TIMO PALO – Eesti mees polaarseiklejate lavalaudadel

Eesti kaugem ajalugu tunneb suuri maadeavastajaid, nagu Bellingshausen, Middendorff, Kotzebue, Parrot, Krusenstern jt. Kuid igal endast lugupidaval matkariigil on ka omad tänapäevased kangelased – on nad siis mägironijad, polaarmatkajad või purjetajad, kes otsivad oma võimete piire, inspireerides samal ajal ka teisi.

Eesti kaugem ajalugu tunneb suuri maadeavastajaid, nagu Bellingshausen, Middendorff, Kotzebue, Parrot, Krusenstern jt. Kuid igal endast lugupidaval matkariigil on ka omad tänapäevased kangelased – on nad siis mägironijad, polaarmatkajad või purjetajad, kes otsivad oma võimete piire, inspireerides samal ajal ka teisi.

Ehkki ajad on teised, nõuavad ekstreemsed matkad püstitatud eesmärkide nimel endiselt suurt tööd ja pühendumist. Eestlasest matkaja Timo Palo viimane retk Nanseni jälgedes põhjapooluselt Teravmägede saarestikus asuvale Longyearbyenile on sellise kategooria matk, mis on mehest juba teinud tuntud tegelase tänapäeva polaarseiklejate lavalaudadel. Go Reisiajakirja toimetaja Andre Nõmm usutles meest, kelle Arktika-alade kogemustepagas on vaatamata noorusele juba praegu muljetavaldav.

Kust armastus just polaarpiirkondade vastu?

Olen sündinud ja üles kasvanud Eesti lumiseima paiga, Haanja kõrgustiku vahetus läheduses. Küllap kõik saigi alguse lumest ja sellega seonduvast. Lumega on mul mingi eriline suhe olnud juba lapsepõlvest saati. Nii palju kui mäletan, olen alati talve armastanud. Meenub, kuidas ma poisikesena esimest lund ootasin. Vahel ei suutnud ma sügiskuude hilisõhtu tunnil uinudagi, vaid istusin aknal ja ootasin, sest teadsin, et ilmaprognoos oli lund lubanud. Tänu oma suusatajast isale ja ristiisast treenerile Ants Joonasele alustasin laskesuusatreeningutega õige varakult. Tulid spordilaagrid ja võistlused ning suusatamisest sai minu jaoks elustiil.
Samal ajal hakkasid minu kätte sattuma ka mitmed sellised raamatud, mis oma jälje jätsid. Olgu nendeks siis seiklusjutud, rändurite reisikirjad või autobiograafilised lood. Enim köitsid ikka need valged laigud − kauged ja raskesti kättesaadavad, vähe teatud ja käidud servaalad, kus karmid loodusolud panid ränduri proovile. Nii jäidki polaarpiirkonnad hinge kripeldama. Pealegi on valge ja külmast sätendav tardunud vaikus midagi, millest sügavamat ma ei tea. See maailm seal tundub sedavõrd teistmoodi, unustatud ja üksik. Ta ei võlu mitte külluse ja mitmekesisusega, vaid lihtsuse ja tahumatu iluga – midagi ürgset on jää ja lume tardunud olekus, viies meid ajas tagasi aastatuhandeid.

Kas ka sinu puhul võib rääkida eesti suusamatkaja tavapärasest arengust, et alguses Lapimaa, Hibiinid ning sealt edasi juba teised piirkonnad?

Ma arvan, et võib küll. Pean sellist samm-sammulist arengut ka õigeks. Ei soovitaks kellelgi teha kohe suurt hüpet, kus kukkumine võib olla väga valus või suisa saatuslik. Alustada tuleks ikkagi oma kodumaa ja lähiümbruse maastike tundmaõppimisega. Aegamööda edasi liikudes on hea ja suhteliselt valutu oma vigadest õppida, end täiendada ja uusi võimalusi proovida. Pole olemas parimat õpetajat kui puhas kogemus ise. See võib küll teinekord olla väga karm õpetaja, kuid kahtlemata parim. Minagi alustasin suusaretkedega Eestis. Iseäranis lemmik piirkond on olnud kodune Haanjamaa ja Karula rahvuspark. Seejärel suusatasin läbi Eesti, siis tulid Hibiinid ja Hardangervidda. Hiljem siirdusin Teravmägedele ja Gröönimaale ning nüüd lõpuks tuli see kõige raskem ja igatsetud põhjapoolus – polaarrändurite „Püha Graal”.

Norra polaarseikleja Børge Ousland on ühes intervjuus öelnud, et külmaga ei ole võimalik harjuda. Oled viibinud pikki perioode suures külmas, kuidas on sinul külmataluvusega?

Jah, sedasi on öelnud juba Roald Amundsen, kes treenis end, magades talvel alasti lahtise aknaga toas. Päris nõus ma aga sellise arvamusega ei ole. Kui me mõtleme harjumise all seda, et suudaksime külma trotsida niivõrd, et ei tee sellest enam välja, siis tõesti, sinnamaani pole võimalik jõuda. See pole füsioloogiliselt võimalik. Külm tekitab alati ebameeldivusi ja me peame end selle eest kaitsma. Samas on aga võimalik madalate temperatuuridega teatud määral kohaneda. Olen seda ise korduvalt kogenud, viibides pikki perioode polaaraladel. Üheks heaks kogemuseks oli Tara ekspeditsioon (pooleaastane jäätriiv), kus me tõesti suutsime laeva jahedaid ruume lõpuks paremini taluda ning T-särgi või lühikeste pükste väel mõnda aega väljas viibimine ei valmistanud enam suuremat probleemi.

Kuidas sattusid Tara ekspeditsioonile ja mis projektiga on õigupoolest tegemist?

Tara ekspeditsioonile sattumine oli osalt õnnelik juhus. Kõik sai alguse Euroopa Liidu 6. raamprogrammist rahastatud kliimauurimise projektist DAMOCLES, mis oli Euroopa suurim panus rahvusvahelisse polaaraastasse 2007. See projekt hõlmas teadusinstitutsioone ühtekokku 47 riigist. Polaaralad on võrreldes muu maailmaga veel suhteliselt kesiselt uuritud. Peamiseks põhjuseks on olnud raskendatud ligipääs ja keerulised keskkonnatingimused. Tänu mõnede kliimauurijate headele kontaktidele sai Tartu ülikooli geograafia osakond, kus ma õpin ja töötan, võimaluse teadusprojektis kaasa lüüa. Tara laevast sai DAMOCLES-projekti üks peamine välitööde platvorm, kus pooleteise aasta jooksul, mil laev jäässe külmununa triivis, tehti arvukalt erisuguseid mõõtmisi. Esialgu ei olnud ette nähtud, et keegi meie töörühmast triivil osaleb. Ettepanek tuli ootamatult, sest oli tarvis lisajõudu mahuka teadusprogrammi täitmiseks. Kui doktoritöö juhendaja Jaak Jaagus uuris minu huvi kohta ekspeditsioonil osaleda, andsin ma pikemalt mõtlemata nõusoleku.

Tara ekspeditsioonide kodulehel seisab kirjas, et ekspeditsioon on veenvalt tõestanud, et globaalne soojenemine on tõsiasi. Küsimus on ainult selles, et mis mõju see lõpuks avaldab. Kas varsti on võimalik ennast „rihtida” viimaseks meheks, kes on suusatanud põhjapoolusele?

Kas keegi üldse suudab siin maailmas midagi veenvalt tõestada? Tara triiv näitas nii triivi enese kui ka teaduslike järelduste poolest, et Arktika on suures muutumises. Tegelikult on need muutused isegi kiiremad, kui teaduslikel andmetel põhinevad mudelid on julgenud ennustada. See tähendab, et inimese loodud mudelid näevad asja optimistlikumalt, kui loodus reaalselt laseb meil tunda. See on omamoodi hirmutav. On mitmeid märke, mis viitavad kliima soojenemisele: näiteks Arktika erakordselt kiirelt kahanev jääkate või viimastel kümnenditel märkimisväärselt kasvanud ekstreemsed ilmastikunähtused. Arktikal on kahtlemata väga tähtis roll globaalses kliimasüsteemis ja muutused on seal kiireimad kui kusagil mujal. Siiski usun, et veel lähiaastatel püsib võimalus põhjapoolusele suusatada. Seda vähemasti Kanada poole pealt, kus mitmeaastast jääd tänu Beauforti ringhoovusele veel siiski leidub. Teatud määral tuleb end ehk kohandada küll muutustele, ennekõike on kõne all jää kadumine Arktikast suvise sulamisperioodi lõpuks. Eeldades aga, et talvega moodustub uus ja piisavalt paks jääkate, siis peaks olema kevadel endiselt võimalik pooluseretke ka sessoonsel jääkattel teha. Paraku on talvedki muutunud soojemaks ja jää moodustumine pole enam see, mis varem. Hiljutisel pooluseretkel tuli meilgi liikuda möödunud talvel moodustunud õhukesel jääl. Üsnagi hirmutav tegevus. See jää sulab kiirelt: enamasti on kadunud suve lõpuks, kohati kaob aga juba sulamisperioodi esimeste nädalatega.

Arvestades aega ja olusid, siis Nanseni eemaldumist põhjapooluse lähedal oma ekspeditsioonist võib pidada üsnagi hullumeelseks ettevõtmiseks. Viimasel ekspeditsioonil Nanseni jälgedes kordasite seda teekonda. Kust jookseb sinu jaoks piir riskide mõttes või on tänapäeval varustus ja oskused nii palju arenenud, et igast olukorrast on võimalik väljuda? Kajakiga nendes vetes aerutamine tundub mulle pisut hullumeelne.

Nanseni mõlemat ettevõtmist peeti hullumeelseks − nii tema Frami triivi kui ka Gröönimaa ületust. See sildade põletamise strateegia, kus mugav ja ohutu tagasitee on ära lõigatud, ning ainus väljapääs on vaid edasi, leidis laialt hukkamõistu. Ei saa aga eirata tõsiasja, et see õigustas end. Teda peeti küll omal ajal hullumeelseks ja liialt riskialtiks, kuid Nansenil oli selle kohta hea fraas, milleks on „kaalutletud riskid”. See tähendab, et ta ei jooksnud ummisjalu heale õnnele lootma, vaid tema riskid olid põhjalikult analüüsitud ja läbi mõeldud, ent jah, need olid siiski riskid. On üsna loomulik, et kõrvalseisjaile näivad sedalaadi ettevõtmised hullumeelsusena.
Ma ei pea ennast hullumeelseks riskijaks. Minulgi olid viimaste kuude jooksul enne minekut tõsised kahtlused ekspeditsiooni võimalikkuses. Veel umbes poolteist nädalat enne poolusele lendu olime üsna veendunud, et piirdume sel aastal vaid testretkega, ületades Kirdemaa saare jäämütsi. Jääolud olid sedavõrd murettekitavad.

Ometi läksite teele?

Ma ei tea, kas oli see määratu suur usk või leppimatus allaandmisega, kuid mingi sisetunne ütles, et peab leiduma lahendus. Niisiis ma jätkasin endiselt selles suunas mõtlemist, kuniks leidsin midagi, mida me hiljem hakkasime kutsuma kui seasonal change theory. Lühidalt öeldes – pärast ei tea mitmendat jääkattekaartide ja triivpoide trajektooride kõrvutamist õhurõhu sesoonsete muutustega, märkasin ma jää triivis kevadist muutust, mis varem oli kahe silma vahele jäänud. Sellele teooriale toetudes otsustasime me viimaks üritada. Läksime teele ilma mingi garantiita, et kõik õnnestub. Pidime arvestama, et ei saa loota välisele abile enne, kui oleme jõudnud vähemalt 83. laiuskraadini. See tähendas, et peaaegu 800 kilomeetri jooksul saime loota vaid iseendale. Barneo jaama ülem, tuntud polaarveteran Miša Malahhov vestles meiega ja uuris põhjalikult, kuidas me oleme ette valmistunud. Nägin, et ta oli tõsiselt mures. Siis jõudis päriselt pärale, kui paganama üksi me jääme ja et peame kuidagi lõunapoole jõudma, kuhu ka helikopteril on võimalik lennata. Me ei tohtinud vigu teha. Ma tundsin iseäranis hirmu oma pere pärast, kes mind kodu ootama jäid. Nüüd tuli aga hirm seljatada ja keskenduda sellele, kus me olime.

Nanseni ajad olid mõnevõrra teistsugused?

Loomulikult ei saa me võrrelda oma retke Nanseni omaga. Fridtjof Nanseni ja Hjalmar Johanseni retk oli puhtalt elu ja surma küsimus. Mitte kellelgi polnud vähimatki aimu nende edasiliikumisest ja saatusest. Toona polnud selliseid kommunikatsioonivahendeid ja muud varustust, mis tänapäeval. Nad olid ellujääjad. Meil olid sidepidamisvahendid, kuigi teadsime, et sel ajal pole Arktikas kedagi. Lennuk maanduda ei saa ja helikopter ilma lisatankimiseta siia ei jõua. Meil polnud mingit kindlustust ega garantiid, et keegi meid üldse päästa üritaks või kaua see aega võtaks. Ent meil oli märksa mugavam varustus kui Nansenil ja Johansenil, kes palju kannatama pidid. Ma ei söandaks kunagi võrrelda meie retke nende omaga. Need seisavad eraldi kahel erineval ajastul. Inspiratsiooni ammutasime Nanseni raamatust aga rohkelt ja oli hea võrdluseks meenutada nende läbielatut, kui meil endil rasked hetked ette tulid.

Kas tuli ette ka riskantseid olukordi?

Paar väga riskantset hetke tuli ette meilgi, kus poleks olnud kasu ei heast varustusest ega moodsatest seadmetest, sest võinuksime kaduda nii äkki ja jäljetult, et keegi poleks kunagi põhjusi teadagi saanud. Riske on võimalik maandada, kuid mitte kunagi elimineerida. On olukordi, mida ei suuda ette näha ega nendeks valmistuda. Need tulevad üllatusena ja siis on õnne vaja. Seega on risk väga suhteline mõiste. Ma ei saa öelda, et tunneksin ennast Tallinna-Tartu maanteel turvalisemalt kui Arktika triivjääl.

Enne Nansenit tundus Põhja-Jäämere triivimine veel uskumatuna, kuid see kohati püsivana näiv jäämass on päris suures liikumises. Oli seda ka ekspeditsioonil tunda? Kas telgi asukoht võis ööga muutuda?

Põhjapooluse retke teeb iseäranis raskeks asjaolu, et tuleb liikuda ebastabiilsel ja ebausaldusväärsel pinnal, mis omakorda kogu aeg liigub ja muutub. Arvestada tuleb sedagi, et see pind koosneb tuhandetest jääpankadest, mis üksteisest eemaldudes tekitavad lahvandusi ja kokku põrgates rüsijäämoodustusi. Selline liikumispind mõjub vaimselt niivõrd erinevalt kindlal maapinnal liikumisest. On küll aimu, kuid päris kindlalt ei tea kunagi, kuhu välja võib jõuda või mis teele ette tulla. Meiegi olime sunnitud oma maabumispunkti muutma mitmel korral, püüdes end kohandada triivi ja jääoludega. Läbipääsuteid tuleb aga otsida pidevalt. Telgi asukoht muutus öösiti enamasti paar kilomeetrit. Jää liikumine on tänapäeval mõnevõrra kiirenenud, sest jääd on vähem ja see on õhem. Tegemist on ühe ekstreemseima elukeskkonnaga planeedil.

Kirjelda lühidalt päevamenüüd ühel tõsisel suusaekspeditsioonil.

Energiavajadus ühel sellisel arktilisel suusaretkel on päevas keskmiselt 6000–8000 kcal (ekstreemsematel juhtudel 10 000 kcal) ja sageli ei korva seegi kaotatut, nii et teatud kaalukaotus on paratamatu. Laias laastus arvestatakse inimese kohta umbes 1–1,2 kg toitu päevas. Enamasti on menüü põhiläbilõikes kõigil sama. Kaasa veetakse vaid kõige energiarikkamaid toite. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder, lisades sinna piimapulbrit ja müslit või pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Lõuna- ja õhtusöögiks on dehüdreeritud matkatoit, mis on juba iseenesest valmistatud füüsilist koormust arvestades. Need on maitsvad ja erisuguse maitsevalikuga (pastad, kartulipudrud, riisiroad). Kuum vesi peale, veidi ootamist ja ongi valmis.
Toidud peavad olema suure rasvasisaldusega, mistõttu on tavaline, et sinna lisatakse toiduõli. Meie lisasime õli asemel võid. Polaarretkedel on juba nende algusaegadest saadik olnud kasutusel üks väga energiarikas rasva sisaldav toit: pemmikan. Tegemist on rasva- ja valgurikka toiduga, mille võtsid esimesed polaarrändurid üle Põhja-Ameerika indiaanlastelt. See on segu rasvast, kuivatatud lihast ja marjadest (enamasti pohlad, jõhvikad). Rasva puhul kasutatakse erisuguseid tooraineid. Meil oli tavaline searasv, millesse oli lisatud kuivatatud liha tükke. Minu ema ja abikaasa on mulle seda ka varasemate ekspeditsioonide jaoks valmistanud.
Päevamenüüsse kuuluvad taskus olevad kuivatatud puuviljade ja pähklite segud, milles on rohkelt rasvu, süsivesikuid ja mineraale. Lisaks muidugi šokolaad. Enim levinud on veel kartulikrõpsud, kuivatatud liha, spetsiifilised energiatahvlid ja suitsuvorst. Läänes pole niivõrd levinud, kuid mina olen ise sageli kasutanud ka head energiarikast halvaad. Joogiks tarbisime energiajooki, šokolaadipulbrit ja mustikasuppi. Viimane oli meie eriline lemmik. Vähemal määral juuakse ka teed.

Kui Amundsen, Nansen ja paljud teised polaarseiklejad pidid sageli oma ekspeditsioonidest üles jäänud võlgade tasumiseks pidama loenguid, siis kuidas tänapäeval ühte tõsisema kategooria polaarmatka finantseeritakse? Gröönimaa ületamine koos varustusega ei ole vist kõige odavam ettevõtmine?

Polaarretkede puhul on tegu perifeersete aladega, mis tähendab, et logistika ning ka võimalikud pääste- ja kindlustuskulud on väga suured. Samuti tuleb kulutusi teha erivarustusele, mis sageli on nn „rätsepatöö”. Ilma toetajateta on sellises mastaabis ekspeditsiooni väga raske korraldada. Pead olema kas ise väga rahakas või peab sul olema olema selliseid sõpru. Üldiselt on sedasi, et vajalike toodete ja varustuse hankimisega pole niivõrd keeruline. Paljud ettevõtted on huvitatud, et nende tooteid sellistes karmides oludes proovile pannakse. See on neile heaks reklaamiks ja tõstab toote usaldusväärsust tarbija silmis. Raskem pool on rahaga. Siin maksavad kas tutvussidemed või väga hea mänedžeritöö oskus. Suuremates riikides, nagu näiteks brittidel, on olemas spetsiaalsed fondid, mis panustavad ekspeditsioonidesse kui ühte spordi ja hariduse valdkonda. Eesti-taolise väikeriigi puhul oleks seda ilmselt palju tahta. Rahaline pool ongi ekspeditsiooni vahest kõige valusam teema ja ettevalmistuse raskem osa. Olen saanud osalt toetuda oma sõpradele, kelle abiga on õnnestunud mõningaid kulusid katta. Ülejäänu tuli endal leida.

Oled ühtpidi seotud teadustööga, teiselt poolt võtad ette suuremaid suusaekspeditsioone. Kas mõnel ekstreemsemal suusaekspeditsioonil ei ole tekkinud konflikti, et võiks näiteks ka mõned mõõtmised teha.

Enamasti on need kaks täiesti iseseisvat projekti. Ekstreemsel suusamatkal ei saa tahta kaasas kanda veel ka rasket teadusaparatuuri, sest varustuse kaal on selletagi suur. Minul kui teadustöö tegijal on see soov kahtlemata olnud ja nii ma ka möödunud pooluseretkel seda võimaluste piires tegin. Mul olid kaasas seekord kergemat sorti teadusinstrumendid. Arktikas on kohapealsed mõõtmised väga harvad, sest ligipääsetavus on raskendatud ja teadusekspeditsioonide korraldamine kallis. Seepärast on neil mõõtmistel väga suur tähtsus ja vajadus, et hinnata kaugseire meetodite täpsust ja usaldatavust. Kuna ma ise olen teaduses aktiivne, siis tean, mis väärtus neil on, ja seepärast ka sundisin end mõõtmisi tegema. Ühtlasi on meeldiv luua muidu sportlikule ettevõtmisele ka mingi lisaväärtus.

Oma polaarmatkade partneriga, norraka Audun Tholfseniga said kokku Tara ekspeditsioonil. Kas jutud ekstreemsematest matkadest tulid Auduniga kiiresti jutuks?

Auduniga kohtusime tõesti Tara ekspeditsioonil Arktika triivjääl. Meie puhul oleks vist raske paremat tutvumispaika ette kujutada. Tegelikult on nii, et ei Gröönimaa ega ka pooluseretk kumbki polnud Auduni plaanides ega unistustes. Mina ta sinna sisse vedasin. Juba enne Tara triivi olin ma ette valmistamas Gröönimaa ületust 2008. aastal, mil möödus 120 aastat Nanseni ja tema kaaslaste esmaületusest. Tara triivi ajal sain aga kohalike Taani võimudega suheldes teada, et sooloretked pole ohutuse mõttes enam lubatud ja nii ei jäänud mul muud üle kui kaaslane leida. Tundus, et Audun võiks selleks sobida. Olime üsna sarnased ja jagasime Arktika suhtes sama kirge.

Hiljem juba väga ekstreemne matk Nanseni jälgedes põhjapooluselt Teravmägede saarestikus asuvale Longyearbyenile?

Pärast Gröönimaad olid mõtted üha enam pooluse ümber. Kuid ma ei tahtnud teha tavapärast pooluseretke, vaid pigem midagi erilisemat, mida polnud veel proovitud. Elades mõnda aega Teravmägedel, leidsin end ühel päeval Arktika kaarti vaadates endalt küsimas, miks keegi pole püüdnud läbida pooluse ja Teravmägede vahelist marsruuti. See peaks ju olema võimalik, vaatamata triivi ohtlikkusele ja jääolude kesisusele. Teadsin, et koertega ja lisavarustamisega lennukilt oli seda varem korra tehtud. Kuid omal jõul polnud veel keegi sellega hakkama saanud. Siis meenus Nanseni päevikust loetud mõttekäik, kus ta räägib kavatsusest pöörduda tagasi pooluselt Teravmägedele. Nii oligi idee sündinud ja kontseptsioon olemas – teekond põhjapooluselt koju Longyearbyenisse. Rääkisin sellest Auduniga ja olimegi taas meeskond.

Kas kusagil istub ka soov võtta ette mõni pikem sooloekspeditsioon?

Kindlasti. Tegelikult ma ju sooloretke Gröönimaale planeerisingi ja selle nimel vastavalt harjutasin. Pärast Audunile tehtud ettepanekut oli mul endalgi mõnevõrra aega vaja, et uue lahendusega harjuda. Just vaimses plaanis tuleb ümber orienteeruda. Ma ei ole aga maha matnud mõtet proovida midagi ka sooloettevõtmisena. Üks aspekt, mis mind sooloretke juures võlub ja mida kuidagi teisiti tunda ei saa, on sügavam ja isiklikum suhe loodusega. Olen seda tundnud üksi tehtud lühematel retkedel. Oled vaid sina ja sind ümbritsev keskkond, kus sa liigud. See hirmutab ja võlub samaaegselt.

Mis tunne on läbida kümneid ja kümneid kilomeetreid Gröönimaa jäämütsil, kus päevade kaupa maastikupilt suurt ei muutu? Kas kohati hirmutav ei ole?

Gröönimaa polnud sugugi nii hirmutav, kui seda oli Põhja-Jäämeri. Seal oli meil kindel jalgealune, toitu poole rohkemateks päevadeks kui planeeritud ning taskus otsingute- ja päästeabikindlustus. Polnud ka näljaseid jääkarusid. Küll aga tuleb üksluisel valgel jääkilbil liikudes varem või hiljem peale igavus. Tekib vaimne tüdimus, sest ümbrus ei muutu. Siis jääb üle vaid oma isiklikes mõtetes liikuda ja aeg-ajalt vaid kompassi jälgida.

Põhja-Jäämere matkad on vist täiesti teisest puust?

Kui tuua võrdlus, siis Gröönimaa ületus oli pooluseretke kõrval nagu suusasõit pühapäeva pärastlõunal. Kui arvad, et sinus on vähegi enesekindlust ja -usku, siis Põhja-Jäämeri on seda väga osav röövima. Ilmaasjata ei peeta põhjapooluse retke rändurite seas maailma üheks raskeimaks. Arktika on oluliselt vaheldusrikkam, maastik ja aluspind muutub pidevalt, triiv korrigeerib sinu marsruuti omasoodu ja jääkarud on kõikjal liikvel. Seal ei saa niivõrd oma mõtetes liikuda. Tuleb pidevalt keskenduda ümbrusele, otsida läbipääsuteid ning tagada enese turvalisus. Sedasi on põnev ja retk hoiab pidevas tegevuses, kuid samal ajal on ka oluliselt hirmutavam ja vaimselt kurnavam. Ebakindlus on see, mis hirmu süstib. Jääväljal oled tõeliselt loodusjõudude meelevallas ning pead käituma ja reageerima vastavalt neile. Sedasi paneb Põhja-Jäämeri emotsionaalse tasakaalukuse ja meelekindluse tõsiselt proovile. Seal liikumine on üsna pingeline tegevus. Justkui kõnniksid elava organismi turjal ega tea, millal ta otsustab su sealt minema heita.

Tegeled ka fotograafiaga, oled võitnud teadusfoto konkursi. Tean omast käest, et mõnel sportlikumal matkal on fotoaparaadi väljavõtmine üsna tüütu ettevõtmine.

Nii see on. Tean, mis tähendab kaamerat välja võtta oludes, kus endagagi on tükk tegu. See vajab suurt tahtejõudu ja paratamatult peab olema valmis selle nimel kannatama. Möödunud retkel võtsin teadlikult selle oma õlule, sest fotograafia on minu üks suur kirg. Eks ma seetõttu pidin külma tõttu ka oma sõrmede pärast rohkem kannatama. Siinjuures tasub alati meeles pidada, et just need rasked hetked, kus enamasti ei taha mõeldagi lisapingutusele või kannatusele, ongi vajalikud jäädvustada. Aitavad need ju hiljem lugu tõepärasemalt ja ehedamalt edasi anda. Pildil on tugev emotsionaalne mõju, silmadega me tajume ja tõlgendame maailma mitmeti ja erinevalt. See annab vaatajale suurema vabaduse oma mõttelennuks.

Oled osalenud mitmel teadusekspeditsioonil ja tunned seeläbi polaaruuringute telgitaguseid. Kuidas suhtud püüdlustesse asutada Antarktikasse Eesti uurimisjaam?

See on aktuaalne ja palju vastuolusid tekitav teema, seega lähtun siinkohal oma isiklikust arvamusest. Eesti on väikeriik, kelle rahalised võimalused on üsna piiratud. Polaaruuringud on aga kallis ettevõtmine, iseäranis kallis on logistika. See ei tähenda, et Eesti-sugune riik peaks polaaruuringutest Antarktikas suu sootuks puhtaks pühkima. Kui meil on olemas teadmised ja tahe, siis on kõik võimalik – ka väikerahva jaoks. Mina näen ennekõike võimalusi rahvusvahelises koostöös, jagades mõne teise riigiga jaama- ja logistikakulusid. Seda teed on isikliku uurimisjaama asemel läinud mitmed väikeriigid. Esmalt on aga tähtis enesele selgeks teha, mida me tahame seal uurida ja korda saata. Asjale lähedal seisva isikuna tean öelda, et töö sellise programmi kallal juba käib. Eestil on seljataga vägagi tunnustatud Antarktika-uurimise ajalugu ja miks ei võiks seda jätkata.

Eestis ei ole küll sellist talvematkakultuuri kui mõnel meie lähiriigil, kuid kas sinu matkad on pannud sinuga ühendust võtma ka mõne noore, et kuidas polaaralade avastamisega algust teha?

Siit-sealt olen mõne kirja ikka saanud. Nüüd pärast pooluseretke on neid tulnud ka väljastpoolt Eestit. Järgmised üritajad uurivad ikka tingimuste kohta ja küsivad mõnes vallas nõu. Püüan nii palju aidata, kui saan.

Kui mõnel lugejal tekib soov alustada polaarmatkadega, siis kuidas soovitad alustada?

Kõik sõltub paljuski sellest, kui sportlikuks tahetakse asi ajada ja kaugele tahetakse jõuda. Kas soov on lõpuks ka end tõsiselt proovile panna, n-ö piire kombata. Polaarmatkata võib ka ilma väga suuri eesmärke seadmata, lihtsalt loodust ja liikumist nautides. Nii või teisiti soovitan alati alustada oma kodulävelt. Mõtle suurelt, alusta väikselt! Ei soovita kellelgi teha kohe suurt sammu, mis võib kalliks maksma minna või sootuks saatuslikuks saada. Tasub lähtuda tõsiasjast, et kogemus õpetab paremini kui ei keegi teine. Pärast kodumaastike tundmaõppimist on hea minna põhja poole: Skandinaavia ja Lapimaa pakuvad juba sootuks uusi võimalusi. Need on meile suhteliselt lähedal ja kättesaadavad piirkonnad. Kui seegi veel ei rahulda ja soov on kusagile kaugemale arktilistele aladele kiigata, siis rahaliste võimaluste toel soovitan alati proovida esmalt giidiga ekspeditsiooni. Need on üsna turvalised ja kindlustatud retked, mis ühtlasi annavad väärt kogemusi ja teadmisi. Minul kahjuks need rahalised võimalused puudusid ja nii pidin leidma oma tee. Sedasi on ilmselt mõnevõrra aeganõudvam. Kui soov on end proovile panna maksimaalselt, siis tasub arvestada sellega, et kannatama pead nagunii, ükskõik kui hästi sa oled ettevalmistunud. Kui tahad lõpuni välja minna, siis pead olema natuke kiiksuga, vähemalt enamuse arvates. Meeles tasub pidada ka üht ammutuntud tõsiasja − polaarseikleja suurim voorus on kannatlikkus.

Eestis on küll väiksemaid matkagruppe, kuid kindlasti ei saa me rääkida laiemast matkakultuurist. Huvitav, mis võib selle põhjuseks olla?

Minu teadmist mööda oli nõukogude ajal Eestis üsnagi tugev matkakultuur ja ka korralik matkaklubide võrgustik. Siis olid suure Venemaa avarused valla ja seal juba avastamist jätkus.
Järjepidevus küll ehk katkes mõningal määral taasiseseisvumise ajal, kui Venemaa piirid sulgusid ning sinna pääsemine muutus raskemaks ja bürokraatlikumaks. Nüüd aga on muu maailm lahti ja mulle küll vähemasti tundub, et eestlased hakkavad endas üha rohkem taas rännurahva instinkte kogema. Mitmed matkaklubid on taastatud või uued loodud ja tundub, et inimesi aktiivne tegevus looduses võlub üha enam. Samas tõesti ei ole meil sellist kandepinda ja üldrahvalikku matkakultuuri, kui seda on vahest norrakatel või üldse Skandinaavias. Siin on oma osa ka sellel, kuidas ja millistes loodusoludes rahvad on kujunenud.
Lisaks oleme me väikeriik ja ilmselt me ei saa tahta, et meil oleks näiteks brittidele sarnane fondide ja toetuste süsteem. Ekspeditsioonid on olnud ajaloost tuntud mereriigi Suurbritannia kultuuri üks osa. Eks meil tuleb leida muu moodus või viis. Samas võiks ju meil matkasport kui alternatiivsport muu spordi ja olümpialiikumise kõrval kultuuriprogrammis tugevamalt esindatud olla. Seegi ju innustab inimesi oma teadmisi täiendama, maailmapilti avardama ja harib nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning seega tagab tervema ühiskonna. Ka riigi esindusfunktsioon on siin teatud moel olemas. Mul on vähemalt hea meel, et mõned institutsioonid, nagu RMK, on omalt poolt panustanud kohapealse matkakultuuri arendamisse, luues häid võimalusi tegeleda matkaliikumisega kodumaal.

Norra polaarmatkaja Erling Kagge kirjutab oma raamatus „Philosophy for Polar Explorers: What They Don’t Teach You in School”, et millegipärast lapselik seiklushimu täiskasvanuks saamisega pigem tuhmub, ometi võimed unistuste seiklusi ette võtta ajas suurenevad.

See on hea raamat, mida tasub lugeda iseäranis neil, kes seiklusvaimust nakatunud. See on tõesti nii, et laps on oma mõtlemiselt ehe ja siiras. Tema maailmatunnetus on niivõrd isiklik ning ühiskonna poolt raamimata ja rikkumata. Tal on olemas meeletu uudishimu ja teadmistejanu. Ta tahab pidevalt kogeda midagi uut ja see uus ühtmoodi hirmutab ning erutab. Seiklushimu on lapses olemas kõige puhtamal kujul. Nii nad vaatavad üha kaugemale ja kompavad piire, kuniks vanemate käsi taas ette tuleb. Miks see seiklushimu, rännukihk või laante hüüd, nagu Nansen seda oma kuulsas kõnes „Seiklusvaim” on nimetanud, aja jooksul tuhmub? Seda ilmselt sellepärast, et ühiskond raamib meid ära, surudes meid teatud reeglite ja tavade ning arusaamade piiridesse. Me mugandume ja meie kirg midagi korda saata või avastada tuhmub. Kuid leidub inimesi, kes sel lapsemeelsusel kustuda ei lase. Sinna ma paigutaks ka kõik ilmarändurid, kel jääb siinolemisest midagi vajaka, mistõttu nad ikka ja jälle minema peavad.

On sul veel seiklusunistusi? Poolused on tehtud, Gröönimaa igast suunast ületatud, kas pigem midagi erilisemat, nagu oli matk Nanseni jälgedes?

Pigem tõesti olen seda meelt, et otsida midagi erilisemat ja originaalsemat. Kuid on kahtlemata huvitavaid paiku, mida tahaksin lihtsalt nende olemasolu pärast külastada. Samas mõlgub mõttes ka mõni sportlikult ekstreemne rekordiüritus, et näha, kas suudan sellega hakkama saada. Põnev on ju teada saada, kui kaugele võiksin jõuda. Midagi kindlat ma siinjuures välja öelda ei taha. Kõigepealt on tarvis tänavune põhjapooluseretk kokku võtta ning sellega seotud plaanid ellu viia. Mõte on teha dokumentaalfilm ja kirjutada raamat. Kui see töö on tehtud, eks siis saab edasi minna uute proovikividega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga