Tiit Pääsukese väikesed etüüdid

Itaalia palett

Saabununa soomlaste Väinö Tanneri Fondi külalisateljeesse, keskaegsesse kindluskülla Mazzano Romanosse, oli esimene emotsioon võrdlemisi kõhe – kõik on nii teistmoodi kui see, mida ma olen endas iseenese tarkusest üles ehitanud. Ja lisaks veel ootamatu olukord, mida tuleb väga harva ette (või tuleb liiga hilja) – täielik vabadus, tee mida tahad, tee või ära tee, maali või ära maali, söö või jäta söömata, joo või jäta joomata, mine kuhu tahad: roni mööda kanjoni seina üles või tõuse Peetri katedraali kupli alla. Vahe on vaid selles, et esimesel juhul oled ettepoole küürus ja sind tõukab tagant etruskide vaim, või teisel juhul, kahe kupli vahel, oled paremale kaldu, aga sind julgustab mõlemalt poolt Michelangelo geenius. Itaalias on valida. Häbenen maalida seda minu aknast paistvat looduse imelist striptiisi, kui hommikune tihe udu Treja jõe orus ootab sinu ärkamist, et siis hakata paljastama vastaskalda värve ja vorme. Kaljutuvide uugamise ja hakkide käutsatuste saatel löön silmad maha ja näen laual, tühja veinipudeli ja kuivanud mortadellalõikude vahel üht väikest, päevinäinud, asjaarmastajalikku, kindlasti mõne soome kunstniku mahajäetud neeru- (või on see südame-?) kujulist paletti. Vineeritükk värvi segamiseks, pöidlaauk sees, et hõlpsam oleks hoida vasakus käes, kui paremas on pintsel. Hipodroom või stardiplats, kus värviorgias segunevad, ühinevad, kopuleeruvad need kolm lihtsameelset – punane, sinine ja kollane – et siis lõhnastatuna koduse linaõli ning männivaigutärpentiniga, odöörinud end Sumatra rannikumetsade järele lõhnava dammarlakiga, hoopis teise- ja kolmandavärvilisena võtta oma koht sisse lõuendil, et seal maalikunstina tarduda.

Aga palett ise on nii itaalialik, seal peal on ju sündinud renessansi maalikunst, maalikunsti ajalugu. Sinna peale võin vabalt panna siis ka katedraale ja grappaklaase, trulle ja tomateid, Tintoretto paljaste rindadega kaunitare või jubedaid Leonardo tapariistu, tornikuplitest rääkimata.

Esimesel õhtul maalin siiski ainult paletti.

Kõrgel jõe kohal oleva ateljee aknal tantsivad ühepäevikud oma viimsepäevatantsu, lae all valgel seinal jälgib seda kõike minu kodugeko ja näitab aeg-ajalt keelt.

Romaani kaared

Vanade Rooma ehitiste võlvkaared on primitiivsed, lihtsad ja tugevad. Veel pole neis gooti veidrust, kõrgust, ülevust ja teravaid tippe. Keegi veel ei aimagi, et see on mõnesaja aasta pärast tulekul.

Uurides ja joonistades neid kaari, nägin äkki paberil kaht silma. Ise nad sinna tekkisid. Ei jäänudki muud, kui kogu kupatusele ruttu inimpea kontuur ümber vedada. Et see üht itaalia diktaatorit meenutab, tuli ehk sellest, et olin eelmisel päeval külastanud Rooma linnaosa E.U.R.-i. Kes on käinud, see teab.

Väga väike Itaalia maastik

See ei ole minu kõige väiksem, ja siin on see repro tublisti suurendatud. Kõige väiksem oli 40 x 35 mm õlimaal, puutahvlil, nooruses maalitud ühele naisele kaelaskandmiseks.

See siin on hetk. Hetk ei ole tavaliselt suur, eriti siis, kui see on sõitva auto aknast nähtud mälupilt. Ja akvarell on hetke tehnika – vesi vaid ja värvipigment.

Itaalia on täis vaatamisväärsusi: iga jumala teekäänu taga on loss või villa või vähemalt torn, kirik, mägi, mäe otsas klooster, jälle katedraal, kellatorn, suur palm villa ees.

(Palmid, muide, on istutatud, nad ei ole endeemsed).

Ja nende vahel on just see – arusaamatu ja mõttetu maastik: üksikud räsitud akaatsiapõõsad, küpress või kaks, varemed, müürijupp, mingi mahajäetud kaevand, lapike kuivanud maisivarsi, päikesest luitunud harvade kulukarvadega kaetud roostes põllusiiluke, betoonplokk kaktusetihnikus… Ja katkematu jada paberitükke, plastpudeleid, ajalehti, kilekotte teeveeres. Ja siis jälle kunstiajalugu. Ja jälle…

Kodutud kassid

Roomlased armastavad kasse? Legend? Itaalias on näha, et nad armastavad ja hellitavad hoopis koerakesi. Mitte koeri. Mood? Tihti on küla- või linnaväljakul näha vestlemas kaht inimest, kummalgi kaks väikest koerakest rihma otsas, koertel vestikesed seljas ja tutikesed peas. Mazzano kindluskülas oli ühe maja välisukse kõrvale ehitatud pere lemmikkoerale väike monument või mälestusmärk.

Kasse, kümneid ja kümneid, igakarvalisi ja -ealisi oli kõikjal. Nad lasid sind tulla neljaviie meetri peale, siis põgenesid kabuhirmus või siis tõmbusid kuhugi nurka, ärevalt ootama sinu möödumist. Väga harva oli neile toidukauss välja tõstetud, nähtavasti see, mis koeratoidust üle jäänud. Selle ümber kössitas siis seitse-kaheksa kassi, kes alandlikult ootasid oma hierarhilist söömise järjekorda. Kasse ei lasta iialgi tuppa. Nad sünnitavad oma pojad katustele. Aga kassid on leiutanud oma kättemaksu. Igal hommikul leiavad linnakese elanikud oma välisukse eest niinematilt värske kassijunnihunniku. Ka mina. Selle ärahoidmiseks soovitati ukse kõrvale välja panna paar suurt plastpudelit veega, see pidi kassid eemale hoidma. Ja see isegi toimis! Arvati, et võib-olla näeb kass seal oma peegeldust ja pelgab. Tühi jutt. Arvan, et kass taipas, et selle ukse taga on inimesed kodus ja võib iga hetk vaenutegevust oodata. Veepudelita ukse taga pole aga kedagi kodus, sinna võib siis ohutult ning põlastades poetada oma kättemaksuhunniku inimkonnale.

Maastiku makett

„Esialgu rabab see kant oma hüljatud välimuse, haritud maa vähesuse, metsade puudumisega, kõik on vaene, sünge, justkui me ei olekski otse keset Itaaliat, kuid vähehaaval tutvub inimene selle lõputu kõrbe, selle Rooma metsiku raamiga. Tema vaikus, tema opaalina küütlev kaugus, horisondil sinetavad mäed saavad tuttavamaks…” (Herzen, „Kirjad Prantsusmaalt ja Itaaliast“, 1847) − meenub mulle, kui sõidan välja Roma Nordi vaksalist põhja poole.

Seda kõike on veel praegugi, sest Itaalia on maa, kus uus ei hävita vana, vaid istub sinna sisse, kõrvale või peale, kõik eksisteerib koos ja läbisegi. „Lõputusse kõrbe” on tulnud trööstitud tehasehooned, plekist laod, räämas paneelmajad töölisrajoonides. Aga sõidame edasi ja vaata, vaata! Sinetavad mäeahelikud, üksikud selgesti vulkaane meenutavad mäed. Laugetel küngastel hõbedased oliivipuud reas, kaunid puhtaveelised järved Bracciano, Bolsena, Vico, Monterossi merepinnast kõrgemal kustunud vulkaanikraatrites. Ja vaata maa sisse, alla: sügav subtroopilise taimestikuga kuristik, mille põhjas voolab Treja. Kanjoni seintes kõikjal avad, uksed, sissepääsud – etruskide varjatud kodud teel piki jõeoru põhja. Kõige alumised neist kaljukoobastest võeti hiljem loomalautadena kasutusele, nüüd on nad hüljatud. Aga siiski mitte kõik. Sügiseti veeretatakse neist välja aamid ja tünnid, pestakse ja leotatakse. Tuulutatakse koopaid, pühitakse põrandaid. On alanud veinitegemise aeg. Seda kõike minu joonises näha pole.

Mulle on ikka meeldinud kujutada topiseid ning makette. Neis on üldistust ja ülevaatlikkust, aga vähem värvi ning jutustust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga