Taironade kadunud maailma otsimas

Taironade Kadunud Linn ehk Ciudad Perdida on Colombia põnevamaid matkakohti, kuhu jõudmine on aga paras ettevõtmine. Lõuna-Ameerikas rändav Kristjan Jekimov „sukeldus” sügavale Sierra Nevada mägedesse, et oma silmaga seda salapärast paika näha.

Päike piilub mäeseljakute tagant välja. Õhk on öisest vihmast niiske. Hommikune valgus annab selvast taeva poole hõljuvale udule eeterliku helgi ning minu ees avaneb üks Colombia suurimaid aardeid, taironade Kadunud Linn ehk Ciudad Perdida. Sügaval Sierra Nevada mägedes Põhja-Colombias kõrgub läbipääsmatu selvaga ümbritsetud mahajäetud linn, mis on rohkem kui pool aastatuhandet vanem kui LõunaAmeerika kuulsaim ajalooline vaatamisväärsus Machu Picchu. Ciudad Perdidasse jõudmine on katsumus: neli päeva kestev matk pole lihtsamate killast. Valdav osa 50-kilomeetrisest teest on tegelikult vaid mudane, savine jalgrada, mis lookleb üles-allamäge, paralleelselt järsakutega ning läbi kärestikulise Buritaca jõe. Alustades matka Sierra Nevada mäestikus, et jõuda Kadunud Linna, astud maailma, nagu see oli tuhat aastat tagasi: ilma tehnoloogiata, ümbritsetud metsiku loodusega ja etteaimamatult ohtlik.

Retk algab väikesest El Mamey külast paar kilomeetrit Kariibi mere kaldast, Sierra Nevada jalamil. See tagasihoidlik asula on pungil turistidest, giididest, kleepsudega kaetud džiipidest ja väikesekasvulistest hobustest, kes veavad lakkamatult gaasiballoone, toitu ning muud eluks vajalikku mäest üles. Ilma Kadunud Linnata oleks El Mamey Colombias täiesti tundmatu koht. Inimesi jälgides saab kohe selgeks, kes jõuab retkelt tagasi ning kes on just lahkumas. Ühed on värsked, pakatavad energiast, silmis elevusehelk. Teised on väsinud, higised ja mustad, kuid helk pole silmist kuhugi kadunud. Minu grupis on kaksteist inimest maailma eri jagudest.

Giid Sergio avab ukse salamaailma

Meie giid on kohalik vanema välimuse, kuid noorusliku hingega Sergio, kes on töötanud selles ametis rohkem kui kümme aastat, kuid tema lõputud teadmised ümbritsevast tulevad hoopis isa poolt pajatatud lugudest, elus kogetust ja tööst ajaloolasena. Grupiga liigub ka meie kokk Henry. Kui El Mameyst väljume, kõndis meist mööda üks grupp, kust oli naljatades kuulda lauset: „Neil pole õrna aimugi, mis neid ees ootab.” Ma arvan, et kes iganes selle ka välja ütles, ei suutnudki ette näha, mis selle matka jooksul täpselt toimub.

Neljatunnine rännak Casa Adamisse (Adami maja) kulgeb läbi talunike regiooni. Džungel võeti siin maha, et teha ruumi kanepi- ja kokataime kasvatusele, kuid pärast valitsuse poolt ettevõetule, mille käigus puistati taevast alla üüratus koguses kemikaale, katavad nüüd mägesid banaaniistandused ja karjamaad. Troopiline päike lõõskab taevas ning eredalt maapinnalt peegelduv valgus sunnib silmi kissitama. Suu kuivab ja ülesmäge sammumine on vaevaline. Esimese tunni järel valdab mind tunne, et olen kogu vedeliku kehast välja higistanud. Õnneks on rajal puhkekohad: väikesed kokkuklopsitud putkad ja varjualused, kus müüakse jooke ja põlisrahva tehtud käsitööd ning pakutakse siinses piirkonnas kasvatatud puuvilju. Arbuus ja roheline apelsin maitsevad magusalt ja kustutavad janu.

Asume vaid 140 meetrit merepinnast, Kadunud Linn on aga kusagil 1200 meetri kõrgusel. Keha on püsivalt pinge all, sest üles ja alla liikumine on järsk. Oranžikaskollane savitee muudab mind tänulikuks, et vihma ei saja ning jalgealune on kindel. Nii kaugele kui pilk ulatub, ümbritsevad meid paljandikega kaetud väikesed mäed. Silmapiir on saagjas ja selle kohal kogunevad hallikad pilved annavad panoraamile tugeva kontrasti. Ühtäkki langeb tee teravalt allamäge ning põhjast on kuulda oja vaikset vulinat. Meie ees avaneb muinasjutuline org, mille seljakuid katab tihe selva. Näha on mitut plekk-katusega maja ning nende vahel, kohal ja ümber kasvavad erkpunased lilled. Oleme jõudnud Casa Adamisse ja oma ööbimiskohta. Siin saame puhata ja süüa ning Sergio annab meile põhjaliku ülevaate Ciudad Perdida lähiajaloost ja sellestki, kuidas tehakse kokaiini.

Ciudad Perdida lugu

Ciudad Perdida avastati 1975. aastal Colombia hauarüüstajate poolt. Sergio väitis, et tema isa oli üks neist kolmest, kes leidsid 1200 astet Buritaca jõest kõrgemale, mis viisid Kadunud Linnani. Juba enne seda teadsid rüüstajad, et kusagil Sierra Nevada mägedes asub taironade püha koht. Nad olid varem Kariibi mere kaldalt ja ümbritsevatest mägedest leidnud väiksemaid külasid ning haudu, mis olid täis hindamatuid artefakte. Saladus levis rüüstajate seas kui kulutuli ning vähem kui aasta hiljem oli Santa Marta (Kadunud Linnale lähim suurlinn) must turg täis taironade aardeid. Ciudad Perdida oli rüüstajate pärusmaa ning sellest ajast on ka linnal pahaendeline nimi Inferno Verde ehk Roheline Põrgu. Vägivallalaine põhjustasid rüüstajad ise. Nad röövisid ja tapsid üksteist vahetpidamata. Kadunud Linnani jõudmine oli keeruline ja selle asemel, et sinna ise minna, oli osal tavaks allatulijad mõrvata ning nende varandus mustal turul maha müüa. Suur hulk taironade aardeid äratas ka ajaloolaste huvi ning alles 1970. aastate lõpus alustati linna korrastamise ja taastamisega.

Vägivald Ciudad Perdida ümber aga ei lõppenud. Sierra Nevada mäed olid koduks geriljadele ja paramilitaarsetele rühmitustele. Relvastatud konfliktid olid tavalised ning vägivalda õhutas ka narkokaubandus. Kanepi ja kokataime kasvatus polnud ainult sõjaliste rühmituste peamiseks sissetulekuallikaks, ka kohalikud talunikud tegelesid sellega intensiivselt. Lähedal asuvad Santa Marta ja Barranquilla olid suured sadamalinnad ja kokaiini ekspordi tugipunktid. 2003. aastal võtsid geriljad pantvangi kaheksa Kadunud Linna teel matkavat turisti. Turistid vabastati kolm kuud hiljem, kuid vaatamisväärsus suleti kaheks aastaks. Pärast kodusõja lõppu ja kokapõldude hävitamist on turism aga piirkonnas taastunud. Nüüdseks on see kohalike peamine sissetulekuallikas. 10 protsenti ekskursiooni tasust läheb talunikele ning 10 protsenti kohalikele hõimudele. Taplemise, rüüstamise ja kokaiini valmistamise asemel eelistavad kohalikud rahulikumat ja ohutumat tööd. Samas oleks vale ka väita, et probleemid on piirkonnas kadunud või narkokaubandus kõrvaldatud.

Ajaloost tagasi varahommikusse

Matk jätkus järgmise päeva varahommikul. Ilm oli jahedam ja meeldivam, sest tõusev päike polnud veel jõudnud väljakannatamatult palavaks muutuda. Esimese paari tunniga jõudsime talunike ja põliselanike maa piirile. Vahe oli drastiline. Selja taha jäid istandused, karjamaad, hajusana kasvavad metsatukad, ees aga laius metsik ja esmapilgul läbipaistmatuna tunduv selva. Uute keskkonnaseaduste järgi on siin metsa raiumine keelatud. Samuti muutus džunglis kliima. Roheline ja tihe metsakatus pakkus mahedat varju, aga sellega tuli ka niiskus. Õhk oli paksem, vatjas. Ümbritsevat vaikust lõhkusid tundmatud linnulaulud, möiraahvi häälitsused, putukate vali sumin. Arvan, et esimese kilomeetriga nägin ma kõiki olemasolevaid värve. Lugematu hulk rohelisi taimede varjundeid segunes sama hulga erksavärviliste lillede kumaga. Sinisetiivalised Morpho liblikad tulid, uhkustasid looduse poolt loodud elektrilise tooniga ning kadusid, enne kui neid jäädvustada jõudsin. Suurimaks selvaga kaasnevaks nuhtluseks olid vihased sääsed. Need polnud tavalised väikesed, tüütud vereimejad. Need olid suured elukad, kes ei teinud väljagi kolmest-neljast tõrjevahendikihist, mida tuli iga poole tunni tagant uuendada.

Selvas muutusid teed kitsamaks. Peale pressiv džungel tekitas klaustrofoobilise tunde. Nüüd võis teel kohata ka ühest külast teise kõndivaid põliselanikke. Lühikest kasvu ning tumedate juuste, päevitunud jume ja tugevate näojoontega kohalikud kannavad valgeid hõlste ning kirevaid õlakotte mochilla’sid. Meist möödub ka mamo ehk šamaan. Nemad tunneb ära veidra peakatte järgi, mis meenutab tagurpidi vurri või ebatavalist koonust. Mamo’d on põlisrahvaste seas kõige tähtsama staatusega inimesed, aga kuna šamaane on igal hõimul vaid kaks, peavad nad matkama tihti külade vahelt.

Meie teele jäi ka tagasihoidlik põliselanike küla nimega Kogui. Küla koosneb paarikümnest lihtsast savist, mudast ja palmilehtedest katusega majast. Üks ebatavaline element majade puhul on aga kaks nutsakut katuste kohal. Need sümboliseerivad Sierra Nevada kahte kõrgeimat punkti, Cristóbal Colóni ja Simón Bolívari tippe. Kohalike jaoks on need sakraalsed kohad, mida võisid külastada ainult mamo’d. Mägironijad, kes tahavad neid tippe vallutada, peavad selleks esmalt šamaanidelt luba küsima. Mehed ja naised elavad külas eraldi majades. Lapsed elavad naistega. Tairona kultuurikandjatel on tavaks matta surnud vana maja põranda alla. Pere kolib uude majja. Paar aastat hiljem võetakse lahkunu säilmed välja ning maetakse koos tema maise varandusega selvasse ümber. Hauapaika jääb märkima kitsas ja madal kivi. Pärast surnukeha uude puhkekohta paigutamist võib pere majja tagasi kolida või uue maja eelmise kohale ehitada.

Mida lähemale oma järgmisele ööbimiskohale jõudsime ning mida sügavamale selvasse pressisime, seda huvitavamaks muutus ka ümbritsev loodus. Nüüd kõndisime vahuse Buritaca jõe järsakutel ja kanjonlikul kaldal. Mööda mäekülgi ja ka üle raja voolas mitu väikest oja. Kärestikuline voog oli täis gigantseid kive, mis olid justkui kusagilt pooluselt või tundrast siia toodud. Roheka tooniga vesi oli puhas, külm ja karge ning pakkus suurepärast kosutust pikale matkale. Hiljem oli sisaliku kombel hea oma valutavaid lihaseid graniitrahnude peal soojendada. Meelde jäid harvad kohad, kus mets avanes ning pakkus vaadet Sierra Nevada mäestikule. V-kujulised orud olid kaetud taevasse küündivate puudega, mille vahelt oli võimalik silmata kirevaid tuukaneid ja papagoisid. Kõrgel mägede vahel tiirutasid ka süsimustad karakaarad.

Seekordne ööbimiskoht oli matkajate jaoks ehitatud kompleksis nimega Paraiso. Pärast üheksat tundi matkamist algas torm, õnneks olime juba katuse all. Kosutava õhtusöögi ja pesu järel viisid väsinud jalad mind narivoodisse puhkama, vihmapiiskade heli vastu plekk-katust suigutas sügavasse unne.

Kadunud Linn oli Paraisost vaid tunni aja kaugusel. Hommik oli ilus ning öisest vihmast hoolimata tundus, et päev tuleb soe ja päikesepaisteline. Teel tuli paaril korral ületada ka Buritaca jõgi. Ainukeseks abivahendiks tugeva voolu vastu oli üle jõe tõmmatud köis, mis aitas tasakaalu säilitada ega lubanud voolul ületajaid ära kanda. Teisel pool kallast jõudsime lõpuks kuulsa 1200-astmelise trepini, mis oli ainuke seni avastatud sissepääs Kadunud Linna. Üles sammudes ning kulunud ja viltuseid trepiastmeid nähes lihtsalt pidi mõtlema, kui paljud inimesed olid enne mind seda teed kasutanud. See oli sobilik hingestatud sissejuhatus enne Ciudad Perdida külastust.

Kadunud Linn ja hõimud

Kadunud Linn ehitati umbkaudu 9. sajandil tairona kultuurikandjate poolt. Tänapäeval on neist alles neli hõimu: Wiwa, Kogi, Arhuacho ja Kanukamos. Hõimud elavad sarnaselt oma esivanematega Sierra Nevada mägede eri regioonides. Sierra Nevada ja Ciudad Perdida mäestik on neile pühad kohad. See kunagine taironade suurlinn elatas mõningate andmete järgi kuni 10 000 inimest. Linn jäeti maha pärast hispaanlaste tulekut. Arvatakse, et ükski hispaanlane ei astunud Kadunud Linna, aga nende toodud haigused levisid kauplemise ja inimkontakti tõttu ka kohtadesse, kuhu nad ise ei jõudnud. Drastilise suremuste tõttu arvasid kohalikud, et linn on neetud ning nad põgenesid kõrgemale mägedesse, kus nende järglased elavad siiani.

1200 aasta jooksul on hõimude kultuur ja eluolu muutunud väga vähe. Osal hõimudel puudub igasugune side maailmaga ja ainukene, kes neid esindab, on šamaan. Hõimudel on tavaliselt kaks mamo’t, kellest üks on rahva poliitiline ja teine vaimne juht. Esimesel on luba suhelda välismaailmaga ning esindada põlisrahvaid ja nende vaateid. Teine viib läbi riituseid ning hoolitseb inimeste tervise ja hariduse eest.

Kadunud Linn polnud vaatamata nimele kunagi kadunud. Kõik neli hõimu teadsid alati linna asukohta ning korraldasid seal pühasid rituaale. Linn oli kadunud vaid ülejäänud maailma jaoks. Tänapäeval suletakse vaatamisväärsus terveks septembriks, et kohalikud saaksid oma riituseid segamatult läbi viia ning linna turistide võõrast energiast puhastada.

Ciudad Perdida on peidetud Sierra Nevada mägede vahele orgu ja mäeseljakule. Arheoloogid ütlevad, et vaid 10 protsenti linnast on praeguseks avastatud. Tihe selva muudab väljakaevamised ning linna piiride märgistamise keeruliseks. Vaade ümbritsevale oli hingemattev ning mõistan suurepäraselt, miks kohalikud valisid linna püstitamiseks just selle ala. Poleks ma teadnud, et siin elasid inimesed, oleksin võinud arvata, et see on kunagiste iidsete jumalate asula. Kadunud Linnas puuduvad ehitised. Savimajad olid ammu loodusjõudude poolt hävitatud ning ainukesed allesjäänud struktuurid on suured terrassid, mille peal olid kunagi majad, nende vahelt looklevad teed ja paar kivitahvlit, millel olid kujutatud ümbritseva ala ja linna kaart. Linna all, oru põhjas asus ka Nooruse allikas, mis pikendavat suplejate nooruslikku elu.

Olgugi et retk üles ja Kadunud Linn ise olid meeldejäävad, ei unune tagasitee iialgi. Esimene teeots Paraisosse kulges üsna rahulikult. Teel ööbimiskohta Mumakesse saime aga tunda looduse armutut võimu. Äkitselt kadus igasugune valgus ning taevas tõmbus pimedaks kui lähenev öö. Äikesetormi tulekut märkis valjenev kõu ja eredad valgusesähvakud. Paar minutit hiljem avanesid taevaluugid ning langev vihm oli nii tihe, et me ei näinud kaugemale kui paar meetrit. Savised teed ja järsakud muutusid kohvikarva kärestikeks, vaiksed ojad tugevavoolulisteks jõgedeks. Kui üles minnes sai neid ühe hüppega ületada, siis nüüd olid need viis meetrit laiad põlvesügavused jõed, mis ähvardasid läbijaid endaga kaasa viia. Buritaca jõgi oli tol hetkel muutunud juba vahuseks koletiseks, kelle kärestikuline voog meenutas pesumasina tsentrifuugi. Kui mäeservadest voolavad ojad oleks matkaja jõkke viinud, poleks sealt keegi eluga välja tulnud. Tundsin ennast kui putukas tormituules, samas andis ilm mulle kõvasti energiat. Muusika kõrvades ja kokk Henry kõrval, otsustasime grupi selja taha jätta ning läbi tormi oma ööbimiskohta joosta, hoolimata kuristikest ja järsakutest.

Nüüd istun pika puust laua taga. Läbimärjad riided kuivavad, torm kisub plekkkatust ning ootan oma gruppi. Henry tegi mulle tassi kanget kohvi. Üritan mõtteid ja mälestusi märkmikusse kirja panna, kruus kõrval auramas. Kogu matkale tagasi vaadates mõistan, et Kadunud Linna puhul polnud parim lõpp-punkt, vaid rännak sinna. Homme jõuan tagasi Kariibi mere kaldale, aga Ciudad Perdidat jään veel pikaks ajaks meenutama.

Tekst ja fotod: Kristjan Jekimov

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga