Tiit Pruuli soovitab: Kesk-Aasia

Kesk-Aasia lugu on paljuski isikute lugu. Nii enne vanasti kui ka tänapäeval. Aksakallid on targad vanamehed, kelle sõna kuulavad kõik külaelanikud. Imaamid pole mitte ajalugu, vaid mitmes piirkonnas nende mõjujõud aina kasvab. Julmad sõjapealikud (terroristid) on oluline teema nii Afganistanis kui mujalgi Kesk-Aasias, ka tänapäeval. Tugev üksikisik, piiramatu võimuga valitseja on siin ka XXI sajandil austusväärne ja ainuvõimalikult lugupeetav tegelane. Soovitan külastamiseks mõnd põnevate isikutega seotud kohta.

Samarkand, Usbekistan

Timuri nimega ei tasu Usbekistanis nalja heita. Ta on siin sama püha mees nagu Nazarbajev kasahhidele, Kurmandžan Datka kirgiisidele või Tšingis-khaan mongolitele. Timuriidide impeeriumi süda oli Samarkand. Ja Samarkandi süda on imeline Registani väljak oma mošeede ja medresetega. See on koht, kuhu tasub tulla, rahulikult olla, püüda vältida rahvamassi ja ringi vaadata.

Astana, Kasahstan

Kasahhi president Nursultan Nazarbajev on ehitanud endale monumendi, milliseid võisid omal ajal rajada vaid Tšingiskhaani taolised maailmavalitsejad, kes ehitas endale näiteks tänaseks kadunud pealinna Khara-khorini.

Astana linn on rajatud vana Tselinogradi-nimelise asula asemele 20 aastaga. Ei saa öelda, et see oleks ilus linn, küll aga on see väga omapärane linn. See on Kesk-Aasia värviga maailmalinn, mis paraku on ehitatud nõukoguliku ehituskvaliteediga.

Karakol, Kõrgõzstan

Nikolai Prževalski (1839–1888) on KeskAasia avastusloo keskne ja legendaarne kuju, kelle legendi on Venemaa läbi pooleteise sajandi elus hoidnud ja suurendanud.

Prževalski nelja uurimisreisi esitletakse kui „kõige hiilgavamat peatükki Kesk-Aasia geograafiliste avastuste ajaloos”. Kindlasti on need esmaklassilised saavutused, aga unustada ei tohi seejuures, et teadusuuringud olid ikka eelkõige kolonialistlike maailmavallutuskavade teenistuses. Hiina, Mongoolia ja Kesk-Aasia olid toona Vene ja Briti impeeriumi ülimas huviorbiidis, toimus üksteise ületrumpamine, mida tuntakse tänapäeval termini all „suur mäng”. Vene toonased geograafid-maadeavastajad olid kõik etturid ses mängus, Prževalski kandis ilmselt ka kõrgemaid paguneid.

Jah, aga ikkagi – ta läbis oma ekspeditsioone juhtides 30 000 kilomeetrit, tõi Peterburi unikaalset materjali Tiibetist ja Mongooliast (mitte ainult teadmise Prževalski hobuse kohta).

Pärast maadeavastaja surma nimetas Vene tsaar Karakoli linna kohe Prževalskiks, mis Kõrgõzstani iseseisvumise järel sai tagasi oma endise nime. Nimi muudeti just sel põhjusel, et kirgiise solvavad tänini sügavalt Prževalski omaaegsed hinnangud neile.

Olgu isiku vastuolulisusega, kuidas on, Prževalski haua ja mälestussamba juurest avanevad hunnitud vaated Õsõk-Köli järvele.

Buhhaara, Usbekistan

Et Kesk-Aasias ringi liikunud meestest ei jääks liiga ühekülgne pilt, meenutame ka Marco Polot, Avicennat, sultan-astronoomi Ulugbeki.

Üks sellistest teistmoodi meestest on väga laial alal Aasias tuntud – Hodža Nasreddin. Ega täpselt teatagi, oli ta tegelikult millalgi XIII sajandil olemas või on ta täielikult rahvalooming. Igatahes on talle antud rahvaliku filosoofi ja naljalugude või mõistujuttude jutustaja tore roll. Kui Kesk-Aasias mõne targa vanamehega jutule tahad saada, küsi talt teemajas, et jutustaks mõne loo Hodža Nasreddini seiklustest. Ja ma luban, et juttu jätkub kauemaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga