Teekond turismijumala altarile

Turistid, kes sulle siin vastu tulevad, pole lärmakad briti poissmehed, paksud sakslased ega rumalad hamburgeri-ameeriklased, kiidab Tanel Saimre kaasmatkajaid, keda Everesti baaslaagri matkal isegi pärast kõrghooaega ohtralt kohtab.

Turistid, kes sulle siin vastu tulevad, pole lärmakad briti poissmehed, paksud sakslased ega rumalad hamburgeri-ameeriklased, kiidab Tanel Saimre kaasmatkajaid, keda Everesti baaslaagri matkal isegi pärast kõrghooaega ohtralt kohtab.

“ Nähtavus oli tiheda lumesaju tõttu väga halb. Ma nägin seda naist alles siis, kui olin jõudnud temast paari meetri kaugusele. Ta istus seal jääpanga peal, nägu lumivalge ja juuksed tuules lehvimas,” räägib vana mägironijast šerpa. „Ma ehmatasin ja tulin sealt ruttu ära, sest surnud mulle ei meeldi.”

Ta istub nii, nagu Eestis istuvad vanamehed külapoe ees ja joovad õlut. Meie istume tema majakeses ja rüüpame kääritatud riisijooki chang’i. Istume poolkaares ümber kuumava ahju, milles põleb jakisõnnik. Käputäis Himaalajasse tulnud lääne matkajaid, kes on sattunud siia võõrastemajja ööbima ja tema – endine mägironija, nüüdne võõrastemaja peremees. Aeg-ajalt hõljub meie ümber ka tema naine – lahke šerpavanaema, kes lisab ahju jakisõnnikut ja valab meile teed või chang’i. Akna taga on külm ja hämarduv Himaalaja, majast sõuavad mööda pilved. Jah, majast mööda, mitte üle. Sest oleme Phortse mägikülas 3800 meetri kõrgusel. Istume sooja ahju ääres ja kuulame, mida vanal šerpal meile rääkida on.

Rääkida on tal palju. Ta räägib oma kolmest Everesti otsas käigust, retkedest norra, korea ja USA alpinistidega. Mägedesse jäänud hukkunud alpinistidest, kellest enamasti jääb näha lumehangest väljaulatuv käsi või jalg. Mõnikord ka pea.

Kuidas me õieti siia sattusime? Kuidas niikaugele jõudsime, et kõrgel Himaalaja mägikülas vana šerpa pajatusi kuulame?

***

Kõik sai alguse kaks nädalat varem, kui logistame vana bussirondiga Nepaali maanteel Kathmandust ida poole. Seljakotid loksuvad bussikatusel pakiraamil, matkaluba vormistatud, vaim on valmis pikaks mägimatkaks Himaalajas.

Tasapisi, sedamööda kuidas me kõrgemale mägedesse jõuame, avardub ka vaade. Meie haarame üha tihedamini fotoka järele aga kohalikke need vaated eriti ei paelu. Konduktor ronib sõidu ajal läbi bussiakna välja, katusel reisijatele pileteid müüma. Mis sellest, et buss võtab parasjagu kurvi tohutu kuristiku kohal. Meie kõrval istuvad Nepaali maainimesed ajavad juttu, hoides süles oma korve, kotte, potte ja kanu. Igapäevane elu.

Vaated on ärevad, teekond kulgeb vaevaliselt. Alguses takistab sõitu tohutu liiklusummik Kathmandu piiril, lõpus on jälle tee olukord nii hull, et buss saab sõita vaid rahuliku sörkjooksja kiirusel. Pärast 12-tunnist bussisõitu, kui jõuame oma sihtpunkti Shivalayasse, on juba kottpime.

Nepaalis on pidev elektrienergia puudus. Paljudesse isoleeritud mägiküladesse pole elekter veel jõudnudki ja nendes, kuhu juhtmed juba ulatuvad, on elektriga varustamine ajagraafiku kohaselt jaotatud – nii mitu tundi elektrit sellele külale, nii mitu tollele. Shivalaya on pime, sest parajasti on mõne teise küla kord elektrit saada. Pagasi mahalaadimine bussikatuselt toimub autotulede valguses. Vaid siin-seal hiilgab mõnes aknas säästupirn, mis saab energiat päeval päikesepatareiga laetud akult. See on „tattnina” moodne versioon.

Levinud nalja kohaselt on Nepaalis kolm religiooni – hinduism, budism ja turism. Riik, mis veel 50 aastat tagasi oli välismaailmast absoluutselt isoleeritud, on turismi abiga teinud tohutu hüppe keskajast otse 21. sajandisse. See pädeb muidugi ainult Everesti, Annapurna ja teiste matkapiirkondade kohta, ülejäänud Nepaal elab oma keskaegset maaelu edasi.

Turismipiirkondades võib tõesti näha kummalisi kontraste. Seinal rippuv eeslisadul, härjarakend kuuri all ja käsisirp ei ole siin vanaisa mälestusesemed, vaid praktilised, igapäevased tarbevahendid. Ent sama praktilisteks vahenditeks on siin ka päikesepatarei, mobiiltelefon, satelliidiantenn ja pooleteisemeetrise läbimõõduga paraboolpeegel ehk solar cooker. Viimast kasutatakse toidu ja kõige muu vajaliku kuumutamiseks, sest kütusest on mägedes alati puudus. Puid kasvab madalal mägedes vähe, kõrgemal aga üldse mitte. Sõnnikut toodavad koduloomad vaid teatud hulgal ja petrooleumi peab mägedesse seljas tassima, mistõttu on see kallis.

Mägimatkadeks on Nepaalis palju võimalusi, vali aga omale rada, vormista mõne agendi juures matkaluba (nn TIMS-kaart) ja hakka astuma. Meie olime valinud retke, mida nimetatakse „Everest Base Camp Trek”, sest selle kaugeimaks punktiks on Everesti baaslaager. Sellel trajektooril elavate kohalike elu ongi suuresti turismijumala kummardamisele orienteeritud. Igas külas kuulutab enamik maju end suure sildi abil lodge’iks ehk ööbimis- ja toitlustusasutuseks. Mõnel päeval kohtame ka matkavarustust müüvaid poekesi.

Öömaju on igasuguse tasemega, hõredast laudsarast kuni klaasakende ja laes särava säästupirniga tipp-topp toakeseni. Enamasti eeldatakse, et ööbijad toituvad ka samas võõrastemajas – toa eest küsitav hind on nii madal, et põhikasum peab tulema toitlustamisest. Hindade omavahelist suhet illustreerib järgmine näide: meie, kahe matkaja arve õhtusöögi, öömaja ja hommikusöögi eest oli 1500 ruupiat, millest tuba oli 100 ja soe „dušš” (tegelikult kumma- legi ämber sooja veega) 200 ruupiat. Ülejäänu kuluski söögile. Eesti kroonide saamiseks jagage need arvud seitsmega ja arvestage, et see oli 2700 meetri kõrgusel, kõrguse kasvades hinnad tõusevad märgatavalt.

Esialgu on tahtmine hirmsa spurdiga edasi panna. Eriti uhke tunne on, kui mõnest kohalikust rajal ette saad. Kuid pikapeale mõistad, et sellisel mägirajal kihutamine ei vii kuhugi. Maastik ise sunnib olema rahulik. Ikka samm ja hingetõmme, samm ja hingetõmme. Higipull otsa ees, tassin oma seljakotti mööda järsku mägirada. Ümberringi terrasspõllud, talud, kariloomad.

„Eee ... ja niimoodi kolm nädalat? Mil- lesse ma ennast nüüd mässinud olen?” See mõte kummitab esimestel päevadel tihti. Kuid hiljem, kui jõuame Luklani – kohta kuhu enamik matkajaid lennukiga lendab, et alles siit oma matka alustada

– ja näeme, milline „Goretex brigaad” rajale valgub, siis mõistame oma valiku õigsust. Madalamas Himaalajas ronides tundsid, et oled Nepaalis. Hiljem, Luklast edasi, seal kus algab see „õige EBC Trek”, kohtab matkajaid rohkem kui kohalikke. Ja praegu (detsembris) on matkahooaeg peaaegu läbi! Ei kujuta ette, mis pilt siin tipphooajal (oktoobris) võis olla.

Matkajate rohkusele vaatamata on tegu siiski huvitava ja ilusate vaadete poolest rikka matkaga. Turistid, kes sulle siin vastu tulevad, pole lärmakad briti poissmehed, paksud sakslased ega rumalad hamburgeri-ameeriklased. Nad on enamasti avatud silmaringiga, tasakaalus maailmapildi ja võõrkultuuride vastu huvi tundvad inimesed. Omavahelise suhtluse käigus õpime tundma nii Nepaali kui üksteise koduriike. Õhtusöögilauas või ahju ääres soojas istudes sõlmuvad kiiresti sõprused, vahetatakse elamusi ja infot. Matkakaaslased moodustavad ju olulise osa igast matkast.

Oluliseks baasiks igale Everesti poole matkajale on Namche Bazaar – 3500 meetri kõrgusel asuv viimane suurem asustatud punkt. Seal on matkajatele orienteeritud varustusepoekesi, internetivõimalus ja isegi pangaautomaat. Namche Bazaarist jääv mulje sõltub sinna saabumise suunast – kui altpoolt tulla, tundub et tegu on tsivilisatsiooni ääremail oleva asulaga, mis vaevu väärib linna nime. Kui ülalt mägedest saabuda, tundub et see on kaasaja hüvedega täidetud imedemaa. Üks on aga kindel: taoline mäetippude ja pilvetupsude vahel oma igapäevaelu elav linnake kuulub pigem mõnda stseeni „Sõrmuste isandast” või kuskilt muinasjutust. Imestan, et kaljuseintes elavatel kohalikel pole tiibu selga kasvanud.

Namchesse on mõttekas jääda üheks päevaks paigale. Matka keskel kulub ära väike puhkepaus ja varustuse kogumine, kõrgus hakkab juba tunda andma ja keha vajab aklimatiseerumiseks aega. Õpin tegutsema hästi rahulikult: trepid, raskuste tõstmine, igasugused kiiremad liigutused – kõike seda tuleb teha nüüd kaine arvestusega.

Peale Namchet on esimeseks sihtmärgiks Tengboche – 3800 meetri kõrgusel asuv ja regiooni suurimat budistlikku kloostrit sisaldav küla. Mungad peavad kaks korda päevas religioosset tseremooniat, üks neist väga vara hommikul, teine matkajale sobivamal pärastlõunasel ajal. Tseremoonia kestab tunnikese, lauldakse mantraid, taotakse trumme ja puhutakse pille. Elamus on müstiline ja meeldejääv, nagu mahajaana budism ikka. Turistid on teretulnud seda pealt vaatama ja loomulikult annetuskasti ka natuke ruupiaid jätma.

Detsembrikuus on kõrgel mägedes juba tõsiselt külm. Talve saabumine ongi faktor, mis matkahooaja siin lõpetab. Meie oleme otsustanud väiksemate turistihordide nimel külma taluda, ent detsembri keskpaigas lähevad temperatuurid siin juba nii madalaks, et kõrgemal näeme öömajades talviseks sulgemiseks valmistumise märke. Mõni asutus ongi juba uksed sulgenud. Igatahes korralik külmavastane varustus on vajalik nii päeval matkamise kui ka ööbimise ajal, sest majades on temperatuur sisuliselt sama, mis õues.

„Kopsti,” leiab matkakepp kaljult tuge, „öööääääääh,” vinnavad lihased rasket keha, „lõõts-lõõts,” ütlevad kopsud 5100 meetri kõrgusel atmosfäärist vähest hapnikku haarates. Liigume raugasammul oma viimase sihtpunkti poole, mil- leks on Gorak Shep – väikene külakene, kust on hea rünnata Kala Patthari mäetippu ja Everest Base Campi. Meie samm on lühem labajala pikkusest. Tõesti nagu vanuril! Siis käib „kriiiaaaaahhhh,” matkakepp libiseb kivilt ja tasakaalu säilitamiseks pean tegema paar kiiremat sammu. „Oh jama,” käib mõte peast läbi ja asun juba ette hingeldama. Kuid mitu piinavat sekundit kestev vastik lämbumistunne saabub siiski. Iga suurem hapnikutarve maksab siin võikalt kätte.

Kala Patthari otsa ronimine on väga raske. Hapnikupuudusele lisandub lõikavalt külm tuul. Mul on küll käes kahed kindad, kuid fotoaparaadi nuppe sättides tunnen siiski, nagu lõigataks mu sõrmi noaga. Ent autasu selle kannatuste raja läbinuile on hindamatu.

Vaade Everesti baaslaagri asupaigale, seal kõrval olevale Khumbu jääkosele, kust algab oma tuhandeaastast voolu voolav Khumbu liustik ja nende kohal kõrguvale Mount Everestile ja teistele mäetippudele. Mis tunne on pärast sellist päeva istuda sooja ahju ääres, juua auravat teed ja teiste matkajatega elamusi vahetada? Jah, need on hetked, mida surivoodil meenutada.

Aga mis tunne võib olla meie šerpast endisel mägironijal, nüüdsel võõrastemajapidajal, õhtul ennast lõdvaks lasta ja külalistele oma mälestusi pajatada? „Vahest, kui ma lähen õhtul õue ja kuulen, kuidas tuul mägedes ulub, siis on mul alati hea meel, et ma ei pea enam mägedes ronima ja tormi käes telkides ööbima. Lähen oma sooja tuppa ja tunnen elust mõnu.”

Meiegi ei pea enam palju ronima. On jäänud veel vaid natuke tagasiteed – üks päev Namcheni ja sealt üks päev Luklani, kust juba lennuk viib meid tagasi Kathmandusse. Kahe ja poole nädalaga oleme marssinud üle 200 kilomeetri. Nüüd ootab meid pidev elektrienergia, soojaveekraanid, internet ja muud tsi- vilisatsiooni mõnud. Ja me jätame selle šerpa-peremehe siia mägikülla samuti oma elust mõnu tundma.

KÕRGMÄESTIKUHAIGUS

Kui inimene viia hetkega merepinna kõrguselt Everesti tippu, kaotab ta vähem kui minutiga teadvuse ja seejärel sureb. Kõrgmäestikuhaigus (AMS ehk acute mountain sickness) tekib siis, kui inimene ronib liiga kiiresti liiga kõrgele, jätmata oma kehale aega aklimatiseerumiseks.

Kui pidev väsimustunne ja hingeldamine on mägedes tavaline, siis öised unehäired, peavalu ja iiveldus on juba tõsisemad AMS-i sümptomid. Kui neile mitte tähelepanu pöörata, siis võib järgneda teadvusekaotus ja surm. Kopsud ei suuda piisavalt hapnikku omastada ja madala välisrõhu tõttu tungib vedelik kudedest välja. Kõige rohkem saavad kahjustada need kehapiirkonnad, mis sisaldavad ohtralt kapillaare – kopsud ja aju.

AMS-i vältimiseks tõuse aeglaselt, mitte üle 300 m päeva kohta. Päeva jooksul on soovitatav käia kõrgemal ja magamise ajaks laskuda alla tagasi. Hoiduda tuleb alkoholist (dehüdreerib) ja suitsetamisest (pärsib hapnikuomastamise võimet). Šerpad soovitavad süüa ka ohtralt küüslauku, Himaalaja võõrastemajad pakuvad varmasti küüslaugusuppi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga