Tarmo Soomere: „Inimene ise ja inimsuhted on väärtus.“

Räägime juttu Eesti Teaduste Akadeemia presidendi, mereteadlase ja matemaatiku Tarmo Soomerega, sädeleva inimesega, kellel on olnud tarkust, tahtmist ja pealehakkamist teha Eesti ja meie teadusmaailm suureks. Selleks on kulunud lugematul arvul reise maailma eri nurkadesse või nagu Tarmo Soomere ise ütleb: „Ilma isiklike kontaktideta ei sünni teadusmaailmas midagi tõeliselt suurt. See, mis on kirjutatud raportitesse, teadusartiklitesse ja -ülevaadetesse, on kõik tõde, aga see pole kogu tõde. Tegelikest ületamist vajavatest raskustest, suurtest väljakutsetest ja sisulisest koostööst räägitakse alles neljanda kohvitassi juures.“

Ja neljanda kohvitassini nii Austraalia, USA, Suurbritannia, Uruguai kui ka Valgevene ja Türkmenistani tippteadlastega jõuavad vähesed, usaldus sünnib pika aja jooksul ja vaid suure tarkusega. Istudes Küberneetika Instituudis akadeemilisest õhkkonnast tulvil kabinetis, räägime teadusest, tarkusest, inimsuhetest, reisimisest, Arktika Nõukogust ja paljust muust.

Olete võtnud südameasjaks teaduse propageerimise ja populariseerimise. Miks on see oluline?

Kõlab ehk veidi klišeelikult, aga viimase kümne aastaga on saanud selgeks, et riigid, isegi regioonid ja kontinendid on vaid nii tugevad, kui hea on nende võimekus saada kätte parim teadmine oma teadlastelt. Seda mitte ainult majanduse jaoks, vaid ka poliitiliste otsuste tegemiseks ning ühiskonna korraldamiseks. Sellest lähtudes on teadlastel lausa kohustus edasi anda, mida nad teavad.

Eestis makstakse ligi 90% teadusest kinni maksumaksja rahast. Sellist müstilist olevust nagu maksumaksja abstraheerituna pole olemas, aga inimestel on täielik õigus teada, mida nende raha eest tehakse. Need kaks aspekti panevad teadlastele moraalse kohustuse selgitada, mida ja miks nad teevad. See ei tähenda, et igast asjast peab kohe homme või kümne aasta pärast kasu olema. Aga kui teadlane ise ka ei tea, kuidas tema tulemust võiks pikas perspektiivis kasutada, siis on maksumaksjal õigus kahelda, kas seda teadust, millel ka teadlane ise ei näe kasutusvõimalust, peaks finantseerima. Mingis mõttes peab teadlane looma uut väärtust uue olulise informatsiooni saamise kaudu. Ta võiks osata seda ka põhjendada, mille poolest see teadmine on uus ja tähtis. Selle tegelikku väärtust ei oska keegi kunagi hinnata, enne kui rakendus tekib.

Teadus on olemuselt rahvusvaheline ja piirideülene. Kuidas võime olla rahul meie teadlaskonna võimalustega osaleda rahvusvahelistes töörühmades ja koostööprojektides?

Teadus on midagi veel rohkemat, teadus on piire nihutav. See nihutab nii meie teadmatuse piire kui ka meie poliitilisi, majanduslikke, ühiskondlikke piire. Muidugi on piiride olemasolu ja eriti suurriikide vahelised geopoliitilised pinged teadlaste jaoks äärmiselt häirivad. Sest need segavad nii teadmiste saamist kui ka nende kasutamist parema tuleviku ehitamiseks.

Teaduse unikaalne omadus on see, et kui oled midagi äärmiselt vinget teada saanud ja osanud seda ka teistele edasi rääkida, siis ei küsi keegi, mis maalt pärit oled, mis nahavärv sul on või millised on su religioossed veendumused. Selles mõttes on teadus äärmiselt demokraatlik. Me küll teame, et teadusmaailma toimimine ei ole väga demokraatlik. Aga neile, kes on sädelevad, pööratakse alati piisavalt palju tähelepanu. Eesti teaduse sädelus, niivõrd kui seda mõõta saab, on kasvanud nagu komeet öisesse taevasse. Oleme praegu oma teaduse mõjukuse poolest suurriikide seas maailma esikümne piiril. Eesti teadlaste töid loetakse ja kasutatakse järgmisteks avastusteks. Meie õige koht ongi praegu maailma tipus.

On väga kõnekas fakt, et oleme oma teadussaavutustega ülemaailmselt silmapaistvad. Kas siin on teadusvaldkondade lõikes erinevusi?

Eesti on paraku liiga väike, et olla maailma tipus kõigis valdkondades. Pisut utreerides – maailmas on teadusharusid rohkem kui Eestis teadlasi. See paneb meile ka erilise koorma ja vastutuse. Eestis ei ole enam võimalik olla äärmiselt hea spetsialist vaid ühel kitsal erialal. Meil on vähe teadlasi ja igal teadlasel on moraalne kohustus katta ka naabervaldkonda. Ma arvan, et selle moraalse kohustuse tajumine on olnud üks nendest sammastest, millele on kujunenud Eesti teaduse edulugu üle maailma. Eesti teadlaste artiklite ega ka viidete absoluutarv ei ole selline, et me saaksime ennast võrrelda Saksamaa, Inglismaa ja USA-ga. Kui aga räägime sellest, kui mõjukad on suhtarvudes teadustööd, kui mitu korda keskmiselt konkreetsest riigist tulevat teadustööd viidatakse või kasutatakse, siis suhtarvudes oleme selles kontekstis äärmiselt head.

Teadust ei saa muidugi panna sportlikku pingeritta, aga kas siiski saaksite välja tuua mõne teadusvaldkonna, kus meil on õnnestunud eriti teravalt läbi lüüa?

Ajakiri Science on igal aastal püüdnud teha valiku maailma kümnest-kahekümnest kõige vingemast aasta teadussaavutusest. 2017. aastal oli Eesti Biokeskuse teadlaste töö maailma parima 15 seas. Maailmas on jämedalt 6 miljonit publitseerivat teadlast. Kui võrrelda spordiga, siis see tähendaks olla kõigi spordialade peale kokku maailma esikümnes. See on äärmiselt suur tunnustus ja see ei jäänud ühekordseks. Samal aastal kujunes Hillar Abeni avastusele rajatud teadusvideo Science’i aasta kõige populaarsemaks teadusvideoks. See ei ole üksik nähtus, vaid püramiid ulatub maailma absoluutsesse tippu väga mitmes vallas. Seega oleme esirinnas juba mainitud geenitehnoloogias ja -uuringutes, tipus on ka fotoelastsus, taimefüsioloogia, molekulaarbioloogia, seeneteaduse, merebioloogia, tehnikateaduse (kuidas ehitada ümber vanu maju) valdkonnad. Palun ette vabandust, kui midagi jääb praegu mainimata.

Teaduste Akadeemia presidendina tuleb teil paratamatult tööalaselt palju reisida. Milliseid rahvusvahelisi kontakte olete loonud, milliseid peate meile eriti oluliseks?

Selles rollis on mul eelkõige vastutus institutsioonide vaheliste kontaktide loomise vallas. Eesti tuleb suureks rääkida erinevates organisatsioonides ja konsortsiumites. Eks mu reisid on olnud väga suures osas seotud vajadusega suhelda erialateadlastega ja sõsarakadeemiatega.

Päris ebatavaline oli see, et teadusdiplomaatia tulemusena külastas Jüri Ratas peaministrina USA Teaduste Akadeemiat. Ei juhtu just kuigi sageli, et peaminister külastab Teaduste Akadeemiat. Meil on tekkinud USA Teaduste Akadeemiaga väga hea kontakt; ka selliste küsimuste lahendamiseks, mida saab teha ainult teadlaste suhtlemise kaudu.

Oleme suhteid hoidnud ka keerukate riikidega, nagu näiteks Türkmenistan. Võib ju küsida, miks? Vaatame ajas tagasi – umbes 40 aastat tagasi olime meie kummaline riik ja siis hoiti kontakti meie teadlastega, et sobival ajal toetada demokraatlikke protsesse.

Kui minna tagasi ajaloonäidete juurde, siis Endel Lippmaa oli puhas teadlane, kes otsis USA arhiividest välja Molotovi-Ribbentropi pakti ametliku koopia. Nii pakuti talle diplomaatilist toetust ja teaduslikku tuge, et demokraatlikud protsessid meie maal arenema hakkaksid. Ka Välisministeerium on seisukohal, et me loomulikult ei tohiks rohkem legitimeerida režiime, mis ei ole rajatud mõistlikkusele, küll aga peaksime hoidma kontakte teadlastega, et pakkuda neile abi režiimi muutumisel.

Umbes sama situatsioon on praegu Valgevenega. See, mis seal toimub, on äärmiselt inetu. Sellegipoolest hoiame teadlikult kontakte tippteadlastega. Sest võib juhtuda, et sealne Endel Lippmaa võib olla hoopis mõne Valgevene teadlase perekonnanimega ja vajab abi, et Valgevene riik muutuks tundmatuseni paremas suunas.

Lugedes teie varasemaid artikleid ja pöördumisi ning kuulates teid praegu, tundub mulle, et Eesti teadusega ja teadlastega, tarkusega ja teadmistega on väga hästi, meil on väikeses riigis väga palju eri valdkondade teadmisi. Kuidas kogu see väärikas potentsiaal ära kasutada ning poliitikasse ja ühiskonda laiemalt integreerida?

Riigi seest vaadates tundub, et meil on auke ja ebakohti hirmsal määral. Kui läheneda natuke teisest vaatekohast, siis näevad asjad teistmoodi välja. Nuriseme oma IT-süsteemide üle, aga väljastpoolt vaadates tundub, et oleme tõeline tiiger oma võimekusega teha tuludeklaratsioon viie minutiga, pikendada ravimiretsepti väheste sekunditega, osaleda valimistel interneti kaudu ja palju-palju muid asju. On tõsi, et Eestis on parima teadmise rakendamisel veel väga palju arenguruumi. Samas on ka tõsi, et mitu järjestikust valitsust on väga tõsiselt võtnud teadlaste nõuandeid ja avalikult kutsunud teadlaste kogukonda nõu andma. Näiteks Haridus- ja Teadusministeerium on pikka aega ehitanud üles teadusnõunike süsteemi kõigis Eesti ministeeriumites ja Euroopa Komisjon soovib seda kogemust rakendada ka teistes riikides. Ühelt poolt näen, milline kuristik valitseb sageli meie senise teadmise ja poliitiliste otsuste tasandi vahel ning kui raske on seda ületada, aga teiselt poolt oleme selle kuristiku mitmes aspektis juba ületanud ja teised riigid vaatavad seda imetlusega.

Eks me oleme päris ambitsioonikad…

Me oleme väga ambitsioonikad! Suur osa mu reisidest on juba mõnda aega seotud asjaoluga, et Eesti juhatab juba mõnda aega Euroopa riikide peateadurite foorumit. Sellistele ametikohtadele ei kutsuta inimesi tänavalt. Selle taga on kümned ja kümned reisid teiste riikide teaduste akadeemiatesse, tundide ja nädalate pikkune koostöö ja mõttevahetus. See kogemus, mis meil on, ei ole sündinud meie eneste peas. See teadmine, kuidas anda nõu regioonide, riikide ja linnade tasemel, tuleb kohtumistest Kanada, USA, Edinburghi Kuningliku Seltsi ning ehk kõige ulatuslikumal moel Austraalia Teaduste Akadeemia ja Austraalia riikliku teadusnõustamise süsteemi juhtidega. Ilma isiklike kontaktideta ei sünni teadusmaailmas midagi tõeliselt suurt. See, mis on kirjutatud raportitesse, teadusartiklitesse ja  ülevaadetesse, on kõik tõde, aga see pole kogu tõde. Tegelikest ületamist vajavatest raskustest, suurtest väljakutsetest ja sisulisest koostööst räägitakse alles neljanda kohvitassi juures.

Tooge palun mõni näide.

Üks kõnekas kogemus on viie aasta tagusest ajast, kui õnnestus saada kontakt USA Teaduste Akadeemiaga. Selles äärmiselt võimsas süsteemis töötab üle tuhande inimese ja nad annavad umbes 200 eri teemal igal aastal valitsusele nõu paksu raportina. Sinna ligipääs ei olnud lihtne. Kui lõpuks esimesele kohtumisele saabusin, lubati mulle alguses 20-minutilist jutuajamist. Tegelikult lahkusin kolme tunni pärast parima sõbrana. Esimesed 20 minutit testiti, kas tegemist on teadlase, bürokraadi või hoopis Venemaa piiri äärest pärit kahepaikse olevusega. Kui selgus, et meie vaated teadusele kattuvad, siis läks jutt väga süvitsi ja vestlus jätkus hilise pealelõunani. Selle tulemusena on seal parimad teadlastest sõbrad.

Kolm aastat hiljem toimus tollase peaministri Jüri Ratase visiit USA-sse ja külaskäik sealsesse Teaduste Akadeemiasse, mis on mõlemapoolselt äärmiselt oluline. Pärast visiiti paluti minul ära juua järgmised neli tassi kohvi (naerab) ja rääkisime, mida saame koos ära teha. See sisu on päriselt oluline, Eesti teadusnõustamine on juba võtmas ilmet – ja ainult tänu sellistele kontaktidele, kellelt saame õppida. Kõige olulisem sõnum USA Teaduste Akadeemialt on ehk see, et kui tahad nõu anda, siis hoidu lobi tegemisest. Lobitöö ei kuulu kunagi teadusnõustamise juurde. Nemad on seda eristamist aastakümneid harjutanud. Meie oleme selles osas õpipoisid.

Te loetlesite rea eri riikide Teaduste Akadeemiaid, nende hulgas ei olnud Venemaa Teaduste Akadeemiat. Olete õppinud Moskvas ja veetnud üsna arvestatava aja seal. Mis toimub Venemaa teaduse ja sealse akadeemiaga?

Venemaa Teaduste Akadeemia on praegu reformide keerises. Seetõttu ei ole olnud mõistlik neid liigselt koormata, meie kohtumised on olnud põgusad ja ametlikud, kohtume pigem ülemaailmsetes konsortsiumites. Siiski on meil mitu reaalselt toimivat koostöölepingut, mille raames me tasapisi toimetame.

Asjad on märksa lihtsamad teiste liiduvabariikide akadeemiatega. Oleme külla jõudnud Kasahstani ja Aserbaidžaani Teaduste Akadeemiasse. Selle kandi riikide jaoks on Eesti kogemus väärtuslik, nad on väga huvitatud selle kasutamisest.

Töö on teid viinud väga erineva kultuuritausta ja ühiskonnakorraldusega riikidesse üle maailma. Milliseid õppetunde on reisimine andnud?

Mulle väga meeldib reisida. Kui selle saab ühendada töö ja suhtlusega äärmiselt sädelevate inimestega, siis on see lausa kolmekordne nauding. Selle kohta käib Konfutsiusele omistatud Hiina vanasõna, et vali endale töö, mida armastad, ja sa ei pea ühtegi päeva oma elus töötama. Nii kummaline, kui see ka ei ole, olen viimase kuue ja poole aasta jooksul väljaspool tööd reisinud vaid korra. Olen sattunud unistuste ametisse. Akadeemiale on jäetud suur vabadus eelkõige rahvusvahelise suhtlemise vallas. Oleme otsustanud, et meie olemegi üks nendest, kes teevad Eesti suuremaks. Palju suuremaks, kui on me pindala või rahvaarv.

Eks reiside geograafiline dimensioon on valitud veidi ka selle järgi, et millistelt maadelt on meil võimalik õppida ja kus on meil loogiline saavutada head kontakti. Poolteist aastat tagasi täitus üks mu suuri unistusi: seadsime sisse suhted Lõuna-Ameerika akadeemiatega. Uruguais, Tšiilis ja Argentinas nägime kolme väga erinevat akadeemiat. Uruguai Teaduste Akadeemia loodi alles kümmekond aastat tagasi Montevideos, akadeemiad Córdobas ja Santiago de Chiles aga märgatavalt varem. Tšiilis ja eriti Argentinas loodi akadeemiad vastukaaluks skolastilistele ülikoolidele, mis olid suurelt jaolt jesuiitide mõju all ega pööranud tähelepanu loodusteaduste arengule ja selle peegeldamisele õpetustes. Nüüd on rollijaotus muutunud, aga umbes 150 aastat tagasi loodud akadeemial Córdobas oli soov muuta tervet maailma ülikooliõpetuse kaudu. Kohapeal käimine annab väga palju vajalikku infot.

Veel üks ilmekas näide. Neli aastat tagasi külastasin Kesk-Ameerika suhteliselt uusi akadeemiaid. Seal nähakse suurt vaeva, et tarkus jõuaks kuidagimoodi poliitilistesse ringkondadesse. Kõige raskemas olukorras on Nicaragua Teaduste Akadeemia. Riigis on väga keeruline poliitiline olukord. Teatavas mõttes peab ka akadeemia valima poole. Seal on riigijuhile soovituste andmine sageli võrdväärne riigireetmisega. Pealinn Managua oli mingil ajal mitme maavärina poolt maamunalt praktiliselt ära pühitud. See on nagu katkine linn, mida on püütud kuidagimoodi uuesti üles ehitada. Samas on see äärmiselt lopsaka loodusega riik, mille rikkus on kohalikud, kes hindavad haridust väga kõrgelt. Eriskummaline on see, et selles katkises linnas elavad inimesed on rõõmsad ja rahul, õnnelikud väikeste edusammude üle. Kui seda kõike näha, siis tuleb tõdeda, et me Eestis elame ikka äärmiselt hästi. Seda tunnetust, kui hästi Eestis elame, ei saa kuidagi teisiti, kui reisides üle maailma.

Milline on põnevaim kauge paik, kus olete reisinud?

Kaks spektri eri otstes olevat maad, mis on omavahel natukene sarnased ja mille puhul erinevus Eestist on äärmiselt suur – Argentina ja Austraalia. Suur osa maast on lame ja lage, tohutult avara vaateväljaga ja sirgete teedega, mis lähevad välja horisondini. Austraalias on kõrvetav kuumus, Patagoonias tuul, mis võtab jalust maha. Kaks äärmiselt kontrastset riiki, mis on mingis mõttes sarnased ja mingis mõttes sügavalt erinevad.

Argentinas lendasin pealinnast Córdobasse, kus asub sealne Teaduste Akadeemia. Pärast kohtumisi lendasin idarannikule, rentisin auto, sõitsin mööda randa Tulemaani välja ja natukene liikusin ka mägedes. Patagoonia on äärmiselt muljetavaldav oma tohutu avaruse ja väga tugeva tuulega. Pealtnäha nagu kõrb, aga samas nii küllusliku loodusega, et suudab toita ära suured karjad guanakosid. Sealsete inimeste mõtteviis peabki olema teistsugune, ühest külast teise on vahemaa umbes 200 kilomeetrit.

Austraalias on tugeva tuule asemel kõrvetav palavus, sealgi on sajad ja sajad kilomeetrid tühjust ning teelinti, kus mitte midagi ei muutu, maastikku ilmestavad vaid elektripostid. Tee peal sõites kasvab kiirus täiesti tahtmatult, ühel hetkel avastasin, et gaas on põhjas ja ohutaju täielikult kadunud. Ei ole objekte, millest silm saaks kinni haarata, ka kogu põõsastik on täpselt ühesugune. GPS näitab kujundlikult, et 1325 kilomeetrit veel otse, muid võimalusi ei ole. Mastaabid nende kahe riigi puhul on sarnased ja sealsed inimesed äärmiselt mõistvad ja abivalmid.

Kui palju oli võimalust suhelda kohalikega väljaspool tööd?

Üks näide Austraaliast. Jõuan väikese muuseumi juurde hilja õhtul. See on muidugi ammu juba suletud, aga keegi mees lõikab hekki ja kuuldes, et tulen Eestist, avab minu jaoks kohe muuseumi uksed, näitab ja räägib. Üks kohalik põhjendas heatahtlikkust nii: „Kui naabri juurde sõitmiseks kulub poolteist tundi, siis ei saa aega raisata tülitsemisele.“ On äärmiselt õpetlik, et inimene on väärtus nendes maades ka tegelikult. Meil on see väärtus sageli vaid paberil. Oskame hinnata, mis maksab inimese haigestumine või mis maksab ühiskonnas see, kui üks täisjõus inimene kaob ega suuda enam panustada. Need arvud on muidugi olulised. Aga oleme kaotanud midagi sellist, mis on äärmiselt armas – inimene ise ja inimsuhted on väärtus.

Te olete mereteadlane. Kui tähtis on teile ringi reisides mere või ookeani lähedus?

See oli umbes 15 aastat tagasi, kui mul oli tõsiseid pahandusi raamatupidajate ja ülemustega. Konverents toimus linnas nimega Surfers Paradise. Kahtlustati, et käisin tõesti surfamas (muigab). Aga ülal mainitud Hiina vanasõna parafraas „Kui su töö on sinu hobi, siis sa ei pea päevagi oma elust tööl käima“ vastab minu puhul tõele. On tõesti kummaline, et päris suur osa mu tööst on seotud mööda randasid jalutamisega. Selle käigus tuleb minna varbaid pidi vette ja seal siis sulistada. Austraalia rannikust olen umbes kaks kolmandikku läbi käinud. Need paigad on äärmiselt õpetlikud. Meie Eesti rannad on kahte või kolme tüüpi. Need on küll armsad ja huvitavad, aga seda, kuidas elab avaookeani rand, meie rannikul õppida ei saa. Mõnele reisile on õnnestunud kaasa võtta ka tudengeid. Rõõmustav on vaadata, kuidas nad kogevad seni vaid õpikus nähtut. Reisirõõm on mitmekordne, kui õnnestub ise targemaks saada või oma tarkust järgmistele jagada.

Teie doktoritöö kõneles Rossby lainetest. Kas saaksite üldjoontes selgitada, mis need on?

Kui kaks mere pinnalainet lõikuvad, siis lõikekohal tekib kõrgem kühm. Kui atmosfääris või meres kaks Rossby lainet lõikuvad, siis nende lõikumise kohal tekib keeris. Neid keeriseid atmosfääris, mida hüütakse tsükloniteks ja antitsükloniteks, saab vaadelda struktuuridena, mille on tekitanud kaks lõikuvat Rossby lainet. Nõnda on see väga nüüdisaegne ja praktilise rakendusega lainete maailm.

Kui meie randa tulevad tormilained, siis need tõstavad rannas veetaset umbes kümnendiku võrra lainekõrgusest. Kui meres on mingil põhjusel palju Rossby laineid, siis tekib merel piki lääneranda hoovus. Kui pinnalained tõstavad vett üles, siis Rossby lained panevad vee voolama piki randa – nii palju on vahet tormi- ja Rossby lainel. Sageli räägitakse Golfi hoovuse võimalikust seiskumisest. Kui see sünniks, siis oleks meil tekkimas Alaska kliima. Kuid Golfi hoovus ei saa juba sellepärast seisma jääda, et kõik Rossby lained, mis Atlandi ookeanis tekivad, on Golfi hoovuse mootoriks. Nii nagu pinnalaine murdub vastu randa, nii iga Rossby laine lükkab edasi rannaäärset hoovust. Iga patsutus veepinnale tekitab pinnalaineid. Pole vahet, kas hüppab inimene vette või kukub kivi vms. Iga suuremastaabiline patsutus, mida teevad madal- ja kõrgrõhkkonnad, käivitavad alati Rossby laine. Niimoodi väljenduvad Newtoni seadused ookeani hoovustes. Seni, kuni käivad madalrõhkkonnad üle Põhja-Atlandi, seni käib ka selline pikk kett – madalrõhkkonnad patsutavad natukene vett, tekivad Rossby lained, need liiguvad lääne poole ja jõudes Atlandi läänerannikule, annavad natukene hoogu juurde Golfi hoovusele.

Kas oskaksite selgitada, mis asjad on elumere lained?

Eks ka nendes lainetes on päris huvitav surfata. Pigem tundub mulle, et vanuse ja kogemusega hakkab tekkima teatav oskus nendega hakkama saada. Mõnikümmend aastat tagasi tundus iga pööre elus hirmutavana ja rahu rikkuvana. Eks see nii on, et kui ise oled pisikene, siis lööb isegi väike laine suud-silmad vett täis. Kui suureks kasvada, õnnestub õppida leppima sellega, et elumerel ongi lained ja et see on elu osa. Pigem oleks siis õigem mitte karta, vaid püüda nende lainetega koos elada, nii nagu surfar kasutab laineenergiat elegantseks liikumiseks. Mu proua on mulle alati öelnud – võta vastu, mis elu pakub.

Reisimise vaates oleme mitmes mõttes justkui teelahkmel. Mis te arvate, kas koroonapandeemia muudab maailma, muu hulgas maailmas reisimist, päriselt või asetuvad asjad peagi taas oma vanadele kohtadele?

Inimkond tunneb kümneid koroonast kordades hullemaid haigusi. Praegust pandeemiat ei saa võrreldagi saja aasta taguse gripiga või veelgi varasema katkuga. Oleme väga vintskeks muutunud ja reageerime mitmes mõttes kiiresti. See pandeemia on küll palju kahju teinud, aga inimkonna kui terviku seisukohalt on tegemist pigem sääsehammustusega, inimese kui liigi ellujäämist see ei ähvarda. Pigem mõjutab see meie harjumuspärast elustandardit ja toob mugavustsoonist välja. Eks see üks nendest loodusõnnetustest on, mis vahel inimkonda tabavad.

Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on muutunud info liikumise kiirus. Saame väga kiiresti teada õnnetustest, mis maailmas juhtuvad. See tekitab teatava optilise illusiooni, nagu oleks õnnetusi rohkem. Oleme kuulnud, et torme on rohkem ja need on tugevamad ning ähvardusi, et Eestimaa upub ära. Jah, Eestimaa mõni koht upub ära küll ja mitmes kohas ekstreemsed veetasemed tõusevad. Aga vaadates rohkem kui saja aasta statistikat, siis ei ole tormide tugevuses ja esinemissagedustes arvestatavaid muutusi. Tormid kipuvad hoopis koonduma pundardesse ja tulevad suundadest, kus neid varem on olnud harva. Selliseid tormide kooslusi on järjest rohkem. Need puhuvad Läänemere nii vett täis, et veetase tõusebki kõrgemale, kui see on kunagi varem tõusnud.

Kui vaadata Läänemeres toimuvat teadlase pilguga, siis ekstreemseid sündmusi on siin-seal saanud natukene rohkem, aga ka sellest on seotud suur osa sellega, et varem ei osatud mitmeid protsesse mõõta. Tormid tabasid sageli kohti, kus varem ei elatud või kus ei olnud ühtki reporterit. Sama on hiidlainetega. Kui vanasti sai mõni laev hiidlainega pihta, siis läks see põhja. Nüüd on laevad nii tugevad, et mõned jõuavad ka pärast hiidlainelt sugeda saamist sadamasse. Hiidlaineid ei ole rohkem, ellujääjaid on rohkem. Sellele peab kindlasti tähelepanu pöörama, et isegi kui meid tabab mõnes kohas rohkem õnnetusi, siis ellujääjate hulk on suur, kes räägivad oma kogemusest.

Miks on Eestile tähtis olla kaasas Arktika Nõukogus?

Eesti on väike riik ja juba Jakob Hurda soovitus oli, et kui me ei saa kunagi suureks ei rahvaarvult ega ka territooriumilt, siis me peame saama suureks vaimult. Väikeste riikidega on nii, nagu Mihkel Mutt Postimehes kenasti kirjutas, et juba väikeste olemasolu käib suurtele närvidele, aga väikesed peavad endast kogu aeg tasapisi siiski märku andma*. Arktika Nõukogus olemine ei too Eestile tõenäoliselt maailmakuulsust ega ka osa Arktika rikkusest, aga meie presidendi Kersti Kaljulaidi sõnu parafraseerides on õigem olla laua ääres, mitte menüüs. Isegi siis, kui meie osakaal on väike, öeldakse ju, et ükski samm elamist vääriva tuleviku poole ei ole liiga väike.

Kuidas loodust säästvalt reisida, millised oleksid teie soovitused?

Kaugetele maadele ei tasu minna mõneks päevaks. Iga pikk reis annab väikese panuse meie elukeskkonna halvemaks muutumisse. Oleme praegu situatsioonis, kus loodus ei tule enam toime kõige sellega, mida inimestena teeme, ennekõike mitmesuguste kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise näol. Teine aspekt, miks arvan, et reisida tuleks pigem harvem, aga pikemalt, on asjaolu, et kaugetest maadest on nii palju õppida, et nädalaga lihtsalt ei saa pihta, mis seal toimub. Omandatud teadmiste, väärtushinnangute ja uue tunnetuse kasuteguri suurus on üsna võrdeline kohal oldud ajaga. Alles mingi ajaga tuleb see teadmine, mida sealt õppida või vastupidi, õppida võiks ka seda, mida Eestis tegemata jätta. See võtab aega, alla paari nädala on äärmiselt raske midagi teada saada.

Nii kauged maad, nagu Lõuna-Ameerika ja Austraalia, tahaksid pigem kuuajalist kohalolekut. Üks kaugemaid maid, kuhu minna saame – Uus-Meremaa – on nii Euroopa sarnane, et seal piisab vähemast. Aga lühema kohalolekuga ei saa pihta maoori traditsioonidele. Näiteks on Whanganui jõgi kuulutatud isikuks, tal on samad õigused, mis inimestel. Teda esindab konkreetne kogukond ja kohtus saab jõgi esitada kaebuse. See on traditsiooniline maoori filosoofia, et me oleme osa loodusest ja loodus on osa meist.

Me ei saa loodust käsitleda inimestest eraldi. Loodus peab olema meie liitlane. Kui näiteks jõe mürgitame, siis ei saa sealt ju pikka aega enam kala. Koomilise äärmuseni ei saa seda viia, aga arusaam, et loodus on nii oluline osa inimkonna funktsioneerimisest, et tal on õigus kohtulikule kaitsele ja esindatusele tsiviilprotsessis, on väga huvitav.

Millised on teie armastatuimad kohad Eestis, väljaspool teadusasutusi?

Eks ikka kõik need rannad. Olen küll palju Eesti randades käinud, aga igal aastal avastan taas mõne peidetud pärli. Kui unistada, siis tahaksin kord võtta aja ning käia läbi Eesti mandriosa ja suuremate saarte rannajoone, koos väikesaartega on selle pikkus ligi 3000 kilomeetrit.

Eesti rannad on väga erinevad ja ma ei ole senini kõigi funktsioneerimisest aru saanud. Pirita ranna käitumisest saame aru ja oskame seda vajaduse korral ravida. Aga paljud rannad on isepäised. Näiteks Nõva rand. Sageli uuristab mõni torm sealsesse liivaranda suure järsaku. Siis on tunne, justkui oleks rand lõhutud, aga mõõtmine näitab, et tegelikult ei ole midagi juhtunud ja järgmine torm parandab kõik ära. Rand on avatud raamat ainult nendele, kes seda lugeda oskavad. Paralleeli tuues, kui me ei tunne araabia tähti, siis meil ei ole mingit kasu koraani algversiooni lugemisest.

Mis annab teile energiat nii paljude asjade eest seismiseks?

Toit. See on hea küsimus, aga vastata on keeruline. Ehk sellepärast, et tahaks ikka olla veel kord vallatu ja noor. Mulle meeldib internetist (zone.ee) laenatud tsitaat: „Igaüks peab olema kunagi noor ja on täiesti ükskõik, mis vanuses.“

 


* „Väike peab endast niimoodi märku andma, et see teistele väga närvidele ei käiks, kuid siiski tähelepanu köidaks. Natuke käib see närvidele niikuinii, sest väikeste olemasolu on suurte jaoks iseenesest tüütu.“ (Mihkel Mutt. Väikerahva lõks. Postimees, 29.05.2021, https://arvamus.postimees.ee/7259151/mihkel-mutt-vaikerahva-loks-22)

 

Tekst: Stina Eilsen

Foto: Aivar Kullamaa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga