Kuigi Kagu-Türgi aladele satub välisturiste võrdlemisi vähe, käis Rene Satsi tsivilisatsiooni hälliks kutsutud piirkonda avastamas.
Tekst ja foto: Rene Satsi
Fam trip tähendab turisminduses definitsiooni järgi tutvumisreisi (ingl fam, familiarisation). See on õppekäik, mille käigus kutsutakse sihtkohta kokku meedia, reisikorraldajad, suunamudijad ja kasvõi reisikirjanikud, et viimased saaksid vahetu kogemuse kaudu küllakutsuja kodukohaga tutvuda ning räägiksid pärast sellest imelisest kohast teistelegi. Aga palun, mul on teile ka alternatiivne definitsioon: „Fam trip on reis, mille käigus võid õhtusöögil tõsta endale ette teise portsu, ilma selle eest maksmata.“ Ka mind kutsuti veebruaris paari teise Eesti reisikorraldajaga sellistele toredatele õhtusöökidele. Küsiti, kas tulen, ning kuna sihtkohaks oli Türgi ja Põhja-Mesopotaamia, siis ei pidanud ma kaua mõtlema, kui juba ütlesin: „Ma pean nüüd natuke mõtlema.“
Olin kergelt segaduses. Mina oma piiratud teadmistega oleksin nimelt Mesopotaamia põhjaosa paigutanud esimese hooga Iraaki. Ja siis veel armulikkusest Süüriasse. Tuli hakata kaarti uurima. Selle käigus sai kiiresti selgeks, et mind oli palutud Kagu-Türgi aladele, kuhu ulatus Mesopotaamia põhjapoolne ots ja kuhu olin tegelikult ammu unistanud minna. Peaasjalikult tahtsin külastada ja täiel hingel tunnetada Göbleki Tepet, maailma vanimat (praeguseks leitud) templit, aga sellest kolossaalsest fenomenist pisut hiljem.
Mesopotaamia: tsivilisatsioonide häll
Sõna Mesopotaamia võib kreeka keelest tõlkida ’jõgede vahel’ või ’jõgede maa’ ning asub see (või oleks õigem öelda „asus“?) vägevate Tigrise ja Eufrati jõgede vahel. Mesopotaamia ei ole minu silmis aga ainult koht, ma ütleks isegi, et see on pigem üks eepiline lugu. Lugu meie tsivilisatsiooni sünnist. Kahejõemaal on sündinud nii mõnedki olulisimad saavutused inimkonna ajaloos, nagu näiteks ratta leiutamine, matemaatika, astronoomia, esimeste teraviljakultuuride istutamine ja särinal käima läinud põllumajanduse areng. Kuigi kirja leiutamine oli järkjärguline protsess ning selle täpne päritolu on mõnevõrra ebaselge, peetakse sumerite kiilkirja Mesopotaamias üheks maailma esimeseks – räägime ajast 3500 eKr. See, et mina seda teksti siin kirjutada saan: tänks, sumerid!
Lendame!
Ma ei hakka midagi kiitma, mis mulle ei meeldi. Turkish Airlines on aga vist minu lemmiklennufirma. Siiani mäletan, kui astusin oma esimesele Turkishi lennule (Istanbul-Bangkok vist). Mäletan ka stjuardessi, kes lennukisse sisenedes inimeste pileteid vaatas, kuigi neid on kolm minutit tagasi masinaga uuritud. Selja taga seisis suure kokamütsiga mees ning mu naine kiljatas: „Ta teeb meile süüa!“ Olen nüüdseks TA-ga lennanud lugematu arv kordi, kuid kokamütsiga meest ei ole kohanud. Ikka otsin. Samuti on ära kadunud – see juhtus vist pärast koroonat – lendudel pakutav tasuta Türgi aniisialkohol raki – see voolas esimesel lennul nii ohtralt, et kohapeale jõudes oli meelest läinud, miks ma sihtpunkti üldse läksin.
Marsruut läheb Tallinn-Istanbul-Diyarbakır. Istanbuli lennujaamas siselennule suundudes tuleb uuesti mööda minna turvakontrollist, kus muu hulgas küsitakse, kuhu ma lendan. „Dudeb…ukrikiri,“ hääldan püüdlikult ja märkan, et ülejäänud meie grupi liikmed on ees ära liikunud ega kavatse mind Diyarbakıri hääldusega sugugi aidata. Türklane küsib nüüd kulmudega vehkides, et kas ma ikka tean, kuhu lendan. Tean! „Dudeburekiiri loomulikult,“ seletan abivalmilt. „What is this?“ tuleb teine töötaja ning räägin nendega mõne minuti veel pudikeeles. Siis tuleb pähe piletit näidata. Esimese mehe nägu selgineb. Ta ütleb lennu sihtpuntiks oleva nime ning mõlemad mehed naeravad mürinal nii, et vatsad vapuvad. Lähen edasi passikontrolli, kus üks pearätiga daam hakkab minu passi läbi lapates kohe ohkama: pass on viisasid nii täis, et kõikide lehtede vahel on ainult kaks vaba templikohta – Türki ja Türgist välja lendamiseks. Ma ei kavatse aidata seda kohta üles leida, sest eelmisi töötajaid ma aitasin, selgitades oma lennu kohta Dudibukuuri, ning nemad naersid minu üle. Lehtede lappamine, ohe ja siis klõpsti – koht leitud. Minu eelviimane tühi laiguke passis.
Lend kestab küllalt lühikest aega. Kuna kõht on tühi, siis lühikese siselennu võileib maitseb nagu taevamanna. Järgneb pimeduses maandumine, bussisõit Radisson Blue hotelli suunas, rajoonis, mis meenutab läbi pimeduse ja uduvihma Lasnamäed. Seejärel üks Türgi õlu tohutu suures tühjas restoranis ning tutvumine esimese Türgis pakutava toiduportsuga, mida ei jaksa ära süüa, sest türklastele meeldib külla tulevaid inimesi oma hea toiduga nuumata nii, et pärast ei tunne ema ka ära. „Olete Saksamaalt, eks?“ ütleb kelner ning avab uue Efesi õlle pudeli. Olen juba nii väsinud, et pole enam vahet, kust ma pärit olen.
Eğil
Eğil asub Diyarbakıri provintsi põhjaosas. Piirkonda läbib palju jõgesid, kuid kuulsaim ja võimsaim neist on Tigris, kuhu peale me nüüd laevaga siirdume. Enne seda tuleb muidugi läbi teha umbes 40-minutiline bussiretk hotellist, sest ega me sinna ju ei teleporteeru.
Eğili lugu saab alguse juba keskmisest paleoliitikumi ajastust (20 000 – 15 000 eKr) ja sellesse perioodi kuulub palju koopaid, mis olid kunagi asustatud. Libiseme paadiga Tigrisel ning vaatame giidi näpuga osutatud suunas: mägedes kumavad tõesti koopaaugud. Meiega on kaasa tulnud lausa linnapea ja ta on koobaste üle silmanähtavalt uhke. Ei saa pahaks panna – milline ajalugu! Kogu oma pika eksistentsi jooksul on Eğili alad olnud paljude tsivilisatsioonide, näiteks assüürlaste, urartlaste, Bütsantsi impeeriumi, Rooma impeeriumi ja Ottomani impeeriumi kasutuses. Kõik leidsid siin omale tegevust ja jätsid maha jälgi, mida on tõepoolest huvitav uurida. Kuigi vihma sajab ning suunamudijad segavad telefonidega pidevalt vehkides ning igal pool poose sisse võttes looduse ja kultuurijälgede vaatlemist, ei kahetse ma üldse, et siia tulin. Alles nii vähe Türgis viibinud ja juba selline südant väristav elamus! Lisaks on see koht rikas veel prohvetite haudade poolest. Väidetavalt leiab neid siin lausa üheksa. Prohvetite Elyesa ja Zülkifi haudu viiakse meid oma silmaga vaatama, sest äkki me muidu ei usu. Tõepoolest põnev, pole midagi öelda.
Diyarbakır
See on Türgi suurim kurdide enamusega linn, nii-öelda Türgi Kurdistani mitteametlik pealinn, inimesi umbes miljoni ringis. Mõnikord on see väsitav, et satun tihti linnadesse, mis on kas pea sama suured kui Eesti või siis suuremad. Ja kui linnaelanikuga suhtled ja räägid heldinult oma kodumaast, siis saavad nad üks hetk kõvasti naerda ja ütlevad tihti midagi sellist: „Mu vennapoja pulmas oli rohkem rahvast kui Eestis!“
Linna ajalooline keskus Sur on ümbritsetud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevast muljetavaldavast müürist, mis on pärit peamiselt Bütsantsi ja Umaijaadide perioodist. Umaijaadide ehk esimese vägeva moslemidünastia ajal loodi muuseas ka islami õigussüsteem ehk šariaat. Sõna, mida tihti natuke pelgame. Eks ikka pelgame asju, millest aru ei saa. Nagu näiteks moslemikultuur üldiselt. Ei ole aga vaja karta – tuleb ennast harida ja aru saada.
Jalutasime nüüd eesti poistega linna vahel ja saime väga hästi aru, et tänu moslemikultuurile me restoranist ühte külma õlut küll ei saa. Tuleb ikka linna vaadata – mošeed, kitsad tänavad, inimesed igal pool teeklaasidega ringi jooksmas ning Hasan Pasha Han. Viimane on suur koht keset linna, nagu meie kaubanduskeskus, ainult et palju-palju-palju pikema ajalooga. Kogu Sur’is kõndimise ajal ei näinud me ei tänavatel ega kohvikutes ühtegi lääne turisti. Eks aeg ei olnud ka kõige parem – valitses hooajaväline olukord –, aga küsimise peale saime teada, et siinses regioonis moodustab välisturism koguturismist umbkaudu 20%. Nii et „meie“ poolt küllaltki avastamata alad. Minge ja vaadake, kui soovite istuda mõnes ülimõnusas çay evi’s ehk teemajas, ilma et teile kõrvaltlauast mõni poolakas või šveitslane naerataks.
Zerzevani kindlus
Järgmisel päeval oleme teel Mardini linna (minu suureks pettumuseks kuulen, et sellisest linnast nagu Batman me läbi ei lähegi, väga oleks tahtnud Batmani näha – nime pärast) ning teel teeme peatuse Zerzevani kindluses, mis avaldab peatselt oma asukoha ja olemusega ääretult palju muljet.
Kindluse koos hoonetega rajas 4. sajandil Ida-Rooma impeerium (ütleme Bütsants, kuigi vahet ei ole, sest mõlemad nimed pandi pärast impeeriumi enda langemist ja siis, kui madin alles käis, tunti riiki ikka Rooma keisririigi nime all) ning mõeldud oli see sõjaväebaasina iidsel kaubateel Diyarbakıri ja Mardini vahel, mitte turistidele vaatamiseks, nagu praegu. See oli kasutuses 7. sajandini. Väljakaevatud hoonete osad olid kõik põnevad, mind intrigeeris kõige enam mitrade templiruum koos härja ohverdamise konksude ja suure verevanniga. Võib-olla selle usu salapära tõttu. Mitraism oli Vana-Roomas levinud religioon, mille ümber hõljus salapära. Katsed selle liikumisega liitumiseks olid ülijulmad, inimesi piinati mitmel ebainimlikul moel, et vaadata, kas nad ikka kõlbavad mitrade salaseltsi liikmeteks. Paradoksaalsel kombel need, kes ei suutnud neid piinamise katseid läbi teha, tapeti. Teretulnud olid ainult mehed. Mitrad järgisid päikesekultust ja isegi mitu Rooma keisrit alates Nerost olid sellesse kultusesse pühendatud ja toetasid seda. Mitralane oli ka keiser Constantinus, enne kui ta kristlusesse pöördus ja päikese märgi risti vastu vahetas.
Mardin
Mardini vanalinn võlub mind kohe – sinna linna lähen kindlasti tagasi ja olen kauem! Vanalinna tänavad ronivad aeglaselt mäkke, päris mäe otsas on tohutu kindlus, kuhu sõjavägi kahjuks sisse ei lase. Lubjakivist ehitised oma keerukate ornamentidega, moslemite ja kristlaste pühakojad ning traditsioonilised elamud, mis ehitatud mäe nõlvadele, pakuvad maagilist vaatepilti, kui linnast natukene välja sõita.
Rääkides välja sõitmisest, lähemegi bussiga korraks kohta nimega Savur. Väike sarnasus on sellel kohal Mardiniga ning siit ka hüüdnimi: Mini-Mardin. Tundub üldse, et siin regioonis tuleb reisida nii, et lähed kuskile linna, paned kohvri hotellituppa ning hakkad siis ümberkaudsetesse küladesse ja kindlustesse väljasõite tegema. Vaadata on palju. Kõik kohad karjuvad ajaloo järele. Ajaloo järele karjub ka meie seekordne hotell nimega Hotel Maridin, mis asub vanalinnas otse peatänaval. Fantastiline asukoht, fantastiline hotell. Eestisse saabunud, avastan ühe Diyarbakırit tutvustava raamatu vahelt selle hotelli minibaari menüü. Ei tea, kuidas see sinna sai. Olen küll pisikesi asju oma reisidelt meeneteks kaasa näpanud, aga nii veider asi nagu minibaari menüü – sellist asja ei peaks reisikollektsioonis olema. Samas mäletan nüüd igavesti, et Hotel Maridini toas maksab Sprite kaks eurot ja kuusteist senti.
Göbleki Tepe
Viiendal reisipäeval hakkab päike rohkem paistma ja esimese asjana loksume bussiga kohta, mida olen unes näinud ja ette kujutanud tuhandeid kordi. Olen põnevusest peast lolliks minemas. Nimelt on Göbekli Tepe ajaloo üks kõige märkimisväärsemaid arheoloogilisi leide. Seda on dateeritud igal pool erinevalt, aga umbes 11 500 aasta kanti see vanapoiss jääb. Kuna kompleksil on erinevaid osasid, siis sellist päris kindlas vanuses sünniaastat sel nagunii ei ole. Kusjuures kogu ehitiste kogumist on praeguseks välja kaevatud alles viiendiku jagu.
Nii või naa on see üks vanim teadaolev inimtekkeline tempel ja pühamu maailmas, ehitatud enne põllumajanduse üldist kasutuselevõttu ja palju varem kui teised tuntud templid. Kompleksi osad on suured kivid, mõned kaaluvad kuni 50 tonni. Kivid on paigutatud hoolikalt ja kunstipäraselt üksteise peale ning moodustavad ringikujulisi struktuure, mille keskel asuvad T-kujulised monoliidid, millesse on raiutud inimeste ja loomade kujusid. Kõik see näitab märkimisväärseid insenerioskusi, mis on nii varajase ajastu jaoks tohutult muljetavaldav.
Arheoloogid usuvad, et Göbekli Tepe oli kasutusel rituaalsetel eesmärkidel, kuna kivisse raiutud ei ole ainult inimese potentsiaalseid koduloomi, vaid pigem tseremoniaalsete sümbolitena kujutatavaid metsiku looduse esindajaid. Kogu krempli leidmine on oluliselt muutnud meie arusaama inimkonna varasest tsivilisatsiooni arengust – inimesed olid võimelised ehitama keerukaid struktuure ja korraldama keerulisi rituaale juba enne põllumajanduse laialdast kasutuselevõttu!
Vaatan seda kõike ega tunne oodatud efekti. Imelik! Mõtlesin, et langen põlvili. Võib-olla on asi selles, et ilm on ilus, Tepe turistide jaoks kenasti steriilseks tehtud, esimest korda näeme ka teisi lääne turiste – jalutatakse mööda laudteid ja klõpsitakse pilte. Aga võib-olla on asi selles, et nende mõne päeva jooksul olen juba kõikide ajalooliste külade, kindluste, koobaste, kirikute ja mošeede kujul enda sisse lasknud nii palju ajalugu. Teada on, et kui miski on läbimärg, siis see enam märjemaks minna ei saa ja Göbleki Tepe moodustab sellel hetkel minu sees kogu nähtud regiooniga lihtsalt ühe terviku.
PS. Mardini hotellis maksab minibaari õlu kolm eurtsi ja internetiparool on mrdn47223.