TOOMAS ALTNURME: Lasteaiakasvatajast Tarzaniks

Ekstsentriline kunstnik Toomas Altnurme on inimene, kes inspireeris mind reisima. Olin seitseteist, tema minust ainult paari aasta võrra vanem, kui kuulsin juttu sellest, kuidas ahv Tais Toomase passi ära varastas. „Mina pean ka oma elus kaugeid maid ja ahve näha saama,” hakkasin plaani pidama.

2018. aastal olen teel Sri Lankale, et sellest maast raamatut kirjutada, ning teen vahemaandumise Araabia Ühendemiraatides. Lähen külla Toomasele, kes seal elab ja töötab, et temaga koos suppi süüa ning reisimisest, kunstist ja maailmast rääkida. Oleme linnas nimega Al Ain ning istume odavas, ent heas kohalikus söögikohas, meist mitte kaugel ilutseb oaas.

Rene: Alustame siis nii, et ma teen sinust selle supiga pildi.

Toomas: See ei ole supp, see on kaste.

Vahet ei ole, see on supikauss ikka.

See on rohkem nagu kastmekauss, kui aus olla… (Klõps.)

Kui ma kunagi noorest peast Otepää maalilaagrisse sõpradele külla läksin, liikus seal Tallinna kunstiüliõpilaste seas ringi jutt, et kohalikud tahavad peksma tulla ja ainult üks mees neid ei karda − keegi Toomas, kellel olid juba sel ajal Tai tätoveeringud keha peal ja julgust rohkem kui kopika eest. Kuidas sa need tätoveeringud endale said?

(Naerab, ent tunneb nähtavalt uhkust selle üle, et ma tema julgust mainisin.) Ma õppisin aastatel 1994–1995 Tais. Sain selleks UNESCO stipendiumi. Üsna kohe, kui õpinguid alustasin, oli mul sünnipäev ja kohalikud nõudsid, et nad teevad mulle kingituseks paar tätoveeringut. Öeldi, et igal kohalikul Tai mehel on tätoveering ja mul peab ka olema. Siis nad tegidki, aga mitte masinaga, vaid bambusega. Ühe tätoveeringu tegemine võttis aega kuusteist tundi.

Oli valus ka?

Kusjuures ei olnud. Kui masinaga teed, siis on selline tunne, nagu lõikaks nahka keha küljest. Vana kooli meetod ei ole valus.

Mida sa seal Tais õppisid?

Kujutavat kunsti ja maali. Olin vahetusõpilane Rajamangala ülikoolis.

Niipalju kui mina sinu maale ja skulptuure näinud olen, siis need on väga palju mõjutatud Aasiast. Kas Tai kogemus andis sulle kohe algusest peale nii-öelda suuna kätte?

Esimesed mõjud olid ikka kodust. Vanaisa oli mul siis elus, tema oli kunstiakadeemias õppejõud ja meil oli kodus palju kunsti. Isa ka maalis, aga kuna ta Lenineid ei maalinud, siis näitustel ta ei osalenud. Polnudki vaja. Ta oli tagasihoidlik. Nagu ka mina. Seega jah, kodust sain esimesed mõjutused, muidugi Tai mõjutas ka. Olin ju noor, kui sinna läksin − 21 aastat vana, tulin Nõukogude Liidust. Siis oli veel selline aeg, kus ei tehtud vahet, kas on Tai või Taiwan. Kõik tundus ühesugune, kuna meie inimesed polnud midagi näinud. See uus maailm oli nii huvitav, et kindlasti mõjutas tugevalt.

Kuidas Tai endale sihtkohaks valisid?

Mul tekkis huvi budismi vastu. Käisin juba enne Taisse minekut budismist loenguid kuulamas tollases Pedas, mis oli Tallinna Ülikooli eelkäija. Sellepärast otsustasingi Aasia kasuks. Ainuke võimalus, kuidas seda teha, oli stipendium, sest kõik olid ju sel ajal vaesed. Absoluutselt kõik. Rikkurid olid ka vaesed.

Kas sul on tänaseni budismi vastu huvi säilinud?

Ikka. Siin Emiraatides mul budistlikku sümboolikat enda ümber ei ole, aga kodus on kõik kohad Buddha kujusid täis.

Nojah, kodus. Ma võin ka öelda, et mul on kodus see ja see…

Mulle meeldib see sümboolika. Tegelikult Buddhale ei ole tegelikult vajagi kuju püsti panna. Kui nii võtta, siis on budism üks ateismi vorme. See ei ole ju religioon, budism lihtsalt aitab inimesel olla ja mõelda. See on rohkem ikka filosoofia.

Selge. Mulle tuleb meelde, kuidas ahv Bangkokis sinu passi ära varastas. Kas see minu jaoks legend oli tegelikult väljamõeldud lugu?

See juhtus Ayutthayas, mitte Bangkokis. Ayutthaya oli seitsesada aastat tagasi Tai pealinn. Hakkasin seal pildistama, panin asjad maha, üks kott mul oli, kus pass ka sees, ahv tuli ja võttis selle ära. Tema arust oli see naljakas. Käisin tal järel nagu loll, kui ta puult puule hüppas, minu kott näpus. Lõpuks pärast pikka tagaajamist tegi ta ühe puu otsas koti lukust lahti, sobras sees, võttis passi välja, vahtis seda, proovis hambaga ja virutas siis alla − minu pihta. Kotti ma tagasi ei saanudki, sellega läks ta minema.

Ma ei jaksa ahve ära kiruda.

Kunagi oli Tais veel nii, et rongides ei olnud õhukonditsioneere, kõik aknad olid lahti ja igas peatuses tuli vagunisse kari ahve, kes siis varastasid inimeste asju niipalju, kui jaksasid. Aga muidu on loodus alati imeline. Näiteks kord jalutasin Costa Ricas Cahuita pargis ja mõtlesin, et kummardan, et ei saaks jämeda puuoksaga vastu nägu ja siis nägin, et see ei olegi puuoks, vaid hoopis kolmemeetrine püüton minu silme ees − selline jäme vorst! Loodus on huvitav, aga mõnikord võtab kõhedaks. Looduses peab ette vaatama!

Kas pärast Tai kogemust läksid veel kuskile välismaale õppima?

Pärast Taid läksin USA-sse. Mängisin seal trumme, elasin ühe perekonna juures. Süda igatses aga ikka Aasiasse ja kandideerisin kokku üheteistkümnesse ülikooli Jaapanis, Lõuna-Koreas ja veel paljudes kohtades. Juhtus nii, et sain stipendiumi Korea valitsuselt, et aasta korea keelt õppida. Mulle aga keelt õppida ei meeldinud. Ähvardasin neid, et kas lähen ära koju või lasete mul kunsti õppida. Nad tulid mulle vastu ja sain Seouli rahvuslikku ülikooli skulptuuri õppima. Olin seal aasta ja siis läksin kõige vanemasse Korea eraülikooli, kus kahe ja poole aasta jooksul tegin magistrikraadi. Olen õppinud kokku üksteist aastat viies ülikoolis.

Nohik!

Nojah noh. Lisaks sellele olen olnud ka lasteaiakasvataja.

Seda lauset pead sa minu lõbustamiseks üks kord veel ütlema.

Juhtus nii jah. Kui Koreasse läksin, siis oli seal majanduskriis. Minu stipendiumist sai kohe kümme korda väiksem summa, mille eest ei saanud midagi osta. Iga päev ainult natukene nuudleid ja kõik. Pidi tööle minema. Sain väga mehise ameti − lasteaias kunstiõpetaja!

Kui kaua sa seda ametit pidasid?

Päris kaua. Mul on mõni laste tehtud töö ikka veel kodus alles. Olin seal kokku kaks aastat ja lõpuks oli nii, et kui astud sinna majja sisse, siis kõik need väikesed pägalikud tulevad jooksuga sinu juurde ja…

Palun jäta selline nunnu jutt! Räägi parem sellest − sa oled muudkui korrutanud, et oled vaene kunstnik. Samas oled sa terve maailma läbi rännanud. Kuidas ometigi?

Nagu ma ütlesin − õppisin kogu aeg stipendiumite najal ja absoluutselt igal koolivaheajal käisin matkamas. Muudkui matkasin ja matkasin igal pool. Mitte ainult stipendiumiraha eest, aga käisin lisaks ka tööl. Käisin näiteks filmides massistseenides mängimas. Vahepeal lausa näitlesin. Olen mänginud isegi Tarzanit. Ühes Korea telesaates oli selline rubriik, kus oli ahv ja hüppas seal ringi ja Tarzan oli seal ka. Mina olin Tarzan. Mul oli leopardinahk ümber ja pikad juuksed. Korealased naersid kogu aeg ja mina mõtlesin, et pagan, sellist jama pole mulle küll vaja, aga noh, ikka taidlesin edasi!

Mitmes riigis sa kokku oled siis matkanud?

70 maal olen kokku ära käinud.

See on ikka väga suur arv! Tead, kui palju maailmas maid üldse kokku on?

180 vist?

Rohkem kui 195, kui õigesti mäletan. Mul pole mõtet hakata küsima, mis maades sa käinud oled − sellest tuleks liiga pikk nimekiri. Kas on mõni maa, mis ekstra erilise mulje jättis?

No Kagu-Aasia maad meeldisid mulle minu reisimiste alguses kõige rohkem. Laos, Indoneesia… Sa küsisid enne, kuidas ma nii palju reisinud olen. Üks võimalus olid skulptuurisümpoosionid. Sind kutsutakse kuskile kohale, tavaliselt makstakse elamine ja lennukipiletid kinni, lisaks söök, materjalid ja siis teed teiste kunstnikega kunsti päev läbi ja õhtul pidutsed.

Ükskord käisin niimoodi isegi Tšiilis. Üks kirik oli sponsor, mind pandi kirikusse elama − kujutad ette, põhimõtteliselt pandi saatan kirikusse elama! (Kõkutab naerda.)

Brasiilias olen sümpoosionil käinud. Seal tegin ka oma kõige suurema skulptuuri, milleks oli kolmkümmend tonni kaaluv marmorskulptuur. Minu käest küsiti, millist materjali ma soovin, ja mina ütlesin poolnaljaga, et kõige suuremat kivi tahan, ning ehmatasin korraks päris ära, kui veoauto sellise toasuuruse kiviga kohale sõitis.

Kas see on too kolme näoga skulptuur, mis näeb natukene välja nagu Jüri Arraku maal?

Sama jah, kuigi naljakas, et inimestel tekib seos ainult Arrakuga. Teos on mõjutatud ikkagi Aasia poolt. Šiva ja Brahma ja see kolme näo motiiv hinduismis.

Okei. Kuidas meeldib sulle see maa, kus me praegu oleme?

Emiraadid on nagu Korea − hea tööl käia ja õppida, aga elada ei taha. Siin on samamoodi. Tööl on siin hea käia. Aga kui matkama tahad minna, lähed ikka kuskile eksootilisemasse kohta.

Mis sinu ametinimetus siin üldse on?

Täpne ametinimetus on kujutava kunsti instruktor. Õpetan maali, skulptuuri, arvutigraafikat, joonistamist ja mingi teooriakursus on ka, aga seda üldjuhul väldin, olen ikka rohkem praktik. Viie aasta jooksul on mul olnud kaks tuhat üliõpilast. Seda on päris palju. Aga ülikool on ise ka suur, siin on kaksteist tuhat üliõpilast.

Läheme reisimise juurde tagasi. Kõige ohtlikum maa, kus käinud oled?

Nepal võib-olla. Seal võid laviini alla jääda. Tulin Nepali kevadel, siis kui lumi sulab. See on natukene ohtlik aeg mägedes. Tulin Indiast, kus mul oli kohutav difteeria.

Võtsin viisteist kilo alla ega saanud kümme päeva süüa. Läksin Nepalis Katmandus haiglasse, aga seal olid kõik haiged ühes ruumis − mõtlesin, et kui sinna jään, siis saan endale veel seitse uut haigust. Sain lõpuks hoopis ühe šamaani käest rohtu ja siis oli kõik korras. Läksin mägedesse ja jalutasin maailma kõrgemates mägedes viie tuhande kilomeetri kõrgusel. See oli selline eriline elamus, et iga sekund sellest on veel siiamaani meeles.

Nüüd sa lähed ohtlikkuse teemast kõrvale! Kas ma mäletan õigesti, et sa kukkusid Egiptuses bussiga kuristikku?

Oli jah niimoodi. See oli öösel. Kõik magasid ja ilmselt oli liiv tee peal, see on sama, nagu jää oleks maas. Bussijuht pani kogu aeg gaasi. Eks ta kurvist välja sõitis, ma ei tea, kuidas täpselt see juhtus, sest magasin. Viisteist meetrit kukkumist. Juhi kõrvalistujal oli pool pead ära ja eks kõik said viga. Igaüks lendas oma aknast välja. Nagu filmis. Meil vedas, et viiesajast kilomeetrist olime ära sõitnud nelisada seitsekümmend. Olime peaaegu sihtpunktis. Oleks see asi keset kõrbe juhtunud, poleks keegi meile öösel appi tulnud. Aga me saime ruttu haiglasse.

Mis hullem oli, kas õnnetus või Egiptuse haigla?

Haigla oli selline, et aknaid ei olnud ees. Operatsioon toimus nii, et õde ajas lapiga kärbseid ära. Arstid olid siiski kõrgel tasemel, päästsid elu ära. Mis ma sellest õppisin, oli see, et oma intuitsiooni tuleb kuulata. Kui süda ütleb, et ei ole vaja minna, siis ära hakka pressima. Egiptusega oli täpselt nii, et ma ei tahtnud üldse minna, aga sõber ajas peale. Ütles, et viisat ei ole vaja, aga piiril tuli välja, et ikka on vaja. Kõik märgid näitasid, et ei ole vaja minna. Ikka läksin.

Kas usud sellesse, et sisetunnet peab kuulama?

Jah, väga. Intuitsioon on teadmine enne teadmist. See on see, et saad info enne, kui suudad analüüsima või mõtlema hakata. See käib ruttu ja seda esimest infot peab kuulda võtma. Me elame ju vähemalt kümnedimensioonilises maailmas, mitte kolmes või neljas.

Kas see Egiptuse juhtum ei pannud sind niimoodi mõtlema, et ei peaks üldse kuskile enam minema, et midagi hullu võib juhtuda?

Ei pannud. Kui matkad, siis ju juhtubki! Kõik asjad juhtuvad − õnnetused ja haigused. See on loomulik. Indoneesias juhtusmul näiteks nii, et sõitsime öösel mootorrattaga, järsku tuli pimedusest veoauto ja see, kes mootorratast juhtis, tõmbas pea eest ära, mina sain peegliga siia. (Näitab näpuga otsaette ja teeb suuga: „ptfffff ”.)

Võib-olla ikka ei ole vaja nii karmilt öelda, et reisima minnes juhtub nagunii õnnetus. Lugeja ei julge äkki pärast Lätti alkoholi järele ka enam minna?

No ma ei tea. Siis tegelikult pole võib-olla vaja üldse isegi sellest Egiptusest kirjutada, sest see on ju nii negatiivne?

Ei, see on huvitav. Loo lõpp oli ju positiivne − kuigi sa natukene totumaks võib-olla jäid sellest peapõrutusest, päästeti siiski su elu!

Jah. Positiivne selle loo juures on veel see, et hiljem ei julgenud ma kohe pärast toibumist lennuki peale minna, kõrge vererõhk ja muu säärane. Läksin Iisraeli hoopis mööda maismaad. Sain ruttu aru, et juutidel on asi ainult rahas. Seal maksab kiirabi kutsumine sada eurot. Egiptuses tehti mulle kõik tasuta! Ilma kindlustuseta. Vaene maa, aga inimesed tulevad appi ja päästavad su ära. See on ilus. Nende naabermaal, kus rikkad elavad, võid haigla kõrval ära surra, kui raha ei ole.

Reisimisega seoses mäletan ähmaselt, et sul oli kunagi veel kahtlaselt põnev merereis?

Jah. Purjetasin kahemastilisel kuunaril ühe Iiri kapteniga, kelle laev see oli, kuu aega Malaisiast Singapuri. Meremeheelu on ka nii, et kui kapten läks magama, siis oli lahe. Ülejäänud aja ta ainult karjus kas minu või kippari peale. Eks see laev on ju väike, seal hakkavad egod mängima. Mina ärritusin ka ja karjusin vastu.

Taustalugu selle laeva omanikuga oli see, et juba kolm inimest, kes temaga tülli olid läinud, olid suurte tormide ajal nii-öelda üle parda kukkunud ja kadunuks jäänud. Tee sellest omad järeldused. Alguses oli meil plaan Singapurist edasi Kesk-Ameerikasse purjetada, kuid mina läksin Singapuris maha ja ütlesin, et mulle aitab. Ei tahtnud mina sellest mereröövlite maailmast osa võtta ja võib-olla kuskil tormi käes oma elu pärast võidelda.

Poole aasta pärast kuulsin uudistest, et teel Kesk-Ameerikasse olid selsamal kuunaril mõlemad mastid murdunud ning nad ulpisid kolm kuud vee peal, enne kui üks tanker nad üles korjas. Nii et minu intuitsioon päästis mind seekord.

Võib-olla oleksid selle kolme kuu jooksul ka sina tormiga üle parda läinud…

Ei, mis nüüd mina. Ega ma nõrk mees ei ole ja kui on elu ja surma küsimus, siis on mind ikka raske üle parda lükata. Ma lihtsalt ei taha sellisesse situatsiooni minna. Ei ole vaja.

Arusaadav. On sul muid ebameeldivusi seoses inimfaktoriga veel ette tulnud? On sind näiteks röövitud?

(Tohutu entusiasmiga.) Muidugi! Tihtipeale. See on tavaline asi, kui reisid. Pannakse näiteks mingisugused tilgad Bangkokis kohvi sisse ja…

See pole vist röövimine, rohkem nagu varastamine?

Ei nojah. Otseselt röövinud mind keegi ei ole. Inimröövi pole samuti olnud. Aga Bangkokis jõin ükskord õlut ja jäin järsku väga uimaseks ning natukese aja pärast tundsin, kuidas mul kõik asjad taskutest ära kistakse. Isegi sandaalid võeti ära. Jäin paljajalu Bangkokis ringi tuikuma. Pass oli samuti läinud ja kogu raha, mis mul üldse oli.

Järgmisel päeval sain Eesti konsuliga kuidagi ühendust ning too ütles, et uue passi saamine võtab kaks kuni kolm kuud aega ja seni pean kuidagi hakkama saama. Eesti saatkonda siis Bangkokis ei olnud. See oli kakskümmend aastat tagasi.

Läksin siis esimese tänavakunstniku juurde, palusin paberit ja pliiatsit ning hakkasin tänaval portreesid joonistama. Kuna olin seal ainuke valge, siis mulle tuli hästi palju kliente. Põhimõtteliselt töötasin ennast kerjusest üles ja hakkasin teistele tänavakunstnikele välja tegema.

Mõtlesin kunagi tagasi minna ja selsamal tänaval galerii avada, kus kõik need tänavakunstnikud, kes mind aitasid, saaksid oma tööd välja panna.

Oled sa mõelnud, kuhu veel reisida tahaks?

Tahaks Aafrikas minna erinevatesse kohtadesse, aga samas tahan, et kõik oleks turvaline. Sellepärast natuke kahtlen, kuhu minna ja kuhu mitte. Mul on ikka enesealalhoiuinstinkt nii kõva, et pea ees tulle ei taha hüpata. Ma ei taha minna kuskile, kus kellelgi võib ootamatult katus sõitma hakata ja kes su siis maha laseb. Tegelikult aga tahaks terve Aafrika läbi sõita. Etioopiasse võiks minna. Keeniasse. Keenia on kindlasti imeilus. Ühesõnaga: Aafrika ootab. See on minu järgmine projekt.

Miks inimene peaks üldse reisima?

Las ma nüüd filosofeerin natuke. Näiteks mis asi on puhkus? Kõigepealt on magamine, aga peale magamise on puhkus eneseuuendamine, eks? Saad mingisugust informatsiooni, mille lased endast läbi ja eriti hea, kui sa sellest ka vaimustud. Siis sa uuendad, uuendad iseennast ja reisimine ongi puhkuse põhiline vorm. Reisimine on aktiivne puhkus. Sa vahetad reaalsust, lähed teise reaalsusesse ja puhkad sellest eelmisest. Mis meil need puhkuse võimalused on? Ei ole ju mingeid muid erilisi puhkusevõimalusi?

Spaa?

Spaa muidugi, aga spaa on igav! Matkama peab! Saun on muidugi hea. Saun puhastab vaimselt ja füüsiliselt. Saun on Eesti pühakoda. Kõigepealt mine sauna ja siis reisima!

Kus on kõige jaburam koht, kus sa oma matkade jooksul mõnd eestlast oled kohanud?

Bali saarel käisin kunagi kakskümmend viis aastat tagasi, kui see saar ei olnud veel selline turistikas. Käisin džunglis mööda jalgradu ringi, kaks tüdrukut tulid vastu ja üks ütles miskipärast: „Balti jaam!” Me saime sõpradeks. Nüüd on Bali muidugi mega turistikas. Mul oli au seda kohta näha enne seda. Samamoodi nagu ma olen näinud Angkor Wat’i ilma inimmassideta, sest läksin Kambodžasse kohe, kui seal sõda ära lõppes ja maismaapiir Taiga lahti tehti. Kambodžas käisin ka hiljem koos üliõpilastega vabatahtlikuna kooli ehitamas.

Eestimaa igatsust sul ei ole?

Muidugi on. Inimesed virisevad Eestis, et neil on depressioon, sest kliima on vilets. Tule proovi siin elada selle palavusega kogu aeg. Tekib teistpidi depressioon. Meil on suvel vahel 53 kraadi. Vihma sajab siin üks kord aastas ja siis ka tund aega. Midagi pole siin värske nagu Eestis. Õhk, vesi − kõik tundub siin kunstlik. Joogivesi on ainult pudelis. Kogu roheline loodus − nii palju, kui seda siin on − vajab iga päev kastmist. Kui paar päeva vahele jätad, on kõik roheline surnud. Iga puu juures on voolik. Eestis on ikka mets, kui RMK seda kõike maha ei võta, puhas õhk, puhas vesi. Siin hakkad igatsema Eesti jahedust, vihma, värskust ja isegi külma. Lisaks ei ole Eesti ülerahvastatud. See on ka hea.

Miks ma sind siis siin külastan, mitte Eestis?

Siin on omad head küljed ka. Kuna Emiraatides on nii palju reegleid, siis kuritegevust üldse ei ole. Sa annad oma vabaduse ära − vales kohas ei saa üle tee minna ja nii edasi −, aga kuritegevus puudub. Läksin hiljuti prille ostma ning kõndisin sebra kõrvalt üle tee ja sain kohe trahvi. Mõnel teisel maal on rohkem vabadust, aga on suur kuritegevus. Siin on mul hea töökoht, mis on minu enesearenguks hetkel väga vajalik. Lisaks, kuna mul siin sotsiaalelu praktiliselt puudub, siis on mul rohkem aega kunstiga tegeleda. See on samuti hea. Kunagi lähen aga kindlasti Eestisse tagasi! Kindlasti!

Tahad sa veel midagi lõpetuseks öelda?

(Mõtleb kaua.) Elu on ime ja see on ime, et sa siin oled. Reisi ja keskendu ainult positiivsele poolele maailmas ning korruta seda endale iga päev: „Elu on ime.”

Aitäh! Elu on ime!

Tekst: Rene Satsi

Fotod: Toomas Altnurme erakogu

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga