Mida on andnud Eesti kultuurile suhted Prantsusmaaga?
Lühidalt öeldes, Prantsusmaa on andnud hapnikku, muidu oleksime saksa kultuurimõju all ära lämbunud. Kui pikemalt seletada, siis on õieti ka see prantsuse kultuuri ja Pariisi ihalus üks sakste pärand. Saksamaa ja Prantsusmaa ei ole ajaloos vaid omavahel sõdinud, innukalt on ka kultuuri vahetatud, üksteiselt õpitud, üksteist imetletud ja põlatud, armastatud ja vihatud. Lõppude lõpuks oli Pariis Euroopa kiirgavaks kunstimetropoliks liiga palju sajandeid, et temast oleks saanud mööda vaadata. Kui nooreestlased sõnastasid oma kuulsa eurooplaseks saamise (ja eestlaseks jäämise) deviisi, oli ka neil silme ees pigem Pariis kui Berliin. Igal juhul, Prantsusmaa oli alternatiiv. Saksa keel oli meie varase kultuurieliidi loomulik kodukeel, üks kohalikke „murdeid“, prantsuse keelt tuli õppida. Selle valdamine andis sulle automaatselt mingi suurilmalikuma mõõtme, päästis välja sellest kodusest baltisaksa isandate ja vene ülemate sumbunud, korrumpeerunud ringist.
Muidugi oli Prantsusmaa-imetluses kindlasti ka naiivsust. Ikka on lihtsam imetleda kaugemat. Eesti kultuuris on kõigel prantsuspärasel mingi kergelt eksootiline hõng, mida Kesk-Euroopas kindlasti ei tajuta. Eestist vaadates jääb Prantsusmaa ikkagi kaugele sinnapoole kõiki neid saksa alasid. Prantsuse kultuur pole siin olnud midagi enesestmõistetavat. Seda on tulnud uurida ja puurida, lahti dešifreerida ja omaseks mõtestada. Aga niisuguseid vaimuharjutusi on ühele kultuurile vaja. Kindlasti on Prantsusmaale kiikamine aidanud meil emantsipeeruda, iseseisvuda, tõepoolest mitte vaid eurooplasteks, vaid ka eestlasteks saada, sest eks eestluski ole üks saamine, püüdmine, mitte vaid jäämine ja hoidmine.
Prantslaste idealiseerimist kohtab juba varases Eesti kirjanduses. Vilde „Mahtra sõjas“ vastandub mõisnike omavolile ja ülemvõimule üks humanistlik hääleke nimelt sakste prantsuse guvernandi, koduõpetajanna suust. Tema jaoks on see maa liiga külm ja selle kombed liiga karmid. Võib-olla oli taoline tegelane Vilde soovunelm, aga igal juhul oli Prantsusmaalt toodud „lapsebonnede“ tarvitamine Balti mõisates üldlevinud komme, mis taas kõneleb prantsuse kultuuri ja keele tähtsusest tolleaegses Euroopas ja isegi Vene keisririigis. Ajad on muidugi muutunud, aga vähemalt prantsuse kirjandus on endiselt üks allikaid, kus võiks ammutamas käia, nüüd näiteks selleks, et tasakaalustada angloameerika kultuurisfääri liig rõhuvat mõju.
Kui palju leiame eesti kultuuris prantsuse mõjutusi?
Neid mõjutusi võib leida, kes otsib, muidugi igast vallast, aga üks ala, kus nad otse silma kargavad, on muidugi kujutav kunst, iseäranis maalikunst. Võib julgelt öelda, et meie päriselt rahvuslik, päriselt originaalne, akadeemia kammitsatest vaba maalikunst sündis Pariisis. Saja aasta eest oli raske ette kujutada kunstnikuks saamist ilma Pariisis käimata. Pallast poleks Pariisita olnud. Ega Konrad Mäge, nii nagu me teda teame kogu tema värvijulguses ja elurõõmus. Kui palju leiab selleaegsete eesti maalikunstnike töödest Pariisi bulvarite, Seine’i sildade vaateid! Pariisi sinine õhk ei ole impressionistide väljamõeldis, aga nemad märkasid seda esimesena, või igatahes kujutasid. Ja eesti noored maalikunstnikud said nende julgusest julgust. Julgust muuseas näha ka oma kodumaad „nii, nagu see on“, värskelt, toorelt, jõuliselt. Konrad Mägi Vilsandi või Lõuna-Eesti vaated on otseses suguluses prantsuse sajandilõpu maalikunstnike Prantsusmaa vaadetega. Karl Pärsimäe kuulsat maali „Talutuba soemüüriga“ on kindlasti inspireerinud Matisse’i naiivselt söakad pintslitõmbed.
Läinud suvel Montparnasse’i surnuaial jalutades ja taas kord Baudelaire’i hauda otsides (kuigi olin seal mitu korda käinud), kohtasin üht kultuurihuviliste eakate prantslaste gruppi kalmistutuuril, ilmselgelt kogenud ja karastunud giidiga eesotsas. Baudelaire’i haua asukohta teadis ta muidugi kasvõi une pealt. Aga kuulnud, et küsija on eestlane, tahtis ta demonstreerida ka kalmistugiidi kõrgemat pilotaaži. Ei, Montparnasse’il ta ühegi kuulsa eestlase hauda ei tea, aga Père Lachaise’il, seal küll. Keegi Édouard..., oui, Viiralt, graphiste. Tõepoolest, „Lamava tiigri“ ja „Absindijoojate“ autor suri Pariisis. Vaesel Pärsimäel, sel Eesti maalikunsti kuldaja ühel tundlikumal õiel, nii hästi ei läinud. Temagi jäi sellesse linna, kui Euroopas käis juba sõda ja kodumaa oli okupeeritud. Kuhu tal minna oligi? Ta elas Pariisis juba 1935. aastast saadik. Apatriidi, kodumaata jäänud inimese ränk saatus: ilmselt ei osanud ta sakslaste tulles piisavalt märkamatuks jääda, deporteeriti ja suri Auschwitzis.
Kes on su lemmiktegelane läbi Prantsuse aja- ja kultuuriloo?
Kui tuleb valida üks ja nimelt „tegelane“, siis küllap vist ikka Charles Baudelaire. Temas on kristalliseerunud nii palju sellest, mida ma prantsuse kirjanduses hindan. Julgus ja tundlikkus, ratsionaalsus ja samas uljus. Rangus ja vabadus. Spliin ja „hullumeelne“ lootus. „Kunstnike surm“, „Armastajate surm“, „Luik“, „Eidekesed“, „Teekond“. Ta on ainus prantsuse poeet, paraku, kelle värsse ma peast tean.
Aga muidugi on see lähem „seltskond“, kitsam ring, kes meelde tuleb, kui Prantsusmaale mõtlen, palju suurem. Miks mitte Louis XIV, Roi-Soleil ehk Kuningas-Päike, kellest olen koguni balletilibreto kirjutanud. Mitte et see kuningas ise teab mis sümpaatne oleks, aga temas ja tema ajastus on erilist jõudu, energiat. Kogu see virvarr, mille ta enda ümber käima lükkas. Ja poliitilises mõttes, kui räägime moodsast riigist, räägime tahes-tahtmata millestki, millele just see kuningas (tahtmata) aluse pani.
Ja ükski teine romaan ei ole mind niimoodi enda külge naelutanud nagu François Mauriaci „Öö lõpp“ (koos selle eellooga „Thérèse Desqueyroux“ muidugi). Psühholoogiline läbinägelikkus, halastamatus oma tegelaste kujutamisel (ja samas ääretu osavõtlikkus), see kõik ülimalt kokku surutud vormis – midagi taolist ei leia kusagilt mujalt kui prantsuse kirjandusest.
Mis on Pariisis sellist, et oled sellesse linna armunud?
Kui ollakse armunud, kas siis teatakse, miks? Lihtsalt ollakse ja kõik. Pariis oli esimene suur „välismaa“ linn, mida ma nägin ja kus ma elada sain. See oli koht, kus ma teatud mõttes kohtusin iseendaga. Kus ma kirjutasin oma esimese romaani. Kus ma mõistsin midagi. Kus ma olin väga õnnelik ja kus ma palju kannatasin. Aga ega ma ei olnud esimene ega jäänud viimaseks, kelle see linn ära tegi. Ei, seal ei ole üldse alati hea olla. Aga sinna jõuda on alati tore. Mingis mõttes koju jõudmine. Vabadusse. Ma mõtlen seal mõtteid, mida ma mujal ei mõtle. Pariislased lõbustavad mind. Valgus on selles linnas ilus ja see pole minu avastus. Üleüldse on kõik teda juba avastanud ja kirjeldanud ja see annab mingi vabaduse. Sul on täielik õigus mõelda välja täiesti oma Pariis. Ja eladagi seal. Keegi ei keela.
Mida peaks eestlased jälgima tänapäeva Prantsuse poliitikas?
Prantsuse poliitikas on alati olnud kaks peategelast. Kuningas, kelle nimi nüüd on president. Ja Tänav. Või Rahvas. Nende kahe pooluse vahel see elekter seal särtsub ja mäng käib. Muidugi on olemas kõik muud vajalikud institutsioonid, nagu parlament, peaminister, meerid, kohtud jne. Kuid sümboolses, mütoloogilises mõttes on vastamisi ikka need kaks. Üksikisik ja Hulk. Kord oli mul võimalus sattuda Élysée paleesse (prantslaste Kadriorg) ja François Mitterand’i kätt suruda. Tema käsi oli väike, kuiv ja kerge, nagu ta isegi. See oli tema valitsusaja (kaks mandaati, kokku neliteist aastat, tollal oli üks mandaat veel seitse aastat) viimane vaatus. Teda vaevasid juba tõved ja valud. Aga tema juures oli ometi tunda, et sellesse sametkardinatega majja jooksevad kokku nii mõnedki Euroopa poliitika jõujooned. Seda asjaolu ei maksa ka tänapäeval päriselt unustada. Meeldigu see või mitte.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Vereshchagin Dmitry / Shutterstock
***
Euroopa alustalad. Mälestuskilluke Mitterrandist
François Mitterrand kuulub Euroopa Liidu (rahu)projekti ühe algatajana 20. sajandi suurte riigimeeste ritta. Koos Saksamaa kantsleri Helmut Kohliga esindas ta Euroopa juhtide põlvkonda, kes olid isiklikult kogenud Esimese ja Teise maailmasõja õudusi. Saksamaa oli eelneva 70 aasta jooksul kolm korda Prantsusmaale kallale tunginud. Tollaseid liidreid pani tegutsema pakiline vajadus vältida sõdu Euroopas. Mitterrand oli esimene Prantsusmaa riigipea, kes mõistis Euroopa ühendamise tähtsust. Ta ei näinud vastuolu oma riigi huvide ja Euroopa huvide kaitsmise vahel, vastupidi, leppimine ja koostöö otsimine Saksamaaga ning selle baasil loodud söe- ja teraseliit, millele omakorda rajati Euroopa ühisturg ja ühisraha – need suured tööd teevad Mitterrandist suure eurooplase. Esimese maailmasõja pikima ja veriseima, Verduni lahingu mälestusüritusel 22. septembril 1984 haaras väikest kasvu Mitterrand temast tunduvalt kogukamal Kohlil spontaanselt käest kinni. „Verduni žesti“ peetaksegi Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise sümboolse leppimise märgiks.
Tegin presidenti saatva delegatsiooni tõlgina kaasa tema riigivisiidi Eestisse 14. mail 1992. Programm ei kulgenud nii, nagu meid Prantsuse saatkonnas oli instrueeritud, siiski kõik sujus. Meeles on Air France’i erilennu saabumine Tallinna ja kaos, mis puhkes presidendi järel lennukist väljunud ülejäänud delegatsiooni liikumisel autokolonni. Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel andis õhtusöögi Prantsuse presidendipaari auks Pirita restoranis, mis võis olla esimesi sel tasemel väljakutseid meie protokolliinimestele. Vahendasin tol õhtul Rahvusassamblee saadiku omavahelist vestlust peaminister Tiit Vähiga; hommikul oli Ülemistel avatud veepuhastusjaam. Toona peeti iga suuremat välisinvesteeringut me julgeoleku garantiiks. Prantsuse kultuurikeskuse avakõnes tänas välisminister Dumas nimeliselt noort Eesti Instituudi referenti; olin Tallinna Prantsuse saatkonda rajama saadetud asjuril aidanud instituudile ruumid leida. Olime visiidi eel ühiseid lugusid otsides teada saanud, et presidendi koera nimi on Baltique; teda siiski Tallinna kaasa ei võetud.
Ruth Lausma Luik
***
Lugemissoovitus
François Mauriac Armastuse kõrb
Tõlge Henno Rajandi, Loomingu Raamatukogu 2022
Prantslasele kohase peene tundeinimesena kirjeldab Mauriac oma romaanis meisterlikult meie sisemisi tuliseid maastikke ja seal toimuvaid heitlusi – armastusejanusse võib surra, aga sama hästi võib selle noolest tabatuna langeda, kuklas kummitamas küsimus, kas polnud kõik vaid miraaž.
Triinu Tamm, tõlkija