Meditsiinitudeng Laura Zirelil õnnestus osa oma 6. kursuse praktikast läbi teha Jaapanis Fukuoka ülikoolihaiglas. Lisaks ülipõnevale erialasele praktikale sai Laura ka Jaapanis ringi rännata. Reis viis ta kokku kohalikega, kes teadsid rääkida tähendusrikkaid legende Jaapani ajaloost, ning enda üllatuseks ka tohutu hulga kassidega, kes on jaapanlaste jaoks õnne ja edukuse sümboliks. GO Reisiajakirjaga jagab ta Hiroshima ja Kassisaare reisimuljeid.
Eluilmaski ei osanud ma ette näha, et oma möödunud aasta septembrit alustan Tartu ülikooli aula asemel Jaapanis Fukuoka ülikoolihaiglas. Seal tegin osa oma arstiteaduse 6. kursuse praktikast. Ajal, mil Tõusva Päikese maal elasin, kandis mu eest hoolt üks imeline Jaapani perekond: peretütar Yuki, ema Harumi ja isa Takayasu.
„Inimsugu leiutas aatompommi, kuid ükski hiir ei ehitaks iialgi hiirelõksu,” tsiteeris pereisa Takayasu meie esimesel kohtumisel söögilaua taga Einsteini. Ametilt on ta arst, täpsemalt onkoloog ja immunoloog, samuti teadlane ja õppejõud lisaks Jaapani ülikoolidele veel Hiinas ja Venemaal.
Einsteinile läks jutt aga seetõttu, et millegipärast tuli teemaks Hiroshima ja Nagasaki tuumakatastroofid teise maailmasõja ajal. „Aatompomm ega tuumaenergia ise polegi ju probleemiks, probleem on inimeste südamed ja pead,” ütles ta ning naeratas tagasihoidlikult ja mõtlikult nagu jaapanlastele omane. Takayasu soovitas mul reisida Hiroshimasse ja ise järele uurida, sest oma silm ja kõrv on kuningad.
Fukuokast Hiroshimasse on 282 kilomeetrit: kogu teekond võtab Jaapani kiirrongiga reisides aega 1 tunni ja 57 minutit (siinkohal ei saa öelda „natuke vähem kui paar tundi”, sest see kahtlemata solvaks kogu äärmiselt täpset rongisüsteemi Jaapanis). Rongijaamad on siin väga loogilised, kui vaid viitsida jälgida lae all olevaid silte. Kohad Jaapanis, kuhu on oodata turiste − rongijaamad, kesklinnad, supermarketid, metroojaamad − on alati varustatud ingliskeelsete viitadega. Lisaks on seal väga vastutulelikud töötajad, kes ka ilma kutsumata appi tõttavad, on vaja vaid natuke kulmu kortsutada.
Olin eelseisva reisi pärast väga põnevil. Muidugi olin varustatud peretütre Yuki nõuannetega, mis mu kartust üksinda teise linna minna suuresti vähendasid. Olin valmis rongis Jaapani ilu ja võlu fotoaparaadiga jäädvustama, kuid minu üllatuseks kulges rongisõit suures osas tunnelites või hoopiski maa all.
Hiroshima on üks Jaapani linnadest, mis teise maailmasõja ajal tundis oma nahal tuumapommi plahvatuse õudust ja koledust, linna elanikud selle valu ja hirmu: 6. augustil 1945 lennutas USA aatompommi Hiroshimasse, seejärel 9. augustil heideti pomm Nagasakile. 420 000 Hiroshima elanikust kaotas elu kohe 70 000, hiljem suri kiiritustõppe pea 200 000 inimest.
Jaapani reisist pajatades küsitakse minu käest tihti, kas Hiroshimas on üldse midagi alles või kas kiirgusdoos pole liiga kõrge, et sinna linna niisama minna. Hiroshima linnas elab hetkel 1,2 miljonit inimest, mis on peaaegu võrdne Eesti rahvaarvuga. Kui kiirrongi pealt maha astusin, nägin esimese asjana Starbucksi kohvikut, mehi ülikondades ja portfellidega tööle ruttamas, pilvedeni ulatuvaid maju, kuulsin laste naeru ning autode signaalitamist: kõik oli just nii nagu igas teises suurlinnas.
Kiirgusdoosi küsimus huvitas mind ennastki. Hiroshima tänavatel on äärmiselt palju jaapanlasi, kes ongi seal selleks, et graafikute, pildimaterjali ning videosalvestiste abil inimestele selgitada, kuidas ja mis 1945. aasta suvel aset leidis, ning kutsuda inimesi üles elama rahus. Seda kõike teevad nad suure kire, täie südame ja hingega.
Hiroshima rahumemoriaali ees kohtusin taolise aktivisti Kentoga, kelle vanaema oli aatompommiplahvatuse üle elanud, ning sellest ajendatuna soovis Kento ka hirmsast katastroofist maailmale rääkida. Mees tegi mulle selgeks, et tuumaplahvatuse tagajärjel tekib kahte sorti radioaktiivset kiirgust. Esimene neist tekib kohe pärast plahvatust, tungib läbi kudede ja rakkude ning kahjustab neid sealsamas sündmuspaigal. Selle kiirguse toime kaob kiiresti ehk siis, kui kaob pommi plahvatamisest tingitud tulekera. Seega saavad selle kiirguse poolt kahjustada inimesed, kes on tulekerale lähedal.
Teine kiirgus kannab nime jääkkiirgus: maapinnalt aurustunud või plahvatusega üles tõstetud pinnas seguneb õhus radioaktiivsete ainetega ning langeb tagasi maapinnale. Kento sõnul on see kiirgus nõrgem, aga see-eest pikaajalisema toimega. Jääkkiirguse kogus sõltub eelkõige tuumaplahvatuse kõrgusest: maapealne plahvatus toodab meeletutes kogustes radioaktiivset tolmu. Kento ütles, et nii Hiroshima kui ka Nagasaki katastroofide puhul toimusid plahvatused kõrgel õhus ja tulekera ei puutunud maaga üldse kokku: see tähendab, et radioaktiivset tolmu tekkis täpselt nii palju, et kiirgusdoos mõlemas Jaapani linnas on praeguseks tavapärane ehk samaväärne teiste maailma suurlinnadega. Viibimine seal on täiesti ohutu.
Minu küsimuse peale, miks see kõik juhtus, kehitas Kento õlgu. „Ma ei kujuta ette, mis toimub kellegi sees ja peas, kes võtab nõuks hävitada tuhandete elud, see ei ole ju inimene,” ütles ta ainult. Inimeste surm oli toona põhjustatud eelkõige majade kokkuvarisemisest, põletustest ja ka emotsionaalsest šokist. Ainult 20% kõikidest plahvatusega seotud surmadest olid tingitud kiirgusest.
Eriline vaikusehetk
Hiroshima rahumemoriaalis valitses kõrvulukustav vaikus, vaatamata sellele, et minuga koos olid seal vähemalt sada teist turisti ja kohalikku. Ehkki ma polnud mitte kunagi mitte midagi taolist läbi elanud, et minu kodumaa oli tuhandete kilomeetrite kaugusel ning et Hiroshima katastroof vaid ajalooõpikust tuttav, tundsin külmavärinaid ja hoomamatut kurbust läbi muuseumi koridoride kõndides. Kõik pildid, inimeste lood, muuseumi väljapanekud kehastasid süütute ja ehtsate inimeste kogetud leina, viha ja kujuteldamatut valu. Seda kõigest 73 aastat tagasi.
Rahumemoriaali pargis püüdis minu tähelepanu katastroofis viga saanud lastele pühendatud monument: kujutatud on tüdrukut, kes hoiab oma kätel spetsiaalses jaapani voltimistehnikas ( jaapani keeles origami) meisterdatud õnnekurge.
Fukuoka ülikoolihaiglas, kus tegin oma arstiteaduse praktikat, oli kõikidel arstidel päeva jooksul n-ö oma aeg, mil nad võisid puhata, mõtiskleda või mediteerida. Nii mõnigi neist voltis origamitehnikas paberist õnnekurgi: linnukesi võis leida laudade alt ja pealt, patsientide kappidelt, nii mõnegi leidsin koridoris põrandalt vedelemas või raamatute vahelt.
Kuna mind Jaapanis võõrustanud perekonna ema Harumi õpetab tudengitele origamit, sealjuures ka teetseremooniat, siis oli mul hea võimalus tema käest pärida, mis lugu nende lindudega õieti on. Harumi rääkis, et õnnekurgi peetakse Jaapanis müstilisteks olevusteks, kes võivad elada kuni 1000 aasta vanuseks. Tegin seepeale muidugi suured silmad, kuid Harumi seletas edasi: õnnekured sümboliseerivad Jaapanis head õnne ja pikaealisust.
Legendid ja lood
Kui kuskil maailmas üldse leidub kõige jaoks legend või eriline tähendus, siis on selleks kohaks kindlasti Jaapan. Ka õnnekurgede voltimise kohta on oma lugu. Jaapanlased usuvad, et kui voltida paberist tuhat õnnekurge, siis täidab jumal voltija ühe salasoovi. Volditud kured seotakse neljakümne kaupa kettideks ning köidetakse seejärel kimpudesse. Selliseid lindude punte kutsuvad jaapanlased senbazuru’deks. Lastele pühendatud rahumonumendi ümber rippus üüratult palju senbazuru’sid: kõik olid eri värvi ja suurustes.
Nagu arvata võib, on ka sellel oma tähendus ning õnneks oli Harumi jõudnud mulle ka selle loo tagamaa ära rääkida. Sadako Sasaki oli vaid kaheaastane, kui Hiroshimas lõhkes aatompomm. Kümme aastat hiljem diagnoositi tüdrukul verevähk, mida arstid arvasid olevat radioaktiivse kiirguse tagajärjeks. Sadako veetis pikki ja üksluiseid päevi haiglas, kuni tema isa rääkis neiule senbazuru’dest ja jaapanlaste uskumusest. Tüdruk hakkas ka ise õnnekurgi voltima, mõttes vaid üks − saada terveks. Kuna tal polnud piisavalt paberit, siis lõikas tüdruk kõik, mis tal oli, pisikesteks tükkideks nii, et vajas voltimisel nõela abi. Rahumemoriaali andmete kohaselt jõudis tüdruk tuhat õnnekurge enne oma surma valmis meisterdada.
Mõistsin, et lastele pühendatud monumendil olev tüdruk ongi Sadako Sasaki. Kõik need tuhanded õnnekured tema kuju ümber on pühendatud just sellele tüdrukule. Kuigi Sadako soov tema enda jaoks ei täitunud ning neiu heitis hinge üpris kohe pärast lindude voltimise lõpetamist, elab ta jaapanlaste juttudes ja Hiroshima linnas edasi, kandes endas rahu ja lootuse sümbolit.
Miyajima saar ja Itsukushima pühamu
Kui juba Hiroshimasse reisida, siis tasub kindlasti minna Miyajima saarele. Saar on umbes tunniajalise rongi- ja praamisõidu kaugusel Hiroshimast. Miyajima on kuulus tänu seal asuvale Itsukushima pühamule ja selle torii väravale. Torii väravat peetakse Jaapanis pühaks sissepääsuks templisse, seega on need väravad alati templi juures.
Nii Itsukushima pühamu kui ka tema värav on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ning on Jaapani esimese kolme vaatamisväärsuse hulgas. Eriliseks teeb selle paiga just see, et nii tempel kui ka värav asuvad vee sees ning paistavad, justkui hõljuksid need ookeani kohal. Mõni kord aastas on veetase langenud nii madalale, et väravani on võimalik minna kuiva jalaga ning uudistada seda lähemalt.
Kui küsisin Yukilt, mida ma saarel kindlasti veel tegema pean, siis lausus ta silmi pilgutamata, et proovida tuleb austreid ning saarele väga traditsioonilist maiustust, jaapani keeles momiji manju. See on tatrajahust tehtud jaapani vahtrapuulehe kujuline riisikoogike, milles on eri maitsetega täidised. Kõige klassikalisem täidis on punase oa kreem.
Hiroshima on Jaapani toidumaastikul kuulus just tänu austrite kasvatamisele ja valmistamisele. Väga paljud söögiputkad Miyajima saare tänavatel pakuvad kohe söömiseks austreid, need valmistatakse sealsamas kliendi silme all. Lisaks on võimalik minna ka restorani, kus serveeritakse saarel püütud austreid suppides või koos nuudlitega. Yuki luges mulle aga sõnad peale − liiga palju austreid pole seedetegevusele head.
Saarel on aga üllatusi veel. Saar ise on üpris väike, kuid on koduks peaaegu tuhandele hirvele, kes käivad seal vabaduses ringi. Loomad on väga sõbralikud, kuid ka uudishimulikud ja julged. Just seetõttu jäin ma ilma oma metrookaardist: üks hirvedest haaras selle oma hammaste vahele ning pani puude vahele plehku.
Juhtus ka seda, et keegi turist jättis laokile oma koti, kuhu siis nii mõnigi hirvepoiss oma nina pistis ning korraliku saagiga ära jooksis. Hirvi peetakse saarel pühadeks loomadeks: usutakse, et nad on jumala sõnumitoojad. Üks kohalik, kellelt austrisuppi ostsin, teadis öelda, et kuni 1640. aastani oli hirve tapmine saarel karistatav surmanuhtlusega.
Ainoshima ehk Kassisaar
Hirved pole ainsad loomad, keda jaapanlased pühaks peavad. Kassid on Jaapanis veelgi rohkem au sees. 24. september on Jaapanis rahvuslik püha − sügisene pööripäev. See päev on kõigile vaba: ka mina ei pidanud haiglasse praktikale minema. Fukuoka linna lähedal asub Ainoshima saar, mida inimesed kutsuvad Kassisaareks. Juba nimetus kõlas meeliköitvalt, seega otsustasin veeta oma vaba päeva just seal.
Ainoshima on 1,25 ruutkilomeetri suurune ning kõrgustest vaadatuna südamekujuline saareke. Saarel elab peaaegu 500 inimest, enamik neist ametilt kalamehed. Saarele on võimalik ring peale teha umbes kahe tunniga. Peale selle on saarel väike, aga jõudsasti tegutsev algkool ning pisike külapood.
Lisaks kassidele on saarel mitu vaatamisväärsust. Enamik viitasid vaatamisväärsuste juurde on jaapanikeelsed ja rajad nendeni kulgevad läbi ämblikuvõrke täis bambusvõsa. Mingil hetkel, kui olin juba päris tükk aega ämblikuvõrke endast eemale lükanud, turgatas pähe, et ma ei ole siiski Eestis, kus suurem jagu loomaliike on suhteliselt ohutud. Kiirendasin oma samme vähemalt kolm korda. Tekkis väike paanika, et äkki lõpetan ämblikukoopas nagu Frodo Baggins „Sõrmuste isanda” filmides.
Just siis, kui see veidi hirmutav mõte tekkis, lõppes bambusvõsa ning seisin imeilusal kivisel mererannal. Sealsamas olid ka 5. sajandist pärit kividest laotud hauakünkad. Päike sillerdas ja tuulise ilma tõttu mässasid ookeanil vahused lained. Taamal vees seisis vulkaanilisest kivist moodustunud kivimõhn, mille sees oli võlvjas koobas. Kalamehed peavad seda kõige kalarikkamaks piirkonnaks saare lähiümbruses.
Kui pajatada saare peamistest vaatamisväärsustest – kassidest −, siis neid on seal üüratult palju. Kui praamiga saarele läheneda, on juba kaugelt kalamehi näha ning nende kõrval sööki nõudvaid hiirekuningaid. Kasse võib leida igasugustes kastides ja karpides magamas, tänavatel asfaldil keras või majade vahel peidus: kokkuvõtvalt on kassid igal pool, kuhu vähegi pugeda ja varjuda saab. Oma saarel viibimise aja jooksul nägin täpselt 67 kassi − lugesin nad oma teekonnal kõik kokku!
Tõelisele kassiarmastajale nagu mina võib saar tunduda imelise paradiisina, kuid igal pealtnäha ideaalsel asjal on ka oma varjukülg. Saare elanikud on arvamusel, et kassid peavad endaga ise hakkama saama ning loodus oma töö tegema. Kassid ei ole steriliseeritud, seetõttu ületab nende populatsioon peagi inimeste arvu saarekesel. Lisaks ei võimaldata neile ka regulaarset abi loomaarsti poolt ning seetõttu on lähemal vaatlusel näha, et nii mõnigi kass vaevleb seen- ja parasiithaiguste käes. Eriti jäävad silma kassipojad, kelle ninad ja silmad on põletikus ning kollast paksu rähma täis nii, et nad armetult ja pimesi ringi tuterdavad. See muidugi ei peata suuremat osa turistidest, kes kasse paitavad, lõua alt sügavad ning neid piltide tegemiseks sülle haaravad.
Saarel on väga palju viitasid, mis ütlevad, et kasside toitmine pole lubatud. Kassid elatuvad peamiselt kalast, mille nad kas siis kalameestelt kingiks saavad või ise kaluritelt pihta panevad. Muidugi söödavad kasse vaatamata keelule ka turistid (teadlikult või siis mitte nii väga): kassikrõbinaid poetatakse kas salaja või söövad kassid ise prügikastidest inimeste äravisatud toidujääke. Nagu kõigest eelnevast johtub, kehtib Darwini kirjeldatud loodusliku valiku printsiip: tugevamad ja kavalamad kassid jäävad ellu ning haigemad ja väetimad kahjuks surevad. Saare elanikud kasside ellu suurel määral ei sekku.
Kassid – õnne ja edu sümbolid
Nagu õnnekured, on ka kassid Jaapanis õnne ja edu sümboliks. Jaapanis peetakse õnnetoovaks amuletiks kassikuju, kus kassikäpp on tõstetud püsti, nagu ta lehvitaks kellelegi. Sellist kujukest kutsutakse maneki neko’ks. Legendi kohaselt nägi säärast püstise käpaga kassi palju aega tagasi Jaapani suurmaaomanik, kes oli kassi teguviisist üllatunud ning hakkas seetõttu tema poole liikuma. Kui ta oli kassini jõudnud, lõi välk maa sisse samas kohas, kus mees enne seisnud oli. Pärast seda hakati kasse pidama õnnestumise ja kordamineku märgiks: tänapäeval on maneki neko kujud Jaapani restoranide kassades, õnneloto müügipunktides ja ka pankade lettidel.
Olen nüüd päris pikalt Eestis tagasi olnud ja teen veel oma viimaseid praktikatsükleid enne ülikooli lõpetamist. Kuigi Jaapani kogemus oli unustamatu, tunnen, et ükskõik kui kaugel, ükskõik kui palju uusi inimesi näed ja tundma õpid ning hoolimata sellest, kui hästi kuskil vastu võetakse ning kui värvikirev on mingi maa kultuur või inimesed − mitte kuskil maailmas pole nii hea kui oma kodumaal koos oma inimestega. Meil siin Eestis on kõik hästi, ausalt ka.
Tekst ja fotod: Laura Zirel