Liis Kängsepp läbis jalgrattal Boliivia ühe kuulsaima turismiatraktsiooni – 70 kilomeetrit maailma kõige ohtlikumat maan teed.
„Tänapäeval surevad siin veel ainult turistid,“ teatab mulle reisijuht Omar, kui hakkame Boliivias ratastega laskuma alla maailma kõige ohtlikumast maan teest, „aegajalt ikka näeme siin, kuidas mõni uljaspea teeb oma viimase lennu.“
Veel mõned aastad tagasi kihas see kitsuke Boliivia mägitee tihedast kahe suunalisest autoliiklusest ning õnnetusi juhtus teel nõnda palju, et kohalik aja kirjandus ei vaevunud ühel hetkel enam neile suurt lehepinda kulutamagi. Väidetavalt sai igal aastal surma kuni 300 inimest. Toona oli see Boliivias sisuliselt ainus maantee, mis ühendas troopilise kliimaga Coroicot pealinna La Paziga. Tänaseks on valmis saanud uus maantee ning suurem liiklus käib sealtkaudu.
Vanast maanteest on aga saanud üks Boliivia kuulsamaid turismiatraktsioone – lugematul hulgal reisikorraldajaid organiseerib iga päev turistidele rattamatku, kus gringod saavad kätte adrenaliinidoosi, sõites alla maanteest, mille üleameerikaline arengupank ristis 1995. aastal maailma kõige ohtlikumaks teeks.
Kuna suurem liiklus käib nüüd uuel ja turvalisel maanteel, ei pea ratturid õnneks enam pead vaevama, kuidas mahtuda teele koos kahe vastassuunast tuleva veoautoga, ilma teelt alla kukku mata. Sõna otseses mõttes võib sealt alla kukkuda, sest kitsuke mägitee piirneb püstloodis langeva seinaga. Piirdeid teel otse loomulikult ei ole.
„Kui siit alla vaatad, siis on 1000 meetrit kukkumist,“ ütleb mulle Omar, kui oma rattaretke alustame. Vaatan alla, kau guses rohetavad puudeladvad ning mul hakkab natuke kõhe. Ees ootab 1000 meetrit laskumist. Meie grupp on umbes 20liikmeline, kui ülevalt mägedest, kus on külm ja tuuline, alustame umbes 70 kilomeetri pikkust teekonda.
Omar ja teised reisisaatjad näitavad veel kord, kuidas kasutada maastikuratta pidureid, vahetada käike ja kinnitada kaitsmeidkiivreid nõnda, et neist miskit ka kasu oleks.
„Pidage meeles, et meil pole kuhugi kiiret, laskumiseks on aega maa ja ilm,“ paneb Omar meile kõigile südamele, „see tee on väga ohtlik ja seal on palju pimedaid kurve, palun tunnetage oma võimeid ja ärge liialt kiirustage.“
Autoõnnetused pole sel maanteel enam nii igapäevased kui aastakümneid tagasi, nüüd hukkuvad sel teel peamiselt turistid, kes ei suuda liigse kiiruse tõttu kurvi välja võtta või kelle rattapidurid ei tööta korralikult. Enne kuristikupõhja jõudmist saavad nad veel elu võimsaima lennu osaliseks. Olen kindlalt otsus tanud laskuda kõige viimasena – ma ei taha, et mõni hullumeelne kihutaja mind selja tagant võiks hirmutada, sest ma olen juba niigi hirmul.
Hirmul olen ma peamiselt selle maantee kohta saada oleva info tõttu. Kõik reisiraamatud panevad lugejatele südamele, et tuleb hoolega valida, millise ettevõttega rattamatk ette võtta. Väidetavalt näiteks ei tööta korralikult paljude firmade rataste pidurid, mis ilmselgelt on sellise ettevõtmise juures suur miinus – kui pole just vastupandamatut soovi oma elu Boliivia džunglisse kukkudes lõpetada. Teiseks kardan ma pisut kõrgusi, eriti kui kuristik on sinust pidevalt vaevalt 3 meetri kaugusel ning tõkkepuudest võib vaid und näha. Ja kolmandaks ... igasugune ekstreemne rattasport on midagi, mis ajab mulle lihtsalt kananaha ihule. Aga pole midagi parata, taas kord on sõbrad suutnud mind veenda, et ekstreemne rattaretk on just midagi sellist, mida Ladina Ameerikas tegema pean.
„See oli lihtsalt fantastiline,“ kilkas eelmisel aastal mu iirlannast sõbratar Helen, kes selle sama tuuri ette võttis, „lihtsalt nii naljakas oli mööda seda teed alla sõita ja kogu aeg mõistatada, mis järgmise kurvi taga on.“
„Ma ei suuda uskuda, et sellega hakkama sain,“ emotsioonitses mullu aasta lõpus ühes Brasiilia hostelis kohatud austraal lane Matt, rind ülbelt kummis, demonstreerides uhkelt Tsärki, millel suurelt kiri: „Death road surviver.“
„Me lihtsalt peame selle ette võtma,“ teatas konkreetselt kolmas sõber, minu reisikaaslane Gareth Inglismaalt, kellega olime otsustanud sõita tuulisest ja külmast La Pazist troopilisse Co roicosse, kus ilm on soe ja niiske. „Mina igatahes sõidan Coroicosse rattaga, sina võid minna bussiga, kui tahad,“ nipsas ta mulle ning vaevalt päev hiljem leiangi end seismast tuulisel mäetipul, käekõrval maastikuratas ning peas kiiver.
„Nii, läksime!“ hõikab Omar entusiastlikult ja meie grupp alustab laskumist. Meid jagatakse kolme rühma – ees kõige kiiremad, keskel pisut aeglasemad ja lõpuks need, kes kõige rohkem hirmul. Iga rühm saab oma reisisaatja, kes peab hoolitsema, et teel õnnetusi ei juhtuks. Viimane rühm koosneb seekord kahest inimesest: minust ja viimasest reisisaat jast, Omarist. Meie taga sõidavad ainult saatvad mikrobussid.
„Suurem osa inimesi, kes meiega seda tuuri tulevad tegema, ei oska üldse rattaga sõita, aga paljud kutid tahavad ju kiirusrekordeid sooritades teistele ilgelt muljet avaldada ja loomulikult juhtub siis õnnetusi,“ räägib mulle Omar, kes on reisisaatja tööd sel teel teinud juba mitu aastat, „mina ütlen alati, et parem on võtta rahulikult ja turvaliselt. Pealegi kui liiga kiiresti alla sõita, jääb poolilu nägemata, kihutades pole ju aegagi vaadet tähele panna!“
Ta räägib mulle seda entusiastlikult meie tee alguses, kui ta veel ei tea, kui aeglaselt ma sellest teest alla sõidan. Oleme alustanud umbes kilomeetri võrra varem, mu sõrmenukid on rattapidurite kramplikust põhjashoidmisest juba päris sinised ja käed on juba parajalt krampis. Mingisugusest imeliste vaadete nautimisest ei saa minu puhul juttugi olla – piduritest hoolimata kimab ratas minu meelest liiga kiiresti mööda käänulist kruusateed.
Kahtlustan, et olen näost juba päris valge. Omar lobiseb entusiastlikult looduse ilust edasi, aga mul pole aega teda kuulata, kuna mõistatan parasjagu endamisi, kui järsk on järgmine kurv ja loodan, et mul pole vaja ratast enese elu päästmiseks külili keerata.
„Kas sa oled kindel, et ei taha bussi min na,“ küsib ta minult murelikult mõne aja pärast, kui minu aeglus talle ilmselgelt juba kohutavalt närvidele on hakanud käima. Kahtlustan, et lubadus „meil on aega laskumiseks maa ja ilm“ ei käi siiski päris minusuguste venivillemite kohta.
„Ei,“ jään endale kindlaks, „kui ma juba selle jamaga nõus olin, tuleb minna lõpuni.“
Lõppu jõuan kõigest 20 minutit pärast teisi, kes mind entusiastlikult tervitavad. Välja arvatud austraallane Nate, kes istub autos, pea küljelt küljele kõikumas. Selgub, et ta on küll „death road surviver“, kuid mitte 100%.
„Ta lenks kiilus kinni, ta rattal oli juba enne sellega probleeme ja ta lendas praktiliselt kukerpallitades üle lenksu,“ räägib mulle austraallanna Kate, kelle sõnul murdis Nate suure tõenäosusega rangluu. „Ausalt öeldes oli see päris õudne. Kuigi ta valis kukkumiseks parima võimaliku koha, oleks võinud ka hullemini minna.“
Nate'iga juhtunust hoolimata on Kate eufoorias – kui temaga algul mõned kilomeetrid koos sõitsime, oli ta rohkem hirmul kui mina. Kate oli mõned aastad tagasi elanud läbi rattaõnnetuse ja pelgas, et temaga võib uuesti midagi juhtuda. Ehk siis erinevalt minust, kes ma olen ilmselgelt lihtsalt armetu nohik, oli Kate'il isegi põhjus hirmu tunda. „Aga lõpuks ma isegi juba väntasin natuke pedaale!“ kilkab ta rõõmsalt.
Ka mina olen rõõmus, kuigi pedaalide väntamiseni ma selle 70 kilomeetri jooksul ei jõudnud. Aga mis sellest – üll särk kirjaga „Death road surviver“, sõrmenukid kramplikust pidurihoidmisest sinised ja tagumik kruusatee põntsudest kange, tunnen, et olen taas end ületanud.