Tossutäkuga Euroopasse

Kairi Toomet tutvustab kirjanik Eduard Vilde loomingu unustatud poolt – reisikirjasid.

Kairi Toomet tutvustab kirjanik Eduard Vilde loomingu unustatud poolt – reisikirjasid.

Inimesed on rännanud aastatuhandeid. Muutunud on vaid rändamise viis ja motiiv. Keskaegne ühiskond võib meile tänapäeval tunduda staatilise, külakeskse ühiskonnana, ent tegelikkuses toimus juba varauusaegse Euroopa teedel tihe liiklus – inimesed rändasid, hulkuritest diplomaatideni välja.

Märkimisväärne muutus reisimises toimus rongiliikluse tekkimisega 1825. aastal Inglismaal ja 1830ndatel ka juba mujal Lääne-Euroopas. Raudtee ja aurulaevade tarvitusele tulek lubas väga paljudel inimestel võtta ette teekond välismaale. Henry Buckle on öelnud, et „vedur aitas kaasa inimeste lähenemisele rohkem kui filosoofid, prohvetid ja poeedid maailma algusest peale”. Peale tohutult avardunud liikumisvõimaluste pani rongiliiklus aluse ka standardsele kellaajale. Kõikjal oli vaja aluseks võtta üks kellaeg, sest rong liikus ajagraafiku alusel.

Eestlaste liikumisvõimalused olid aga kaua aega üpris piiratud. Alles Rootsi ajal, 17. sajandil, hakati kohalikke maanteid süstemaatiliselt paremaks muutma ja alles 1870. aastal avati esimene rongiliin: Tallinn-Peterburi. Ajal, mil füüsiline reisimine oli eestlasele veel üsna kättesaamatu, sai võõrastest maadest aimu ajalehtede kaudu.

Friedrich Reinhold Kreutzwald tõlkis eesti keelde esimese reisikirja, mille ta avaldas raamatu „Ma ja merre pildid” esimeses ja teises osas 1850. aastal. Tihemini hakkas reisikirjatõlkeid, peamiselt nn geograafilisi kirjeldusi, avaldama Johann Voldemar Jannsen oma ajalehes Eesti Postimees (ilmus alates 1864).

Seal ilmus ka 1867. aastal esimene eesti algupärane reisikiri, Jüri Jürissoni “Eestimehe teekond ümber maailma “Askoldi” laeva peal”. Samuti ilmus seal Lydia Koidula Euroopast saadetud korrespondents.

Eesti Postimees oli ka ajaleht, mis käis ka Eduard Vilde (1865–1933) vanemate kodus. Muuga mõisa aidamees Jüri Vilde tavatses lehest peamiselt majandus- ja poliitikauudiseid lugeda, ent ühele lugemishuvilisele noormehele olid needsamad lood kaugetest maadest ja kultuuridest oluliseks algtõukeks teda terve elu „vaevanud“ reisikirele.

„Mehele parsil kahe kasuka sees ei mahu ajju, kuidas võib täie aruga inimene lahkuda taadi soojast tarest ja tühja tuule eest välja anda hulga raha. Raha eest ostetakse ju tarbeasju, ja kui jätkub, ehteasju; veel mõistlikum aga on, kui raha hoiad, kogud, kasu kandma paned, kuni sa üleaedsele habet silitades võid öelda: „Ega ma just paljas poiss olegi! Mul on hea kasukas seljas, kulduur taskus ja käputäis harkovi pabereid piibli vahel.”” – ironiseeris Vilde iseenda reisikihu üle 1903. aasta reisikirjas „Mööda maad ja merd”.

Seda, et Eduard Vilde väga produktiivne reisikirjanik on olnud, teatakse üldiselt vähe. Ka kirjandusteadlaste silmis on see Vilde loomingu osa täielikult varju jäänud, ametlikult nn kunstiväärtuse puudumise tõttu. Ent fakti, et kirjanik on oma elust 20 aastat võõrsil elanud (sh 11 aastat eksiilis) ja et nii mõnedki riigid on tema loomingut olulisel määral mõjutanud, ei saa eirata. Vilde elaski suurema osa oma elust n-ö kohvrite otsas. Valmidus asjad pakkida pidi kogu aeg sees olema, sest lisaks sellele, et ta oli uudishimulik ja boheemlaslik ajakirjanik, oli ta ka pikka aega tagaotsitav riigist riiki põgenev pagulaskirjanik.

Just laia maailmakogemuse tõttu ongi Vildet nimetatud esimeseks tõeliseks eurooplaseks Eestis. On väga huvitav, et pea kõikjalt, kus Vilde on käinud, on ta saatnud jooksvalt Eesti ajakirjandusse reisikirju, päevakajalisi teateid, poliitikauudiseid jms. Tänu tema uskumatule töövõimele saame täna kirjaniku reise, käimisi dokumenteerida. Ent kõige olulisim on see, millisena avaldub neis kirjutistes rändaja ise.

Üldiselt avaldub kirjanik oma reisikirjades kõige laiemas mõttes tõelise linnainimesena.

Alati laitmatus reisiülikonnas Vilde jumaldas suurlinna saginat, keevat kultuuri- ja tänavaelu, rahvuste mitmekesisust. Vastukaaluks kodusele provintsielule tundis ta ennast nendes hiigelpesades alati millelegi olulisele lähemal olevat. Tundis, et on elus.

SAUN TÜRGI MOODI JA KOHTUMINE PESUEHTSA SULTANIGA!

1903. aastal töötas Vilde ajalehes Teataja, kus toimetas välispoliitika rubriiki, koostas lehe Nalja-lisa ja kirjutas joonealusena ka ilukirjanduslikku loomingut. Välispoliitika oli Vilde kirg ja kindlasti oli ta omas ajas kõige pädevam välispoliitikaga kursis olev ajakirjanik Eestis. Igapäevaselt andis ta lugejatele ülevaate ärevast poliitilisest olukorrast Kagu-Euroopas: Türgi provintsis Makedoonias mässasid sõltumatuse eest võitlejad, Serbia ja Bulgaaria siseriiklik olukord kääris tugevalt. Balkan oli tõeline püssirohutünn. Vilde soovis enam kui miskit muud oma silmaga sündmusi näha ja lugejale rindelt reportaaži teha.

29. märtsi Teatajas seisabki teade: „Ühtlasi teatame, et Vilde oma teekonna Balkani poolsaarele, Itaaliasse jne ette võtab ja et tema reisikirjeldused aprillikuus ilmuma hakkavad. Meie kaastööline sõidab muu seas ka Makedoonia mässulistest paikadest läbi ning saab Teataja lugejale jutustada, mis ta sealsest liikumisest näeb ja kuuleb.“

Selleks hetkeks juba rahva lemmikkirjanikuks tõusnud 38-aastane Vilde asus mais lehe kulul rongiga teele. Teekond kulges esmalt Balti jaamast Berliini suunas, sealt Viini ja Budapesti kaudu Belgradi.

Tolleks ajaks oli Vilde juba üpris kogenud reisija. Alles Serbia pinnale jõudes tundis ta, et alanud on tema jaoks uus ja võõras maailm, mis ei ole ülejäänud Euroopaga sarnane. Nii Serbias kui Bulgaarias jälgis Vildet salapolitsei, korduvalt kuulati teda üle ja otsiti tema pagas läbi. Tegelikult oli nii tõsises kriisikoldes liikumine päris hulljulge ettevõtmine. Kohati on lausa kummastav, et Vildega tõsiseid intsidente ei juhtunud, sest välismaalased, eriti ajakirjanikud, olid äärmiselt ebasoositavad selles piirkonnas. Ka tema kohvris kinga sisse peidetud revolvrit ei avastatud ja ka kõik dokumendid jäid alles. Makedooniasse sissepääsu luba Vilde peale korduvaid katseid ei saanudki, selles oli ta väga pettunud. Õnneks pakkus Konstantinoopol linnana kirjanikule iseäranis imelise idamaise mälestuse. Türgi jäi ka kõige lõunamaisemaks riigiks, kus Vilde oma elu jooksul käis.

Võrratut türgi sauna kirjeldas ta oma reisikirjas „Mööda maad ja merd“ niimoodi: „Hiiglatugevune, suur kondine saunamees kiskus kõigepealt märja lina mu ümbert, nii et jäin palja ihuga kuumale kivile. Siis ta lõi oma kotkaküüned mulle ihhu, tõstis mu ülesse nagu keekoti ja surus mu esmalt maha ühe, siis teise külje peale, viimaks kõhuli ja siis selili. Seda kordas ta mõne minuti ja hakkas mind siis kivil veeretama nagu mõnda käkki. Viiel esimesel minutil olin ma säherdusest vägivallast nii üllatunud ja ehmunud, et ei saanud sõnagi hammaste alt. Ja kui viimaks arvasin võivat kedagi appi hüüda, oli see liiga hilja, sest türklane kargas mulle täiel raskusel põlvili selga ja rõhus mu suu rusikatega nii tugevasti vastu kivi, et unustasin emakeele ja issameie.“

„SA OLED PARIISIS, INIMENE!”

Nagu väga paljudele loomeinimestele oli ka Vilde jaoks Pariis müütiline, müstiline ja teises sfääris asuv võlumaailm. Oma unistuste linna avanes Vildel võimalus sõita 1900. aasta kevadel, Eesti Postimehe ajakirjanikuna. Peamine eesmärk oli külastada Pariisis toimuvat V maailmanäitust, ent niisamuti ka teisi kauneid paiku Kesk-Euroopas. Reisikirjad avaldas ta samas lehes pealkirja all „Kaks kuud Kesk-Euroopas“.

Teekond Pariisi oli tundeline ja emotsioone üles küttev. Juba linnale lähenedes tabas Vildet elamuste tulv: „Raudtee ääres, mõlemal pool, hakkasid põldude seest kõiksugu sambad ning tulbad ja nende külge kinnitatud suured tahvlid nähtavale kerkima, kõik karjuvate värvidega kirjuks võõbatud. Süllapikkuste tähtedega olid siltide peale kaubaäride nimed üles maalitud. Vaade oli algupärane. See piinatud ja koormatud mammona-ori ei leia linnas enam müürinurkasid, katuseharjasid, kuhu ta oma kiidulaulud üles võiks panna, ta sõidab linnast mitukümmend versta välja, rendib talutaadi käest nii palju põldu, et kaks tulpa tahvleid üles seada,” mõtiskles Vilde.

Rongiga Pariisi keskusesse jõudnuna õhkas kirjanik: „Me olime Pariisis! Tõesti Pariisis! Veri hakkas südames surisema ja tõusis palaval vool põske.” Kui ta nägi aga oma reisiseltsilise suhteliselt emotsioonitut nägu, pahandas ta: „Kas teate, armas Hr. Põld! Teil ei näi aimugi olevat, kus te praegu olete. Te teete, justkui oleksite Rakverre sõitnud pastlanahku ostma, aga Te olete Pariisis, inimene! Kas te siis ei tea, et Pariis maailma süda ja aju on.”

Ka maailmanäitusel nähtud tehnikaimed avaldasid kirjanikule tohutut muljet. Linnas suhtles ta seal elavate eestlastega, käis kohvikutes ja võis lõputult vaadata Pariisi imekauneid daame. Oma hilisemas elus Vilde enam kordagi Pariisi ei sattunud, küll aga õnnestus tal veel kord käia maailmanäitusel, 1910. aastal Brüsselis.

TRELLID VERSUS VABADUS

Suurte eelarvamuste kiuste sõitis Stuttgardis pagulasena (Vilde pagulusperiood oli 1906–1917) elanud Vilde 1911. aastal New Yorki. 28 päeva kestnud laevasõidust kirjutas ta põhjalikult päevikustiilis ilukirjanduslikus reisikirjas “Üle suure vee”. „Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerikale vastu. Ma ei tee enesele Ameerikast illusioone, aga ta läheb mustaks mu meeles.”

Kirjaniku mõru suhtumine Ameerikasse sai esimesel reaalsel kokkupuutel kohe ka kinnitust. Valesüüdistuse tõttu pidi Vilde pea kuu aega veetma Ellis Islandil immigratsioonivanglas. „Kuidas türmi saada? Abi tuleb Ameerikast. Ameerika vabariiklik vabadus on praegu nii suur, et sa oma isiklikust vabadusest kohe ilma võid jääda, kui su nina mõnele ei meeldi. [...] Olen oma nimekaimule O. Wildele vahel kade olnud, et ta võis Reading’i vanglas kaks aastat vilju noppida, seejuures tundma õppides kannatamise hingevalgustust, vaimuviljastavat imevõimu,” ironiseeris Vilde, kellele kannatus polnud kunagi inspireerivalt mõjunud. Dollarikultuse maaga Vilde ei kohanenudki ning juba paari kuu pärast naasis koos elukaaslase Linda Jürmanniga tagasi kodusesse Euroopasse, Kopenhaagenisse. Küll aga mõjus Ameerika reis loominguliselt rikastavalt.

***

Need olid vaid üksikud seigad, millest Vilde oma reisikirjades pajatanud on. 2010. aastal koostas Vilde muuseum Eduard Vilde reiside põhjal näituse “Kirjanik kohvriga”. See oli esimene sisukam katse Vilde reisikirjadest rääkida, sellesisuline materjal kaardistada. Tänaseks on kõik eelpool nimetatud näituseks koostatud tekstid üleval veebikataloogis www.vildereisid.wordpress.com. Sealt saab pikemalt lugeda ka siin artiklis räägitud reisidest. Muuseum töötab materjaliga edasi ja loodame, et peagi on võimalik ka Vilde olulisemaid reisikirju kaante vahelt lugeda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga