Terve mõistus – terved kondid

Sporditraumatoloog Madis Rahu räägib, kuidas talispordiga tegeledes luud-kondid tervena hoida ja kuidas vigastusi ravida.

Millise talispordiala harrastajaid teie juurde kõige rohkem satub? Milliste vigastustega?

Pärast seda, kui mäesuusatamine Eestis hoo sisse sai, on minu juurde kindlasti kõige rohkem algajaid mäesuusatajaid sattunud. Aga paistab, et nüüdseks on oskused paranenud – viimastel aastatel ei ole enam nii suurt vigastatute tungi olnud kui mäesuusabuumi algusajal.

Kõige sagedamini esineb põlvevigastusi. Ja põlves vigastatakse kõige sagedamini külgsidemeid, mis hoiavad põlve paigal. Tavaliselt saavad need viga siis, kui inimesel kaob suusa üle kontroll – suusk läheb ühele ja keha teisele poole.

Süüdi on tihti vilets mäesuusasuusakultuur – sõidetakse seal, kus pähe tuleb, teiste sõitjatega ei arvestata. Meie mägedel on kindlasti probleem ka alkohol, mis vähendab kontrolli, koordinatsiooni ja orientatsiooni. Aga peab ütlema, et see pole siiski enam nii suur probleem kui mõne aasta eest.

Teine sage vigastuste põhjus, mis on küll samuti hakanud taanduma, on oma võimete ülehindamine suurtel mägedel.

Viimasel ajal on popiks muutunud ka lumelaud ja seega tuleb ette palju käevigastusi: randme-, õla- või küünarliigese vigastusi. Veidi rohkem on ka uisutamisel saadud vigastusi – need on ka enamasti kätele maandumise tõttu saadud vigastused nagu lumelauduritelgi.

Jäähoki harrastajaid on Eestis ka kõvasti juurde tulnud, aga minu juurde ei ole nad küll märgatavalt rohkem sattunud. Ilmselt on ikka kaitsmed ja kiiver nii turvalised, et tõsised vigastused jäävad saamata, kuigi kukkumist ja tõuklemist on palju. Endistel aegadel harras- tatud tänavahoki, mida mängiti ilma kaitsmete ja kiivrita ja ebakvaliteetsel jääl, on taandumas.

Murdmaasuusatamises saab traumasid väga harva, sagedamini esineb ülekoormusest tingitud hädasid – lihase- ja liigesevalusid.

Mida teha, kui inimene suusatamisel või uisutamisel viga on saanud?

Esimene asi, mis kohe aitab, on lumi või jää - vigastatud kohale tuleb külma peale panna. Kui valu ei ole suures suusa- või uisutuhinas kohe tähele pandud ja see alles kodus või hotellis endast märku annab, tuleb ikka kohe vigastatud kohale külma peale panna. Hea, kui saab jää enne panna kilekotti ja rätikusse, mitte otse vastu ihu. Külma tuleb peal hoida võimalikult kaua – nii kaua, kui vähegi suudad.

Kui tunned, et asi on väga hull – jala peale ei saa üldse toetuda või käsi on väga paistes –, siis peaks pöörduma traumapunkti või arsti poole.

Kui käsi või jalg on ebatavalise kujuga ja ei allu teie tahtele, siis on tegemist luumurrukahtlusega – sel juhul tuleb teha puuokstest või suusakeppidest lahas. Jalg tuleb salli või mõne muu riideeseme abil nende vahele fikseerida.

Pikemale talvisele matkale või suusapuhkusele minnes peab alati kaasas olema esmaabikomplekt, mis sisaldab valuvaigistit, valuvastast salvi (Fastum, Olfen, Voltaren vms), soojendavat salvi (nt Capsicam). Samuti plaaster, side ja desinfitseerivad vahendid. Ei tohi unustada ka kõhu- ja palavikurohtu, eriti matkamisel.

Kas vigastusi on võimalik kuidagi ise vältida?

Ise saab päris palju ära teha – võib kasutada probleeme ennetavaid abivahendeid, näiteks lumelauasõidul randmekaitsmeid, tundlike põlvedega inimestel põlvetugesid jne.

Meeles tuleb pidada, et harrastaja jaoks on taliala hooajaline tegevus. Eriti mäesuusatamine, millega tegeletakse tihti kõigest ükskaks nädalat aastas. Keha saab väga suure ja harjumatu koormuse, seega tuleks kõiki varem tõrkunud või vigastada saanud ihuliikmeid väga hoida.

Kui suur risk on ränkasid vigastusi saada – selliseid, mille pärast profid hooaja või mitu vahele jätavad?

Kui on korralik varustus ja inimene ise mõistlikult käitub, siis ei ole risk suur. Laias laastus tuleb Eestis talialadel aastas tuhande harrastaja kohta võib- olla üks rängem vigastus. Peamine põhjus on enamasti oma oskuste ja võimete ülehindamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga