Tähtis ei ole sihtkoht ja kohale jõudmine, vaid teel olemine!

Tekst: Kristel Engman

palveraamat

Valikuvõimalused on reisisihtkohtade ja reisimisviiside suhtes tänapäeval mitmekülgsed. Ranna-, kultuuri-, eksootika-, ekstreem- ja paljude teiste reisimisliikide kõrval on usulistel ja eneseotsingu eesmärkidel rändamine üks rändamise ajendeid, mille tähtsus on tõusuteel. Üha rohkem soovitakse kogeda midagi senisest täiesti erinevat. Ka pühade paikade ja sakraalhoonete veetlus – olgu siis tegemist inimkäte abil loodud kohtade või looduslike paikadega – ei ole kuhugi kadunud. Satuvad ju ka ennast religioonikaugeks pidavad inimesed pühapaikadesse sageli just reisil olles.

Mõiste, mis tänapäeva rännakuid ja reisimisi oma vaiksel, ent jõulisel moel rikastab, on palverännak. Hinnanguliselt käib maailmas aasta jooksul palverännakul enam kui 300 miljonit inimest. Enamik neist on kristlased, hinduistid ja muslimid, kuid samas on palverännak kui religioosse pühendumuse vorm tuntud enamikus religioonides. Samas on palverändurite hulgas üha rohkem neid, kelle ajend palverännakuks ei ole religioosne.

Palverännaku mõiste on avar ja ajas muutuv − tegemist on ajastute, kultuuride ja religioonide ülese fenomeniga. Ka Eestis on viimase kümmekonna aasta jooksul kasvanud nende rändurite hulk, kes on palverännutee ette võtnud. Palverännakutest on varasemast rohkem rääkima hakatud, asutatud on palverändurlust propageerivaid seltse, taastatakse vanu palverännuteid või luuakse uusi. Ilmunud on mitu eestlaste palverännakuid käsitlevat teost. Üheks esimeseks ja seni kaalukaimaks võib pidada Tiina Sepa „Peregrina päevikut“ (Loomingu Raamatukogu 2007/1–2), mille mõju on olnud „äratuslik“ mitmele Eesti palverändurile. Hea ülevaate palverännakutest Maarjamaal annab Aldur Vunki „Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal“ (Argo 2005).

Palverännak võimaldab sarnasest rituaalist osa saada nii religioosselt pühendunutel kui ka kõigil teistel. Sestap ei saa palverännakutest rääkida enam üksnes selle mõiste esialgses tähenduses, vaid tuleb rääkida palverännakust kui vaimsest teekonnast, mille ajendid võivad olla väga erinevad: kes otsib palverännakult vastust oma elu suurtele ja otsustavatele küsimustele; kes soovib värskendada oma suhet kõrgema jõuga ning jõuda teekonna ja füüsiliste raskuste ületamise kaudu kirkamale pühaduse tunnetamisele; kes soovib näha seni nägemata paiku ja maailma nurgataguseid; kes kohtuda teiste ränduritega ning nendega midagi ühiselt kogeda või vastupidi, kulgeda üksinduses ning maailmakärast ja sehkendusest mõneks ajaks eralduda. Paljud lähevad palverännakule kultuurilisest huvist ja kiindumusest mõne teema või isiku vastu (nn kultuuripalverännakud). Palverännakut võib võtta kui eneseotsingut, aga ka kui sportlikku proovikivi või soovi end katsumusele panna. Ei ole vähe ka neid, kes võtavad palverännaku ette pelgalt uudishimust.

Ükskõik, mis on olnud palverännaku ajend, on palverännak alati ka rännak inimese sisemaailma. Sestap on iga palverännak eriline ja ainulaadne. Seda kinnitavad ka kaheksa eestlase muljed oma palverännakutelt, mis on Moonika Kuusiku oskusliku toimetajatöö tulemusel koondatud kogumikku „Palverändaja. Eestlaste palverännakud laias maailmas“ (Tammerraamat 2015). Nagu ütleb eessõnas orientalist Martti Kalda, on tekstid, nagu nende autoridki, ülimalt eripalgelised isikud, kes mõistavad ka palverännakut täiesti erinevalt. Kahtlemata on see väljaande üks rikkusi, mis osundab tänapäeva palverännakute iseloomulikule tunnusele: palverännak on see, mida teel olija ise palverännakuks peab, ning iga kogemus on väga isiklik. Teose teine pluss on igale rännakule eelnev riigi, piirkonna või pühapaiga lühitutvustus. Kolmas raamatu tugevus on selle praktiline suunitlus – väga mitu artiklit annavad häid vihjeid ja praktilisi soovitusi nii rännakute sihtkohtade, aga ka kaasavõetavate esemete ja varustuse suhtes ning kirjeldavad mh ka teel olemise raskusi.

Tegemist on huvitavate kokkuvõtetega maailma pühapaikadesse, isiklike otsingute ja äratundmiste jäädvustusega 280 leheküljel. See on kena panus olemasolevale eestikeelsele palverännualasele kirjandusele. Kogumik võiks olla asjast huvitunuile uute teadmiste ja miks mitte ka inspiratsiooni allikaks. Buen camino!

P.S. Palverännak ei ole ohutu ettevõtmine, täpsemalt vt Margit Prantsuse rännaku kirjeldust Jeruusalemmast ja Jeruusalemma sündroomist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga