Tuletornide juurde

„Põdedes juba aastaid tuletornitõbe, uurin ma uut reisi kavandades kõigepealt alati, kuidas on lood sealsete tuletornidega.“ Hedda Peet jutustab „maa lõpus“ ehk Inglismaal Cornwallis asuvatest tuletornidest.

„Põdedes juba aastaid tuletornitõbe, uurin ma uut reisi kavandades kõigepealt alati, kuidas on lood sealsete tuletornidega.“ Hedda Peet jutustab „maa lõpus“ ehk Inglismaal Cornwallis asuvatest tuletornidest.

Land’s End kõlab ehk salapärasemalt kui asi tegelikult on, aga salapärast oli seal ikka ka. Hakatuseks Cornwalli lipp, mille mustal taustal valge rist meenutas veidi mereröövleid ja oli pisut kurjakuulutav. Edasi tulid kaardid laevahukkudest, mis andsid fantaasiale voli ...

Niisiis, lennukiga Tallinnast Londonisse jõudnud, istusin lõuna paiku bussi. Pencanze’i jõudsin õhtupimeduses, oli ju oktoobri algus. Viimased tunnid bussis möödusid kui Tivoli kummitusmajas, sest Cornwalli kitsad teed on tihti kui puuvõradest moodustunud tunnelid, seal pimedas sõita on üsna eriline.

Järgmisel hommikul söögilauas tutvusin Austraaliast pärit Juliega ja enne kui kohalikest oludest aimu sain, olime juba rendiautoga teel maa lõppu. Julie eesmärk oli külastada teatrit, mis olevat tehtud kaldaleuhutud puidust ... rohkem ta ei teadnud. Üllatus oli suur, kui kohale jõudes leidsime eest võimsa kivist amfiteatri, raiutud kaljudele ja vaatamas ookeanile. Minacki teater, entusiastliku vanadaami Rovena Cade’i ehitatud, tema enda kätega!

Selle daami meeletu töö, koha ilu ja atmosfäär võtsid sõnatuks. Imeline oli jalutada kaunis kiviktaimlalaadses aias, mis sujuvalt teatrisaaliks üle läks. Ookean kohises, mahe tuul sasis puhmas kasvavaid kõrrelisi ja Julie proovis lauluhäält. Üllatused ootavad ikka siis, kui oodata ei oska.

Taas veidi ekslemist mööda käänulisi ja kitsaid teid ja olimegi kohas nimega Land’s End. Sealsamas maa lõpus, umbes miil kaldast, kõrgus aga tuletorn – Longships –, hoiatades laevu karide eest.

LONGSHIPSI TUlETORN on ehitatud 1875. aastal (varasem torn pärines aastast 1795), tule nähtavuskaugus on 18 miili, torni kõrgus alusest 35 m, udupasuna 1 s pikkune vile kostub iga 10 s järel.

Land’s End on Inglismaa kõige läänepoolsem maismaapunkt – atraktiivne koht, kus turistid käivad imetlemas ookeani ja selle kaldalt avanevaid vaateid. Koht on tuntud võimsate tormide poolest ja varasematel aegadel oli seal palju laevahukke. Loodusjõudude imetlejatele mõeldes on kaldale püstitatud suunaviit, mille taustal inimesed end pildistavad ja seal asub ka Inglismaa kõige läänepoolsem postkontor. See näeb välja kui kodune raudkividest kelder, millel aga uhke Royal Maili märgiga rauduks.

Pean nüüd tõdema, et üksinda rändamine on jätnud minusse iseka jälje. See oli Juliest ütlemata kena mind kaasa kutsuda ja ma nägin nende tundide jooksul rohkem, kui üksi seigeldes, aga siiski jäi mu hinge kripeldama pisuke kahetsus. Kuna tal oli aega vaid lõunani, siis ma ei saanud hüüatada, et peame siin kinni, siin on imetore aed ümber ürgvana kiriku, tehtud vanadest suurtest hauakividest. Julie sirutas käe koos kaameraga autoaknast välja ja tegi klõpsti pildi. Mis sinna peale jäi, pole mul aimu, mina selliseks kiirvõtteks valmis ei olnud ja ega ma sellesse eriti uskunud ka. Oleks vaadata ja uurida tahtnud. Nii see on, kui oled teistega koos, tuleb teha kompromisse.

Sõitsime tagasi Penzance’i, Julie sealt edasi Londonisse, mina aga tegin tutvust kohaliku infopunkti ja bussijaamaga, et edasi vabalt ja isekalt toimetada. Nagu paljudes maades, oli ka siin võimalik osta päevapilet ja siis mööda maalilisi külateid muretult loksuda ja ahnelt elamusi ahmida. Ei mingit muret rendiauto kindlustuse, kütuse ja muuga, rääkimata harjumatust vasakpoolsest liiklusest.

Lisaks veel võimalused suhelda uute inimestega. Järgmine sihtpunkt oli Tater Du tuletorn.

Sõitsin õige bussiga õigesse peatusse, keerasin mere suunas, aga siis tulid tõrked. Kui küsisin vastutulijatelt kontrolli mõttes teed, arvati nii ja naa, et siin ei ole mingit tuletorni, et see jääb kindlasti teise tee äärde, et see on hoopis teises külas. Selle info peale olin lõpuks samas bussipeatuses tagasi – Lamorna Turn nimeks – ja üritasin hääletada külasse, kus olime hommikul olnud, sest bussi niipea ei tulnud.

Säh sulle teadmisi, tarkusi ja kodutööd ... Ajasin käe püsti ja varsti peatuski minu kõrval tore hipibuss ning me sõitsime Porthournosse. Tuletorni asemel leidsime eest Tater Du nimelise motelli. Kellelt küsida?

Astusime sisse kohalikku pubisse, kus leti taga askeldav neiu teatas, et tema on seda tuletorni oma silmaga näinud – küll paadiga merelt, aga ta teab, et esimene tee oli olnud õige. Ta tõi leti alt nähtavale kaardi ja ma sain aimu, kuhu tuletorn jääb. Mis muud kui hipibussile hääled sisse ja tagasi. Noored olid niisama aega veetmas, oli pühapäev ja kiiret ei olnud kusagile. Nagu Itaalias! Nad ise olid ka veidi itaallaste moega ja selgus, et neil ongi Toskanas onnike, kus nad workshop’e korraldavad. Jõudsime tagasi Lamornasse ja sealt mere äärde.

Mäe külge pidi lookles rada, mis pidavat tornini viima. Ei olnud aimugi, kaugele tuletorn jääb, aga ma ei mõelnud sellele ja asusin lootusrikkalt teele. Ronisin ja kõndisin – ukerdasin poristes aukudes, püüdsin vältida vesiseid kohti ja suuri kive ning mitte hingelistki ei olnud tulemas ega minemas. Alles hulga aja pärast kohtusin ühe prouaga, kes oma koertega seal jalutas, aga tema oli tulnud mingit teist rada pidi kusagilt ülevalt. Üks vallatu peni tegi mu rinnale prisked porised jäljed, ikka suurest rõõmust ja lustiga.

Vahepeal tekkisid kahtlused ja kõhklused, aga siis lõpuks vilksas midagi põõsaste vahelt ja ma nägin seda.

TATER DU TULETORN – ehitatud 1965, tule nähtavuskaugus on 23 miili, torni kõrgus alusest 15 m, torni kõrgus merepinnast aga 31 m, udupasun annab 2 vilet iga 30 s järel.

See oli Cornwalli kõige uuem tuletorn, mis ehitati pärast 1963. aastal sealsel rannikul juhtunud laevaõnnetust. Newlyni ja Mousehole’i kalurite ühendus pöördus õnnetuse järel Trinity House’i poole (kellele tuletornid kuuluvad ja mis on analoogne asutus meie Veeteede Ametiga) sooviga, et sinna ehitataks tuletorn ja nii see valmiski aastaks 1965. Cornwalli rannik on aegade jooksul olnud paljude laevahukkude tunnistajaks ja kaarte laevahukkude kohta võib kohata pubides ja mujal. Ka hotellis, kus ma peatusin, laiutas seinal üks selline.

Erakordne elamus oli juba see, et ühelegi tuletornile ei olnud ma varem lähenenud ülaltpoolt. Meil on tasane maa ja tornid kalda peal, nii et vaatad neile ikka alt üles. Aga nüüd seisin ma pika sirge trepi alguses, mis viis alla tuletorni juurde ja lugesin silti, mis hoiatas udupasuna eest. Kõmpisin alla ja uurisin torni igast küljest. Udu ei olnud ja pasun ei hüüdnud. Ja see polnudki mingi õige pasun, vaid tänapäevane silinder, mis aga siiski üsna hirmsaks sireeniks võimeline oli.

Tegin tuletornist portsu pilte, ülalt ja alt, istusin suurel rohututil ja sõin Cornish pie’d – kohalikku pirukat, mille olin kiiruga bussijaamast ostnud. Siis hakkasin tagasi minema. Tulles oli tee tundunud sirge ja mingeid haruteid justnagu polnud, aga tagasiteel suutsin siiski mingi uue raja leida ja kui olin üksjagu vesisel pinnasel lirtsudes astunud, tundus asi vale olevat.

Jalad märjad, kahtlus hinges ja õhtu saabumas. Kas mängus oli mereröövlite käsi? Lohutas vaid pirukat täis kõht. Keerasin otsa ringi, läksin tagasi ja leidsin lõpuks õige tee – hakkas kohe kergem, sest mäeveerul ööbida ei oleks kuigi mõnus. Tegin kaameraga veel ühe klõpsu õhtuselt vineses ja värelevas valguses. Alles kodus avastasin, mis pildile oli jäänud – sealkandis asub kaugemal ookeanis veel üks tuletorn, Wolf Rock, hall graniidist silinder kesk lainete marulist möllu. Pildile oli jäänud muidugi vaid kriipsuke, sest torn asub ligi 4 miili kaugusel Land’s Endist ookeanis.

Matk oli kestnud tunde ja kui ma lõpuks raja alguspunkti jõudsin, olid inimesed kadunud, kallas tühi ning vaid tuttav hipibuss seismas ja ootamas. Mind sõidutati tagasi, tiiruga läbi Mousehole’i toreda kaluriküla, kus oli bussiomanike kodu.

Hüppasin välja Newlynis, mis asub kohe Penzance’i kõrval. See on Cornwalli vanim, senini töötav ja tähtsaim kalasadam. Hotellini ei olnud sealt palju maad – kena jalutuskäik mööda mereäärset promenaadi. Kõigepealt aga vaatasin üle Newlyni sadamakail seisva tuletorni.

NEWLYNI TULETORN – ehitatud 1914, tuli vilgub selles iga 5 s järel.

Nagu Muumitrolli majake, tõdesin. Sama reaktsioon oli mul kodus Suurupi puust tuletorni nähes. See siin oli metallist ja väike, aga siiski meenus kohe Muumimamma punasetriibuline põll ja käekott.

Kajakad kakerdasid kail ja sadam oli kaluripaate ja laevukesi täis. Töine ja asjalik olustik samas siiski romantiline ja inspireeriv ... Tuletornitõvega kaasneb ka kirg sadamate, laevade ja paatide vastu.

Hingasin sisse sadamale omast kala, õli ja mere lõhna ja keerasin siis promenaadile. Kalurikülale omaselt oli see ots promenaadist veidi metsik ja looduslik, mida lähemale Penzance’ile, seda peenemaks asi läks.

Penzance on ikkagi üks suuremaid Cornwalli linnakesi ja palmid, oleandrid, hortensiad ja roosid kuuluvad siinse promenaadi ja parkide juurde. Promenaad ehitati siia aastal 1844, üsna pea pärast seda loodi ka raudteeühendus ja saabusid turistid.

***

Järgmisel hommikul viisid jalad mind Penzance’i sadamasse, mille kail seisab ka tuletorn.

PENZANCE ́I TULETORN – ehitatud 1853. Tuli vilgub seal iga 2 s järgi

Uus sadamakai ehitati siia aastal 1853, valge metallist tuletorn paigaldati aastal 1855. Kena vaatepildi moodustavad tuletorn, kai, selle ääres seisev valge laevuke, mis veab turiste Scilly saartele ja taamal meresaarel paiknev St. Michaeli mägi koos mäe otsas asuva kindlusega. Kindlusesaarele viib mõõna ajal kivilahmakatest ehitatud tee, mis tõusu ajal vette kaob. Ainest jätkub, et argipäev unustada ja endal unistuste ja romantika lainel hõljuda lasta.

Aga mina olin hommikuselt asjalik ja teel bussijaama, et vallutada järgmine tuletorn.

PENDEENI TUlETORN – ehitatud 1900, tule nähtavuskaugus 16 miili, torni kõrgus alusest on 17 m, torni kõrgus merepinnast on 59 m, udupasun annab ühe vile iga 20 s järel.

Sellest tornist tuli juttu juba esimesel õhtul, kui ma Penzance’i saabusin. Bussis tutvusin härraga, kellele tütar vastu tuli ja kes siis aitasid mul hotelli pimedas üles leida. Too härra uuris, kust ma tulen ja mis ma siin teen, kuuldes, et tulin tuletorne vaatama, muutus kohe huviliseks. Tema tütar elas Pendeeni külas, tuletornile lähedal. Uni kaob, kui udu saabub, võttis ta kokku tütre suhte tuletorni. Eesti tuletornidest on vaid Keril säilinud vana udukell. Cornwallis toimivad udukellad aga korralikult, sest udu Inglismaal jätkub.

Nüüd ma siis olingi teel selle kurjakuulutava pasuna poole. Õige bussi peale ja õiges peatuses maha – see läks libedalt. Edasi ka ja isegi liiga libedalt. Pärast eelmise päeva põnevaid eksirännakuid tundus teekond Pendeeni tuletorni juurde vaat et igavgi. Kohe peatuse juures oli viit – Pendeen lighthouse – ja ainult astu, otse mööda asfalteeritud teed, kuni kohal oled. Tee ja vaated olid muidugi vahvad. Karmi okkalise kasukaga kiviaiad, mille tagant uudishimulikud lehmad pead välja pistsid ja mind uurisid. Laiuvad karjamaad, kõrged kaldad, pingid vaate nautimiseks ja imelikud korstnad.

Kunagi kaevandati siinkandis vaske ja sellest ajast kõrguvadki kaevanduste korstnad kaldapealsetel ja põldudel, osaliselt on need ronitaimedega kaetud ja see on kui happening keset kapsapõldu. Redruthi linnas oli korstna küljes ka veel vana suur ratas ning siin ja seal kasutati lillepottidena vanu vagonette.

Kohe nägin ka seda kurikuulsat udupasunat – kahe toruga, valmis kahes suunas pasundama. Vaat see oli tõeline pasun. Ka tuletornilinnak ise oli kena ja korras, aiaga ümbritsetud, kõik hooned kiiskavalt valgeks värvitud, latern keerlemas ning valgusvihke saatmas. Asudes kõrgel kaldal, ei pea tuletorn ise väga kõrge olema.

Hingasin kopsud ookeanilt tulevat värskendavat õhku täis ja kõndisin tagasi. Ei jäänud aiale pikutama, nagu paar prouat seal juba tegid. Inglismaale on iseloomulik, et sõidetakse spetsiaalselt mere kaldale jalutama, pingile istuma, vaadet nautima või raamatut lugema, koeri jalutama, pere ja lastega päeva veetma. Nii lesis või pikutas ikka kusagil keegi, kõik kohad olid koeri täis ja kuidagi muretu ja mõnus tundus selline elu.

Sõitsin edasi suvituslinna St. Ive’i. Kui Penzance’is on kõike – suvitamist, sadamamiljööd, poode, vanalinna, galeriisid, siis St. Ive’is hakkas silma peenem supelsakslus. Suveniiripoekesed, kingitused, maiustused, kohvikud ja loomulikult kaldapealne pinkidega, mis oli täis koerte ja lastega inimesi, kes jäätist limpsisid, kohvi jõid või niisama merele vahtisid. Ja sadamakail oli minu suureks rõõmuks taas üks tore tornike.

Tõsi, rohkem ilu pärast, sest ta ei tööta. Veidi maad eemal, samal kail, oli veel teinegi vana ja mittetöötav torn.

ST. IVE’I TULETORN – ehitatud ja paigaldatud kaile 1900. aasta paiku.

Elegantne valge metallist tuletorn, oma ajastu nägu. Juugend, art deco – näpuotsaga siit ja sealt ... Kui hästi sobiksid kaldapealsele kõndima kübarates daamed, päikesevarjud näpus ja galantsed härrasmehed kõrval ...

Selles supellinnas nägin ka erilist imeas- ja – pealtnäha lapsevanker, aga tegelikult koertele mõeldud käru. (Tehtud Ameerikas – vaid ameeriklased suuda- vad selliste asjade peale tulla!) Ju siis on vaja mingil põhjusel väsinud või haiget looma viia kärus jalutama. Selliseid asju nähes lööb minu suur loomaarmastus veidike kõikuma – kus on piirid?

Aga tuju tegi heaks veel üks tuletorn, mis üle lahesopi paistis ja mille juurde sai bussiga. Pärast pisukesi sekeldusi, kokkupuuteid abivalmis inimestega ja otsimist, olin taas maalilisel kaldapealsel ja nägin kauguses väikesel saarekesel asuvat tuletorni.

GODREVY TULETORN – EHITATUD 1858–1859, TULE NÄHTAVUSKAUGUS ON 12 MIILI, TORNI KÕRGUS ALUSEST 26 M, MEREPINNAST AGA 37 M.

Siin lõhnas kirjanduse järele. Just see tuletorn inspireeris Virginia Woolfi kirjutama raamatu „Tuletorni juurde“ ja siin ta selle ka kirjutas. Kohtasin ühte 85-aastast prouat, kes mind oma autoga tagasi sõidutas. Tema käivat ka siin istumas, lugemas ja ennast mereõhus tuulutamas. Torn ise asub väiksel saarekesel kaldast eemal, aga rand ja kaldapealne on väga maaliline, liigendatud ning sõltuvalt ilmast ja tuulest pakub erinevaid emotsioone. Võidki jääda kaameraga laineid ja vahtu pildile püüdma ...

Kõik seni vaadatud tuletornid asusid mõttelisel ringil päris Cornwalli tipus. Autoga sõidab selle ligi 50-kilomeetrise ringi päevaga läbi, aga kas sellisel kihutamisel mõtet on? Jalutada, otsida, vaadelda ja mõtiskleda on ikka mõnusam.

Viimane tuletorn jäi pisut teise kanti, lõunapoolsesse külge. Torne on Cornwallis veel, aga minu seekordsesse kavva rohkem ei mahtunud.

LIZARDI TULETORN – ehitatud 1619 ja 1751, tule nähtavuskaugus 26 miili, tahuline valge kivist kahe torniga tuletorn, töötava torni kõrgus alusest on 19 m ja merepinnast 70 m, udupasuna vile kõlab iga 30 s järel.

Selle tuletorni juurde kuulus lisaks kahele tornile ka avatud külastuskeskus ja võimalus torni seestpoolt näha. Ja muidugi vägev udupasun, kahe toruga. Miks ikkagi kaks torni ja miks vaid üks praegu töötab?

Merelt vaadates vasakule jäävad Scilly saared sealse ühe tuletorniga ja ühe tulega, paremale aga kolm torni kolme tulega. Et neil vahet teha, oli Lizardis kaks torni ja kaks tuld. See oli vanasti, aga tänapäeval eristatakse tulesid vilkumissageduse ja ka värvi järgi ning kahel tornil ei ole mõtet.

Varem vajasid kaks töötavat torni palju hoolt, seega oli kogu linnak suur, paljude toredate korstnatega. Neile avanes suurepärane vaade tuletorni laternaruumist, kuhu külalised giidi saatel lubati. Ka latern oli vana ja suur ja pöörles väärikalt. Tänapäevased LED-lambid on asjalikud ja kained, ei pane need unistama ega tekita emotsioone. Samas sai väljapanekute saalist ka asjalikku infot generaatorite ja muude masinate kohta, mida aegade jooksul tuletornides on kasutatud. Lisaks veel suveniirid, raamatud ja kingitused – kõik ikka tuletornidest ja nendega seotud.

Jalutades mere äärde kõrge kalda alla ja vaadates pea kohal kõrguvat tuletorni, tulid taas silme ette laevahukud, mereröövlid, salakaubavedajad ja muu sarnane. Härralt, kes mu autoga Lizardi külla oli sõidutanud, sain teada põhjuse, miks Cornwalli tipus pidevalt helikopterid lendavad – sealkandis asub kopteripilootide koolituskeskus ehk ei midagi kahtlast ega traagilist.

Lizardi torniga sai seekordne reis otsa. Ei tormi, laevahukku ega mereröövlite varandust, küll aga teadmisi ja arusaamu kohalikust elust ja inimestest, elamusi Cornwalli loodusest ja muidugi tuletornidest. Siin elavad tõesti väga lahked ja abivalmis inimesed – piisas mul kusagil veidi kahtleva ilmega seisatada, kui juba astus keegi ligi ja uuris, kas kõik on korras.

Võib-olla mängis rolli ka aastaaeg. Oli juba oktoober ja massiturism vaibunud. Sellegipoolest kohtasin hulganisti inglise vanapaare, kes hommikuti bussijaamast mingit tretti alustasid, jalas matkasaapad, käes kepid ja kaelas kaamerad. Ikka kusagile loodusse – nagu mina oma tuletornide juurde.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga