga ausalt öeldes sellepärast, et oleks olnud tohutu armastus selle töö vastu, aga see oli nõukogude aeg ja ainuke võimalus esiteks Vene sõjaväest ära saada ja teiseks kuidagigi sattuda piiride taha ja maailma näha. Kui nüüd tagantjärele analüüsima hakata, siis see soov rännata ja maailma näha on olnud minu sees päris algusest saadik.

Kas see, et just ümber maailma sõita, oli juba poisikese lapsepõlveunistus või tuli see mingis hilisemas etapis?

Ma ei tea, kas just kõik, aga peaaegu kõik unistavad ju reisimisest ja seiklustest. Kindlamaid piirjooni hakkas see unistus võtma aga alles siis, kui tekkisid materiaalsed võimalused. Miks üksinda? See tundus mulle justkui proovikivi iseendale, midagi teistsugust, kui on juba tehtud. Midagi tõsist.Mulle ei meeldi käia käidud teid. „Lennuk” tegi meeskonnaga, kuidas seda nüüd öelda, klassikalise reisi juba ees ära. Hillar Kukk tegi oma meeskonnaga ära toreda reisi mööda traditsioonilisi kruiisimarsruute. Üksi purjetamine on aga midagi hoopis teistsugust kui meeskonnaga sõitmine.

Olen oma reisidel näinud igasuguseid soolomehi. Ma ei ütleks, et nad on just ühiskonnaheidikud, aga sageli on nad mõnes mõttes nagu ühiskonnast välja astunud inimesed. Nad kas pole ise hakkama saanud oma asjade, perede, lähedastega või on mingis mõttes pidanud sotsiaalse harakiri tegema. Kui ma aga sind vaatan – suhtled vabalt, oled normaalne inimene ja sobid ühiskonda päris hästi. Sellest ei saa ma ikkagi hästi aru, miks sa läksid päris üksinda. Kui sa ei taha minna suures meeskonnas, siis miks sa ei võinud minna lihtsalt mõne sõbraga?

Minu eelistustes on asjad sedasi – kõige parem oleks minna perekonnaga: naine, lapsed... Kõik naudiks sellist reisi. Sa saad olla oma perega koos väga pikalt, on aega suhtlemiseks, üksteise tundmaõppimiseks ja tunnete jagamiseks. Lapsed näevad maailma, saavad sellest tegeliku pildi. Kõik võidavad! Teine valik oleks minna kahekesi abikaasaga. Usun, et enamik ümber palli kruiisijaid ongi paarid. Kahjuks sättis elukeeris asjad niimoodi, et mul polnud see võimalik. Alles kolmas valik oleks minu jaoks sõita üksinda. Kui aga minna koos sõbraga… Sa siin aasisid vist natuke neid üksipurjetajaid, aga kui nüüd sõbraga minna, no kurat... Käest kinni kalda peale... ja lähed restorani… Alles neljas võimalus minu jaoks oleks suurema meeskonnaga minek. Tahestahtmata tekivad pinged. Kaasa võetud erinevad maailmad pole ümarad ja ikka hakkavad nurkapidi hõõrumised ja ma pelgan seda natuke. Varem ma ju purjetasin meeskonnas ja suhtlemises olen ma üle keskmise, aga ma lihtsalt pelgan.

Ma ütlen ausalt, et mina pelgaksin just üksi merel nii pikalt olemist. Küsimus pole mitte tehnilistes oskustes, aga puhtpsühholoogiliselt mina seda ei taluks.

Küllap see on jah…, ma ei ütle, et kõrvalekalle, aga inimesed on erinevad ja erinevate võimetega. Minu jaoks on üksiolek meeldiv, mulle meeldib endaga kahekesi olla.

Kas olid enne ümbermaailmareisi ka kaugel purjetamas käinud?

Nagu tüüpiline eesti purjetaja, polnud ma käinud kuskil väljaspool, välja arvatud Soome, Ahvenamaa, Gotland ja muu selline lähiümbrus. Mul puudus igasugune ookeanikogemus. Ma ei kujutanud isegi ette, mismoodi ma sealses keskkonnas vastu pean ja milline jaht peab olema. Ausalt öeldes ei olnud ma ennast väga hästi ette valmistanud ka internetis surfates või raamatuid uurides. Seetõttu jagasin ma oma reisi nelja väiksemasse ossa. Üks põhjus selleks oli, et oleks lihtsam loobuda. Kui Piritalt välja läksin, siis kõigepealt oli plaan teha reis, mida kutsusin „Viikingite jälgedes” – siit Rootsi ja Taani. Kuna tekkis pardakompuutri tehniline rike, käisin ka Saksamaal tehases garantiiremondis. Siis tuli Kategat, Skagerrak ja üllatavalt lihtsalt sain juba üle Põhjamere Norrasse. Sealt Färole, Shetlandi. Tol ajal, kaks aastat tagasi, oli mu maksimumeesmärk minna üle polaarjoone vaatama ühte imeväikest saart teispool Islandit. Saare nimi on Grimsy.
Eks Põhjameri ole Põhjameri, suhteliselt külm, niiske, tuuline, aga ma sain ilusti hakkama ja järjest huvitavamaks läks. Karget põhjamaist ilu oleks võinud kühvliga kühveldada. Kruttisin ennast järjest paremini sinna sisse ja see Grimsy oli mul tõesti selline koht nagu maasikas tordi peal. Oli kesksuvi ja kohalikud kutsusid mind oma jaanitulele. Selle polaarjoone taga asuva väikese saare intiimsus, omapära ja teatud sarnasus ka meie oma väikesaartega oli niivõrd kihvt ja vahva! Sinna ei satu isegi islandlased kuigi tihti ja eestlaste jaoks on see ikka eksootika tipp. See innustas mind ja mõtlesin, et tühja kah, lähen siis edasi Gröönimaale. Ehkki oli südasuvi, tulid jäämäed vastu. Üksinda purjetades on oht, et kui mõnda mäge ei märka, võib õnnetus juhtuda ja nii purjetasin ikkagi ümber Islandi saare. Päris alguses ei teadnud ka, kui kuramuse suur ta on (Uku muhe naer tuleb eraldi ära märkida! – T. P). Kaardid olid mul olemas küll, aga seal teed saare natuke suuremaks või väiksemaks… Gloobust mul tol korral ei olnud ja kui olin siis juba kolm-neli päeva sõitnud ja silmapiiril oli ikka üks ja seesama liustik, siis ma sain aru, et see raibe on suurem kui Saaremaa. Pärast seda tulin kolinal tagasi Põhja-Iirimaa ja Šotimaa vahele ning parkisin jahi Carrickferguse-nimelisse linna Belfasti lähedal. Lugesin oma esimese etapi edukalt lõppenuks.

Esimene etapp „Viikingite jälgedes” kestis su blogi järgi 49 päeva ja oli 3642 meremiili pikk.

Kroonika kirjutamises olen ma väga nõrk, see oleks mul võinud olla palju täpsem. Aga eks ma panin rõhku muudele asjadele, eelkõige looduse nautimisele.

Siis tulid vahepeal hoopis koju?

Jah, tulin koju ja olin hirmus uhke enda üle. Pikim etapp oli Lõuna-Islandi ühest toredalt vulkaaniliselt saarelt Vestmanneyjarilt Põhja-Iirimaale – 600 miili. Oi, ma olin nii uhke, kurat! Nüüd, tagantjärele vaadates pole see ju kuigi pikk maa, aga eks inimese võimed suurenevad vastavalt kogemustele. Minusugusel oli ehk ka natuke põhjust uhke olla, sest seal Iiri meres on keerulised purjetamisolud: tohutud hoovused, tõusud-mõõnad ja kui sa juhtud valel ajal minema, siis võid pool päeva kihutada, aga ei jõua kuskile välja. Mul oli õnne, sain otsad ilusti kinni ja see kindlustunne oli oluline iseendale − ma teadsin, et ma suudan.
Muidugi oli mul oli ka plaan B, et kui ma Skagenist (Taani ja Rootsi vahel) välja lähen ja saan tugevasti vastu hambaid, siis ma tulen tagasi ja kõnnin ülejäänud elu mokk maas. Paljude põhjuste hulgas, miks ma ajakirjanduse suhtes nii pire olin ja lokku ei löönud, oli üks just see, et ma ei
teadnud enda oskusi ja oma jahi võimeid. Teine põhjus oli see, et ma olin vaba. Mul ei olnud mingeid lepinguid, lubadusi ega sponsorlusi kukla peal. See oli minu matk minu võimete piirile.

