Nii ehedaid reisipäevikuid, kui on August Tamme (1897−1942) oma, kohtab tänapäeval aeg-ajalt netiavarustes. Raamatuks köidetakse selliseid harva. Justkui liiga lihtsakoelised, liiga isiklikud. Aga parimad palad neist on ühtaegu unikaalsed ja üldistusjõulised. Käesolev raamat kuulub kindlasti selliste hulka.
Päevik algab 1919. aastaga, mil nooru- ke August lahkub kodust, võttes kaasa „kurvad õied, mis äratavad ja vaimustavad Eesti rinda, kes kaugel võõrsil viibib“. Märkimisväärne on, et tema kodu asus Vaikse ookeani kaldal Vladivostoki linna lähedal. Nõnda romantiliselt algab see raamat, mis viib meid kümnetesse maailma sadamatesse, paljudesse patuurgastesse ja uskumatutesse seiklustesse. Pikemalt peatub meremees Tamm Ameerikas, kus tegeleb poksimisega, aga õpib ka New Yorgi filmikoolis.
Kuni 1923. aastani on sissekanded päevikusse üsna napid, selgitust selleks paraku raamatust ei leia. Selgub aga see, et need sissekanded tegi autor hiljem tagantjärele.
1929. aastal viis armastus Augusti Ameerikast Nõukogude laevale, millega sõideti Vladivostokki, kus ootamas „armas Lindakene, mu südame rõõm“. Juba sõit Venemaale oli paras kino – proletaarlased jõid end purju, kaklesid laevatekil ja keeldusid mustemaid töid tegemast. August resümeerib: „Peab ütlema, et proletariaadi kultuur on veel ikka madal, sest paar sarnast elementi määrivad Nõukogude Liidu nime, oleks soovitav sarnastele tüüpidele proletaarlase kool.“ Kas pole lootusrikkalt naiivne?
Kino aga hakkas Augustile Kaug-Idas tõsist tööd andma, nimelt võeti ta vastu Sov Kino Aks. Seltsi ja määrati operaatoriks. Armastus Lindaga ei viinud aga abielusadamasse. August peab talle järele hõikama: „Madu, või veel Sul küllalt häbi ei ole pettusest.“
August Tamme tekst on nõnda pinget täis, et tekitab pidevalt lisaküsimusi – mis edasi sai, kuidas see juhtuda võis, kes see oli.
Põnevaimad leheküljed Ameerika elu kirjelduste kõrval ongi Augusti filmioperaatori töö mitmetel nõukogude ekspeditsioonide juures Kamtšatkal, Tšukotkal, Sahhalini saarel ja mujal. See unikaalne filmimaterjal on loodetavasti kusagil Venemaa arhiivides alles, tasuks kindlasti üles otsida.
Esimese analoogina käesolevale raamatule tuleb meelde Mihkel Lindebaum-Sardo „Minu väljarändamine Ameerikasse 1905. aastal“ (Ilmamaa 2006). Tegelikult aga on mõlema vana käsikirja väljaandmisprintsiip olnud üsna erinev. Sardo raamatus on koostaja Peep Pillak pannud põhirõhu ajaloolisele täpsusele ja kommentaariumile, Tamme päevaraamatu puhul on väljaandja Urmas Viik andnud vanale tekstile uue aktsendi kujunduse kaudu.
Mõlemad koostajad on oma tee viinud täiuslikkuseni. Aga kujutlegem nüüd veel ette, et millise tulemuse oleks saanud, kui Viik oleks kujundanud Pillaku toimetatud raamatu ja Pillak toimetanud Viigi kujun- datu! Aga veel kord – ka sellistena, nagu nad on, on mõlemad vägagi nauditavad. Kui kusagil antaks välja auhinda „kõige ilusam reisiraamat“, siis Urmas Viigi kujundatud „August Tamme päevaraamat“ pretendeeriks kindlasti esikohale. Seega – sobib jõuluvana kingikotti poetada!
Ja muuseas ... raamatu idee, illustratsioonide ja kujunduse autor Urmas Viik on August Tamme tütrepoeg.
Tiit Pruuli