Teekond Ameerika riskantseima matkani

Eesti keeles kõlab tolle koha nimi Labürint. See tähendab, et igaüks, kes sinna siseneb, võib arvestada saatusliku eksimisega. Ent juba teekond Labürindi servale on midagi sellist, mis pole enamikule jõu- ega võimetekohane.

Eesti keeles kõlab tolle koha nimi Labürint. See tähendab, et igaüks, kes sinna siseneb, võib arvestada saatusliku eksimisega. Ent juba teekond Labürindi servale on midagi sellist, mis pole enamikule jõu- ega võimetekohane.

Ellujäämisega ei maksa The Maze’is, eesti keeles Labürindis, nalja teha. Ameerika matkajate ajakiri Backpacker koostas neli aastat tagasi riigi ohtlikemate matkapaikade esikümne ning Utah’ osariigi inimtühjal kanjonimaal peituv The Maze oli nende seas kõige riskantsem. Ohtlikkuse indeks, mis arvestab äärmuslikke ilmastikuolusid, maastiku keerukust ja raskust, kiskjaid ja mürgiseid roomajaid ning X-faktoreid ehk ettearvamatuid tegureid, küündis kümnepallisüsteemis 8,2-ni. Kuid selline ohtlikkus, mis seal salata, on üksjagu kutsuv. Seda enam, et kümme aastat tagasi olin proovinud The Maze’i jõuda, kuid lõin põnnama ja keerasin otsa ringi. The Maze ei ole koht, mille külastamiseks turistiraamatud sooje soovitusi jagaks. Enamasti nood vaid mainivad, et selline koht on olemas, ent lisavad külmal toonil, et sinna jõudmiseks ja seal seiklemiseks peab lisaks neljarattaveoga ja kõrge põhjaga maasturile oskama kaardi ja kompassi järgi orienteeruda, samuti peab olema valmis kriitilises olukorras iseennast päästma. Sest abi, olenevalt sellest, kui kaugele Labürinti keegi tungib, ei ole tihtipeale päevade kaupa kusagilt ega kelleltki loota. Lähima asustatud punktini jääb ainuüksi sealt, kust algab laskumine The Maze’i, vähemalt neli, kui mitte viis tundi autosõitu. Kõik see omakorda tähendab, et The Maze pakub üksindust, eraldatust tsivilisatsioonist ja teistest inimestest. Jah, isegi mobiiltelefonist pole seal tolku. Kuid neile, kes hindavad rahu ja vaikust – või vähemasti ihkavad omaette olemist vahelduseks argiaskeldustele –, muudab kaugus asisest maailmast The Maze’i veelgi paeluvamaks. Tänavu kevadel, kolmenädalasel seiklusretkel Utah’ kaguserva, võtsin reisikaaslase Jaanus Laidvee, Julianus Inkasso ühe endise omanikuga, teekonna The Maze’i uuesti ette. Valetaksin, kui väidaksin, et väike hirm polnud südames. Kivimürakad takistuseks Hirm puges naha alla juba seepärast, et kui keerasime Green Riveri ja Hanksville’i pisilinnade vaheliselt 24. maanteelt kruusateele, mis viib üle lõputu kõnnumaa ligi 100 kilomeetri kaugusele The Maze’i servale, tundus, et jääme oma autoga peagi jänni. Meil oli küll korraliku mahutavusega GMC Terrain, mille salongi, kui tagumise pingirea seljatoed alla lasta, mahtusid me mõlema maastikurattad ja suured kotid, kuid auto esiotsa kõrgus maapinnast oli nii napp, vähem kui vaks (19 cm), et sellise masinaga kõlbaks sõitma vaid auklikel linnatänavail, ei hullemates oludes. Aga juba kruusatee algus oli tugevalt treppis, peagi järgnes paar pehme ja sügava liivaga lõiku, ning nagu kümnenditagusest ajast mäletasin, läks tee jätkudes vaid kohutavamaks. Tookord sõitsin Jeep Grand Cherokeega, kuid lõpuks jäin ikkagi hätta. Laskusin mööda siksakitavat, kitsast ja järsku Flint Traili teed pidi kõrgendikult alla, ent juba neljandiku laskumise peal jätsin auto seisma. Järgneval lõigul turritasid teel nii teravate servadega ja kõrged kivimürakad, et suure tõenäosusega oleks need autole palju kurja teinud. Edasisõit tundus liiga riskantne. Kahjatsedes tagurdasin auto ülespoole ning keerasin pöördekohas otsa ringi. Sinna too The Maze’is käik lõppeski. Kuid unistus tagasi tulla jäi. Sedapuhku olid meil Laidveega liikumisvabaduse suurendamiseks soetatud Salt Lake Citys maastikurattad. Ent ootamatu probleem tekkis sellega, kuidas looduslikult sedavõrd vähevõimeka, ehkki paljulubava nimega autoga nagu GMC Terrain, The Maze’ile üldse lähedale pääseda. Õnneks läks tee umbes 20 kilomeetri järel palju siledamaks. Kohati koguni nii heaks, et kannatas sõita vähemalt 60–70 km/h. Aga sealsetes oludes ei maksa sellistest tõsiasjadest kunagi vaimustuda. Piisab ühestainsast kohast, kus tuul on lükanud üle kõnnumaa teele suure liivakuhila või kevadised tulvaveed uhtnud imeõhukese liiva-tolmukatte alt välja kivise pinnase või tekitanud kõrged astangud – ja ongi sõidul ootamatu lõpp. Koht, kus pole midagi Pisut vähem kui kahe tunniga jõudsime Hans Flat Ranger Stationisse, pargivahtide jaama, mis on sisuliselt üks treiler kesk eimidagit. Kuna The Maze kuulub kanjonimaa rahvuspargi koosseisu, peab keegi siiski silma peal hoidma, mis seal toimub. Võtsin jaamast backcountry’sse ehk metsikusse loodusesse sõitmise ja telkimise loa, mille olin juba mitu kuud tagasi kirja teel reserveerinud. The Maze on nimelt kant, kuhu võimud lubavad väga piiratud arvul inimesi, et säiliks sealne wilderness, puutumatu loodus. Seal pole isegi kempse – need tuleb kaasa tassida (see on nõue, ilma sinna ei saagi). Ja vett ka ei ole. Mitte kui midagi ei ole. Edasine teekond pargivahtide jaamast The Maze’i suunas muutus juba palju aeglasemaks. Auto madala põhja tõttu pidin sageli salongist välja hüppama ja juhtima Laidveed, roolis minust kahtlemata vilunumat, mööda ohutut trajektoori üle liivakivilahmakate nii, et esimene põrkeraud kannatada ei saaks. Tagumisega polnud muret – too asetses palju kõrgemal. Meil kulus üle tunni, et jõuda 23 kilomeetri kaugusele, sinna, kus järsk ja vonklev Flint Traili maasturitee laskub Gordon Flatsi mesa’lt Big Water Canyonisse, kust omakorda viib tee, mille olukorrast ja reljeefist puudus mul igasugune aimdus ja ülevaade, piki Elaterite’i nõgu meie sihtpunkti, The Maze’ini. Eesmärk oli jõuda õhtupoolikul Maze Overlookini, mis pakub üht haruldasemat ja raskemini ligipääsetavat vaadet Utah’ kanjonimaale. Mõistagi ei hakanud me mesa’lt laskuma autoga, nagu olin üritanud asjatult kümme aastat tagasi, vaid tõstsime rattad pagasiruumist välja, panime kummalegi esijooksu alla ja sadula peale. Samuti täitsime mõlemad liitrised joogipudelid, ühe joogipudeli ning õuna ja banaani ja energiabatooni panin lisaks seljakotti, nagu ka dressipluusi ja vihmakeebi juhuks, kui jahedaks läheb või sadama hakkab. Ja kauaoodatud seiklus võiski alata. Ülim emotsioon Esimene miil kulges lahtise liivatolmuga kaetud kivisel ja järsul Flint Trailil ettevaatlikult laskudes. Kümnendi eest, mäletasin, oli Grand Cherokee raja alguses hoolimata hästi aeglasest kiirusest koguni libisema tikkunud. Too ehmatas mu naist sedavõrd, et ta palus – ei, lausa nõudis –, et ma kinni peaksin, sest edasi soostus ta minema vaid jalgsi, mitte autoga. Ratta ketaspidurid said esimesel miilil kõvasti vatti. Sellega seoses tikkus pähe küsimus, kuidas nii karmist ja pikast mäest tagasiteel üldse üles saab. Ent eesootav põnevust tõotav teekond surus tolle mure peagi unustuse hõlma. Edasi tuli kahe miili jagu veidi siledamat metsikut teed ning seejärel viimane, üksjagu ohtlik laskumine Big Water Canyonisse, nii et pidin mitu korda koguni sadulast ronima. Kuid siis läks sõiduks! See oligi see ülim emotsioon, mida olin jahtinud. Esiteks olin teel sinna, kuhu tervelt kümme aastat olin tasahilju igatsenud. Teiseks oli ilm ilus, päikseline ja soe, puhus kerge jahutav tuul. Kolmandaks oli loodus vapustav: punane pinnas, roheline taimestik, sinine taevas, ees terendamas ääretu avarus... Ja lisaks üksildus, suur üksildus – sina ja kõikvõimas maailm su ümber. Ei ühtegi teist hingelist (Laidvee oli ajutiste ihuhädade tõttu ligi kümme minutit maha jäänud). Tagatipuks küündis kiirus primitiivsel teel mitmes kohas tublisti üle 30 km/h, nii et ma ei salga – kihutasin ja huilgasin ülevast meeleolust. Seda meeleolu ei kahandanud ka mitmed kivised kohad, kust tuli nikerdades kas üles pressida või alla ukerdada. Aga neid kohti polnud kunagi pikalt, halvemal juhul minuti jagu. Tee Flint Traili algusest Maze Overlookini on pikk 23,6 kilomeetrit. Umbes kuus kilomeetrit enne lõppu keerab kahe roopaga maasturirada Horse Canyoni servale, mis on iseenesest võimas, värviküllane ja muljetavaldav auk, ent ei pälvi The Maze’i suursuguses keskkonnas üheski teejuhises pea mingit tähelepanu. Viimaks tuleb teha parempööre ümber Elaterite Butte’i nimelise tumepunase teravatipulise kõrgendiku ning sealt jääb veel miili jagu liivast lauget tõusu – ja oledki The Maze’i servale jõudnud. Kadunud pargivahid Avanev vaade Maze Overlookilt võtab tõesti sõnatuks. The Maze, nagu öeldud, tähendab kanjonite labürinti, ja ülalt servalt vaadates ulatub see lõputu horisondini. The Maze’i ehteks on Chocolate Drops, Šokolaaditilgad, neli tumepunast valge pealdisega sammast labürindi ühe seina harjal. Taamal paistab Land of Standing Rocks, Seisvate Kivide Maa, kuhu sel reisil jäi sedapuhku sõitmata, sest sinna olnuks edasi-tagasi üle 90 kilomeetri äärmiselt kivist ja liivast teed. Aega selliseks sõiduks poleks lihtsalt jagunud. See võtnuks terve päeva. Muidugi olnuks vahva The Maze’i laskuda ja sealses labürindis seigelda, ent põhjaliku ettevalmistuseta sinna tungida pole põrmugi arukas. (Liiati oli me eesmärk juba reisi algusest saadik nautida raskesti juurdepääsetavaid paiku rattaga, mitte jalgsi.) Kaks aastat tagasi läksid oma puhkepäeval Labürinti matkama kaks kohalikku pargivahti, kes peaks ju ometi toda kanti tundma, aga eksisid ikkagi ära. Kanjonite rägastikus piisas neil marsruuti valides vaid ühestainsast valearvestusest. Nad sattusid oma laagripaigast mitme miili kaugusele ning pidid kevadöö veetma jaheda taeva all. Üllataval kombel pole The Maze’is teadaolevail andmeil viimastel aastatel mitte kedagi hukkunud. Üks põhjus peitub kindlasti sealses väikses seiklejate arvus: aasta jooksul matkab The Maze’is parimal juhul 2000 inimest. Teiseks on The Maze piisavalt raskesti ligipääsetav, nii et suure autota ja matkakogemuseta uljaspead, rääkimata linnastunud ja ülekaalulistest turistidest, sinna tavaliselt ei satugi. Kuni Laidveega The Maze’i servalt järjest madalamale vajuva päikese valguses vaateid nautisime, jõudis meile Jeep Wrangleriga järele nooruke pargivaht, kes tegi tavapärast patrullkäiku – eales ei või ju teada, kes kus hätta satub. Esitasime talle väljakutse võtta mõõtu, kumb kiiremini tagasi jõuab, kas tema autoga või meie ratastega. Ta vastas pikemalt mõtlemata, et tal pole mõtet üritadagi, sest autod The Maze’is rataste vastu ei saa. Pöörane tõus Kell lähenes kuuele. Flint Traili algusest oli meil kulunud Maze Overlookini jõudmiseks puhast sõiduaega tund ja kakskümmend minutit. Tuli asuda tagasiteele, et vältida pimeda peale jäämist, sest tagasitee kulgeb enamuses vastumäge. Sellegipoolest suutsime hoida head kiirust. Kuni viimase miilini, mil algas sõna otseses mõttes ropp tõus – seesama, mis oli juba laskudes pisut muret tekitanud. Nüüd, nagu öeldakse, oligi tee ees püsti. Üritasin tõusu sõita kõige kergema ülekandega, aga ikkagi kulus tohutult energiat. Tagaratas andis tolmusel teekattel alatasa tagasi, ja kuna kiirus oli üliväike, väiksem kui kõndides, siis iga leistangi pisimgi vääratus paremale või vasakule liivasema koha sisse tähendas, et ponnistus tuli lõppenuks lugeda ja sadulast hüpata, samal ajal kõvasti pidureid kangutades, et ratas enda alt tagasi ei libiseks. Enamiku viimasest miilist tõukasin ratast käekõrval – ja oi, kui raske ja hingeldama ajav see oli! Kõrgust merepinnast oli umbes 2000 meetrit. Sedasi kulus tagasiteele 25 minutit kauem, 1:45. Edasi jäi miili jagu metsikut teed meie privaatse telkimiskohani Happy Canyoni serval. Kui lisada, et tolle miili läbimiseks kulus autoga üle tosina minuti, siis annab see ehk ettekujutuse, millistes oludes tuli liigelda. Koos pimeduse saabumisega, kella poole üheksa paiku, saime telgi püsti. Ümberringi valitses haudvaikus. Ei ainsatki hingelist. Nagu mõni tund hiljem selgus, pesitses miili kaugusel siiski veel üks mees. Täiesti ihuüksinda. Aga see on juba hoopis teine lugu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga