Tarmo Mutso: Elu on nagu kalapüük!

Turismiasjalised kutsuvad EASi turismiarenduskeskuse direktorit Tarmo Mutsot omavahel olles tihtipeale „turismiministriks“. Tarmo kohta on ka öeldud, et ta on Eesti turismi vedur, kes teeb oma tööd südamega ning tutvustab Eestit igal võimalusel.

Turismiasjalised kutsuvad EASi turismiarenduskeskuse direktorit Tarmo Mutsot omavahel olles tihtipeale „turismiministriks“. Tarmo kohta on ka öeldud, et ta on Eesti turismi vedur, kes teeb oma tööd südamega ning tutvustab Eestit igal võimalusel.

Kuidas diplomaatilisele tööle sattusid? Kui 1994. aastal EPA lõpetasin, olid ajad nii muutunud, et kolhoosi esimeheks enam saada polnud võimalik ja ega enam tahtnudki, aga sellist head mõtet, mida edasi teha, ka polnud. Läks nii, et mu tulevane äiapapa helistas, lehes olevat kuulutus, kus otsitakse inimesi diplomaatilistele ametikohtadele. Kuna saksa keel oli selge ja olemas ka mõningane välismaa kogemus, siis viisingi oma avalduse välisministeeriumisse. Mu hea sõber Helir-Valdor Seeder mängis aga vingerpussi, lasi sekretäril mulle helistada ja öelda, et mind on vastu võetud ja tuleb tulla vormistama. Sõitsin Tartust Tallinna ja ütlesin välisministeeriumi valvelauas enesekindlalt, et tulin end tööle vormistama. Selgus, et konkurss lõpeb alles kuu aja pärast. Kui konkurss läbi sai, kutsuti mind uuesti välja ja öeldi, et kuna mul oli hirmus tahtmine seda tööd saada, siis ma selle ka saan. 1994. aasta sügisel alustasin välisministeeriumis tööd välismajanduse ja -poliitika osakonnas saksakeelsete riikide peal. 1996. aastal asusin tööle Saksamaale Eesti saatkonda Bonni majandusdiplomaadiks. Sel ajal valmistati juba ette pealinna viimist Bonnist Berliini, mis tähendas ka saatkonna üleviimist. Mina olin Bonni saatkonnas viimane töötaja, kes 1999. aastal maja ukse n-ö kinni pani. Mul oli jäänud olla nii vähe aega, et polnud enam põhjust Berliini kolida. Diplomaadi töö välissaatkonnas oli noorele inimesele hästi põnev. Neil aastatel oli välisministeeriumis, sh meie saatkonnas, hästi palju sellist õhinapõhist toimetamist, tuled kustusid tavaliselt alles südaööl. Kuidas pere sellise õhinapõhise töökorraldusega leppis? See on päris karm küsimus. Mul on kodus neli naist, olen üliõnnelik mees. Meie kaks tütart sündisid Saksamaal. Tööd oli tõepoolest väga palju. Mäletan, et märkasin ühel hetkel, et meie esimene laps on juba nii palju kasvanud ja olen selle kasvuaja kuidagi maha maganud. Lubasin endale, et teist korda ma nii ei tee, laste jaoks tuleb aega leida. Aga tegelikult läks samamoodi ka teise ja kolmanda tütrega. Kodu on seal, kus on pere. Meil oli Bonnis hästi lahe elamine ja vahvad naabrid. Kõik tundsid ja aitasid üksteist. Mäletan meie esimest halloween’i aega, teadsime küll, et lapsed käivad ukselt uksele ja ootavad kommi, olime neid ka varunud. Kui laste kära peale ukse avasime, siis olime päris ehmunud, neid oli ukse taga ligi 50-meetrine rivi. Samal ajal koputas tagauksele naabrinaine ja tuli suure kastitäie kommidega, öeldes, et ega te nagunii osanud arvestada, et lapsi nii palju ringi käib. Olin väga noor, kui diplomaadiks sain, aga pea kõikides noortes riikides olid diplomaadid noored, nii oli ka Lätis, Leedus, Sloveenias jm. Ega me just laiata saanud. Mäletan, et läksin tollase liidukantsleri Helmut Kohli büroosse vastuvõtule. Olin ise autoroolis, residentsi väravas tuldi vastu, öeldi, et autojuhtidele on söök kõrvalmajas, ja küsiti, et miks autojuht üksi tuli, kus külaline on? Mäletan ka, et kui mu abikaasa läks diplomaatide abikaasade klubiõhtule, siis üks proua ütles talle, et neiu, see on siin kinnine üritus diplomaatide abikaasadele, teised ei tohi tulla. Saksamaa aeg oli mulle eriliselt tähtis aeg nii töö kui ka pereelu mõttes, see oli aeg, mil abiellusin, sündisid lapsed ja algas põnev tööelu – see jääbki selliseks erakordseks ajaks. Olid Saksamaal diplomaatilisel tööl siis, kui meie presidendiks oli Lennart Meri. Kas kohtusid temaga? Lennart Meri huvi Saksamaa vastu oli väga suur. Tal oli väga hea saksa keel ja tal olid kohtumistel alati vastas väga tugevad partnerid. See andis ka mulle palju huvitavaid võimalusi ja kogemusi, aga meenub ka naljakaid seiku. Lennart Meri oli kuulus oma heade kõnede poolest. Mäletan, et Düsseldorfis tuli üks vajalik esinemine üpris ootamatult ja kõne ei jõudnud valmis. Mina ja suursaadik Tiit Matsulevitš olime lava all, tema kirjutas kõnet, mina andsin teksti poolikute lehtede kaupa Lennart Merile edasi, kes kandis kirjapandu iseenesestmõistetavalt ja veenvalt ette. Nüüd vaatan, et seesama kõne on ära trükitud Lennart Meri heade kõnede raamatus. Üks lugu veel. Meri oli kõva suitsetaja. Ühel korral oli talle suitsetajate toa asemel broneeritud mittesuitsetajate tuba. Hotellitöötaja vabandas eksituse eest. Meri vastas, et ärge nüüd muretsege, kõik on väga hästi. Ta võttis taskust suitsupaki, pani suitsu ette ja ütles, näete, nüüd see ongi suitsetajate tuba. Hotellitöötaja reageeris riigi presidendi „vallatusele“ väärikalt. Saksamaa saatkonna lähetuse lõppedes olid mõnda aega Tallinnas ja seejärel tuli Viin? Diplomaadi töös tuleb arvestada rotatsiooniga, st et oled paar aastat oma riigis ja siis kolm-neli aastat väljas. Järgmises kohas, Viinis, oli mul kaks ametit – olin nii majandus- kui ka konsulaarametnik, st konsul, kes siis just seda kõike tegema pidigi. Viinis olin kolm aastat (2003−2006) ja minu vastutada oli lisaks Austriale ka Slovakkia, Sloveenia ja Šveits, konsulaarpiirkonnana veel Horvaatia ja mitmed ÜRO organisatsioonid, mis asusid Viinis. Viini periood oli seega seotud mitme riigiga, mis oli omamoodi väga põnev. Diplomaaditöö Viinis sattus ajale, kus nii Austria kui ka Sloveenia olid Euroopa Liidu eesistujamaaks. Sain kõigest osa võtta ja lähedalt näha, kuidas asjad toimivad ja mida ELi eesistumine ühele riigile tähendab. Saksakeelsetes maades on diplomaatide töökeeleks saksa keel. Ära õppida tuli aga ka inglise keel, sest näiteks Sloveenias oli töökeeleks inglise keel. Kuidas algas töö EASi turismiarenduskeskuses? Asusin tööle 16. novembril 2006. Minu jaoks tähendas see ka heas mõttes täiesti uut olukorda. Välisteenistus on suhteliselt palju raamides, kõiki asju ei saa öelda, mis keele peal on. Kui arvamust avaldad, on see automaatselt ka riigi seisukoht. Korraga tundus, et mu ümber on palju „vabamad“ inimesed ja ka mul endal on võimalus olla vabam. Sain väga kiiresti aru, et mis tahes asju üksi teha pole võimalik, edasi saab minna vaid üheskoos. Võttis aega, et mõista, mis siin varem toimunud on, kes on need inimesed, erialaliidud ja teised, kellega koos ühiselt edasi minna. Kui mul sai aasta täis, tõid kolleegid lilli, sõnades naljaga pooleks, et nüüd oled sa viimaste aastate jooksul kõige kauem ametis olnud turismiarenduskeskuse juht. Ma ei saanud algul aru, mis mõttes. Aga enne seda oli tõesti olnud aeg, kus mis iganes põhjustel EASi turismiarenduskeskuse juhid väga tihti vahetusid. Kümme aastat on pikk aeg. Millest oled selle aja jooksul eriti rõõmu tundnud või mis on raske olnud? No neid raskeid asju ei oskagi esile tuua. See on ikka vist nii, et halvad asjad lähevad aja jooksul meelest ära, aga hea jääb meelde. Muidugi on riigi rolli täitmine ja ootustele vastav tegevus suur proovikivi. Kui turismisektoril läheb hästi, siis ilmselt vastab tegevus ka riigi ootustele. Kui sektoril läheb halvasti, siis on lugu keerukas. Näiteks 2007. aasta majanduskriisi ajal, kui kõik kolinal kokku kukkus, tõmbus ka turism kohe koomale, kriitikat ja nurinaid oli palju. Turismi päästis koostöökogemus, suutsime teha ühiselt tõhusat tööd ka raskel ajal, tänu millele tulime teiste valdkondadega võrreldes majandussurutisest märksa kiiremini välja. Praegu läheb turismil hästi. Pean väga oluliseks osalemist juhatuse liikmena Euroopa turismikomisjoni (European Travel Commission, ETC) töös, kus on olnud võimalus seista ka selle eest, et väiksemad riigid saaksid suurte kõrval sõnaõigust ja tähelepanu. „Tourest 2015“ avamisel anti mulle ETFLi poolt üle aasta turismiedendaja tiitel, see tegi väga suurt rõõmu. Pälvida riigiametnikuna ettevõtjate tunnustus, see on tõepoolest suur tunnustus! See oli liigutav. Eriti veel olukorras, kus sektoris on tublisid tegijaid väga palju. Eesti poliitiline elu on olnud kirev ja kiirete muutustega. Kuidas on see mõjutanud turismiarenduskeskuse tegemisi? Ma pole kunagi mingit poliitilist survet tundnud. Me pole ka ise kunagi poliitikat ajanud ja see on üks meie tugevusi turismi järjepideva arengu tagamisel. Kui pean juhina väljas olema turismivaldkonna eest või olema poliitiliselt meelepärane, siis minu valik on alati lähtunud valdkonna seisukohast. Pean ütlema, et ka poliitikud pole seda pahaks pannud. Turismivaldkond on tänu Euroopa Liidu võimalustele saanud väga palju rahalist toetust. Kunagi varem pole turismis olnud kasutada nii palju vahendeid kui viimastel aastatel. Selle saavutamiseks on tehtud tõsist tööd, sh riigi sees. Alati on ju mõni konkureeriv või hetkel kuumem valdkond, kes raha vajab. Praegu võib öelda, et turism on saanud endale eraldi rea riigieelarves, eraldi riikliku arengukava, mis on riigikogu poolt heaks kiidetud. Sellisel tasemel valdkondlikke arengukavasid pole just palju. Oleme seda kõike ise ette valmistanud ja selle eest võidelnud, aga hea on öelda, et meie jõupingutusi on ka ministrite ja valitsuse poolt toetatud. Selle üle olen küll uhke, et oleme sellise alusbaasi saavutanud. Püüame selgitada ja põhjendada, miks turismi arendamine ja Eestist positiivse kuvandi loomine on kasulik ka teistele tegevusvaldkondadele. Mida saaks ja tuleks sinu arvates senisest paremini või teisiti teha? Meie töö on paljudele nähtamatu, sest kõige rohkem tööd teeme ikka välisturgudel. Üks miinus ongi see, et oleme oma tegevusi riigi sees vähe tutvustanud ja selgitanud. Väljas peaks olema lood, mida Eestist räägitakse. Näiteks see, mida Jaapani ajakirjanik Jaapanis Eesti kohta räägib, ei paista ju siin Eestis kusagilt välja. Oleme kogu auru pannud väljapoole ja vähem pingutanud siin Eestis selleks, et rohkem teataks, millega tegeleme ja millised on tulemused. Riigis tervikuna, tavainimeste seas, tuleks kasvatada teadlikkust, mida tähendab olla turismimaa ja miks see meile kõigile oluline on. Sooviksime pöörata suuremat rõhku üritustele, mis aitaksid Eesti tuntust ja mainet tõsta. Robbie Williamsi kontsert oli selline näide, kus tegelikult ka riigi sees toimus hea turundus ja mis tervikuna tõi Eestile ikka palju tuntust ka väljaspool juurde. Selle eest sai meie tiim ka aasta turundusteo tunnustuse. Oleme paljudele üritustele oma õla alla pannud ja toetanud, sh Rally Estonia, PÖFF, SEB sügisjooks jm, aga oleme olnud tagasihoidlikud ja ilmselt ei osatagi neid sündmusi meiega seostada. Loodan väga, et peatselt taaskäivitub uues kuues turismiettevõtete kvaliteediprogramm, mis tuleb suuresti online-põhine ja toob ühte keskkonda kokku kõik senised programmid, sh hotellide tärnisüsteemi, maaturismi rukkilillemärgise, rohelise võtme jm. Samas tahame juurde tuua ka uut hingamist, nt „Are you China Ready?“ „Asia ready?“, et anda signaali, et sellised firmad Eestis on Hiina ja Aasia turu jaoks valmis. Tahame ka veel mingi „prääniku“ pakkuda, mis turismiettevõtteid osalema motiveeriks. Hea meel on, et valmis uus Eesti turunduskontseptsioon koos oma tööriistakastiga. Nüüd, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel, on väga sobiv aeg uuesti üle vaadata, kes me oleme, milliseid lugusid endast jutustame ja milliseid sõnumeid soovime mujale maailma anda. Meie tegevus peaks lähtuma brändikontseptsioonist, samas olema veenev ja usutav. Kui ELi struktuurfondide toetus väheneb või kaob, muutub põhimureks see, kuidas suudame turismivaldkonnale tagada riikliku toetuse. Et turism oleks popp, et poliitikutel meeldiks sellest rääkida ja turismi eest seista ning et see väljenduks ka reaalselt, olgu siis rahalises või muul moel toetuses. Teiselt poolt tuleb ettevõtjates harjutada oskusi ja tahtmist, et nad ise rohkem panustaksid ja ärksamalt kaasa mõtleksid, kuidas asju paremini teha. Riigi toetus ei saa olla ettevõtte äriplaani automaatne osa. Kavas on muuta ka messidel osavõtu põhimõtteid. Kogu väljapanek ei pea riigi poolt olema, meie saame korraldada pigem „lipuväljaku“ ehk koha, kuhu kõik Eesti ettevõtted saaksid kokku tulla ja müügitööd teha. Soomes pole meil enam vaja rääkida, kui tore maa on Eesti ja kui lähedal see Soomele on. Kaugturgudel omakorda peame ettevõtjaid kohapealsete tegevustega rohkem toetama. Mida teed vabadel hetkedel? Minu jaoks on kõige olulisem perekond ja kõige toredam on see aeg, kui saan olla kodus ja perega koos. Lapsed on väga tublid. Kui kodu on tugev ja korras, siis läheb ka lastel hästi. Töiselt on väga palju suhtlemist, kodus tõmban tõeliselt tagasi. Olen ilmselt üks väheseid, kellel pole veel Facebooki kontot. Mulle on väga tähtsad mu sõbrad, keda pimesilmi usaldan ja kellega on tõeliselt vahva koos olla. Tantsime abikaasaga nüüd juba viis aastat rahvatantsurühmas „Tugevad ja kohevad“. Meil oli väga hea meel, kui kvalifitseerusime üldtantsupeole ja seal kenasti hakkama saime. Aga meie rühmas on esmatähtis see, et oleks lõbus ja tore koos olla. Pingutame, et mingi tase oleks ja see, mida teeme, oleks ilus. Rahvariideid on tulnud ka tööalaselt selga tõmmata, näiteks Hiinas käies. Tantsisime seal ka, see tekitas suurt elevust, et turismiarenduskeskuse direktor ise tantsib. Mulle meeldib väga pere ja sõpradega reisida, looduses olla ja kalal käia. Kalapüük on väga eriline ja eluline tegevus, saab mõtteid mõlgutada, loodust nautida, oma oskused ja kannatlikkuse proovile panna ja rõõmu tunda, kui õnne on ja kala näkkab. Võtame osa mitmesugustest harrastusspordiüritustest, teema suusa- ja suvelaagreid ja olen olnud tegev ka mitmes ühenduses, hetkel olen rahvusvahelise turismitöötajaid ühendava klubi Skål Eesti klubi president. Tekst: Heli Tooman Fotod: erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga