Kagu-Aasia väikeriigist nimega Timor-Leste sai 2002. aasta mais esimene uus suveräänne riik 21. sajandil. See saavutus tuli sõna otseses mõttes vere hinnaga, mis ka praegu peegeldub nii linnapildis kui ka kohalike igapäevaelus. Eliko Pedastsaar avab selle eksootilise ja vähetuntud riigi eluolu veidi lähemalt.
Eksootiline ja põnev – need olid esimesed sõnad, mis pähe turgatasid, kui kuulsin, et tööülesanded viivad mind Timor-Lestesse. Tuleb tunnistada, et esimese hooga ei suutnud ma kaardil täpselt isegi riigi asukohta paika panna. Mälusoppidest kaevusid üles ähmased mälestused Ida-Timori kokkupõrgetest 1990ndate alguses, kui meiegi oma iseseisvusvõitlust pidasime. Kahe kolmenädalase reisi jooksul osutus see maa väga põnevaks ja eksootiliseks, kuigi ka täis vastuolusid ja ehmatavaid avastusi.
Enne reisi hoiatati, et pealinnast välja minnes tuleb luba taotleda ÜRO esinduselt, kuna turvalisus ei ole eriti kõrge ja dengue-palavik on laialt levinud. Vürtsi lisas kolleeg, kelle sõnul tuli üks IMF-i konsultantidest evakueerida Austraaliasse just dengue-palaviku tõttu, kuna kohalik arstiabi ei ole kvaliteetne.
Nii mõneski mõttes saab Eesti ja Timor-Leste vahele tõmmata paralleele, kuigi oleme üksteisest oi-oi, kui kaugel. Mõlemad on väikesed riigid – Timor-Leste pindalalt kolm korda väiksem kui Eesti, aga rahvaarvult ligikaudu sama suur (1,1 mln elanikku). Mõlemad on aastaid olnud okupeeritud teiste riikide poolt ja pidanud ränka, kuid visa iseseisvusvõitlust, üritades säilitada oma keelt ja kultuuri. Kõik see on jätnud heas mõttes jälje − süstinud uhkust oma rahvuse üle ja teadmise, et saame hakkama!
Kuidas kohale?
Timor-Lestesse saab kas Austraalia, Singapuri või Bali kaudu. Bali kaudu ei ole soovitatav, sest turvalisus sellel lennuliinil ei ole kõige parem. Mina lendasin esimest korda Austraalia kaudu. Lennuk oli nii tilluke, et isegi oma eesti naise keskmise kasvuga ei saanud selga sirgeks ajada ja lennuki rappumise tõttu ei olnud juua eriti mõtet üritadagi, samas vähemalt maandumisel ei tekkinud ohtu rajalt välja kihutada. Teisel korral Timor-Lestet külastades lendasin Singapuri kaudu. Lennukid on suuremad ja siis on oht, et kui piloot väikese valearvestuse teeb, siis saab lennurada enne otsa kui lennuk pidama. Nii et närvekõditava elamuse võib saada juba enne kohalejõudmist.
Esimese asjana silman lennukiaknast arvukalt sõjaväehelikoptereid ja muid masinaid ning äsja peatunud lennuki poole tormavaid ja kätega energiliselt vehkivaid tsiviilriietes inimesi. Korra käib peast läbi, et kas tõesti üritatakse märku anda, et parem on mitte maale tulla, aga kuna neil kõigil näod rõõmsad, siis ilmselt on asi siiski milleski muus. Selgub, et hoopis joostakse vastu kojusaabuvatele sugulastele-tuttavatele! Reeglite järgi ei tohiks küll lennurajale pääseda, siis tundub, et reeglid alati ei kehti.
Teine üllatus tabab meid passikontrollis, kui ulatan oma laissez-passe ehk ÜRO väljastatud diplomaatilise passi, mida ma tavaliselt üritan mitte kasutada, sest suhtumine ei ole igal pool eriti soosiv. Passiametnikud vaatavad kohe soojema pilguga ega küsi midagi. Hiljem kui riigi ajaloo ja olukorraga rohkem kursis olen, saan sellest austustest aru. ÜRO mängis olulist rolli Timor-Leste iseseisvuse saavutamisel ja on siiani oluline korra ja rahu tagamisel.
Kohalik eluolu
Linnapildis esialgu midagi põrutavat ei paista – ei kõrghooneid ega uusi ehitisi, nagu paljudes teistes arenguriikides olen märganud. Pealinnas Dilis elab ametlikult küll ligi 200 000 elanikku, aga välja ei paista see kuskilt. Pigem tundub olevat tegemist suuremat sorti külaga. Aga taas on oluline teada selle riigi tausta ja ajalugu, mõistmaks, et kümne aastaga ei ole võimalik üles ehitada kogu riigi infrastruktuuri, mille indoneeslased lahkudes 70% ulatuses hävitasid.
Kurb oli kuulda, et isegi elektrikaablid rulliti kokku ja enamik koole tehti maatasa 1999. aastal. Hilisemal linnaga tutvumisel näen siiski kahte uut hoonet – välisministeeriumi ja presidendipaleed. Mõlemad on kingitused Hiina Rahvavabariigilt, kellel on tekkinud omad huvid väikese, kuid nafta- ja maagaasivarude poolest rikka riigi suhtes. Nimelt soovivad nad ehitada sinna elektrijaama maksumusega 600 miljonit dollarit. Kõlab uhkelt. Ainult et riigi praegused elektrikaablid ei suuda seda elektrit laiali transportida.
Peatume linna parimas ja praktiliselt ainukeses hotellis nimega Timor – ei, tegemist ei ole Hiltoni ega muu kuulsa ketiga, kuigi hinna järgi võiks seda arvata. Luksusest on asi kaugel – hoone näeb nii seest kui ka väljast välja vana ja väsinud. Fuajees võtab vastu paks sigaretihais ja -toss – Portugali mõjud on endiselt tuntavad ja tervisekäitumise põhimõtted ei ole ilmselgelt prioriteedid. Hotelli fuajee on kohaliku „eliidi” kohtumise ja lõunajärgse kohvitamise lemmikpaik – nii et suitsemise keelamine ei tule kõne allagi, sest äri tahab ajamist ja kliente ei saa eemale peletada. Toavõtmete kättesaamiseks ei kulugi tervet igavikku ja pakipoisid aitavad kohvrid kolmandale korrusel tassida. Lifti selles majas ei ole ja minu kolme nädala tööks ja eluks tarvilik kaalub tublid 27 kilogrammi.
Tuppa sisenedes tunnen tugevat kanalisatsioonihaisu, mis tugevneb igal hommikul, kui kogu hotelli külastajaskond ohtralt vett tarbib. Ent hotell on välja müüdud. Ringi vaadates tuleb väike ahastus peale − käterätid on olnud oma eelmises elus ilmselt valged, aga praeguseks omandanud tugeva hallika varjundi; voodiriided on tundmatuid plekke täis; kapiservale jäetud poolik müslibatoon muutub mõne minutiga sipelgapesaks; töölauast toas võib ainult unistada (täiendava 10 dollari eest päevas oleks see toodud). Esimesest ehmatusest üle saanud, leppisin tõdemusega, et see tuba saab olema minu koduks järgmised kolm nädalat.
Esimestel päevadel katsetasime puuviljade söömist ja värskelt pressitud mahla joomist, mis ei lõppenud eriti õnnelikult. Kuigi püüdsime kõik jälgida, mida suhu pistame, siis nii pika ajavahemiku jooksul tekib ikka vääratusi reeglitest kinnipidamisel, mille tõttu keegi meist ei pääsenud terve nahaga ning tuli taluda kõhukannatusi. Teisel korral Timor-Lestet külastades oli ilmselt kõht nende eriliste bakteritega harjunud ja probleeme palju vähem.
Kuna meie hotelli restoran ei hiilanud erilise kokakunstiga, siis püüdsime korra päevas käia kuskil mujal söömas. Valikuid oli üldjuhul kahte sorti – kas süüa n-ö kohalikus kohas ja riskida tervisega või minna peenemasse restorani ja riskida ikka tervisega. Tegime mõlemat ja tuleb tõdeda, et söögid olid mõlemas maitsvad, kuigi interjöör mitte alati ilus. Üldiselt olid kohad, kus kohalik eliit armastas käia, kallid (pearoad 12–25 dollarit). Kohalike kohtades olid hinnad keskmised, aga täiesti tavapärane oli seal trehvata üle põranda jooksvat paari-kolmekümne sentimeetri pikkust rotti. Tavaline Timor-Leste elanik ei jõua eales väljas söömas käia – tema teenib napilt üle 400 dollari aastas (ehk natukene üle dollari päevas). Keskmiselt on peres seitse last ning peaaegu pool elanikkonnast on alla 15-aastased. Kuna indoneeslased hävitasid lahkudes enamiku koole, siis käivad lapsed koolis vahetustega ja hariduse omandamine võtab pikka aega, kui selleni üldse jõutakse. Umbes pool elanikest on endiselt kirjaoskamatud.
Looduse ilu
Timor-Lestel oleks potentsiaali olla turistide paradiis nagu Bali. Imeilusad rannad, võimsad mäed, puutumata loodus, suurepärased sukeldumisvõimalused. Nagu ikka, on seal mitu aga. Esiteks peaaegu olematu infrastruktuur − teed on vaevaliselt läbitavad ja neid on vähe. Näiteks planeerisime ühel laupäeval sõita mägedesse Tatamailau kanti, mis on oma 2963 meetriga riigi kõrgeim tipp, väiksele matkale. Asusime rendibussiga hommikul kella 9 paiku teele. Buss tuleb kindlasti juhiga rentida, sest ise roolis istuda oleks liiga ohtlik ja vaja on üsna erilisi sõiduoskuseid.
Tundmata kohalikke olusid, ei osanud arvestada, et ainuüksi matka alguskohta võib sõit võtta juba pool päeva. Olles kolm-neli tundi bussis loksunud ja saanud vastuseks juba mitmendat tundi ebamääraseid „varsti oleme kohal”, loobusime matkaideest, sest meil oli ainult üks päev aega. Lisaks hakkas kimbutama udu, mis muutis liiklemise ohtlikuks – tagasiteel nägimegi, kuidas kaks autot meie silme all laupkokkupõrkesse sattusid. Sama seis oli randa minekuga – sinnasõit oleks võtnud hulga tunde, sest parimad rannad on Timor-Leste põhjarannikul Baucau piirkonnas. Väga mõnus koht rannas olemiseks on ka Atauro saar, kuhu pääseb nii regulaarliini kui ka rendipaadiga. Randades tuleb ettevaatlik olla, sest aeg-ajalt satub rannavetesse suuremat sorti krokodille. Minu sealoleku ajal oli lehes suur uudis, et üks kalamees hukkus krokodilli hammaste vahel. Kui õnneks on see siiski väga harukordne juhus.
Timor-Lestes reisides tuleb aega varuda kõvasti. Lennuühendus riiki on vilets ja piletid kallid, elektrit on 24 tundi ainult pealinnas ja sealgi oli tavaline, et elekter kaob mitmeks tunniks ära. Huvitav vastuolu on ka keelelises aspektis. Timor-Lestes on kaks ametlikku keelt – portugali ja tetumi. Samas töökeeled on peamiselt inglise ja indoneesia. Lisaks on umbes 15 põliskeelt. Portugali keelt rääkis veel hiljuti umbes 5% elanikkonnast, kuid nüüdseks on see väidetavalt tõusnud üle 20%-ni. Samas ei kuulnud kohalikest kedagi seda keelt kasutavat, v.a valitsus ja parlament. Kohalike hulgas on tetum põhiline suhtluskeel. Nii ongi vajalik kõik tähtsamad dokumendid luua vähemalt kolmes keeles – portugali, tetumi ja inglise.
Kindlasti tuleb väljaspool pealinna reisides leida kohalik giid. Siiani puudub Timor-Lestes n-ö turismitööstus ja seetõttu ei osata veel paljude teenuste eest kõrget hinda küsida, mis on vaieldamatu eelis seljakotituristile. Pealinna servas on 27-meetri kõrgune kuju, mis sarnaneb Rio de Janeiros asuvale Lunastaja Kristuse kujule − samamoodi kalju otsas, samamoodi tuleb selleni jõudmiseks läbida suur hulk treppe. Kõrgelt avaneb kena vaade nii pealinnale kui ka teisel pool mäge asuvatele imeilusatele randadele, kuhu sõit on vaevarikas ja pikk. Kuna indoneeslased hävitasid suure osa riigist, siis ajalooliste vaatamisväärustega on suhteliselt kitsas. Peamine eksootika seisneb ikkagi puutumatuses.