Pika planeerimise tulemusena tõusid 10 alpinisti Tartu Ülikooli nime kandva mäe tippu, et sellega ühtlasi tähistada ülikooli aastapäeva. Hooaja suurima ekspeditsiooni muljeid vahendab Kristjan-Erik Suurväli.
Olen väsinud. Vist. Esimest korda üle kolme nädala ei kõigu hommikul näo ees kollane, kõrgtehnoloogilisest tekstiilist telk. Ärkan täisriideis ja vatiteki all mägikarjuse suvesaras, juurviljariiuli kõrval, asemes, mille eest tuli külalislahkele kirgiisile välja käia kuus dollarit. Hea on olla. Veel parem on, et näen enda ümber seitset tuttavat kogu. Mõnel hambahari tolknemas kõhnunud näos, mõni magamiskotis ärkamas.
Eile lõppes „Tartu Ülikool 350”-nimelise mäetipu ekspeditsiooni põhiosa. Nüüd asume tsivilisatsiooni serval Ailuteki jõe orus, õigemini platool, Tadžikistanis 3921 meetri kõrgusel merepinnast. Karjuse tütar siseneb ja katab näo käega. Mitte et ta tagasihoidliku moslemina püüaks oma ilu varjata, vaid vihjab nina kinni hoides meie kolm nädalat pesemata ihudele ja riietele. Ei mingit kohalikus kultuuriruumist tuntud täielikku pesemist (gusl) või väikest pesemist (wudu). Viimane tõsisem pesukord toimus Tanõmasi jõe ületusel, kujutades endast maksimaalselt 30 sekundit rapsimist rinnuni vees.
Jõudmine pesemata rahulolu staadiumisse võttis aega kaheksa kuud. See algas ühel detsembri hilisõhtul telefonihelinaga. Toru teises otsas esitasid Priit Rooden ja Andres Hiiemäe kahtlaselt täpseid küsimusi olude ja asjaajamise kohta Tadžikistanis. Väljapressimisele alla andes avaldasid nad plaani ronida Tartu Ülikool 350 ja J. F. Parroti nimelistele mäetippudele Kesk-Pamiiris Võssokaja Stena ahelikus. Idee sünni juures olla olnud ka alpinismikorüfeed Jaan Künnap, Kalev Muru ning Tartu Ülikooli rektor Alar Karis. Kõik see toimus filmi „Teekond Araratile” esilinastuse järel Tartus. Ühendavaks jooneks sündmuste vahel sai ülikooli 380. aastapäev ja 30 aastat esmatõusust tipule.
Alpiekspeditsioon inimasustuse kaugesse piirkonda on keeruline ettevõtmine. Kui suur peab rühm olema, kes on liikmed, nn Red Tape, igat sorti load, logistika Tadžikistani ja kohapeal, mis on vajalik varustus, kuidas varustusega jõuda mäeni, millal täpselt ja kui pikaks ajaks on võimalik minna... Ühesõnaga väikeste küsimuste pikk jada, millele tuleb vastus leida võimalikult kiiresti, siin Eestis. Odina Nurmamadovi, meie tadžikist maanteelogistiku ja reisikorraldaja viimane e-kiri oli lootustandvalt kõhe: „Muuhulgas arvan, et asjad kulgevad ikkagi hästi ja tee Bartangi orus on veel sõidetav. Ilm on eilsest saadik natuke jahenenud ning veetase peaks veelgi langema. Ühtlasi pean teenustasu tõstma 100 dollarit.”
12. juulil olime kümnekesi ja Odinalt saadud teadmisega varustatult Tallinna lennujaamas, väljalennul marsruudile Tallinn- Peterburi-Dušanbe. Odina muuseas on meesterahva nimi. Lennujaamas tabas meid esimene ootamatus. Estonian Airi check-in’i tüdrukud ei tahtnud kuidagi uskuda, et oleme tasunud kuue kuni 32 kilogrammi kaaluva alpinismivarustuse koti eest. Tüdrukute ebausk oli sedavõrd suur, et vajutas pitseri kogu reisile. Siit alates ei möödunud enam ühtegi päeva tõrgeteta, erandiks vaid tipupäev.
Üldjuhul võib ekspeditsiooni alguseks pidada hetke, kui on jõutud passikontrollist läbi ootesaali ja avatud sümboolne „puhkuseõlu”. Juba siin joonistus rühmas terav vastuolu Tartu ja Tallinna rahva vahel, kus tartlased Andres Hiiemäe, Merili Simmer ja Erik Jaaniso näitasid üles sportlikku vaimu, tõrjudes õlut sõnadega „Tänan, ei!”. Ülejäänud rühma liikmed – alpinismi-tallinlaseks kodustatud Priit Rooden ning pärispealinlased Priit Joosu, Priit Simson, Sven Oja, Marko Aasa, Tõnu Põld ja kirjatüki autor − mõistsid, et lennud on pikad, mis tarbeks väike kogus unevitamiini hõlbustab kohale jõudmist.
Dušanbe
Tadžikistani keerulise looga pealinn tervitas meid miilitsa ebaterve huviga. Põhjendus primitiivne: pakiraamil häirivad seljakotivirnad ja autodel nn GBAO numbrid. Vene keelest tuleva lühendi taga peidab ennast Mägi-Badahšani autonoomne vilajett, moodustades 45% Tadžikistani territooriumist, selle mägise ja üsnagi viljatu osa. Mägi-Badahšan on küll keskvõimule allutatud, kuid üsna kaudsel ja ebakindlal moel. Vilajetti valitsevad sõjapealikud 1992. aasta kodusõjast ja sellele järgnenud segastest aegadest. Väidetavalt oli president Emomalii Rahmoni esmahuvi allutada Dušanbe raudsele kontrollile riigi põllumajanduslikult ja tööstuslikult rikkam ida-lõuna piirkond. Tähelepanu Pamiirile ja pamiirlastele oli sellevõrra väiksem ja on seda siiani.
Mägi-Badahšan näib eestlasele kõrgmäestikuna, keskmiselt 3000 meetrit merepinnast, madalamad kohad kilomeetri peal. Pannes asjad perspektiivi, siis Eesti pindalaks loetakse 45 227 km2, Mägi-Badahšani omaks 63 710 km2 ja Pamiiri mäestiku omaks ligikaudu 100 000 km2, ehkki andmed on erinevad. Tadžikistani Pamiiris asuvad kolm neljast endise NSVL-i üle 7000 meetri kõrgusest mäetipust: Qullai Ismoil Somoni (7495 m, endine Kommunismi mäetipp), Qullai Abuali ibni Sino (7135 m, endine Lenini mäetipp) ja Korženevskaja mäetipp (7105 m), mis rangelt võttes ei asu GBAO haldusterritooriumil. Sama keeruline kui mäetippude nimede ajalugu on ka Tadžikistani Pamiiri saatus, olles aegade hämarusest Sogdiana, Baktria ja Aleksander Suure vallutuste mõjusfääris, 19. sajandil anglo-vene vastasseisu ehk „Suure mängu” ja tänapäeval senikestvate Hiina ambitsioonide osaks. 2002 lepiti viimati kokku Hiina-Tadžikistani piiri jooned, ent leping ratifitseeriti alles eelmisel aastal, selle tulemusena loovutati 1100 ruutkilomeetrit Mägi-Badahšani alast Hiinale. Tundub mõneti kentsakas, et piirkond, kus elab keskeltläbi üks inimene kolme ruutkilomeetri peale, võib olla suurte geopoliitiliste kirgede koht. Samas on mägironija elevus inimtühjast kõrgmäestikust igati loogiline, sest kuhu siis veel kui mitte siia?
Esmaülesanne Dušanbes on varustada ekspeditsioon toidu, kütuse ja puuduoleva tehnilise varustusega, nagu köied, karabiinid ja naelad. Külastades linnaservas olevat mägironimiskauplust „Akademija Turisma”, saame teada, et just Zamin- Karoris käimasolevatel Venemaa meistrivõistlustel alpinismis on Andrese Dagestani- sõber Ahmet marsruudil kukkunud ja toodud Dušanbesse haiglasse. Saadame sümpaatse müüjanna vahendusel talle tervisi ja soovime kiiret paranemist. Muu kraami leiame turult. Turukäik kujutab endast lihtsat protseduuri. „Zeljoni bazari” väravas palkame käruga poisi, kelle ülesanne on hoida silm peal meie poolt kärusse kuhjatud asjadel, tuua kaugematest nurkadest ise kraami ja kaubelda hinda alla. Maksame siiski soliidselt, riikliku statistika järgi peab tadžikk hakkama saama 2,3 dollariga päevas, anname 10.
Bartangi orgu
Sisseostud tehtud, ei ole meil enam pealinnas asja, lahkume võimalikult kiiresti Toyota Land Cruiseritel mäkke Kok Jari külla, mis eksisteerib ainult kaardil. Päriselus on tegemist kaks kuud aastas autoga sõidetaval teel oleva kurviga, mis viib läbi Bartangi oru. Ees on kolm päeva autosõitu. Esimene öö Kala-i-Khumbis, teine Basidi külakese lähedal Bartangi kaldal. Bartangi oru kohta käib pamiirlaste ütlus „Kes pole Bartangis olnud, pole Pamiiri näinud!”. Ja täiesti õige. Sõit mööda Bartangi ja Kudara jõe kaldaid 4x4 masinatel võiks olla džiibimeeste unelm. Oru väravas on tee veel asfaldist, kuid umbes kümmekonna kilomeetri pärast asendub asfalt kruusa, mulla ja „mis iganes pinnasest on mäed parasjagu”-teega. Auto kõrval- ja esiaknast on näha järsakuid langemas alla jõkke. Ülemjooksul tuleb sageli ületada jõge, org kitseneb. Veetasemest sõltuvalt on tee kas osaliselt või täielikult lainetesse peidetud, sageli sügavalt, kuni kapoti servani. Tõeline oht ei peitu siiski mitte vees, vaid selles, mida ta peidab, üsna lihtne on sõita mõnda auku või vastu kivi. Mahbat, maadleja kehaga juht, kasutab kolmekordseid roppusi, Odina väike vend, vaevumata püksisääri üles keerata, pladistab autorivi ees, kontrollides läbitavust. Siin-seal on kasutusel ovring-teed, aga tegelikult oleks parem mitte teada, milles seisneb selle ehituse täpne tehnoloogia. Ovring-tee on mäeküljele kunstlikult laotud rada, mis toetub kaljupragudesse või kivinukkidele asetatud palkidele ja oksarisule, sellele on omakorda laotud kivid. Eriti efektsed on taolised teed Pandži jõe Afganistanipoolsel küljel. Külad rajatakse Bartangi oru põhja, jõekaldale, tavaliselt jõekäänakutele, kus on vähegi ruumi mingisuguse tihedama ja kõrgema taimestiku tekkeks. Nii ongi külad justkui rohelised saared, mida ühendab jõgi.
Kolmandal sõidupäeval, pärast üht sellist kaunist „saarekest” ehk küla nimega Rukhch, meie autosõit lõpeb. Juhtide närvid katkevad, järgneb aasiapärane streik − rahulik ja järeleandmatu. Streigi põhjustab seli jälg, koosnedes natuke suurematest kividest ja voolavast veest. Läbirääkimised võtavad neli tundi. Osutame selgelt nähtavatele autojälgedele, kuid vahelduv veenmine ja kärkimine lõpeb siiski meie varustuse laadimisega kümnele eeslile. Varustuse kogukaal on umbkaudu 600 kilogrammi. Üks eesel üle 50 kilo selga ei võta. „Mitte mingil juhul!” kinnitab eeslimeeste pealik Amridin. Ometi istus pärast tunniajast käiku pea iga teise eesli seljas lisaks meie kraamile ka tema õnnelik omanik.
Teekond mäeni
Esimeseks õhtuks tuli 16 kilomeetrit käiku − alguses oli veel tahtmist täpset arvet pidada − Kudara asulasse 2994 meetri kõrgusele. Seal õnnestub rentida ainuke läbivuse poolest mõistlik mägedeauto, UAZ 2206 „buhanka”. Kord aastas saadetakse Murgabi linnast sahk Pamiiri trakti ja Kudara küla vahel teed lahti ajama. Tee esimene pool kulgeb Ida-Pamiiri platool Muzkoli ja Kokulbeli jõgede ääres, seal saab rahulikult gaas põhjas kihutada, tõeliselt kehvaks keerab „maantee” Aluteki ja Kok Jari jõe orus, hullem on see veel Tanõmasi jõe serval kuni Kudarani. Saame lõunaks varustuse viidud ja ka ise pool teed Kok Jari sõidetud. Meid tabab streik nr 2.
Olen Odinaga varem e-kirja teel kokku leppinud, et Kok Jarist baaslaagrisse või niikaugele, kuni eesel käib, kasutame karjuste abi. Veendumus põhines aastatagustel kogemustel, et kõiki kokkuleppeid ei ole vaja printida ja kaasa võtta, sest siis sujus kõik õlitatult. Ilmselt oli see viga. Eeslimehed, kas rikutuna möödunud aastal jaapanlaste makstud 25-dollarilisest palgast või minu kõvahäälsest kõigile mõistetavast vene keele kasutamisest pealik Murzaga läbirääkimistel, panevad teevee üles ja esimese mägijõe ületamisele ei mõtlegi. Kokkulepitud taks oli nii eesli kui ka ajaja eest 15 dollarit päev, pluss ajaja toit. Kas see näitab eesli väärtustamist või ajamistöö mõttetust, ei tea. Häda peitus asjaolus, et nende soovid kasvasid 25 dollarini päev, arvestades sisse kohale kõndimise ja äramineku. Lisaks on viie ajaja asemel tervelt seitse. Meie eelarvele on see kolossaalne põnts. Kasutame igasuguseid läbirääkimisvõtteid, kuni lõpuks ei tea ka eeslimehed, mida tahavad ja miks. Teeme kiriku − ehk peaks ütlema mošee? − keset küla, 20 dollarit tööpäev, arvesse läheb 5 meest, tagasituleku päevad 10 dollarit mees. Reisi lõpus maksab meile aus Odina tagasi 5 ülemakstud dollarit eesli ja mehe eest. Ajalises mõõtmes tähendab see, et saame ekspeditsiooni pärisosas liikuma planeeritust kaks päeva hiljem.
Tavamõistuse jaoks on Pamiiris musttuhat jõge, mis enamikus saavad alguse 8492 loendatud liustikust. Jõed võivad olla kas laiad tasandikulised ja rahuliku vooluga, kuid sügavad või madalad käredad püstloodis kanjonites või lihtsalt vulisevad mägiojad. Suur on erinevus mägijõest läbivoolava veehulga mahus õhtul ja hommikul. Hommikuks jõgi tavaliselt alaneb, ent sooja või vihmase öö korral ei pruugi seda juhtuda. Rännakul mööda Tanõmasi orgu pidime ületama mitmed sinna suubuvad harujõed: Jangidavan, Kõršindzilga, Jamandzilga, Rashdzilga. Enamuse läbimine ei valmista suurt muret. Vahetame matkasaapad tossude vastu ning kahlame põlvini vees teisele kaldale. Rashdzilga jõe ääres saame esimese õppetunni karjustelt, kes lähevad mängeldes läbi Tanõmasi haru, mida meie ise peame sügavaks ja ohtlikuks. Tagasi kalda äärde saame ise, ületades kaks madalamat haru. Liigume Põhja-Tanõmasi liustiku alt väljuva Tordary jõeni. Algab kolmas streik, seekord lõplik. Karjused, tehes kätega õhus suuri ringe, rääkides kindlast surmast või vähemalt eeslite hukust, keelduvad Tordary jõge ületamast. Lööme käega ja jätkame iseseisvalt, sest hommik on õhtust targem. Tundub, et Tanõmasi orus valitseb selge tsüklilisus, hommikuti on vesi madalam, päevaks õhk soojeneb ning umbes kella ühe ajal hakkab piki orgu puhuma tuul, vastik, vinge ja tolmune, õhtuks vesi tõuseb.
Selle ja järgnevate jõeületuste taktika on teine. Esimeseks katseks tuleb valida kõige värskem ja uljam, ühisel heakskiidul osutub selleks Sven. Ronimisvöö, kiivri ja kepiga varustatud Sven püüab jõge läbida omal jalal, küljes kaks köit. Miks kaks? Üks on risti kaldaga, et oleks võimalik mees tagasi tõmmata, juhul kui vesi jalad alt viib. Teine ülevalt voolu, et vesi meest ära ei kannaks. Kui Sven saab üle jõe, kinnitab ta teisele kaldale enese ja kottide ülevinnamiseks tugiköie. Hiljem, kui Tanõmasi jõgi osutus eriti mäslevaks, tuli appi võtta vana matkatarkus. Viskan kivi koos selle külge seotud köiega üle jõe. Gerdkanterlik tegevus võtab kolm tundi, alles siis haakub kivi vastaskaldasse. Varahommikul õnnestub mul mööda köit ennast jõest läbi vedada, vee karget külmust ei tunne, sest adrenaliin on põhjas, aga rohkem ei tahaks. Teeme tirooli traaversi, mis seisneb kolme paralleelse köie vedamises kõrgele jõe kohale, sedamoodi saab „sõita” üle ilma vett puudutamata.
Ekspeditsioon vajub oma rütmi. Hommikune äratus, söök, kottide pakkimine, rännak − tööpäev on pikk. Täpse rutiiniga iga päev. Tanõmas II liustik on erakordselt avatud, kurrutatud ja murde täis, liueldes ussina mäeahelike vahel. Hea näidis igasse õppematerjali. Püüame leida rada liustiku külgmoreenil, kiviklibul, mis on kindlam pinnas kui sageli reetlikud liustikupraod ja lumesillad. Moreennõlval käimine viib meid kõrval asuvate tippude alla. Tundub uskmatu, kuidas võivad otse liustikult tõusta vertikaalsed kaljuseinad. Keskpäevane päike sulatab tippudel lund ning voolavad veenired vallandavad pisikesi kivivaringuid. Ei ole sugugi meeldiv. 4700 meetri kõrgusel sulgub tee liustiku serval ja peame pöörduma keskossa.
Liustikul liikumine nõuab suurt tähelepanu. Köie esimeseks paneme Joosu, kaalult natuke kergema, selge silma ja julge südamega inimese, kes oma tarkuse ning tagant hüütavate, sageli kasutute nõuannete najal peab leidma optimaalse tee läbi jäise labürindi. Köie teine, mina, pean valmis olema iga hetk pikali viskuma, esimest tema kukkumise korral julgestama. Kui see peakski juhtuma, siis järgmised organiseerivad esimese praost väljatõmbamise, teine saab pikutada. Nii käib teooria, praktikas õnneks sügavaid kukkumisi ei esinenud. Sageli omistatakse tippudele inimlikke omadusi, neid isegi kvalifitseeritakse sooliselt, andes jumalanna või mingi muu sarnase austava tiitli. Tegemist ei ole ainult alpinismi macho-kultuuriga, ka kohalikud elanikud on mägesid sajandite vältel niimoodi ristinud. Tundub, et Tanõmasi II liustik on mehemõõtu, ikka ja jälle katsub ta Merilit oma embusesse tõmmata, mitte palju, vaid hellalt põlvini, vahest puusadeni. Viie inimese seongu puhul, mis liigub korrektselt, on aga raske kedagi vahelt kätte saada.
Ületame erilise liustikuvormi „soo” ehk lume-vee mülkalise ala. Laagripaigad leiame head, vuliseva veega, kus vaja vaid veidi platse siluda. Kohas, kus liustik pöörab Tartu Ülikooli mäetipu alla, asub veel üks omapärane element, igijääga kaetud kaljusaar. Peame liikuma kaljusaare äärelt, sest liustikuservad on liiga ohtlikud − seal varitsevad kilomeeter kõrgemal lumekarniisid, rippliustikud ja kivivaringud. Alla sadades on need võimelised paiskama jääkivirusu sadakonna meetri kaugusele.
Marsruudi tehnilisem osa algab tõusuga Tanõmas II liustikult Paabeli kurule ehk 5686 meetri pealt 5943-le. Näha on kogu mäeseina põhjapoolne üleni lumine efektne nõlv. Kusagilt siit arvas 2011. aastal läbi läinud matkarühm olevat võimalik teha tõus Tartu Ülikooli ja Parroti tippude vahele. Kurule tõusul tuleb kasutada erinevaid julgestustehnikaid − keerame jääpuure, 1,5 cm läbimõõduga ja 16 cm pikkusega, otsast nelja teravikuga hambulisi metalltorusid lume alt välja kraabitud jäässe, paneme t-tähe kujulisi 60 cm pikkusi lumevaiu ja matame labidaid. Vahepeal balansseerime ainult saapa alla kinnitatud jääraudade esihammastel, haakudes mäele kahe kirkaga. Oleme jõudnud alpinismi staadiumisse, see on erutav, mõnus, kaugenemine lihtsalt raskest rassimisest loova ronimise juurde.
Tipupäev
Tipupäeva hommik on alati eriline. Hommikusöök ja riietumisrituaalid tuleb sooritada veelgi täpsemalt, kiiremini. Kell 6.20 väljuvad esimesena marsruudile Andres ja Tõnu, teised järgnevad poole tunni jooksul. Ühtegi üleliigset varustuselementi ei tohi kaasa võtta, ent kõike peab piisavalt olema. Kiirus on alpinisti sõber − mida kiiremini suudab iga liige liikuda, seda kiiremini ja turvalisemalt liigub kogu rühm. Mängime uljalt kogu panusele ja läheme marsruudile kümnekesi. Andres, Joosu ja Tõnu käisid eelmisel päeval rada tegemas, panid kolm tugiköit raskematele lõikudele ja jõudsid võtmelõigu alla. Võtmelõik on maagiline sõna, mis iseloomustab marsruudi raskeimat kohta, selle läbimine murrab lahti võimaluse jõuda tippu. Sisimas tunneb meist igaüks tungi ning tahtmist olla võti lõigule. Võtmelõiguni läheb tõus kiirelt. Umbes tund. Andres ronib võtmelõigu, „musta sandarmi alt” traaversi paremale 6050 meetri kõrgusel merepinnast. Poolteist 60-meetrist köiepikkust. Viis julgestuspunkti. Seejärel üles ühe köiepikkuse tõusu otsa. Külmetab. Meie passime niikaua harjal tuule käes. Korraks Andres murdub ja tema rahuliku kesta alt lööb välja kannatamatus, segatud rämeda sõimuga − miks me ülejäänud liiga aeglaselt järele tuleme? Ronin ees lihtsa tõusu harjale. Siit harjalt tippu on juba jalutamise vaev.
Tipus oleme kogu rühmaga kell 12.25. GPS-i baromeetriline altimeeter näitab 6227 meetrit kõrgust, satelliitide järgi 6241 meetrit, teine GPS näitab 10 meetrit rohkem ehk 6258 m − see jääb. Ikkagi oleme ühe hoobiga vähendanud mäe kõrgust 100 meetri jagu!
Laskuda on lihtne, tuleb vaid olla tähelepanelik, sooritada harjutatud võtteid korrektselt. Üldise uskumuse järgi juhtub kaks kolmandikku õnnetustest laskumisel. Esimene häire saabub üsna üleval, Joosu laskub viimasena. Üks jaama nael tuleb välja, ent teine, kolmkümmend aastat varem löödu püsib sees. Laskume hooga, loodame ühe päevaga liustikult ära saada, tõusul võttis see liustik meilt neli päeva. Järsku lumenõlva jätame igaveseks kaks lumevaia ankruks.
Päris õhtul, kella poole viie ajal, kui valget aega veel kolm-neli tundi, saab liustik meid siiski kätte ega lase niisama lihtsalt minema. 4923 meetri kõrgusel jääserakilt laskudes murrab Rooden jala. Kogu ehitatud plaan vajub kaardimajana kokku. Tuleb alustada otsast, kavandada uued liikumistaktikad, organiseerida helikopter − kuhu küll? −, helistada kiirelt Tallinna arstidele. Informeerida Katrinit, meie sidenaist, ja panna kogu vastutus talle, saada Siimult ilmateadet tihemini ja täpsemini. Esmalt aga anname Roodenile sisse valuvaigisteid ja paneme lahase ümber vasaku jala. Oleme pehmelt öeldes kehva koha peal, jäämurrus, kohe kivivaringu ohtliku koha all. On selge, et kaugele me ei jõua, sest läheb juba pimedaks. Leiame telkimisplatsi kevadisel laviinijäljel, karniisid veel sadade meetrite kõrgusel pea kohal rippu. Kogu oma teadliku alpinistikarjääri olen valmistunud sellisteks hetkedeks, nagu ka sõbrad mu ümber. Kas oleme valmis tegutsema asjalikult? Nii nagu Roodenile vaja, parimal viisil. Kõrgmägedes ei ole puid, iseseisvalt ilma kandjate ja alpilaagri abita ekspeditsioonil olles puudub ka võimalus rasket ohutusvarustust kaasa võtta. Punume köitest, keppidest ja magamisalustest kanderaami. Kaks päeva vahetustega õlg õla kõrval tassime Priitu mööda jääd ja kiviklibu üles-alla, jõudes raami liigutada vahel ainult pool meetrit. Suur ülesanne tuleb jagada teostamise võimalikkust arvestavateks väiksemateks ülesanneteks, näiteks liigume eespaistva suure kivini, laskume sinna nõkku 30 meetrit jne. Pidevalt olen kontaktis Katriniga, hoomates vaid tema ülesannet. Ta ju ei tea, kui tõsine on olukord, teadmatus sünnitab hirmu ning arvatavalt kujutavad kodused asju hullemini ette, kui need tegelikult on. Katrin püüab välisministeeriumi abiga tõsta õhku NATO helikoptereid Kirgiisias, koob telefonikõnede võrgustiku saksa, inglise saatkondade, Austria kindlustusseltsi, Tirooli õhupäästeteenistuse ja Tadžikistani sõjaväebaasi vahel. Kolmandal päeval pärast õnnetust, tuhat meetrit madalamal võtab punatähega MI-8 MTV Roodeni peale ja lennutab Dušanbesse. Viimasel hetkel, sest pilvisus on tihenenud ja tunni aja pärast oleks päästelend juba kahtlane olnud. Oleme selleks hetkeks kaotanud kõigi peale kokku kehakaalust 80 kilo, terve kujuteldava inimese!
Kirgiisi mägikarjuse sarani on siiski veel tee pikk, kolm matkapäeva, viimane neist 15 tundi. Kuid suure osa oma unistusest oleme siiski teoks teinud, võtnud kolmekümne aasta taguse mudeli, Tartu Ülikool 350 mäetipu esmatõusu, sellest lahutanud tolle aja pea piiramatud ressursid ning oma jõu ja nõuga vahetanud mäetipus välja Enn Saare vana diplomanditekli valgelt kiiskava, tuttuue ülikoolitekli vastu.