Mart Laar kirjutab ühest omapärasest rahvast tsivilisatsiooni äärealal.
Sierra Madre mäed Mehhikos ning Vasekanjon on juba läbi aegade olnud kõikvõimalike seiklejate meelispaigaks. Ürgne loodus, uskumatud kanjonid, maailma eksootilisemaiks hinnatud raudtee ning mis eriti oluline – eraldatus maailmast teeb sellest ka tänapäeval teravaid elamusi otsivate rändurite meelispaiga. Isegi tihtipeale ekstreemturismi harrastava “Lonely Planeti” reisikirjeldustes leiab nimetatud piirkonda vaadates vaid suure valge laigu, mille kõrval seisab hoiatus: “Neid mägesid pole võimalik autoga ületada. See on võimatu ning seda ei tohi mingil juhul üritada”.
Kui “Lonely Planeti” sõbralik kollektiiv üritas selle lausega tõesti inimesi Vasekanjonist eemal hoida, siis teatava kiiksuga inimestele on sedalaadi avaldustel täpselt vastupidine mõju. Kui kuskile on nimelt kirjutatud, et ühte või teist piirkonda pole võimalik autoga läbida, siis viitab see ju sellele, et keegi on seda vähemalt üritanud. Ning kui juba on üritatud, siis mingi võimalus üle Sierra Madre mägede Vaikse ookeanini jõuda peaks ju olemas olema. Sedalaadi nihestatud mõtlemise tulemusel on vähemalt ühel Eesti reisiseltskonnal õnnestunud nimetatud ettevõtmine ka teoks teha. Kuigi ei saa eitada, et mõnel korral oli tõesti surmahirmu tunda, on tagantjärele elamused seda uhkemad. Eriti seetõttu, et tänu sellele õnnestus ära näha ka maailma üheks salapäraseimaks loetav indiaani suguharu – tarahumarad.
Tarahumarade ehk, nagu nad end tavaliselt ise nimetavad, raramuride näol on tegemist asteekidega lähedase indiaani suguharuga, mis esialgu teiste suguharude, seejärel Hispaania konkistadooride survel taandus ligipääsmatutesse Sierra Madre mägedesse. Kuigi osa tarahumarade maadest läks aja jooksul tulnukate valdusesse, olid mäed nii kõrged, et suutsid tarahumarasid võõraste eest siiski varjata. Tarahumarade omapära säilimisse andsid oma pa- nuse nende juures XVII sajandi algul tegevust alustanud jesuiidid, kes kristluse kõrval tõid tarahumaradele mitmeid kasulikke teadmisi, suutes neid vähemalt teataval määral kaitsta uute võimukandjate omavoli eest. 1607. aastal isa Juan Fonte poolt asutatud esimesele misjonijaamale järgnesid peagi teised. Jesuiidid ja tarahumarad said igal juhul hästi läbi. Jesuiidi preestrid kirjeldavad tarahumarasid vaata et ideaalsete inimeste ja väga heade kristlastena. Ainsaks nõrkuseks loevad nad tarahumarade tava pruukida kirikupühade pidustustel ohtralt kohalikku joovastavat jooki teswinot – midagi õlle ja tequila vahepealset. See kaunis idüll katkes aastal 1767, mil Hispaa- nias jesuiidiordu keelustati ning kõikidele jesuiitidele anti karm korraldus kodumaale tagasi pöörduda.
Jesuiidid lahkusid ja tarahumarad kadusid mitmeks sajandiks ajaloo näitelavalt. Sierra Madre mäed hoidsid ligitikkujad neist eemal, mis andis “kadunud suguharule” võimaluse suhteliselt segamatult oma elu elada. Uuesti “avastati” tarahumarad alles XX sajandi alguses, mil loodusvarade järel liikuvad kolonistid neid senistest asustuspaikadest välja hakkasid tõrjuma. Kui mängu tuli raudtee, olid tarahumarad sunnitud veelgi kõrgemale mägedesse taanduma. Maailmast kõrvale jääda neil enam ei õnnestunud. Kuuldused “kadunud kirikutest” ja kuskilt teadmatusest uuesti välja ilmunud tarahumaradest tekitasid laia vastukaja, peagi ilmusid uuesti kohale jesuiidid, et oma katkenud tööd jätkata.
Tarahumarad polnud vahepealseid sajandeid aga raisku lasknud minna. Nad lugesid end jätkuvalt ustavateks kristlasteks, olles sellele aga lisanud mitmeid elemente eelkristlikest uskumustest, nagu näiteks päikesekummardamise. Tulemuseks oli sünkretistlik religioon, mis ühendas sujuvalt Neitsi Maarja ning Jumal-isa sümboliks oleva päikeseonoruame. Tarkade inimestena ei asunud jesuiidid sellele vastu vaidlema, saavutades seetõttu tarahumaradega taas täieliku üksteisemõistmise. Teiseks uue religiooni eripäraks oli see, et selles ei pöördutud Jumala poole mitte laulu, vaid tantsuga. Eriti oluliseks muutusid pühad tantsud siis, kui oli vaja paluda tarahumaradele vihma, milleta nende põllumajandus hävida võiks.
Tavapäraste kirikupühade kõrval tõuseb tarahumarade juures esile lihavõttenädal, mil usulistele pidustustele koguneb enamus tarahumaradest. Juba veebruaris algavad pidustused koosnevad etendustest, kus omavahel võitle- vad vaarao mehed ja sõdurid. Esimesed esindavad kurje jõude, kelle pealikuks on suur õlest hiiglaslike suguorganitega Juuda kuju, teised aga headust. Esimestel etendus- tel saavad head korralikult lüüa; näib, et kurjuse võitu pole võimalik takistada. Ülestõusmispühale eelnevas pühas tantsus lastakse kirikus lendu püha vabaduslind, millele järgneb “tapatalgu” vaarao meeste kallal ning Juudase hävitamine. Headus on võidule pääsenud ning kuni järgmise aastani on kõik rahulik.
Teiseks tarahumarade võõraste silmade eest hoitud traditsiooniks on jooksmine. Tarahumarad on hiilgavad jooksjad. Nad ei jookse aga mitte sportlikust huvist, vaid vajadusest paluda sel teel taevastelt jõududelt vihma. “Niisama” jooksmine on tarahumarade jaoks arusaamatu ja mõttetu. Läinud sajandil üritasid nii mehhiklased kui ameeriklased tarahumarasid värvata oma jooksumeeskondadesse, väites et tegemist on kohaliku rituaaliga vihma palumiseks, millele tarahumarad võiksid kaasa aidata. Mõne mitteametliku maailmarekordi püstitamise järel said tarahumarad aga aru, et neid veetakse ninapidi ning lõid asjale käega. Jooksmisel peab nende meelest mõte olema, muidu on tegemist niisama ajaraiskamisega. Mitu korda pole maailma spordijuhtidel tarahumarasid petta õnnestunud, mistõttu pole nende spordisaavutustest ka midagi kuulda.
Tarahumarade püha jooks ei koosne tegelikult ainult jooksust, vaid ka bolas’e nime kandva puupalli tagumisest. Igal meeskonnal on tinglikult oma pall, mille asukoht määrab ära meekonna asukoha. Bolas’t kätega edasi anda ei tohi, teda võib lüüa vaid jalaga. Kui pall kaob lootusetult kuskile kaljulõhesse, annavad kohtunikud meeskonnale uue palli. Palli tohib lüüa ka vastasmeeskonna pihta. Teise ilma sellise puupalli tabamusest polevat keegi läinud; mõneks ajaks rivist välja võib see aga küll lüüa. Teataval määral näib see ettevõtmine meenutavat Kreisiraadio kuulsat Kivipallur-Jürkat, vaid pall on mõnevõrra väiksem. Võistkonnad koosnevad selles jooksus neljateistkümnest mehest, kes peavad mägedes üles-alla kulgeval rajal läbima 34 kolmekilomeetrist ringi. Võidab meeskond, kes kas jõuab finišisse esimesena või kelle liikmed kauem rivis püsivad. Tavaliselt lõppeb võistlus osavõtjate lõppemise tõttu, kusjuures väsimuse kõrval on peamiseks väljalangemise põhjuseks puupalliga saadud vigastused. Vihma tulevat sedalaadi jooksu järel aga lahinal.
See oli lühike kokkuvõte sellest, millest tarahumaradest tarkades raamatutes kirjutatakse. Kokkupuude nende endiga kinnitas kõike eelpooltoodut. Tegemist on tõepoolest äärmiselt väärikate, samas sõbralike ja külalislahkete inimestega. Kui tavaliselt tuntakse Mehhikos kaugete külaliste vastu üliaktiivset huvi, siis tarahumarad jäid viisakalt neutraalseks. Isegi lapsed ei rutanud reisijate juurde kommi nuruma, vaid võtsid neile antud maiustused vastu ilmega, mis tegi sulle selgeks, et talle kommi andes oled suure privileegi osaks saanud. Vägeva mulje jätsid eelpoolkirjeldatud “kadunud kirikud”. XVII sajandi lõpu barokki esindavad kaunid rajatised on praeguseks küll katoliku kiriku – peamiselt nägime antud piirkonnas taas aktiivselt tegutsevaid jesuiite – kätte tagasi antud. Mõnda vahepeal toimunud muudatust pole aga enam võimalik tagasi pöörata; nii on pingid kirikutest välja tõstetud – muidu ei jää tantsimiseks ruumi.
Üldiselt jäi tarahumarade küladest väga hea mulje. Neis valitses mingi loomulik rahu – otsekui elataks tõepoolest Jumala selja taga. Sierra Madre võimsad mäed ja kanjonid on tarahumarade ümber loonud võimsa kaitsevalli ning loodetavasti püsib see igavesti. Vähemalt siiamaani pole tarahumarad end maailmast kuigivõrd häirida lasknud.