Ma ei saa kuidagi teistmoodi kui tsiteerida kunagist Tiit Pruuli juhtkirja, et „tänapäeval on reisimine etteaimatav ja järjest riskivabam tegevus, sest inimene uurib enne kuhugi minnes kõik vajaliku interneti teel välja ja plaanib ette“. Mina olen sellise tänapäeva rändaja antipood. Niisiis ma lendasin juuni lõpul Lõuna- Aafrikasse ehk kohta, kus valitseb ootuspäraselt palavus, kus hõõgub päike ja kus on muud eksootikat kapaga.
Palavuseks ette valmistudes pakkisin sisse hulga t-särke ja virutasin Qatar Airlinesi lennuki tualetist ära mitu peotäit niiskeid taskurätikuid, et higi pühkida. Maandusime Johannesburgi lennuväljal ja minu suureks üllatuseks oli seal täpselt üks kraad sooja. Tere tulemast, Aafrika!
Muidugi ei tulnud mulle pähegi, et neil seal on talv. Seega möödus edaspidine Lõuna-Aafrikas viibimine külma käes lõdisedes ning koju jäänud soojadele riietele mõeldes. Ja vastikult külm oli ... kogu aeg, temperatuur tõusis harva üle 15 kraadi, ruumid olid kütmata ja hotellitoa kiviseintest õhkus rõskust. Kohalikud käisid suusamütsides ja villastes mantlites ning mina panin iga päev mitu särki selga.
Sõidu eesmärk oli suur rahvusvaheline konverents Grahamstownis, ülikoolilinnakus Lõuna-Aafrika Vabariigi idaosas. Port Elisabethis korjas buss mind koos kolleegidega kokku ning algas sõit Grahamstowni. Mõlemal pool bussi laiutas õnnetu bush, vahelduseks paar farmi ja hulgaliselt lehmi. Oli nagu päris Aafrika, mis sellest et eemaletõukavalt külm.
Et midagi on kusagil viltu, jõudis mulle kohale juba esimese päeva õhtul. Konverentsikülaliste mitteformaalne kokkusaamine toimus linnakese ainukeses enamvähem korralikus pubis Rat and Parrot ning pärast väikest seiklemist sinna me ka jõudsime. Pubis sees tekkis mul tunne, et ma olen vales filmis. Enda teada olin nagu Aafrika lõunaosas, siin aga istus mass noori mehi Chelsea ja Arsenali sallides nagu Londoni West Endis. Muusika oli sama, mis kõlab tüüpilises inglise keskklassi pubis – peamiselt 80ndate rokk, sekka mõni trendikam aktuaalne noortebänd ja paar lugu uut klubimuusikat. Kogu see jalgpalliregaalias ja enamasti pesapallinokatsites meestevägi oli lärmakas, nagu purjus inglased ikka, ning nende seltskonda siginesid varsti ka ülesvuhvitud tibid.
Enamik pubi külalistest olid valged, mõne laua ümber oli ka üksik mustanahaline. Vales filmis olemise tunne järjest süvenes. Selle eest oli aga õllehind humaanne ja pubis sai kaardiga maksta, mis tegi olemise kuidagi turvalisemaks. Mingil hetkel soovis keegi meie seltskonnast süüa tellida ning siis selgus, et ka menüü on inglaslik – fish and chips ja kõik muu toosugune. Mul hakkas peas kumama küsimus: „What the fuck is this?“
Praesink ja oad
Külmas voodis niiskete linade vahelt tõusmine ei ole just eriti meeldiv tegevus. Eriti kui selgub, et duširuumis sooja vett ei ole. Me ööbisime konverentsi ajal Rhodese ülikooli ühikas. Sama mehe järgi sai nime omal ajal ka Rodeesia. Ühiselamu oli massiivne hoone, mille keskel asus talveaed ja ringi ümber selle koridorid tubadega. „Kõik mugavused“, nagu ka vanades Tartu ülikooli ühikates, olid koridori peale laiali pillutatud. „Common room“ viitas sellele, et seina külge oli kruvitud metallraamis telekas ning pult rippus keti otsas.
Juba tervituskirjas, mille ma oma toas padjalt leidsin, seisis, et meid ootab hommikuti inglise hommikusöök. Nagu mõnes viletsamas inglise ülikoolihotellis, oli pakkumisel praesink, oad, friikartulid ja praetomatid, nii nagu olema peab. Omapärane oli aga toidu kättesaamise viis. Kõigepealt tuli vastav paber anda sööklasse sisenemisel matsaka tütarlapse kätte, kes õige päeva kohale templi lõi. Teise templi lõi aga toitu jagav mammi, kes oleks ilusti passinud mängima Mammit, kui keegi kavatseks kunagi veel kord ekraniseerida kultusromaani „Tuulest viidud“.
Muidugi olid kõik funktsionärid sööklas mustanahalised. Laua peal ootas meid aga kõige inglaslikum kõigist inglaslikest roogadest − Marmite, hapusoolane pärmiekstrakt, mida inglased röstsaiale määrivad. Siin sain ma aru, et kohalikud pingutavad oma inglaseksolemisega mõnevõrra üle – Marmite’i kõrval oli ka suur purk Bovrili ehk siis sama pärmiekstrakti, aga koos lihaga. Seda pole mina veel inglise hotellides hommikusöögiks saanud.
Sürrealistlik oli ka ümbrus, söökla ise. Minule meenutas kõrge söögisaal suurte kitsaste akendega ja massiivsete kardinatega stalinistlikku pioneerilaagrit, venelasest kolleeg Ivan aga väitis, et sisedisain on tegelikult Artekist maha viksitud. Kolmanda iseloomustuse sööklale andis meiega ühinenud rahvusvaheline suurnimi, musikoloog Philipp Tagg, kes väitis, et kõik siin – nii toit kui mööbel – meenutab talle hoopis 50ndate inglise internaati. Ainukene Aafrikat meenutav element toidusedelis oli rooibosetee.
Mitte inglise arhitektuur, vaid inglise koloniaalarhitektuur
Läbi linna konverentsipaika jalutades seletas kaasas olnud inglise kolleeg tollelt päris Inglismaalt, et see, mida me näeme, ei ole mitte inglise arhitektuur vaid inglise koloniaalarhitektuur. Iseenesest samasu- gused pisikesed kandilised majad, nagu Inglismaal ikka, ent mitte punastest tellistest, vaid hoopis valgetest. Ja inimesed, kõik konservatiivselt, ent kallilt riides. Oli kohe näha, et kohalikud käivad väga konformselt riides, erilist ekstravagantsust ei pannud ma kogu Grahamstownis veedetud kahe nädala jooksul kordagi tähele. Kuna tegemist on ülikoolilinnaga, siis noori oli muidugi tänaval ülekaalus. Seda enam oli kohalik konventsionaalne trendikus sil- matorkav. Kogu selle aja jooksul ei näinud ma kedagi kandvat lõhkiseid teksaseid või määrdunud jopet. Meie oma väljaveninud teksade ja kottis jopedega eristusime hoobilt linnapildis.
Kui ma konverentsilõuna ajal mainisin ühele kohalikule, et Grahamstown on kui tükk väikest Inglismaad keset Aafrikat, anti mulle lühike ja emotsionaalne seletus: „Grahamstown on kõige inglaslikum koht terves maailmas. Inglased asutasid selle linna siia, sest siin on kliima kõige enam Inglismaa kliimaga sarnane!“ Ok, mõistatus lahendatud.
Samas peab mainima, et kogu see Inglismaa on väga kummaline ja staatiline. „This is frozen England,“ ütles Philipp Tagg. Ning mõned päevad hiljem: „This is the most bizarre place I have ever been to!“ Grahamstown on koht, kus 19. sajandil britid võitsid põliselanikest khosade armeed, surudes sellega khosad lõplikult alla.
Peale selle oli Grahamstown briti krooni asundustegevuse keskpunkt, kust algas inglaste ekspansioon, mille tulemusena loodi mini Inglismaa ehk Albany keset hollandi päritoluga afrikaanide territooriumi Lõuna-Aafrikas. Tulemuseks on oma inglise identiteedi küljes kramplikult rippuv saareke, kus – kui uskuda ühte mu tuttavat – elatakse siiamaani sõjaeelsel konservatiivsel Inglismaal. Kadunud maailmas, mida iseloomustab traditsioonidest kinnipidamine, enesedistsipliin, rõhutatult head kombed ja kõige inglasliku kultus. Näiteks riietest kantakse vaid inglise brände, restoranides on enamasti inglise traditsiooniline köök ja eiratakse igal võimalusel tõsiasja, et elatakse Aafrikas. Näiteks ainukene Aafrikale viitav koht Grahamstowni valgete linnaosas oli umbes kuue ruutmeetri suurune suveniiriputka muuseumi väravas. Kõik, kogu Aafrika.
Vana hea Inglismaa traataia taga
Grahamstown on ca 90 000 elanikuga linn, mille südame moodustab too sama koloniaalstiilis ülikoolilinn. Osa kolledžeid on seal üks ühele kui Cambridge’ist välja lõigatud. Ainult et kogu see inglaslikkus on peidetud traataia taha. Kuritegevus on suur ja selle vastu kaitstakse ennast trellide ja okastraadiga. Iga akna ees on trellid ja iga aia peal okastraat, mõnes suisa vool sees.
Linn ise on siiamaani jagatud kolme ossa, nagu apartheidi ajal. Meile antud konverentsimapis oli sees vaid ülikoolilinnak ja valgete elurajoonid. 60 000 inimest elavad aga niinimetatud township’is, mis oli apartheidi ajal värviliste elurajoon. Ühel päeval üürisime bussi ja sõitsime läbi selle kurikuulsa township’i. Regioon on jagatud kaheks – mustade ja niinimetatud coloured ehk segarassist elanikkonna poolteks. Apartheidi ajal oli kogu Lõuna-Aafrika elanikkond jagatud erinevatesse rassikategooriatesse ning need rühmad pidid elama oma linnaosades. Kõige kõrgem elanikkonnakiht oli muidugi valged, koosnedes omavahel rivaalitsevatest inglastest ja afrikaanidest. Siis tulid Aasia päritoluga ehk India migrandid, siis segarassist inimesed ja rassihierarhia põhjas olid suhteliselt õiguseta mustanahalised.
Nüüd juba pea teist aastakümmet ametlikult lõpetatud apartheid elab Grahamstownis oma hiilival kombel edasi. Township on muidugi võrreldes valge linnaga röögatult vaene. Pisikesed hütid, mille ustest on näha põrandal põlevad lõkked, tänavatel purjus inimesed, lehmad. Kogu see pilt meenutas mulle Siberi pankrotis tööstuslinnade äärealasid. Samas ei ela township’is vaid vaesed. Siin ja seal on täiesti luksuslike majade tänavad, näeb võidusõiduautosid ja džiipe. Muidugi on kõik see okastraadi taga. Ent peab olema mingi põhjus, miks rikkad mustanahalised ei koli valgete linnaossa elama.
Keerulisi rassisuhteid näitab üks minuga juhtunud lugu. Nagu inglaste puhul tavaks, on ka Grahamstownis restorane, kus alkoholi ei müüda, ent võib enda alkoholi kaasa võtta. Me olime just ühes armsas pisikeses Tai restoranis õhtustanud ja suundusin Rat and Parrotisse mõnele klaasikesele. Kaasas oli mul pudel veini, mida me ei jõudnud restoranis avada. Rat and Parroti uksel peatas mind turvamees, suur mustanahaline meesterahvas. Ta teatas mulle viisakalt, et oma alkoholiga sisse ei saa. „Kamoon, mul on sõbrad sees. Ma annan ausõna, et ma pudelit lahti ei tee. Lase mind sisse,“ panin mina vastu. Ja siis saabus kummaline moment. Turva vaatas mulle kuidagi ebakindlalt ning mõtlikult otsa. Igas teises maailma pubis oleks mulle selles situatsioonis öeldud lihtsalt: „Fuck off !“, ent mitte Aafrikas. Seal oli turva ebakindlus ise. Lõpuks leppisime kokku, et mu pudel veini jääb hoiule ja ma ise võin sisse minna. Veini sain hiljem ka ausalt kätte. Kui ma situatsiooni järgmisel päeval ühe kohaliku teadlasega arutasin, ütles ta mulle: „It is a tricky situation!“ Turval oli õigus, ent mina olin valge ja tema mitte.
Kui me pärast lõunasööki järgmisel päeval ülikooli sööklas oma nõud koos kandikuga ära viia tahtsime, nagu iseteenindussööklas ikka tavaks, keelasid kohalikud meil seda teha. „Selleks on siin omad inimesed,“ kinnitati meile. Need inimesed olid muidugi eranditult mustanahalised. „Koristajate tööd ei tohi ära teha,“ hoiatati meid. „Mustade seas on suur tööpuudus. Kui sa ise nõud ära viid, siis näeb see nii välja, nagu sa võtaks neilt töö ära. Neile võib tunduda, et neid pole vaja. Samas sa solvad neid, sest sa demonstreerid, et sa ei usalda neid,“ selgitati.
On kuidas on, aga vaeste mustade ja rikaste valgete vahelised suhted on keerulised. Igal valgel on majateenijad, sest selliste pidamine on esiteks odav ja teiseks traditsioon. Üks Pretoriast pärit afrikaani tüdruk jutustas mulle, et ta oli alles Grahamstowni ülikooli minnes esimest korda nõusid pesnud. Samas näevad valged majateenijate pidamist aga omalaadse sotsiaalabina, väites et ilma selliste töökohtadeta poleks paljudel township’i inimestel üldse sissetulekut. Mis on arvatavasti ka tõsi. Sinna juurde tuleb veel see, et kõik edukad mustad, keda me Grahamstownis kohtasime, üritasid olla veel valgemad kui valged ise. Nende käitumises ega riietuses polnud midagi aafrikalikku. Nad olid mustanahalised valged peente maneeride ja haritud inglise keelega, millel puudus igasugune aafrikalik kõlavarjund. Kui isegi mustanahalistel Hollywoodi näitlejatel on must intonatsioon, siis Grahamstowni omadel see puudub. Kui ma küsisin, kas neil vaeseid valgeid ka on, siis sain vastuseks, et umbes viis inimest on.
Johannesburgis otsaga tagasi olles tundus, nagu oleksime juba kodus. Inimesed käitusid normaalselt, kõrtsis mängis Aafrika muusika ja oli tunne, et elu su ümber on tõeline, mitte mingist fantaasiast.
Aimar Ventsel