Räägi natuke oma jahist.

Elu jooksul on mul olnud palju erinevaid jahte. See viimane sai tellitud spetsiaalselt enda järgi. Need vajadused, mida ma ette kujutasin, said tehasele edasi antud. Ega ta ei olnud mingi eriprojekt ega midagi sellist. Ikka tüüpprojekti järgi Saksamaal tehases tehtud – Hanse 430. Aga lisavarustuse lehel toodud võimalustest võtsin peaaegu kõik, mis tehas pakkus. Eks see kasvatas jõudsalt ka jahi lõplikku hinda.
Minu mõte oli see, et tehasest saan ma kõige kvaliteetsema paigalduse, kõige töökindlama komplekti ja see oligi õige otsus. Saksa kvaliteet ja turvalisus töötasid hästi. Peale selle on ta väga seksikas.

Tuleme su reisi teise etapi juurde.

Kutsusin seda ise „Ultima Thuleks”. See oli midagi niisugust, et pühadel munkadel polnud 1400. aasta paiku ettekujutust maailmast, nad ei teadnud, kuskohas see ilm lõpeb. Nad arvasid, et kui nad jumalat usuvad, siis jumal hoiab neid ja toob nad koju tagasi. Ja nad lihtsalt sõitsid mööda merd. Arvatakse, et viikingid olid esimesed, kes väljastpoolt Ameerikasse sattusid, ja need pühad isad olid teised, kes Newfoundlandi lähedal maale jõudsid. Nii nad tiirutasid mööda Põhja-Atlandit suhteliselt sihitult, kuid tõenäoliselt aitas usk jumalasse nad koju. See oli nende jaoks vaimne otsing. Nii ka minu jaoks.
Tulin mööda Iiri kanalit, seal oli väga huvitav, vana Inglismaa ühel pool ja teisel pool Iirimaa, Isle of Man ja see hoovuste, tõusude-mõõnadega võitlemine, see oli võimas. Riivamisi tutvusin ka Inglismaa ajalooga.
Muudkui tikkusin lõuna poole, sest teadsin, et seal on soojem. Siis tuli Inglise kanal, Prantsusmaa, Biskaia, Portugal, Hispaania, lõpuks Madeira, siis Kanaari saared. Seal siis istusin maha ja püüdsin mõtelda, kuidas ma sinna nüüd üldse sattusin. Tänapäevases mõistes tegin SWOTanalüüsi ja panin kirja oma tugevused ja nõrkused. Nõrkuste reale tuli palju rohkem asju kui tugevuste reale. Oli tekkinud rohkem kogemusi ja hakkasin paremini aru saama ohtudest ja muudest asjadest, mis on suure mere peal olulised.
Leidsin, et jaht pole selliseks suureks meresõiduks sugugi veel mitte valmis. Tellisin Kanaaridele täiendavat varustust. Näiteks on soolopurjetamisel oluline iseseisev tagavararoolisüsteem. Kui põhiroolisüsteemiga peaks midagi juhtuma, siis üle kolme ööpäeva ei suuda ükski hull roolis püsida. Leidsin, et on tarvis tuulerooli. Valisin sellise tuulerooli, mis oleks ka avariirooli eest. Et kui roolilehega peaks midagi juhtuma − mingi konteiner või vaal või mingi juhuslik veealune ajupuu selle ära lõhub −, et nii oleks varuvariant olemas. Ka purjestust, ankruid ja energiasüsteemi, elektroonikat ja kõike muud sai täiustatud. See võttis umbes kuu jagu aega.
Tegelesin ka enda vaimse ettevalmistamisega. See oli talvine aeg ja mul on ka sünnipäev talvel. Palmase jahtklubis ühes jahikaupade poes kolades nägin Joshua Slocumi raamatut „Sailing Alone Around the World”. Slocum oli esimene, kes üksi ümber maailma purjetas. Aasta oli siis 1900. Mõtlesin ja veeretasin raha taskus ning kuna oli sünnipäev, tegin endale kingituse ja ostsin selle ära. Raamat tõmbas mind enda sisse. See oli täpne näpunäide, kuidas ümber maailma purjetada. Sealt hakkas minu tarkus pihta. Tagantjärele vaadates olin ma selle hetkeni ikka vägaväga loll.

Uku telefon heliseb. Ta palub vabandust, et ei saa rääkida. Soovitan tal kõne rahulikult ära lõpetada. „Tead, ma armastan liiga pikalt rääkida, teeme enne intervjuu lõpuni,” vabandab Uku.
Eks see pikalt rääkimine ole vanade rändurite häda, tean omast käest.

See on soolomeeste häda. Soolomehed hoiavad sadamates eriliselt kokku. Vaistlikult tunned kohe soolomehe ära, samad raskused, samad huvid, kõik on sama, aga kurat, kõik lobisevad. Ma olin igas seltskonnas teretulnud. Püüdsin algajana oma mokka rohkem maas hoida ja uurida, mida teised arvavad. See oli üks plusspunkti teenimise võimalus.

Sa rääkisid tuuleroolist, sul oli automaatpiloot. Kui palju sa ise sangas seisid, kui palju lasid masinal sõita?

Ma ei ole eriti suur roolis seisja, mulle meeldib kõik muu selle ümber. Olen roolimist elu jooksul nii palju teinud, et kui on vähegi võimalik, meeldib mulle pigem jahti trimmida, loodust vaadata ja mõtteid mõlgutada. Tihti pole see aga võimalik. Teatud oludes ei saa automaatrool hakkama
ja ka tuulerool mõningates tingimustes ei tööta.

Mis olid raskemad hetked ja kui palju pidid ise roolis olema?

Eks see raskus on ka erinev. Ühelt poolt on justkui füüsiline raskus, teiselt poolt vaimne raskus ja need omakorda jälle jagunevad. Vaimne raskus: rutiin või n-ö suur hall või et sinu kuullaagrid peas ei suuda õigeid otsuseid välja veeretada. Torrese väinas oli mul üsna suur väsimus peal − seal oli suhteliselt tugev tuul ja tugevad hoovused ning keerulised navigatsioonitingimused.
Ei olnud ka häid ankurdamiskohti. Tuli olla valves kogu etapi jooksul Neljapäevasaarelt kuni Darwinini, mis võttis üle kolme ööpäeva. Etapi lõpus kukkusin ära. Inimvõimetel on siiski piirid.
Füüsiline väsimus tuli tihti peale siis, kui üksinda toimetades tekkisid olukorrad, kus oleks tahtnud, et inimesel oleks neli kätt. Kuskilt on vaja kinni hoida, tõmmata, kõik need purjed ja liinid on pikad ja rasked. Alati ei jõua kõike üksi ja korraga teha. Eks oli juhuseid, kus spinnaker oli
üleval ja pagi tuli peale ning oli tarvis sokk peale tõmmata, aga lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud. No aga eks siis saab kasutada mõnd kavalust, pole ületamatuid olukordi.
Ma arvan, et mul oli üsna viimane aeg oma sooloreisile minna, kümme aastat hiljem enam üksi selles tempos ei jõuaks. Teatud mõttes on tegu ikka spordiga, mis eeldab füüsilist tugevust ja sitkust. Oma reisi jooksul sain rasvarullidest kõhu ümber ilusti lahti.

Kas sul purjed käisid üles-alla käsitsi või oli mootor ka abiks?

Mul oli ka elektrivints. Muidugi saaks põhimõtteliselt ka ilma hakkama, aga kui selline mugavus loodud, siis kasutad seda. Teatud mõttes ta hoiab purjeid ja pikendab nende eluiga. Saad kiiresti üles, nad ei pea seal loperdama. Hämmastaval kombel selle reisi lõppedes vaatasin, et oma vanade
purjedega saaksin ühe tiiru veel ära panna. Olen üritanud oma varustust hoida ja suhtuda oma jahti lugupidavalt. Olen selle jahiga sõitnud üle 34 000 miili, mis ekvaatorit pidi mõõdetuna oleks ligi kaks tiiru ümber maakera.

Su reisi teine etapp sai Palmases läbi, täiustasid oma jahti ja mis siis edasi?

Edasi tuli ARC-i (Atlantic Rally for Cruisers) aeg. See on amatööride sõit, kus minnakse võidu üle Atlandi. Tol hetkel tundsin end juba nii tugevana, et ei pidanud vajalikuks sellist kambapsühhoosi, et koos oleks turvalisem või parem. Lasin neil ees ära minna. Paljud purjetajad ootavad selle ralli algust ja lähevad nädal varem minema, et kui midagi juhtub, ehk korjatakse üles ja on abikäsi rohkem. Minu jaoks polnud see enam probleem. Lugesin vanade Volvomeeste tarkust, et tuleb sõita lõunasse, kuni või hakkab karbis sulama, ja siis keerata läände. Või hakkas sulama üsna
Roheneeme saarte juures ja mõtlesin, et pööran sinna sisse. Teised purjetajad olid neist rääkinud kui huvitavatest saartest. Keerasin sisse ega kahetse seda. Seal sain kinnitust väitele, et üksi purjetamisel on peale miinuste ka palju plusse. Üks on see, et meeskonnaga on võimatu tülli minna. Parasjagu oli seal sees ka mitmeid ARC-i sõitvaid jahte, kus mehed olid omavahel tülli läinud ja osa mehi deserteerusid.
Kaptenid otsisid seinalehe kaudu uusi mehi. Olin seal kolm päeva ja panin ikka läände nagu rändlind. Üle Atlandi sõitsin 17 päevaga.
Läksin Barbadose kaudu. Atlandi ookean oli fantastiline, suured ümarad lained! See rahu, mis saabub jahile pärast sadamas askeldamisi, ja seejärel kohale jõudmise ootamine... kõik oli vahva. Barbadoselt oli kaks valikut, kas minna lõuna või põhja poole. Põhjas oleks olnud Kuuba, Puerto
Rico, lõuna pool St. Vincent, Bequia, Mustique, Canouan, Tobaco Cay, Carriacou ja Grenada. Valisin lõuna. Kariibid on muidugi purjetamise paradiis, seal jahiga ringi kolada on imetore, kõik see loodus oli hoopis midagi teist kui see, mida oleks võinud endale siin ettegi kujutada. Soe meri, mõnusad briisid, läbipaistev vesi, korallid, valge liiva ja palmirandadega saared, hoopis teine linnustik ja loomastik. Fantastiline! Siis juba teadsin, et tagasi ma sealt otse ei tule. Nüüd ainult täiskäik edasi! Siis teadsin, et sõidan kindlasti ümber maailma ära. Vähemalt proovin. Küsimus oli ainult, kas läbi Panama kanali või ümber Kap Horni. Mul polnud otsus kindel. Olin juba pikalt ringi rännanud ja mõtlesin, et tulen koju käima. Tõstsin orkaanide perioodiks jahi välja ja tellisin sinna päikesekaitseks paadikatted ära, lasin põhja ja kõik muu kenasti korda teha. Tulin koju. Siin oli selline väga talvine aeg − 30 miinuskraadi, väga külm jaanuarikuu. Ma ei leidnud siin pidet, sain sinugagi kokku, ju mul oli ju hullu pilk silmis, eks? (Naerame jälle koos.)

Minu arvates oli sul tookord väga energiat täis pilk.

No midagi nagu kripeldas tõesti sees. See keskkond, mis mind siin vastu võttis, tõukas mind uuesti välja. a ei leidnud siit endale kokkupuutepunkte ja see ongi meremeeste puhul, tead ehk omast käest, üks raskusi, et kuidas kohanduda tagasi tavapärasesse keskkonda.

2010/2011. aasta talvel koju sõites oli sul siis juba tegelikult selge, et lähed tagasi?

Arvasin enne kojutulekut, et ootan ära orkaanide perioodi ja siis otsustan, millal tagasi lähen. Üksinda purjetamise üks voorusi on veel see, et saad otsused teha viimasel hetkel. Vähem kui kuu aja pärast ostsin lennukipileti ja nautisin neid imestunud nägusid seal Kariibi mere sadamas. Mustad poisid uurisid, et mis nüüd lahti? Palusin paadi jälle vette tõsta. Algas reisi neljas etapp. Üksinda ümber maailma. Tol hetkel tekkis mul emotsionaalne otsus, et lähen ikka läbi Panama kanali. Ma olin mõnulenud nii heas purjetamiskeskkonnas Kariibidel, et ma ei tahtnud enam sellest pehmest vatist välja külma kätte minna. Tegin hoopis pika hüppe, 1200 miili Panamasse, broneerisin kanali ületuse aja ja kuna selleni oli 14 päeva aega, siis kolasin San Blasi saarestikus, kus on fantastiliselt hästi säilinud arhailine indiaanlaste ühiskond.
Selle peasaarel Isla Proveniril on saarestiku ainus lennuväli. Jõudsin sinna lähistele õhtupimedas ja panin end konksu peale, hommikul oli suur kisa lahti, sest lennuk ei saanud minu pärast maanduda. Olin end ankurdanud lennuraja ette. Seejärel tuli Panama...

Kas Vaikne ookean oli sinu jaoks vaikne?

Jah, see oli puhas nauding, suu oli kogu aeg kõrvuni. Millised kohad: Galapagos, Prantsuse Polüneesia, Tuomotu, Niue, Tonga, Fiji, Vanuatu... Sülg valgub suunurkadest alla, kui selle peale mõtlen.

Kus sa Prantsuse Polüneesias maha tulid?

Hiva Oas, kuhu oli 3000 miili ja 22 päeva Galapagoselt sõita. Jällegi, ma olen vist selline optimistlik tüüp. Galapagoselt on Markiisaartele ettearvamatu minek – kas sa lähed tuulevaikuse tsoonis pikka aega, aga saad taganthoovust nautida või sõidad Ecuadori kalda alla, saad paremasse tuulde, aga siis lähed vastuhoovust. Ma tegin nagu Kihnu Jõnn ja tõmbasin kahe punkti vahele sirge, et vaatame, mis saab. Kartsin energiakriisi. Kõik käib ju jahi peal elektriga ja ma polnud kindel, kas mul elektrone jätkub – lülitasin kogu elektri välja. Alustasin külmkapist, loobusin külmast õllest... Siis lülitasin välja ka navigatsiooniseadmed. See annab uue, tugeva elamuse. Sa oled looduse keskel ilma abivahenditeta nagu vana meremees aastal 1600! Navigatsioon on lihtne − pead sõitma päikese poole, sest see loojub läände. Kui hommikul ärkad, peab olema päike su selja taga. Lisaks tähed ja planeedid, mille järgi on hea oma kurssi ja asukohta kontrollida.

Kas sul olid paber- või elektroonilised kaardid?

Mul oli hästi palju elektroonilisi, aga olid ka generaalsed paberkaardid. Palmasest ostsin ka gloobuse. Kui tegin generaalkaardil ööpäevas kaks kohamääramist, siis punktid tulid suhteliselt üksteise kõrvale, aga nädala pärast võid märgata, et sa liigud siiski natuke sellel „planeedil Vesi”.
Neil, kes ütlevad, et maailm on pisike, ei ole päris õigus. Elektroonilistest olid mul mitmed kaardid ja tagavaravariandid. Põhikaardid, mida ma kasutasin peakompuutris asukoha määramiseks, olid C-map’i kaardid, mida ma iga etapi jaoks neljakuulise lepinguga rentisin. Tean, et paljud purjetajad on kilode viisi paberkaarte kaasas kandnud…

Kas päevad merel olid kõik sarnased kui neegrid kõrbes?

Ookeanid on erinevad. Näiteks kui Vaikne ookean on suurte sujuvate lainetega, purjetamise jaoks väga mugav, siis India ookeanis oli vastupidi, väga ebamugav. Lained olid järsud, kaootilised. Mitte et hirmus või suur, aga lihtsalt ebamugav.
Jah, kui sa nii kaua merel oled, siis sa kasvad oma jahiga kokku, oledki nagu üks tervik ja sa tunnetad oma teist poolt, partnerit, kõiki tema võnkeid, see on osa sinust.

Kas purjekas pidas vastu?

Oli nii jah, aga jaht sai stressi vägevalt. Minu õnneks on mul suhteliselt sportlik jaht ja ta krüssunurk on hea, aga ikkagi – suurel merel hakkasid asjad ära lagunema. Eriti lõpus, kus tuli nädalate viisi vastutuult, laineid ja hoovusi krüssata. Ei oskagi öelda, mis asjad enim järele andsid, tundus, et hakkas tekkima üldine väsimus. Päris uskumatud vidinad lagunesid. Näiteks roolitrossid said lõpuks otsa, õnn, et tagavararool oli olemas. Jaht ise oli aga hästi jäik ja tugev ja sel polnud häda midagi. Tõstsin ta reisi ajal kaks korda veest välja ja lasin põhjalikult korda teha. Üks kord Grenadal, teine kord Lõuna-Aafrikas. Uued mürgid, poleerimised ja põhjalik tehniline ülevaatus... eks see ka kindlasti aitas.

Aga iseenda sõlmed ja otsad pidasid vastu?

See keskkond, kus ma viibisin, oli nii tervislik! Sa oled kogu aeg värskes õhus, sul on positiivsed emotsioonid ja mõtted peas. Sa toitud väga tervislikult, sööd kala ja troopilisi värskeid puuvilju, tegeled pidevalt füüsilise toimetamisega. Kõik tingimused on loodud, et elada saja-aastaseks. Ma ei olnud selle reisi ajal kordagi haige. Eks ma ise hoidsin ennast, sest üksi olles on üks riskidest, et kui jääd haigeks, pole sul põetajat kõrval. Pead teadlikult ennast hoidma! Näiteks kohtusin Tongal ühe üksipurjetajaga, kes sai juhusliku sääse käest malaaria ja oli ankrus kuu aega täiesti oimetuna. Alles kahe kuu pärast oli võimeline edasi liikuma. Risk karile sõita on võib-olla väiksem kui risk mingi batsilli kätte sattuda.

Mäletan enda „Lennuki”-aegseid koduigatsusi, mis eriti reisi lõpufaasis peale tulid. Sama nägin hiljuti „Nordea” mehi külastades. Kas sul ka nii oli, et ühel hetkel juba kibelesid koju?

Muidugi oli! See on normaalne. Mul oli kahesuguseid tundeid. Ühelt poolt, kui mul oli koduigatsus, mõtlesin, et tuleks see kodu rutem. Saaks lapsi kallistada. Teisalt aga, kui olin St. Helena juurest üles minemas, soojades ekvaatorivetes, siis hakkas kahju, et kümme päeva veel ja pean istuma
lennuki peale ja tagasi siia karmi olelelusvõitlust täis keskkonda tulema. Kui seal ekvaatori peal oleks üksik, sõbralik saar olnud, oleks olnud suur ahvatlus sinna jäädagi. Nii oled nagu molekul ookeanis, osa elektrone tõukavad, osa tõmbavad.

ÜKSI, KAKSI VÕI KOLMI OOKEANIL

Uku Randmaa väärib sügavat kummardust. Üksi ümber maailma sõitmine nõuab inimeselt rohkem kui keegi ette kujutada võiks. Olles ise üksi üle ookeani võistluspurjetaja, kujutan seda ette, aga kõike ei suuda minagi mõista, mida mees on läbi elanud ning palju selleks ohverdanud.
Olgugi, et Uku on sõitnud vahepeatustega ja teinud seda nii-öelda lõbu pärast, on see kõik aeg-ajalt lõbust üsna kaugel. Mees, kes oskab aga nautida raskusi üksi loodusjõududega, leiab ka kõige karmimates oludes selle lõbu üles.
Üksi või meeskonnaga − siin on suur vahe. Meeskonnaga purjetades pead arvestama teistega ning olema valmis inimestevahelisteks pingeteks, mis tihtipeale väikesel alusel pikalt koos olles kerkivad üles ka parimatel sõpradel, sest väsimus ja magamatus teevad oma töö. Üksi aga pead läbi elama kogu selle iseenda sees. Oma kogemusest võin öelda, et üksindus koorib sinu kiht kihi haaval puhtaks, kuni jääb ainult su enda südame sügavik ning sellesse näha on antud ainult vähestele. Uku on seda nüüd kindlasti kogenud.
Olgugi, et meekonnaga sõites on kapteni sõna ja otsus lõplik, siis selleni jõutakse tihti omavahel arutledes või koostöös. Üksi sõites on sinu otsus aga alati ainus ja lõplik. See on hindamist väärt. Väärt tegu, Uku!
Jaanus Tamme