TEEKOND MAAILMA LÕPPU

2012. aasta suvel suundus kümneliikmeline meeskond kolmel eriettevalmistusega Toyota maasturil maailma lõppu − Euraasia kaugemaisse idapoolseimasse punkti, kuhu taoliste spetssõidukitega üldse võimalik jõuda. 54-päevase ja 26 000-kilomeetrise ekspeditsiooni käigus kogeti palju põnevaid elamusi, läbiti esmapilgul ületamatuna tundunud raskusi, nauditi metsikut loodust, kohtuti eripalgeliste inimestega ja püstitati uusi rekordeid.

2012. aasta suvel suundus kümneliikmeline meeskond kolmel eriettevalmistusega Toyota maasturil maailma lõppu − Euraasia kaugemaisse idapoolseimasse punkti, kuhu taoliste spetssõidukitega üldse võimalik jõuda. 54-päevase ja 26 000-kilomeetrise ekspeditsiooni käigus kogeti palju põnevaid elamusi, läbiti esmapilgul ületamatuna tundunud raskusi, nauditi metsikut loodust, kohtuti eripalgeliste inimestega ja püstitati uusi rekordeid.

Meie Siberisse sõidu algne eesmärk ei olnudki tegelikult maailma lõppu jõudmine − see mõte vormus konkreetseks plaaniks alles ühte peamisse sihtmärki, Magadani jõudes.

Ülejäänud reisieelsed sihid olid järgmised: läbida BAM (Baikali-Amuuri magistraalraudtee) piki raudteeäärseid hooldusteid, esimeste eestlastena alistada vene offroad-sõitjate mõjukaim trass „110” Baikali järve idakaldal, tähistada Siberi eestlaste elukohas Kasekülas nii jaanipäeva kui ka asunduse 110. aastapäeva ning heita pilk eesti restorani „Starõi Tallinn” Ohhoota mere kaldal Magadanis ning loomulikult jõuda lõpuks samade masinatega tagasi Eestisse. Lõpuks kujunes sõit aga palju elamusterohkemaks ja sihtpunktiderikkamaks kui algselt kavatsetud. Teekond Tallinnast kuni Kasekülani kujunes nüriks 5000-kilomeetriseks maanteenühkimiseks, mida vürtsitasime aeg-ajalt maanteelt kõrvale pööramistega ja mudastel külavaheteedel müttamistega. Need tuhanded kilomeetrid kujunesid ka omamoodi aklimatiseerumiseks. Et ööbisime telkides ning valmistasime toitu peamiselt omal käel, siis tuli paljudel harjuda tavapäraste mugavuste puudumisega. Esimestel sõidupäevadel sai rännuseltskond omavahel tuttavaks ning üritati ka harjuda Siberis valitseva palava kliima ja alatasa kimbutava kõhulahtisusega. Jaanituli Kasekülas Kasekülla jõudes olime higist ja tolmust läbi imbunud ning kõikvõimalikest verejanulistest putukatest puretud. Kaseküla elanikele tuli kodu-eestlaste saabumine mõningase üllatusena − on ju see küla, nagu enamik teisigi Siberi eestlaste külasid, Eesti riigi poolt unustatud ning vaid harva satub sinna mõni külaline kodumaalt, veelgi harvemini aga riigi ametlikke esindajaid. Õhtu hakul kogunesime koos kohalike ja ligi 300 külalispeolisega ümbruskonnast jaanituleplatsile. Kohalikud kultuurikollektiivid esitasid mitmekesise kava, kus muuhulgas kõlasid eestikeelsed laulud ja tantsiti meie rahvustantse. Väga südantsoojendav oli nii kaugel kodust kuulda eesti keelt ja näha sedavõrd arvukalt eestlasi me ümber liikumas. Järgmisena sai meie reisiseltskonna ainus naisliige endale au süüdata jaanituli ning pidu ja pillerkaar hakkas tuure üles võtma. BAM-i esimene etapp Mõni päev hiljem jõudsime Taišetis järgmise sihtpunktini − BAM-i raudteeni. BAM-i ehk idapoolset Siberit läbiva Baikali-Amuuri magistraalraudtee rajamine algas juba 20. sajandi esimeses pooles, seejärel soikus see aastakümneteks, kuni suurem osa sajandi alguses kavandatud trassist 1970.–1980. aastatel lööktööna lõpuks valmis ehitati. Raudtee rajamise ajal püstitati selle äärde arvukalt uusi asulaid, mis tööde edenedes hüljati; peamine liiklus käis läbi metsiku looduse murtud hooldusteedel. Meie plaan oli läbida BAM piki neidsamu, praeguseks lagunenud ja kaartidelt kadunud hooldusteid. BAM armu ei anna − see sai meile selgeks juba esimesel päeval, mil maast turritavate raudorade otsas purunesid kahe maasturi kolm rehvi. See oli esimene tõsisem tagasilöök, mis kainestas paljusid, sest kui purunenuks veel mõni rehv, pidanuks me sealsamas päevi veetma, enne kui saanuks sadade kilomeetrite kauguselt varurehve hankida. Muda, mülkaid, vintsimist ja poris müttamist saime neil päevil küllaga. Tagasi mõeldes tundub BAM-i esimese etapi läbimine lapsemänguna, kuid kohapeal pakkus põnevust iga raskemana tundunud takistus. Ent siiski-siiski, hoolimata karmidest teeoludest, mis sundisid iga paari tunni tagant autode juures midagi parandama, jõudsime viimaks teise sõidunädala lõpuks Baikali järve äärde ja vurasime piki kruusateid Irkutski poole. Baikal ja Burjaatia Irkutskis saime kohalike offroad-sõitjate kaasabil autod taas korda ning vaatasime veidi ringi ka Venemaa keskpunktiks kutsutavas linnas ja selle ümbruses. Baikali järve sedapuhku keegi madala veetemperatuuri tõttu ujuma ei tikkunud, küll aga vahetasime vahelduseks sõiduvahendit ning tegime laevaga järvel lühikese turistitiiru. Edasine teekond viis Burjaatiasse ja selle vabariigi pealinna Ulan-Udesse. Üldplaanis on suuremate maanteede kvaliteet ida pool Uuraleid oluliselt parem kui Venemaa Euroopa-osas. Nõnda olimegi peagi burjaatide maal, kus piki laugeid mäenõlvu ja üle lõputuna näivate tasandike kõikjal ringi siblivate loomakarjade vahelt teed otsisime. Eredaimaks mälestuseks Burjaatiast kujunes üks kohalik „bagatõr”, kes õhtu hakul ootamatult me laagriplatsile ratsutas. Ära joonud arvestatava koguse meie vodkast ja laulnud lõkke ääres paar armastuslaulu, vajus vennike esimesse ettejuhtunud matkatooli peatäit välja magama. Mõni aeg hiljem ärgates oli mees aga nii kuraasi täis, et lubas kõik võõramaalased kohapeal ära tappa. Mille peale mõnelgi meist meenus ütlus „parim kaitse on rünnak”... Õnneks saime kuumaverelise lambakarjuse kuidagimoodi sadulasse upitatud ning peagi hajusid ratsu kabjalöögid kaugusesse. Kolõma Surmatee Palju mägesid ning kummalisi kohtumisi kohalikega jäi me teele, kuni viimaks Jakutskisse saabusime. Seal algas ekspeditsiooni järgmine oluline etapp − Kolõma Surmatee. Kolõma Surmatee ehk Kontide Tee on Stalini hirmuvalitsuse ajal rajatud teelõik, mis ühendab Jakutskit ja Magadani. Surmatee trass kulgeb läbi erakordselt raskete maastikuolude, mistõttu selle ehitusel kasutati peamiselt koonduslaagrite vange. Mägedes, metsades, soodes kulgeva, põhjatuid kuristikke ja käredavoolulisi jõgesid ületava Surmatee pikkus on ca 2000 kilomeetrit. Ehitustööde käigus olevat ränkade töötingimuste tõttu hukkunud kuni üks vang iga teemeetri kohta. Hukkunuid keegi aga matma ei hakanud, surnukehad visati lihtsalt teetammi täitematerjaliks. Teisisõnu sõitsime piki 2000 kilomeetri pikkust kalmistut, kus kõige karmimate hinnangute järgi toestavad maanteed altpoolt kuni kaks miljonit surnut. Värskemad ristid, pärjad ja mälestusmärgid teeveerel tõestasid, et Surmatee nõuab veretasu ka tänapäeval. Ning teeolud seal olid tõeliselt karmid. Keskmine lääne ühiskonna elanik teeks Kolõma mägiteedel tõenäoliselt püksid täis juba esimesel kilomeetril − piisab kas või ilma piireteta teetammilt üle serva kuristikku kiikamisest. Need kõhedust tekitavad vaated panid meidki oma elu kõrgemalt väärtustama. Sellal kui meie ettevaatlikult vihmadest ja laviinidest uhutud rajal kulgesime, tuhisesid vastu uazikud ja suured rekkad, juhtidel kamikaze-ilmed näol. Mõnigi taoline tolmupilves vastukihutav hullumeelne ehmatas meid korralikult − kes surus küüned armatuurlaua sisse, kellel hoidsid käed kramplikult istmest kinni. Rahulikumaid hetki saime vaid mõnes kunagise koonduslaagri kohale rajatud külas peatudes, ent sealgi pidi pidevalt valvel olema, et kiskjapilguga kohalikud võõramaalasi õnneks ei võtaks. Hoolimata provokatsioonidest suutsid eestlased külmade põhjamaalastena rahu säilitada ning ühtegi tõsisemat vastasseisu Siberi pättidega ei tekkinud. Magadan ja „Starõi Tallinn” Kullakaevurite pealinn Magadan sai algselt planeeritud meie sõidu kaugeimaks idapoolseks punktiks. Ent mida lähemale me Euraasia idapoolseimale autodega ligipääsetavale suurlinnale jõudsime, seda enam kinnistus meis plaan trügida veelgi kaugemale, ikka nii kaugele itta, kui maasturitega pääseda on võimalik. Sestap tegime Magadanis vaid põgusa ühepäevase peatuse, mille käigus taas autosid putitasime ja õhtul restorani „Starõi Tallinn” külastasime. Selle restorani rajaja oli oma lapsepõlve veetnud Eestis ning nostalgilise mälestusena asutas uues elukohas Magadanis Eestile pühendatud ja eestipäraselt sisekujundatud ning eesti toite pakkuva toitlustusasutuse. Praeguseks on restoran „Starõi Tallinn” kujunenud üheks Magadani kolmest tipprestoranist ning seal võetakse avasüli vastu iga Eestist pärit külastaja. Viisime meiegi sinna mõned pudelid Vana Tallinna likööri ja meeneid Eestimaalt − tänutäheks korraldati reisiseltskonnale mõnus õhtu kodumaad meenutavas keskkonnas. Maailma lõpp Magadanist edasi võtsime suuna mööda zimnik’uid ja külateid kirde poole. Ega me isegi täpselt teadnud, et kui kaugele üldse pääseme. Nagu ikka, ei saanud kohalike elanike juttu karvavõrdki usaldada − kes oli sel teel „just sõitnud”, kes aga väitis, et „juba aastaid on need rajad läbimatud”. Tüüpiliselt Venemaale jäi üle vaid uskuda omaenese silmi, sest kohalikud „eksperdid”, maanteekaardid ja GPS-seadmed tekitasid rohkem segadust ja tüli kui tõid kasu.  Pikapeale kadusid viimasedki taliteejäljed me eest ning kulgesime piki jõesänge ja läbi hõredama võsa üha kaugemale. Atlase põhjal teadsime, et millalgi mõnesaja kilomeetri pärast peaks me teekond Ohhoota mere kaldal lõppema, täpsemast asukohast ei olnud meil aga vähimatki aimdust. Ning jõudsimegi viimaks vee äärde. Kahjuks aga mitte soolase hõnguga mere kaldale, vaid hoopis laia ja sügava mägijõe pervele. Kuigi olime eelnevalt suutnud forsseerida mõnegi esmapilgul läbimatu jõe, siis osutus seekordne veekogu ülejõukäivaks. Kui tahes palju ka plaani ei peetud ning erinevaid strateegiaid kaalutud − lõpuks olime sunnitud kahetsustundega tõdema, et see on tõesti kaugeim punkt idas, kuhu maasturitega pääseb. Ehk siis meie jaoks maailma lõpp. Hiljem kuulsime eri allikatest, et vaid kord aastas, aprillikuus, tekib paarinädalane „aken”, mille jooksul saaks sama teed mööda üle jää ja läbi lume edasi eritehnikaga. See sõit jääb aga tulevikku ootama... Saime vaevalt paar kilomeetrit tagasiteel olla, kui varasemalt juba forsseeritud jõgi otsustas sedapuhku ühe me maasturitest ohvrianniks võtta. Auto oli juba peaaegu uppumas, akendest tulvas liitrite kaupa vett sisse, vool kandis masinat aeglaselt allapoole. Kiire improvisatsioon, meeleheitlikud ponnistused, köite vedamine läbi lainete, mootorimöirged − ning viimasel hetkel õnnestus uppumisohus masin siiski kaldale vedada. Sellega polnud tolle päeva elamused aga veel läbi. Autode kuivatamiseks jäime samas uppumispaigas laagrisse ning üsna pea kostus hõige „Karu!”. Ja ennäe, piiluski karuott meid mõnesaja meetri kaugusel võsaveerel. Läks veidi aega mööda ja ühest karust sai kaks, kahest kolm ja nii edasi. Lõpuks tiirutas me laagripaiga ümber 13–14 karu, kes uudishimulikult inimesi piidlesid ja küllap mõttes juba hiigelsuuri ratastel plekk-konserve lahti lammutasid. Uudishimulikumad isendid tuterdasid suisa paarikümne meetri kaugusele, mispeale viimasedki telkida planeerinud selleks ööks autodesse ööbima ronisid. BAM-i teine etapp Maailma lõpust tagasi Eesti poole liikudes läbisime taas Kolõma mägiteed, ukerdasime kuristike servadel, ületasime käredavoolulisi jõgesid, müttasime mudastel metsaradadel. BAM-i alistamise teise etapi ajaks olid väsinud nii tehnika kui ka inimesed. Sestap tuli teha tihti mitmepäevaseid peatusi, et remontida tehnikat ja võimaldada reisilistele puhkehetki. See BAM-i lõik oli olemuselt ka märksa raskem, tihti tuli ette purunenud sildasid, raskestiläbitavaid jõgesid, üleujutatud alasid, ärauhutud teid. Lisaks kimbutas alatasa paduvihm, mis muutis liiklemise veelgi keerukamaks. Huvitavamateks episoodideks said raudteesildade ületamised, mida tuli tihti poolseaduslikult ette võtta. Peamiselt pidime autodega raudteele ronima kohtades, kus jõgesid oli võimatu läbida või kus autod sai nii puruks sõidetud, et need poleks omal jõul kiirest voolust läbi pressida suutnud. Aeg-ajalt saime abi ka kohalikelt teetöölistelt, kes paari pudeli vodka eest meid KAMAZ-i sabas või URAL-i kastis hullematest jõgedest üle aitasid. Eriti meeldejääv ja ekstreemne oli 600-meetrise Vitimi jõe silla ületamine. Kitsa, ilma piireteta ja osaliselt lagunenud paarikümne meetri kõrguse silla all vahutasid mudased tulvaveed, meie vähimgi vääratus lõppenuks fataalselt nii autodele kui ka inimestele. Teisele kaldale jõudes tõdesime, et sellist võimsat elamust mujal maailmas naljalt ei koge. Raskeimad katsumused  ehk „110” Kuigi autod olid juba korralikult räsida saanud, siis Baikali idakaldal ootas meid kogu reisi kõige karmim ja keerulisem lõik – „110”. „110”-ks kutsutakse Venemaa mõjukamat ja ühtlasi ka raskeimat maastikusõidurada, mis kulgeb piki Baikali idakalda mägesid. 180 kilomeetrit pika trassi läbimine on Vene offroad-sõitjaile auasi, meie olime esimesed eestlased, kes sellele trassile suundusid. Alustasime „110” läbimist tavapärasest vastupidises suunas, põhjast lõunasse. Seetõttu jäid keerulisimad kohad kohe etapi algusesse. Eriti rängaks kujunes umbes 300-meetrise kärestiku läbimine, mille käigus üks me masinaist põhjalikult lagunes. Sestap kulus tolle lühikese vahemaa peale mitmeid tunde, ent seejuures olime isegi õnnega koos, kuna möödunud aastal võttis sama mõnesajameetrise jõejupi läbisõit leedukatel kokku 5 (viis!) päeva. Kui purunenud auto käepäraste vahenditega ehk po russkomu parandatud sai, tundus ülejäänud osa „110” maastikutrassist juba käkiteona. Olgugi, et masinate lagunemine jätkus peadpööritavas tempos ning meeskonna moraalgi langes tundidega, siis rühkisime endiselt jõudsalt edasi. Sest tagasiteed enam ei olnud − ei teeolude, katkiste maasturite ega ka nappiva kütuse tõttu. Lõpuks, pärast pikki ponnistusi olime taas tsivilisatsiooni rüpes, et viimaks pöörata kapotid lõplikult kodumaa poole. Kõrvalpõige Ülem-Suetukki Nagu selle reisi jooksul varemgi plaanid muutunud olid, siis tuli tagasiteelgi mõttesse veel üks idee. Nimelt jäi meie marsruudist „kõigest” poole tuhande kilomeetri kaugusele Siberi eestlaste tuntuim küla Ülem-Suetuk. Kui juba nii kaugele olime tulnud, siis olnuks rumal jätta sealgi käimata. Pealegi, Siberis ei loeta vahemaid mitte kilomeetrites või tundides, vaid tuhandetes kilomeetrites. Seega oli Ülem-Suetuk meie jaoks peaaegu tee peal. Mõeldud-tehtud. Päev hiljem kulgesime juba Ülem-Suetuki tolmustel tänavatel. Veidi hiljem veeres sinna ka mitu maasturit Võru kandi jahimeestega, kes samuti olid Siberis ringi rändamas. Üheskoos sai külaga tutvutud, kohalikega suheldud, omavahel Venemaa muljeid jagatud. Ning viimaks jäime mäenõlval tantsuplatsil laagrisse ja vennastusime külaelanikega. Uue päeva hakul veeresid võrokesed edasi Siberi sügavuste suunas, meie aga tagasi kodumaa poole, et saada lõpuks puhkust kahekuisest aktiivsest puhkusest. Hinge jäi aga kripeldama palju tegemata asju ja nägemata kohti. Sest tegelikult võiks Siberis veeta mitu eluaega ning ikkagi jääks suurem osa põnevatest paikadest veel nägemata. Kuid lohutasime end sellega, et Venemaa on käeulatuses ja ega Sibergi ületamatult kaugele jää, sestap võib meilt peagi oodata uusi peadpööritavaid seiklusi Venemaa avarustel. Siberi ekspeditsiooni põhjal ilmub 2012.–2013. aasta talvel ka reisikirjaraamat ning linastub 2013. aasta alguses telesari. Ekspeditsiooni blogi koos reisikirjade ja arvukate fotodega asub aadressil www.magadan2012.blogspot.com.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga