Talvised fotorõõmud

Eestifoto fotograaf Kaupo Kikkas jagab talve kolmeks erinevaks pildistamisperioodiks.

Eestifoto fotograaf Kaupo Kikkas jagab talve kolmeks erinevaks pildistamisperioodiks.

Eestimaa talv võib küll pakkuda kõik- võimalikke ootamatusi ja tavaliselt pakubki. See on väga vaheldusrikas pildistamisaeg, mil ükski matkasell ei tohiks kaamerat koju jätta. Olgugi et nii mõnelgi hommikul ärgates on tunne, et päev vist ei saabugi ja tuleb poolhämaras kõik oma toimetamised ära toimetada. Siiski on meie talves väga meeleolu- kaid ja ilusaid päevi, mis looduses kindlasti jäädvustamist ootavad.

Olen jaganud enda jaoks talveaja kolmeks täiesti erinevaks pildistamisperioodiks. Nende vältel on küll lugematu arv neid pimedaid päevi, millal fotoka otstarbekuse üle kahtlema kipud, kuid õnneks on vahepeal jälle väga ilusaid ja maalilisi loodusmeeleolusid, mida vägagi püüda ja talletada sooviks.

Sügistalv, mis on küll selleks aastaks juba pöördumatult möödas, on aeg, kui talvekülmad esimest korda sügisest võitu saavad ja päike nii madalalt käib, et vahel tundub, justkui elaks me polaarjoone taga. Tegelikult on aga november ja detsembri alguski üks väga omapärane aeg aastast, mille olen enda jaoks ristinud nö pruuniks ajajärguks. Sel hetkel on looduses kõik pruun - pruunid on raagus puud ja kuivanud hein ning pruunid on ka kitsed, kes märkamatult põlluserval heina nosivad. Kõikide teiste värvide olemasolu kipub võsasel metsa- serval teinekord lausa ununema. Kui nüüd öine külm väiksemad lombid ära kaanetab, puuoksad härmatisega katab, siis on pildistamispaiku juba jalaga segada. Sügistalv on mõnus aeg ka lähipildistamiseks. Kas te näiteks teate, kui ilus on härmatis lähedalt vaadata või kui ilus on esimene lumehelves, kui seda lähivõttes pildistada? Tõsisem lähipildistamine nõuab küll spetsiaalset makroobjektiivi ja ka statiivi, et kaamera kindlalt paika fikseerida. Aga selleks, et lihtsamast lähipildistamisest maik suhu saada, võid ka tavalise digikaamera makrorežiimi lülitada ja kui natuke vaeva näha, on tulemus garanteeritud. Kuna sel pruunil ajal on värve tõepoolest nii vähe, siis annab ka sügistalviseid melanhoolseid võtteid teha, näiteks üksikutest puudest või okstest. Samuti võiks mustvalget fotograafiat katsetada, mida looduse pildistamisel just väga tihti ei tehta. Kui aga peaks kuskil natuke sinist taevast paistma ja mõni päiksekiir läbi pilvede murdma, siis tasub pilgud jäätunud lombikestele suunata − need muutuvad taevapeegliteks ja on meeleolukad värvilaigud keset üldist värvitust.

Lumine aeg – sel ajal on lõpuks lumi maha tulnud ja ümbrus taas valgem. Kõik ümbritsev lausa kutsub ennast jäädvustama. Mõnikord saabub suur talv juba detsembris, mõnikord jaanuaris, mõnikord jääbki saabumata. Kui lumi on taevast alla sadanud ja tuul seda veel puudelt maha pole tuuseldanud, ei ole vaja ilmselt ühtegi fotohuvilist pildistama ajada – siis tulevad ilusad pildid justkui iseenesest. Lumiste vaadete pildistamisel tulevad taas mõned teh- nilised teadmised kasuks. Kindlasti on kõik fotosõbrad saanud lumise metsa pilti nii halli lumega kui ka piimvalge lumega, kus puudub igasugune tekstuur ja joonis. Siin tulevad kasuks teadmised säritamise ja ekspositsiooni kohta. Kui need raamatutarkused omandatud ja oma kaameraga ka pisut rohkem tutvust tehtud, siis on selge, kuidas ikkagi õi- gesti lund ja talvevaateid säritada, et pilt oleks ilusti säravvalge ja lumi ikka lume moodi.

Kevad paistab – talve kolmanda osa olen meelevaldselt niimoodi nimetanud. See algab päeval, mil esimene soe päikesekiir esimese jääpurika nina tilkuma paneb. Siis, kui kevadine rahutus loomade ja inimeseloomade hinge hakkab pugema ja on selge, et talve selgroog on murtud. Seesama päike, mis meid niimoodi tundma paneb, teeb ka meie kevad-talvised pildid hoopis teistsuguseks. Hästi kollane madal päike loob täiesti omamoodi valgusmeeleolud, mis muul ajal aastas ei kordu. See on aeg, mil pildistada sulavat jääd ja esimesi veeniresid, mis jää vahelt voolama hakkavad. See on ka aeg, mil kasetüved kollases õhtupäikeses eriti uhkelt säravad. See on aeg, mil merel hakkavad jääpangad ringi seilama ja ühel hetkel võib mererannas mitme meetri kõrguseid jäävalle kohata. Siis leiad sulava lume vahelt esimese lumikellukese ja sel hetkel poeb kevad sulle lõplikult hinge.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga