Tõrges tehnika kõrgmäestikuekspeditsioonil

Leivo Sepp annab nõu, millist sidetehnikat võtta kaasa ekspeditsioonile paika, kuhu tavalised mobiilsidevõrgud ei ulatu.

Leivo Sepp annab nõu, millist sidetehnikat võtta kaasa ekspeditsioonile paika, kuhu tavalised mobiilsidevõrgud ei ulatu.

Avalikkuse või ka lihtsalt oma sõpruskonna huvi rahuldamiseks, samuti sponsoritele antud lubaduste täitmiseks tuleb matkajatel lahendada küsimus, kuidas edastada kodumaale infot ekspeditsiooni käigust. Alljärgnevalt jagan ühe mägiekspeditsiooni kogemusi kommunikatsioonitehnika kasutamisel.

Lõuna-Ameerika kõrgeimat tippu Aconcaguat vallutama minnes oli meil eesmärk saata kolm korda nädalas Eestisse artikleid, pilte ja miks mitte ka minivideoklippe ekspeditsiooni käigust. Selle ülesande täitmisel oli oluline roll satelliittelefonil. 


Satelliittelefoni valimine

SAT-telefone uurides kohtame kolme nime: Iridium, Thuraya ning Globalstar. Iridium on üle kahe korra kallim kui teised, kuid sellega on side garanteeritud suvalises maakera punktis, andmesidekiirusega 2,4 kb/s. Iridium on kõige universaalsem telefon – sellest on abi ka poolustel olles. 
Thurayat kasutatakse Euroopas ning Aasias. See võimaldab 9,6 kb/s andmesidekiirust – seega on ta Himaalaja ekspeditsioonide lemmikmudel. Globalstari kasutatakse peamiselt USA-s ja Kanadas, kuid ta levib ka Aasias ning Austraalias. Globalstar võimaldab kiirust 9,6 kb/s ning on populaarne asendustelefon ameeriklaste seas.

Pihuarvuti valimine 

Suheldes ekspertidega, kes on ekspeditsioone varustanud kommunikatsioonitehnikaga, oli üsna pea selge, et Aconcaguale tuleb kaasa võtta Iridiumi telefon – eeliseks on garanteeritud side, puuduseks muidugi teistest aeglasem andmeedastuskiirus. 
Kuna ekspeditsioon „Suuskadel üle Gröönimaa” oli pool aastat tagasi edukalt lõppenud ning nende tehnika töötas ülihästi, sai ettevalmistamise perioodil ka nende kogemusi uuritud. Gröönimaa ületajad kirjutasid oma tekstid valmis pihuarvutiga (PDA) ja saatsid need seejärel Eestisse. 
Meie tahtsime kaasa võtta uuema põlvkonna PDA (iPaq 6340), millel on olemas ka täisklaviatuur – pulgakesega ekraanil teksti tippimine on päris aeganõudev. Uuema PDA kasuks otsustasime ka seetõttu, et see oskas lugeda andmeid SD-mälukaardilt, mida kasutasime fotoaparaadis. Seega oli olemas eeldus fotode edastamiseks.

Siit sai alguse meie kannatuste rada. Meil olid olemas PDA ja Iridiumi SAT-telefon, kuid nad oli vaja panna omavahel suhtlema. Pealtnäha lihtne ülesanne, kuid tulemus oli väga ootamatu. Nimelt selgus pärast paljusid katsetusi, et uuema põlvkonna PDA-l on ära võetud kommunikatsiooniliidese (COM-pordi) funktsioon. PDA-d sai küll SAT-telefoniga ühendada, kuid välja helistada ei saanud. Tootja (Helwett Packard) esindajaga suheldes sai selgeks, et meie soovitud funktsionaalsust sel mudelil enam pole. 
Tuli võtta kasutusele eelmise põlvkonna PDA – iPaq5400 seeriast. Gröönimaa meeste käest saime laenuks ka mõned vajalikud ühendusjuhtmed.

Tarkvara valimine 

Ühendasime juhtmed ja andmete edastus võis alata. Enne veel pidi selge olema kaks asja – kuidas ühenduda Internetti ning millise programmi abil edastada teksti, pilte ja videot. 
Esimene küsimus lahenes EMT sisemiseks kasutamiseks mõeldud sissehelistamiskeskuse kaudu, mida meil võimaldati kasutada. Teise küsimuse juures olid nii arutlusel kui proovimisel kaks võimalust: failivahetusprogramm FTP või meiliprogrammiga tavaliste e-kirjade saatmine. Proovisime mõlemat, aga tundus, et FTP-ga on asi kindlam. Samuti rääkis selle variandi kasuks väiksem andmemaht ühenduse loomisel. Väga oluline oli arvestada väikese, vaid 2,4 kb/s andmeedastuse kiirusega. 
Ühendus sissehelistamiskeskusega õnnestus 90% juhtudest esimesel korral. FTP-serveriga ühendumine ja sinna andmete saatmine õnnestus 80% juhtudest esimesel korral. 
Kui proovisime teksti ja pilti saata e-kirjaga, siis: 
• Ühendumine Internetiga võttis aega ca. 2 min 
• E-kirja saatmine (32kB) võttis aega 6-7 min ja siis anti timeout 
• Meiliga rohkem ei proovinud 
Kui proovisime teksti ja pilti saata PDA-s oleva FTP-programmiga, siis: 
• Ühendumine Internetiga: 2 min 
• Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek 
• Tekstifaili üleslaadimine: 30 sek 
• Pildi üleslaadimine: 4 min ja seejärel timeout 
Olime püstihädas. Tänapäeva programmid, serverid ja võrgud pole mõeldud nii aeglaste ühenduste jaoks nagu Iridiumi 2,4 kb/s. 
Otsisin Internetis ringi ja leidsin ühe teise ftp-programmi. Selle eelis seisnes selles, et sai määrata parameetrit, mis teavitab programmi aeglasest ühendusest – meile väga vajalik. Määrasin kiiruseks 2 kb/s. 
Tulemus: 
• Ühendumine Internetiga: 2 min 
• Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek 
• Tekstifaili üleslaadimine: 30 sek 
• Pildi (7kB) üleslaadimine: 1-2 min

Mis juhtus Aconcagual

Kõik eespool kirjeldatu oli eeltöö, mille tegime ära Tallinnas. Esimest sideseanssi proovisime teel baaslaagrisse. 
Ilm oli soe, päike paistis ning juhtmete ja tehnikaga oli väga mugav toimetada. Lülitasime telefoni sisse, vaatasime, kuidas ta leidis satelliidid ning tugeva signaali. Seejärel ühendasime kaablid ja PDA (jutt oli meil juba valmis kirjutatud). Tegime täpselt samamoodi nagu kodus katsetades – alustuseks oli vaja Internetiga ühenduda ja seejärel failid üles laadida. 
Aga ei õnnestunud juba esimene samm – nimelt Internetiga ühendumine. Proovisime küll nii- ja teisipidi, aga ei midagi. Tagantjärele arvan, et põhjus võis olla lihtsalt mehaanilist laadi: pistikud või juhe ei andnud korralikult kontakti. 
Nõnda olime olukorras, kus meil oli palju toredat kõrgtehnoloogiat, mis loobus omavahel koos töötamast. 
Õnneks oli Aconcagua baaslaagris tasuline Interneti-teenus (üle satelliidi). Tegime fotokaga pildid SD-mälukaardile, laadisime need pihuarvutisse, millega kirjutasime ka kõik jutud valmis. Seejärel pakkisime pildid-tekstid kokku üheks ZIP-failiks ja läksime SD-mälukaardiga Interneti-punkti. Seal õnnestus mälukaardilt info sisse lugeda ja Eestisse saata.

Kõrgtehnoloogiast oli ikkagi abi 

Proovisime veel mitmeid kordi hiljemgi oma lahendusega ühendust saavutada – ikka tulemusetult. Sellegipoolest oli meil väga suur abi töötavast fotoaparaadist piltide tegemisel, töötavast pihuarvutist nii tekstide kirjutamisel kui ka piltide valimisel ja minimaalseks töötlemisel, ning SAT-telefonist hädaabikõnede tegemisel. 
Hädaabikõnet läks vaja siis, kui mägihaigestunud ekspeditsiooniliige helikopteriga alla viidi. Sel tormisel ja kohutaval ööl kasutasin meie SAT-telefoni kõneks Eestisse: helistasin mägihaigustega kursis olevale doktorile ja küsisin nõu, mida selliste haigustunnuste korral ette võtta. 
Nii et kokkuvõttes läks meil ikkagi vaja kogu kaasasolevat tehnikat. 
Tagantjärele targana ütlen, et oma lahendust pole mõtet vaid ühele võimalusele ehitada – tehnika võib alt vedada ootamatutes kohtades. Pean silmas just seda, kui on vaja erinevaid asju omavahel koos tööle panna. Üksikult võttes on PDA, fotokas ja SAT-telefon väga töökindlad, kuid igasugune ühendamine on käsitöö, millele ei anna keegi garantiid. 
Probleemsed kohad on SAT-telefoni ja PDA vahel – SAT-telefoni all oleva pistiku ühendus data-adapteriga (see on spetsiaalne seade, mis on vajalik Interneti-ühenduse loomiseks), data-adapteri ühendus COM-pordi pistikuga, COM-pordi pistiku ühendus juhtmega, juhtme ühendus PDA-spetsiifilise pistikuga, PDA kontaktide ühendus pistikuga. Kõik need 5 ühendust, sisaldavad mehaanilisi ja liikuvaid osi, mis võivad katki minna. Eriti peened kontaktid on PDA ühenduspistikul.

Kogemus ekspeditsioonilt „Suuskadel üle Gröönimaa” 

Marko Kalve, Rain Lond

Meie jäime oma komplektiga – telefon Iridium 9505 (see on vanem versioon, mis pidavat olema parem – praegu on ka uus 9505A väljas) – väga rahule. Mingeid erilisi trikke telefon ei teinud. Levi oli üldiselt hea. Mõned korrad siiski kõne katkes ja ei saanud ühendust ja eks ta ikka katkus ka vahest. EMT võrku helistamine sujus kõige paremini. 
Meil hakkasid enne ekspeditsiooni lõppu kõneminutid otsa saama, kuid õnneks jõudsime õigel ajal oma krediitkaardi numbrid USA-sse saata – saime minuteid juurde ja sideta ei jäänud. Vahepeal ei saanud me kaks päeva e-postiühendust. Hiljem selgus, et asi oli teenusepakkuja serveris. 
Telefoni hoidsime pehme švammi sees eraldi tehnikakotis, mis asus kelgus. Akut kandsime vöökotis vastu keha soojas, muidu oleks pidanud seda igal õhtul nullist laadima hakkama.

5 nõuannet
1. Katsetage oma sidetehnika komplekti enne ekspeditsiooni mitu korda. 
2. Jätke endale võimalus, et edastate sõnumeid alternatiivsel viisil (kasutades automaatvastajat või SMS-i). 
3. Kasutage testitud lahendusi – need on küll palju kallimad, kuid ka töökindlamad (vt www.humanedgetech.com). 
4. Küsige nõu asjatundjatelt. 
5. Arvestage kõneminuteid varuga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga