Tekst ja fotod: Virgo Haan
Mulle meeldib öelda, et tegelen tulevikufotograafiaga. See võib olla pisut eksitav, sest tehnikaid ja efekte saab juba kasutada, ent laiadesse massidesse need veel jõudnud pole. See fotokunstiliik on justkui foto ja video hübriid, selles on ühendatud nii fotograafia võime tabada hetke kui ka video liikuvus, mitmemõõtmelised fotod võivad reageerida vaataja tegevusele ning uusi lahedaid tehnikaid ja efekte tuleb kogu aeg juurde. Rubriigi sissejuhatuses tutvustan veidi enda tegemisi tulevikufotograafia vallas.
Ehk mäletate „Harry Potteri“ filmi, kus inimesed maalidel liikusid ja isegi reageerisid välismaailmas toimuvale. Ma ei ole kunagi olnud väga suur fantaasia- ja seiklusfilmide austaja, kuid need pildid jäid mind kummitama. Tehnilises mõttes oli juba ammu lahendus olemas, lihtsalt keegi ei tulnud selle peale. Esimene kõige konkreetsem nn liikuva foto tehnika sai laiemale üldsusele tuttavaks nime all Cinemagraph. Seda nime tutvustasid 2011. aastal maailmale USA fotograafid Kevin Burg ja Jamie Beck. Cinemagraph on kombinatsioon tavalisest staatilisest fotost ja videost, kus videoosa on pidevas korduses. Kõige tüüpilisemad Cinemagraphfotod on näiteks sellised, kus kauni modelli juuksed lehvivad tuules, pudelist voolab jook tassi, tantsija keerleb ümber oma telje jne.
See kõik inspireeris ka mind uue tehnikaga katsetama. Aastal 2013 reisisin meie endisesse vennasvabariiki Kõrgõsztani, kus mul oli plaanis üles võtta oma esimene Cinemagraph- tehnikas näitus. Selleks kasutasin värskelt ilmavalgust näinud täiskaader-reisikaamerat Sony RX1 ja ülikerget Manfrotto statiivi. Kuna see komplekt oli väga kerge, sain seda pidevalt käes kanda ja iga kord, kui midagi huvitavat nägin, sain kiiresti kaamera püsti panna ja filmida. Umbes 90 protsenti materjalist oli kahjuks kasutuskõlbmatu, sest tõeline Cinemagraph-tehnika olemus jõudis minuni alles siis, kui hakkasin pilte kokku panema. Sellest 10 protsendist sai valmis näitus „Liikuv kirgiis“
http://virgohaan.com/
naitus/#LiikuvKirgiis
Parallax-efekt
Olles saanud oma esimesest näitusest niivõrd palju loomingulist uut energiat ja ideid, otsustasin uue näituse teha taas kord kinoekraanile, kuid nüüd juba 4Kformaadis. Mul ei olnud võimalik nii suures formaadis filmida ja hakkasin otsima efekti, millega saaksin tavalised staatilised fotod liikuma panna. Nii jõudsin 2,5D parallax-efektini, mis sisuliselt tähendab seda, et tavaline staatiline foto lõigatakse juppideks ja need jupid asetatakse 3D-keskkonda, kus nende juppide vahel saab kaameraga liikuda. Lisaks joonistatakse nn displacement map, mis muudab pildil olevad kujutised õige pisut kolmemõõtmeliseks, mis võimendab vaatajas veelgi tunnet, et tegemist pole foto, vaid videoga.
2014. aasta kevadel jõudsin Indiasse, kus mul oli kindel plaan pildistada võimalikult palju krimpsus usumehi ja -naisi, sest see oli minu ajju kinnistunud visuaal Indiast. Esimese nädala veetsingi tänavatel vanureid jälitades − mida koledam, seda uhkem. Aga õhtuti pilte üle vaadates ei vallanud mind erutus, sest paraku ei õnnestunud tabada midagi, mida ma poleks juba varem miljon korda näinud. Aga siis jäi mulle korraga silma ühe mustlastüdruku pilt (tüdruk muide üritas mind oma kambaga väga sujuvalt röövida). Tema silmad olid ebatavaliselt lummavad − nagu suured peeglid, kust ma iseennast näha võisin. Nii tekkiski mul idee näidata neid silmi ülisuurel kinoekraanil. Edaspidi loobusin krimpsus vanameestest ja pühendasin ennast India laste tabamisele. Kuna seekord ma enam ei filminud, vaid pildistasin, siis oli mul kaasas ainult ülikerge Sony a7r kaamera 24-70 mm Zeiss-objektiiviga. See komplekt oli küll pisut raskem kui
Sony RX1, kuid tänu 70 mm objektiivile sain teha portreesid, kus on väike sügavusteravus ehk sain pildid, kus laste silmad on küll teravad, kuid kõik muu mitte. Näitus sai endale nimeks „India laste silmades“.
http://virgohaan.com/naitus/#IndiaLasteSilmades
Interaktiivsed pildid
Siis jõudis minuni interaktiivsete piltide vaimustus. Kui pildid juba liiguvad, siis miks ei võiks vaataja saada neid ise liigutada? Õnneks oli alanud veebis suur parallax-skrollimise vaimustus. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et kui inimene liigub veebilehel üles või alla, siis toimub vastavalt liikumisele lehel mingisugune animatsioon. Tavaliselt olid need logod, mis liikusid ühest kohast teise, või tekstid, mis ilmusid ja kadusid. Mina tahtsin kasutada sama tehnikat, et juhtida enda liikuvaid pilte, ja nii sündis näitus „Mis on kasside sees?“. Ma käisin nädal aega iga päev paar tundi Pesaleidja kassitoas, et saada kaadrisse mõni huvitav kasside liigutus ning et olla kunstiliselt põnevam, täitsin kassid asjadega, mis mulle kassidega kõige rohke seostub.
http://virgohaan.com/kassid/
Hääleproov
Projektile „Hääleproov“ sain idee kinos „Lumekuninganna“ 3D-animatsiooni vaadates. Võib öelda, et tegemist on tehniliselt kõige keerulisema projektiga, mille olen ette võtnud. Pildistamisele tuli organiseerida 12 väga tiheda graafikuga lauljat ja selgeks teha 3D algtõed, mis ei ole sugugi lihtsad. Pärast katsetusi jäin vähemalt enda arust kõige lihtsama ja lollikindlama seade juurde. Kasutasin valgustamiseks isevalmistatud meigipeeglit, mille ette kruvisin riiuli, kuhu sain asetada kaks Sony a7r kaamerat, mis vaatasid õige pisut kõõrdi (see pidi võimendama 3D-efekti). Väga pikalt olin probleemi ees, kuidas panna kaamerad korraga pildistama. Kõik lahendused tundusid kuidagi eriti keerulised, kuni avastasin, et eBay’st saab osta 10 dollari eest infrapunapäästiku, mis kontrollib ühekorraga kõiki levipiirkonnas olevaid kaameraid. Lisasin piltidele ka näpuotsaga valgusmaalinguid.
http://virgohaan.com/portfolio/haaleproov/
Keelustage loomatsirkused
Näitus „Keelustage loomatsirkused“ valmis koostöös loomade õiguste eest võitleva organisatsiooniga LOOMUS, kes võitleb paljude muude probleemide seas ka selle eest, et tsirkustes esineksid ainult inimesed. Tegemist on jällegi multi-layer parallax-efektiga, millest ma juba eespool pisut rääkisin, kuid seekord kasutasin selle efekti võlusid pisut teisiti. Nimelt tekkis idee, et kui näeme korraga ainult väikest osa pildist, siis saame loo, mida pilt vaatajale jutustab, avada järk-järgult. Ehk siis pildile tekivad juurde lugudele iseloomulikud omadused nagu algus, keskpunkt ja lõpp.
http://virgohaan.com/portfolio/tsirkus/
Järgmisel korral juba praktilised õpetused, ideed ja näpunäited pildistamiseks!