Teeäärne Ameerika

Aivar Jürgenson ja Jüri Ellen Argo 2007 Aivar Jürgensoni ja Jüri Elleni raamat kolmekuisest jalgrattamatkast läbi Lõuna-Ameerika kõrbete ja mägede algab paljulubavalt:

Aivar Jürgenson ja Jüri Ellen Argo 2007 Aivar Jürgensoni ja Jüri Elleni raamat kolmekuisest jalgrattamatkast läbi Lõuna-Ameerika kõrbete ja mägede algab paljulubavalt:

„Me ärkame alati ühel ja samal kellaajal, joome kiirustades hommikukohvi ja läheme uksest välja – ikka samal ajal. Kõnnime samal pool teed nagu alati, teeme sisseoste – ikka ühesuguseid ja ses samas poes, suhtleme ühtede ja samade inimestega, sööme sama toitu, magame sama und. Ja unustame, et maailm on tegeli- kult tuldpurskav tulemägi.”

Õigus – tahaks uut emotsiooni, kirge, higi ja pisaraid, Amazonase tukset läbi iseenda veresoonte! Tahaks, et Villarica purskaks tuld ja Altiplano helesinine taevas koos valgete pilvedega kukuks mürtsuga maa peale!

Pärast lootustandvat algust aga jonkleb käesolev reisiraamat nagu Turisti-jalgratas üsna sama rada kui enamik sellelaadseid teoseid – ilusas kronoloogilises järjekorras kirjeldatakse ära, mis me tegime ja mida nägime, mida sõime ja mitu õlut jõime. Vahepaladeks üliasjalikke lugusid läbitud paikade aja- ja kultuuriloost. Kohati on tunda “Lonely Planeti” käekirja, kohati on kasutada võetud ka tõsisemaid abimaterjale. Aga natuke kahju – tegelikult ikkagi päris kahju –, et isiklikke emotsionaalseid lugusid raamatus praktiliselt pole. Eesti mehed pingutavad maailma kõrgeimatel ja raskeimatel maanteedel; just kui igapäevane lugu – reisikaaslasel sünnib poeg, ei midagi erilist; ümberringi hulluksajav loodus – normaalne.

Mõnel leheküljel, kus juttu isiklikest mõtetest, pole võimalik aru saada, kumb raamatu kahest autorist nüüd mina-vormis kõneleb.

Samas on raamatus põnevaid etnograafilisi kirjeldusi lõunaameeriklaste karnevalidest ning häid hetketähelepanekuid inimeste meeleoludest ja igapäevaelu detailidest.

Üks kopsaks jalgrattalugu on meil iga tahes kaante vahel. Hannes Hanso, Villu Zirnask, Rein Lepik ja teised tublid eesti jalgrattasõitjad võiksid oma lood ka kokku köita. Ja ärge emotsiooni unustage!

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga