Tekst: Stina Eilsen Foto: Martin Lazarev
Eestlasest trummivirtuoosi Reigo Ahvena temperament on keskmise eestlase omast mitme kraadi võrra kangem. „Kuigi mu süda on must, siis mu nahk on valge nagu vaniljejäätis,“ ütleb ta ise. Ja selleks, et tumedanahaliste brasiillastega võrdväärse ehedusega trummi lüüa, tuleb ju kohapeal mõõtu võtmas käia ning sealsetesse kuumadesse trummi- ja sambarütmidesse sulanduda. Paremat kohta selleks kui Rio ei ole ja nii sõitiski Reigo Ahven trummitraditsioonide hällimaale ning tuli tagasi veelgi suurema veendumusega – eestlased vajavad Brasiilia rütme ja siia tuleb teha üks korralik sambakool!
Kuidas Brasiilia Sind vastu võttis?
Niipea kui kohale jõudsin, oli kohe tunda, et kõik on siin täiesti teine − õhk käib läbi teistest metsadest ja lendab üle teise mere. Arhitektuur, inimeste liikumistempo ja maailmavaated – kõik on täiesti teine. See linn avaldab kohe esimesest hetkest peale suurt mõju.
Brasiillase maailmavaadet kirjeldab väga hästi see, kuidas nad söövad. Brasiillane ei saa aru, miks ennast piirata, nemad laovad endale igal söögikorral suurele taldrikule segamini riisi, kartulit, tatart, ubasid ja kõikvõimalikke lihasid, panevad juurde veel grillitud kanasüdameid ja muud headparemat ning siis söövad selle kõik ära. Niimoodi kolm korda päevas. Mentaliteeti, et see sellega ei sobi, arvestatakse seal ainult muusikas.
Muusika pärast sa ju Riosse läksid. Olid siin Eestis juba aastajagu A. Le Coqi löögirühmas Brasiilia trumme löönud. Millisena sinu jaoks nende kuulus sambakultuur kohapeal paistis?
Muusika puhul Brasiilias enam nalja ei ole, siin ollakse traditsioonitundlikud, aupaklikud ja ambitsioonikad. Nad võtavad kõike nii vabalt, välja arvatud sambakultuur, trummimuusika ja tantsuesteetika.
Näiteks igas sambakoolis mängitakse ainult ühtmoodi ja mitte kunagi ei lisata repertuaari mõne teise diameetriga pilli, sest selles koolis on see välistatud. Kui eksid, siis puuritakse pilguga lausa auk sisse.
Millest selline üllatav jäikus tuleneb?
See on põhjusega. Samba ei ole ainult elustiil. Kui kujundlikult rääkida, siis see on see padi, millega inimene püütakse kinni, kui ta tulekahju korral peab 15. Korruselt alla hüppama. Kui oled sambakoolis ja sambakool osaleb sambavõistlustel ja sul õnnestub saada esimeseks, teiseks või kolmandaks, siis mitte ainult sul, vaid ka su suguvõsal on sissetulek mitmeks aastaks garanteeritud. Aga kui ei õnnestu pääseda esikümnesse, oled samas investeerinud pillidesse, siis pead hakkama ilmselt uut ametit otsima. Konkurents on seal kõva ja palgad võrdlemisi madalad, tööealist elanikkonda on väga palju.
Muusikas on nad kirglikud sellistes aspektides, kus meie arvame, et muusika on trillalaa-trallalaa. Nende jaoks on see aga elu ja surma küsimus ning õnnestumiseks peab kogu aeg harjutama. Õnnestuda tahtjate hulk on nii meeletu, et lihtsalt sooritusest ei piisa, sa pead ise olema fenomenaalne ja ka rühmas fenomenaalne.
Kirjelda veidi sealse sambakooli õhustikku.
Kui pillirühmad harjutavad, siis see on nii vali, et isegi mulle kui elukutselisele trummarile oli see liig mis liig, tõmbas korraks lausa tšakrad kinni. Trummareid on 80 ringis ja siis tuleb juurde 300 tantsijat ja lauljaid on umbes 8. Kujutlegem, Kalevi spordihalli tulevad Elina Born ja Stig Rästa, tuleb terve kaitseväe orkester, kellel on kaasas viis korda rohkem trummareid kui muidu ja siis Saku Rocki ergutustüdrukud ja 300 tavalist inimest, kes tahavad tantsida. Elina ja Stig laulavad „Goodbye to Yesterday“, aga kaks korda kiiremini ja niipea kui lugu lõppeb, alustatakse rütmi peatamata uuesti ja nii kaks tundi järjest. Selline asi toimub kaks korda nädalas 50 sambakoolis.
Inimesed tantsivad, laulavad ja müttavad seal … Sa ei pea olema täpselt modellikaalus, vanuses 19–24 − mingisuguseid piire ei ole! Kõik saavad omavahel läbi, muusika ühendab nii meest, kes võib-olla on just tulnud tänavalt pappkarbist, teisega, kellel võib-olla on 100 hektarit maad. Kõrvuti tantsivad nii 80- kui ka 3-aastased ja sugude virvarr on seal veel suurem, kõik kohad on Conchita Wurste täis ja see ei ole mingisugune vaatamisväärsus.
Brasiillased on õudselt temperamentsed, nende tantsud on eestlase jaoks kaugelt üle sündsuse piiri. Sellised nad on ja sellisena nad elu võtavad. Kui meie ikka teame enam-vähem, kust me pärineme, siis nemad ei näe juurte otsimisega isegi enam vaeva, nad võtavad seda Brasiilia kultuuri kui enda kultuuri, justkui seda toidutaldrikut, kus kogu maailm on koos ühel taldrikul.
Kas said ka ise sealses sambakoolis käe trummi külge panna?
Käisin sambakoolis nimega Mangera, see on üks esimesi ja kõige kuulsamaid sambakoole. Nad harjutavad suures spordisaali moodi ruumis. Sattusin rõdule, kust käis sambaorkestri dirigeerimine ning kuidagi õnnestus mul kogu seda sambaorkestrit ka ise korraks dirigeerida. Juhatasin suuri, umbes 130-kiloseid MMA-võitlejate tüüpi trummareid, endal särk märg ja silmad punnis, ma ju ei teadnud, kuidas see käib.
Proovisin ka erinevaid trumme, tahtsin tunnetada erinevat esteetikat. Minu kõrval mängis üks päris nooruke tüdruk, nii 13–14 aastat vana, üht hästi suurt surdo-nimelist trummi. See oli selline paarismäng, et kõigepealt teeb üks tumm ja siis teine lööb vastu tumm-tumm-tumm. (Reigo Ahven demonstreerib väga ilmekalt paarismängu Brasiilia tüdrukuga.) Ja nii edasi kogu aeg kordamööda. Siis tuli treener minu juurde − ma olen enda arust juba kaua aega trummi mänginud − ja ütles mulle: „Kuule, ära löö trummi nagu tüdruk!“ Siis tuli välja, et see tüdruk minu kõrval mängis trummi kõvemini. Nad võtavad trummist välja niipalju, kui antakse − kogu selle muusika ja rütmi jõud koondub kokku.
See ongi kõige suurem vahe minu jaoks − eestlased mängivad trummi väga korralikult, kuigi nad teavad, et oluline ei ole mitte Šveitsi kell, vaid temperament ja jõud. Meie kõvasti on vaiksem kui Brasiilia vaikne. Ellusuhtumiselt on need kaks kultuuriruumi nii erinevad, kuid ma olen kindel, et tegelikult on seda suhtumist võimalik tõlkida, küll me saame siin Eestis ka mäele.
Riol on kuulsus kuritegelike jõukude meelispaigana ning teatud piirkondadesse ei tasu jalga eriti tõsta. Millised olid su kõige teravamad elamused?
Rändasin ringi François Archanjoga ning kohaliku eestlase Martin Lazareviga. Eestist oli veel kaasas Elephants from the Neptuni laulja Robert Linna, kes on samuti trummar. Tal oli ka kaamera kaasas, ta on väljaõppinud operaator.
Sattusime ka sellistesse paikadesse, kuhu võib-olla ei oleks pidanud sattuma. Vahepeal oli hirm ikka nahas, aga see oli ilmselt põhjendamatu. Kuigi saime ka veidi eest ära joosta. Favela’des oli parajasti puhastusaeg, see tähendab, et iga nurga peal oli poolautomaatrelvaga sõjaväelane, kes hoidis korda. Iga hetk võis favela’sse tulla umbes 4000 sõjaväelast, et seda kaakidest puhastada. Seal oli sel ajal ka palju kokkupõrkeid. Tulime ühest sambakoolist õhtul nii hilja, et enam ei käinud ühistransporti ning taksod ei tule favela’sse, nad ei saa riskida. Saime ööbussi peale, seal istus mu kõrval mees, kellel ei olnud kõrvu.
Käisime ka erinevates vanglates, kuna François õpetas seal vangidele trumme. Seal olid noored mehed ja naised, kes istusid mõrvade eest. See oli väga inspireeriv ja rehabilitatsiooni seisukohalt oluline.
Aga Brasiiliasse minejatele teadmiseks, et sinna tasub kindlasti reisida, see on nii äge! Minge randa, jätke fotoaparaat ja rahakott koju. Keset linna on rand, kus võib puhkepäeval olla poole miljoni inimese ringis! Tehakse trenni, süüakse kookospähklit, lihtsalt jalutatakse, hämardudes jäävad ühele poole favela tuled ja teisele poole tohutult ilusad majad. See on kindlasti midagi sellist, mida üks kinnine põhjamaa inimene peaks kogema.
Sul on trummimäng justkui veres. Kas kujutaksid ennast ette sealkandis pikemalt?
Jah, aasta võiksin vabalt elada. Aga mul on üks probleem Eestist äraolemisega. Nimelt on mul raske ette kujutada, kes siis peaks Eestis asju tegema, kui mitte need, ütleme nii, et kellel on olnud õnne siia sündida. Muidugi ei ole mingit vahet, kuhu läheb Venemaa, India või Hiina kodanik. Aga kui meid on mitu-mitu korda vähem ja meie ka lahustume ära igale poole maailma? See teeb mind vahel kurvaks. Tore on ju toimetada oma imeväikesel maal, prooviks midagi ära teha siin!
Kuidas plaanid Brasiilia kogemusi rakendada?
Ahaa, mul on palju plaane! (kavalalt) Jätkame koostööd kindlasti Eesti jalgpalliliiduga. François’ga, kes kolis vahepeal Eestisse, proovime siinmail elu sisse puhuda Brasiilia tänavamuusika harrastusele, kutsume seda hellitavalt samba-reggae’ks.
Meil on temaga plaan luua Eesti esimene sambakool, Machiera di Oro, mis tõlkes tähendab kuldõunapuud. Hetkel kogume raha, et kallid trummid soetada, see ei ole odav lõbu. Tahaksime luua trummiorkestri, kus saaks korraga osaleda kuni 300 inimest, 50–300 ongi sambakooli mõõde. Kujutage nüüd ette, igaüks saab tulla kas oma lapsega või kas või vanaemaga, anname trummi ja kõrvatropid ka, kõrvakuulmine jääb isegi alles! Siis saab kaks tundi ragistada trummide kallal, muusikahuvi väljaelamiseks ei pea tingimata minema muusikakooli viiulit õppima. Trummirütmid raputavad positiivses mõttes läbi ja võiksid väga hästi eestlasele sobida.