Varauusajal ei olnud Euroopa elanikkond kaugeltki nii paikne, kui võiks arvata tolleaegseid liiklusvahendeid tänapäevastega võrreldes. Millised olid teed ja milliste probleemidega põrkusid siiakanti sattunud võõramaalased 300–400 aastat tagasi? Triin Parts annab põneva ülevaate Eestisse reisimisest tolleaegsete reisikirjade põhjal.
Varauusajal reisisid inimesed erinevatel põhjustel. Suurem osa reise, mis Eesti- ja Liivimaale suundusid, olid töist laadi. Liiguti kauplemise käigus, käsitöölised liikusid paremate töökohtade otsinguil ja kohustuse pärast veeta enne meistrieksamit selliaasta oma kodukohast eemal. Sageli reisisid palgasõdurid, samuti diplomaadid, käskjalad. Tavalisi huvireisijaid sattus Eestisse harva. Reisihimulisi seiklejad oli vähe ja ka need vähesed liikusid enamasti Lõuna-Euroopasse, nagu suundusid enamasti Lõuna-Euroopasse noored aadlimehed oma nn kavalerituuridel ehk õppe- ja silmaringireisidel.
Reisimisest teame peamiselt reisikirjade kaudu, mida kirjutati üpriski arvukalt. Umbkaudu 4/5 tänini säilinud reisikirjade autoritest on olnud mõne saatkonna liikmed või muul viisil Euroopa riikide teenistuses, mistõttu tunneme paremini saatkondade reisiolusid. Nende hulgas on siiski ka üpris erinevaid inimesi ja reisiolusid. Liiguti üksikult sõdade ajal, suurte saatkondade koosseisus ning väikese seltskonnaga, püüdes säilitada anonüümsust jne.
Ajaloo uurimise materjalina on reisikirjad ajast aega suurt huvi pakkunud, mistõttu on need küllalt hästi kaardistatud. Siiski ilmub veel ka tänapäeval arhiividest või erakogudest välja uusi reisikirju, mis toovad meieni põnevat teavet. Alljärgnevalt väike valik otseselt reisimisega seotud teemadest Eesti ala käsitlevates reisikirjades.
Eesti ala kirjeldavad reisikirjad on suures osas kirjutatud reisidest, mis viisid Euroopast Venemaale, kusjuures tuleb mainida, et väga sageli eelistati Euroopast Venemaale reisides just teekonda läbi Liivimaa. 16. sajandil liiguti enamasti Riia ja Pihkva kaudu. Esialgu viis see teekond läbi Tartu ja mööda Emajõge Pihkvasse, aga 17. sajandi jooksul hakati üha rohkem kasutama teed läbi Vastseliina, samuti sagenesid 17. sajandil olulisel määral reisid ka Tallinna ja Narva kaudu.
Varauusaegse reisija jaoks oli teekonna turvalisus ja ööbimisvõimaluste rohkus sageli olulisem kui kõige lühema tee leidmine. Teel oldi kaua ning mugavus ja turvalisus muutis selle kergemini talutavaks. 17. sajandi jooksul muutusid reisiolud siinkandis suurel määral. Oluliselt suurenes teekonna turvalisus ja tekkis ööbimispaikade võrgustik.
Veeteed...
Nagu Riiga, nii saabuti ka Tallinna enamasti laevaga. Suurematel saatkondadel olid eraldi laevad, aga siia ja siit ära oli kerge saada ka mõne juhusliku laevaga. Nii Riia kui ka Tallinn olid elavad sadamalinnad, kus käis vilgas kaubandus ja laevaliiklus oli tihe. 17. sajandil külastas Tallinna umbkaudu 70–100 laeva aastas. Rännumees Samuel Kiechel, kes on üks väheseid seiklejaid-huvireisijaid, kelle reisist on säilinud reisikiri, kirjutab oma reisist Tartust Narva ja Narvast Tallinna 1580. aastate lõpus nii: „Ma ei suutnud mingit teist võimalust leida siit maalt ära reisida kui vesi. [...] Aasta oli ka juba hiline ja viimased laevad hakkasid minema. Läksin kolmandal hommikul vara turule ja kuulsin, et üks Hollandi laev hakkab Danzigisse minema. Kui see laev hakkas juba ankrut tõstma, läksin ma laeva ja rääkisin kipriga, kas ta mind kaasa võtta tahaks. Ta ütles, et ma pean väga ruttu valmis saama, sest ta lahkub kohe. [...] Läksin väravast välja, aga laev oli juba ära sõitnud. Siis ma võtsin ühe väikese paadi ja lasin talle järele sõita. Kui nüüd kipper nägi, et paat laeva poole pöördub, lasi ta purjed alla, et ma ikka laevale jõudsin.” Ka Saksa-Rooma keisririigi diplomaat Erich Lassota von Steblau kirjeldab oma päevikus, kuidas ta end juhuslikule laevale kauples ja üks kapten ta 246 taalri eest lubas Narva lähistele viia.
Paljud reisijad ei maabunud Tallinnas, vaid sõitsid edasi Narva. Siiski ei olnud see alati võimalik ning paljud maabusid Tallinnas ja liikusid Narva poole mööda maad. Tundmatu autor, kes kirjutab Hollandi saadiku Reingout van Brederode saatkonna reisist, väidab, et sügavalt vees olevatel laevadel on raske siinkandis liikuda, mistõttu maabuti Tallinnas ja Narva mindi mööda maad.
Olles juba Eesti- või Liivimaa pinnal, kulges reis edasi peamiselt mööda maad. Siinsed siseveeteed, mis mujal Euroopas olid elavas kasutuses, ei olnud kuigi head. Jõed olid väikesed ja käänulised ning külmaperiood oli pikk. Varasemal ajal siiski jõgesid kasutati. Nagu juba öeldud, oli 16. sajandil ja 17. sajandi alguses vägagi tavaline reisida Riia kaudu Tartusse ja sealt edasi mööda Emajõge Pihkvasse või ka Narva. Juba mainitud Samuel Kiechel annab oma reisikirjas ka selle reisi põhjaliku kirjelduse. Tartus kaubeldi end ühe Vene laeva peale: „Sõitsime Tartust välja kell seitse õhtul. See oli väike, aga sügav jõgi, mida nimetati Emajõeks (Emböckh), mis kuus miili linnast kaugemal ühte järve suubub, mida Peipsiks (Beybas) nimetatakse. Me ei sõitnud sel õhtul üle ühe miili, sest oli väga pime ja tegime oma laevaga peatuse maal. Läksime randa, sest laev oli liiga väike ja seal sees ei olnud kõigile ööbimiseks ruumi. Meil oli lõbus ja sõime hästi, sõime ära kogu proviandi ja mõtlesime, et varsti oleme kohal.” Edaspidine teekond siiski nii hästi ei sujunud. Järgmiseks õhtuks jõuti Peipsile, kus maabuda ei saanud, kuna „mõlemad kaldad olid siin väga märjad ja samblased”. Järgmisel päeval oli tuul vaibunud, proviant otsas ja reis jäi kaheks päevaks toppama. Söödi kuivatatud kala ja üritati lasta linde, keda oli palju, aga kätte neid siiski saada ei õnnestunud. Kiecheli kirjelduses tuleb esile mitu probleemi, mis tegi laevaga Pihkvasse reisimise keeruliseks: reisi kestus oli ettearvamatu, kaldad olid madalad ja mudased ning tee ääres ei olnud öömaju. Kõigi nende probleemide tõttu kasutati reisimiseks üha enam maismaateid ja ajapikku sai teekond Riiast Pihkvasse läbi Vastseliina tuntuks ka Euroopas. Kuigi kaubavoorid liikusid Tartu ja Narva või Pihkva vahel endiselt mööda Emajõge, jäi reisiliiklus 17. sajandi jooksul sel marsruudil üha harvemaks.
... ja maanteed
Raskusi esines hulgaliselt ka mööda maad reisides. Peamiseks probleemiks 16.–17. sajandi reisijate jaoks oli teede seisukord. Talupoegade provintsiaalkoormiste hulka kuulus juba enne Rootsi aega teede korrashoiu kohustus. Sellest hoolimata oli teede olukord vilets nagu mujalgi Euroopas.
Rootsi ajal hakati teedele erilist tähelepanu pöörama. On isegi öeldud, et Rootsi kuningriik elas 17.–18. sajandil läbi teeehitusbuumi. Teede ja sildade korrashoid ning uute ehitamine toimus nii Eesti- kui ka Liivimaal rüütelkonna kulul ja selle kohustuse unarusse jätmine tõi kaasa trahvi. Sellest hoolimata kohtame reisikirjades hulgaliselt nurisemist kehvade teeolude üle. Kirjeldatakse palkidest laotud teid, kus osa palke olid mädanenud ja teekond ohtlik nii inimeste kui ka hobuste jaoks.
Hollandi diplomaat Anton Goeteeris kirjutab 1615. aasta reisist nii: „Kui nad [saadikud] olid kaks ja pool miili edasi ratsutanud, jõudsid nad ühe väga ohtliku ja lähedalt vaadates peaaegu kirjeldamatu palkidest tee [Knüppel-Brücke] juurde, millest ka põrgutee hullem ei saaks olla. See oli tehtud kuuskedest, mis soost ja voolavast veest üle olid pandud. Selliseid teid on siin maal palju ja need on märkimisväärselt pikad.”
Taani reisija Jan Janzoon Struys kirjeldab 17. sajandi teisel poolel, kuidas nad olid hädas siinsete teedega: „Me sõitsime kaks päeva metsas ja palju kordi pääsesime vaevu üle viletsate puust sildade, aga tee läks kogu aeg soisemaks ja hobustel tuli palju vaeva näha, et koormaid välja vedada.”
Hollandi diplomaat Nicolaas Witsen, kes reisis 1660. aastatel läbi Lõuna-Eesti, kirjeldab samuti teede halba olukorda: „Me lahkusime kolm tundi enne koitu Raupast mööda läbimatuid teid ja asustamatut maad. Rohkete soode ja palkidest soosildade ebamugavuse tõttu läksid paljud meie vankritest ümber ja said kahjustada. Need on ohtlikud kohad, eriti hobuste jaoks, sest sillad on üleni puust, mis on kohati ära mädanenud; sellepärast kukkusid mitmed meie hobused. [...] Sellel päeval me liikuside edasi vaid kolm miili, sest teel pidime me ise sildu tegema.”
Reisi turvalisus
Teede heakorra kõrval oli teeliste jaoks tähtis küsimus reisimise turvalisus. Liivimaa sõja ja vahetult sõjajärgsel ajal oli teeliste suurim hirm sattuda röövlite kätte. Nt kirjeldab Anton Goeteeris, kuidas nende hädadele lisandusid alalised röövlite pealetungid: „Neil ohtlikel teedel ei saanud vabalt sõita kasakate ja ka teiste röövlite pärast, keda vene keeles nimetatakse streelss ja kes karjakaupa ennast metsades peidavad.”
Sõjaaegset segadust ja turbeprobleeme kirjeldab väga ilmekalt Taani riiginõunik Jacob Ulfeld, kes sõitis 1578. aastal Taani kuninga saadikuna Ivan IV juurde. Tema reisikiri annab hästi edasi ajastule iseloomulikku pinget ja keerukust. Maabuti Saaremaal ja edasi liiguti Pärnu, mis kuu aja pärast langes venelaste kätte. Saatkond otsis sobivat kohta öömajale jäämiseks, mis neil aga ei õnnestunud, sest „siis tulid meile vastu kaks pristavit, kes pidid meid saatma ja hankima meile kõike vajaminevat. Nad keelasid meil linna siseneda ja väravatele pandi suur hulk vibumehi, et meie sissepääsu takistada. Meid paigutati ümberkaudsetesse majadesse, kus me pidime end sisse seadma.” Tundmata end siiski turvaliselt, soovis saatkond ööbida laeval ja oodata hobuste saabumist, „aga see keelati meil ära. Veelgi enam! Vibumehed liikusid mere äärde ja lihtsalt ei lasknud meil teha, mida me tahtsime. Siis tahes tahtmata me seadsime laagri üles linna juurde ja olime seal kolmanda päevani.” Edasi liiguti Viljandi poole, „saadetuna 100 vibumehest ja 20 ratsanikust. Sõitnud ühe miili, jäime laagrisse ja öö veetsime juba harjumuspäraselt lageda taeva all”.
Olukorda raskendas ka hõre asustus. Hirmsa pildi Liivimaa olukorrast maalib 1603. aastal Hansa saatkonnaga Vastseliina kaudu Lüübekisse reisinud Johannes Brambach: „Liivimaa on nii purustatud ja tühjaks jäänud, et alates Novgorodist või piiriäärsest Vastseliinast kuni Võnnuni, st oma 25 miili maad, ei kohanud me mitte ainsatki inimest (kui välja arvata Adseli [Koivaliina] mõis, kus elas kuus kuni kaheksa inimest). Sedavõrd on kasakad kogu elanikkonna hävitanud ja kõik maha põletanud ja vaeste elanike kallal sellist vägivalda tarvitanud, neilt raha välja pressinud ja neid tules põletanud ja lõpuks surnuks piinanud, et me nägime igal pool nii terveid kui ka katki rebitud surnukehi ja inimese pealuid ja tühje elamuid ja maha jäetud põlde.”
Mitmes reisikirjas kurdetakse, et raske on leida teemoona ja öömaja. 1615. aastal reisis läbi Põhja-Eesti Pfalzi krahvi saadik Adolf Nicklassen von Steinkallenfels, et pääseda Gustav II Adolfi jutule, kes viibis sel hetkel Venemaal. Steinkallenfels leiab, et kuigi maa on viljakas, tasane ja kena, „ei leidnud me Tallinna ja Narva vahel ühtegi linna ega ka õigeid külasid, kõik on sõja läbi rüüstatud. Aga siin on palju toitu eelkõige lindude ja kalade näol. Jook meil puudus ja me pidime nende tarra’t jooma.”
Talude tühjenemine oli alguse saanud juba Liivimaa sõja käigus. Tühjaks jäid eelkõige suurte teede ääres asuvad külad, kuna teede lähistel oli olukord kõige ohtlikum. Asuti ümber metsastele ja soistele äärealadele, kuhu reisijad ei sattunud, mistõttu sõjameeleolu teedel püsis veel pikalt pärast päris sõjategevuse lõppu.
Samuel Kiechel kirjeldab oma muljet kohalikest oludest teel Rakverest Tallinna: „Nii rikas ja uhke, kui siin aadel oli olnud enne sõda, sama halvasti ja vaeselt elatakse praegu. Kogu maa on laastatud ja rüüstatud, külad, asulad ja lossid on moskoviitide poolt põletatud, ise nad veel muretsevad, et keegi ei taha neid hakata üles ehitama, enne kui rahu on saabunud.”
Sõja lõppedes muutus olukord kiiresti paremaks, kuigi hõredast asustusest tingitud öömajade ja teemoona nappuse probleemid jäid veel pikaks ajaks. Anton Goeteeris kirjeldab 1615. aastal, kuidas Toolsest ida pool algas sõjast tugevasti laastatud piirkond, mistõttu nad jagunesid kolme rühma ja pidasid pidevalt valvet, et ümberkaudsed talupojad nende pagasit ja hobuseid ära ei varastaks.
Mulje lagedast ja hõredalt asustatud maast püsib veel ka 17. sajandi keskel. 1655. aastal reisis keiser Ferdinand III saatkonnas Venemaale rahuvahendajana Poola ja Venemaa vahel Dubrovniku (Ragusa) aadlik Fransisca Gundulich, kes kirjeldab oma reisikirjas teekonda Tallinnast Narva: „Nii jätkasime me oma teekonda 17 ekipaažiga Narva poole, mis on Tallinnast 30 miili kaugusel. Tee on tasane ja hea, kuid miski siin ei ärata rändaja tähelepanu ja midagi ei ole näha peale mingisuguste maaonnikeste, mida kohalikus keeles kutsutakse kobe.”
Lisaks neile kirjeldustele ja teeliste muredele on reisikirjades käsitletud veel võimalikku marsruudivalikut, piirideületamisi, ööbimisvõimalusi ja loomulikult ka laiemalt kohalikke olusid, toitu, kombeid, inimeste väljanägemist jne. Reisikirjad on paljude teemade kohta ainsad, aga vägagi värvikad ajalooallikad.