Taga-Karpaatia giid Priit Aimla

Priit Aimlat teatakse ikka rohkem kui naljameest või kui poliitikameest. Aga Aimla on hulga aastaid elanud ka turismile. Need aastad said alguse tormilisest tudengielust 1960ndate alguse Tartus, mille käigus kirjandushuvidega füüsikaüliõpilane oli tekitanud endale paari- sajarublase võlakoorma. Sellest vabanemiseks tuli minna tööle. Valik langes giiditööle. Mida see tähendas ja mis edasi sai, sellest rääkis ta 2009. aasta jaanuaris Diana Lorentsile ja kirjutas 2011. aasta jaanuaris Tiit Pruulile. Nende kahe jutu põhjal ongi alljärgnev intervjuu koostatud.

Priit Aimlat teatakse ikka rohkem kui naljameest või kui poliitikameest. Aga Aimla on hulga aastaid elanud ka turismile. Need aastad said alguse tormilisest tudengielust 1960ndate alguse Tartus, mille käigus kirjandushuvidega füüsikaüliõpilane oli tekitanud endale paari- sajarublase võlakoorma. Sellest vabanemiseks tuli minna tööle. Valik langes giiditööle. Mida see tähendas ja mis edasi sai, sellest rääkis ta 2009. aasta jaanuaris Diana Lorentsile ja kirjutas 2011. aasta jaanuaris Tiit Pruulile. Nende kahe jutu põhjal ongi alljärgnev intervjuu koostatud.

Kuidas tollal üldse giidiks hakati? Mida tuli selleks teha?

Giidiks hakati ka tollal ikka eksamitaolise soorituse kaudu. Mul isiklikult jäi säärane protseduur tegemata, kuna asutasin ju ekskursiooni- ja reisibüroo Tallinnas asuva „peakorteri“ filiaali siis, kui ametlikku giidindust Tartu linnas veel ei eksisteerinud. Ehk lühidalt: mina kogusin oma Tartu teadmised trükitud turismiraamatukese põhjal, aga olulisemaks pidasin fakte ja hoiakut, mida kuulsin Tartu linna põhigiididelt-asjatundjatelt.

Loomulikult oli ekskursioone mitmel eri teemal. Peale üldekskursiooni „Ajalooline Tartu“ võis ette tulla ka spetsialistide gruppe, kes huvitusid näiteks botaanikaaiast – nendele jutustas siis tarvilikke teadmisi vastava ala spetsialist.

Kui märtsis 1962 kuulutas Tallinna reisi- ja ekskursioonibüroo, et vajab inimesi instruktaažreisile marsruutidel Baltimaad ja Taga-Karpaatia, siis ma läksin muidugi seda kaasa tegema. Ega neid inimesi tol ajal Eestimaal väga palju ei olnud, kel nii palju aega oli, et said minna 20 päevaks instruktaažreisile.

Mis see instruktaažreis tähendas?

Seal õpetati, kuidas saada giidiks ja mida tuleb giidil teha. Terve bussitäis rahvast oli – 5–6 asjatundjat ja huvilised. Me õppisime ära mitte ainult selle, kuidas telki üles panna, vaid ka kuidas rääkida ja mida rääkida. Märtsi lõpuks olin Taga-Karpaatia ekskursioonijuhi kursused lõpetanud ja juuni lõpust algasid juba päris reisid.

Luks Ikaruse buss inimesi täis, ise istusid ees instruktori koha peal, kaks venda olid bussijuhtideks, üks juhtis ja teine puhkas, ja nende maheda abiga sõitsime ringi.

Loomulikult ei piisanud giidile ainult teadmistest – giidi tähtis omadus pidi olema ka seltskondlikkus, jutustamise tahe, üldine kultuurkeel ja viisaka inimese mulje. Huumorimeel oli sagedasti vajaminev joon.

Milliseid paiku olete giidina ekskursantidele ümber jutustanud?

Mina ise olen giidina tutvustanud Tartut. Tallinnas, alates jaanuarist 1967, olin hõivatud nii kõrgete ja kohustusterohkete päevaülesannete täitmisega (seda eelkõige hotellikohtade nappuse tõttu), et ekskursioonidele sattusin vaid siis, kui oli tahtmist või vajadust mõne giidi igapäevatööd kontrollida. Ometi pakkusid need kontrollkäigudki teinekord unustamatuid elamusi ja muljeid. Nii näiteks mäletan ühe noore ja suhteliselt kauni giidinäitsiku vastust Toompea lossi ees küsimusele: “A skolko vremeni eti zdanija zdes uže stojat, što tut stojalo do mirovoi voinõ?” Näitsik vastas vähimagi kõhkluse ja kohmetuseta: “Oi, posle voinõ zdes vsjo pusto bõlo!”

Eriline rõõm oli korraldada linnaekskursioone Vilniuses (kus olin eelnevalt kuulanud seitsme linnagiidi jutte!) ja eriti Užgorodis, mis oli Taga-Karpaatide nõukaaegne pealinn, mis näis esiteks väga vaikne ja rahulik, siis aga üha põnevam ja komplitseeritum linn. Aga praeguseks, mil juba suur mälukaotus pead haaramas, ei söanda ma oma lastele-lastelastelegi ühegi Tallinna objekti juures juhendajaks olla!

Kas giid teab üldse alati kõike?

Ükski giid ei suuda anda adekvaatset vastust ükskõik millise teadmistejanulise või pullivenna ootamatutele küsimustele – siin läheb tarvis huumorisoont või oskust järsult teemat vahetada. Pean tunnistama, et mul ei ole mälus ühtegi täielikku altminekut või sunnitud viga, kuna linnad, mida läbisime ja millega tutvusime, olid minu tahtest sõltumata põnevad ja toredad. Kui aga märkad kellegi jonnakalt „uppiajavat“ küsimust, siis on kaks võimalust: kas luuletada-luisata pealtnäha usutavaid üksikasju või küsida vastu miskit, mis on seotud grupiliikme isiklikku ellu puutuvate faktidega.

Kõige tüütum oli see, kui kuskil keset Valgevene soid ärkas keegi üles ja haigutades küsis, mis varemed need on, ja jäi jälle magama. Ma ei saanud öelda, et kehv maja ehitati, mis lagunes ruttu ära. Rääkisin, kuidas Napoleon Venemaale tungides lahingu pidas. Mõtlesin küll, et on ebaeetiline niimoodi valetada inimestele, aga samas jällegi kogenumad inimesed ütlesid, et kui inimene une pealt küsib, unustab nagunii jälle ära, nii et neil oli sel hetkel põnev uuesti magama jääda. Pada sai palju pandud, aga ma rääkisin tõejutte ka.

Kas giidi kohus oli rääkida vaid akna tagant mööda vuhisevatest vaatamisväärsustest või tuli täita ka muid ülesandeid? Kuidas te end nendeks reisideks ette valmistasite?

Eri ametikohuseid täitvate inimeste kohta öeldakse vahel: „Selleks peab sündima.“ Ju giiditöö kuulub kah sääraste sekka. Kuna olin viimati tegelnud tugevasti teoreetilise füüsikaga, siis polnud kuigi raske viia oma jutt võrdlustele ühes, teises või kuuendas käesoleva linnaga seotud variandis.

Giid pole eales suuteline vastama kõigile küsimustele tutvustatava maa või linna eluolu ega juhtumite kohta – ja sel juhul on kõige õigem ja süütum vastus küsimusele: ei tea, pole uurinud.

Tähtsaim on olla pidevalt sundimatu, rahumeelne, ent iga kell valmis ootamatuste tulekuks! Iga kell päästab igavusest mis tahes lühikene ülevaade mõnest pealtnäha lihtsast, mitte eriharidust nõudvast nähtusest, olgu selleks siis kas keravälk, unenäod või üleujutused. Näiteks tervishoiu teemadel on igaühel midagi lisada.

Amet on iseenesest ju põnev, muidugi teatud spetsiifikaga. Et kui näiteks mõned kartsid telgis magada, tuli neid niipalju julgustada, et julgeksid seal olla.

Istusite siis telgi ees või?

Ei no lihtsalt tuli teha lõbusaks inimeste elu. Keegi pidi olema grupijuht, kes ajab koha peal majutuse asju ja ekskursioonide asju ja juhatab, kus bussi peale istuda.

Asju ajada oli lihtne?

Nõukogude tegelikkust tuli teada. Kus jäädakse külmaks sind kuulates, tuleb karjuda. Natuke karjud. Üldiselt olin heas suhtes kõigiga.

Vahel harva olen mõelnud, kas mõni neist inimestest, keda ma omal ajal ümber ilma tirisin, mind mäletab ka või ei mäleta – aga mina neid mäletan küll.

Ühte reeglit peab grupijuht küll silmas pidama: mitte ühelgi momendil ei tohi jääda muljet, et sina kui ametlikult (seltskondlikult nagunii) vastutav isik kaotasid pea, hakkasid kartma või kahtled käsiloleva operatsiooni õigluses ja headuses!!!

Kuhu viisid need organiseeritud bussireisid ja kes olid reisijad? Tavaline nõukogude inimene, kes ametiühingu kaudu tuusiku saanud või pigem valitud seltskonnad – rändpunalippude võitjad, parteinomenklatuur, kolhoosiesimehed?

Bussireisid viisid inimesi kenasti Eestit pidi sõitma. Oli nii ühe-, kahe-, kolme- kui ka neljapäevaseid trette, noh, näiteks mööda Eestimaa vaatamisväärsusi. Ööbimine toimus puha telkides (mida jaotati raha eest kõigile soovijaile: Kunderi tänavas oli turismiasjanduste ladu). Ma ei mäleta küll ühtki ülemlike organisatsioonide korraldatud retke – nendel olid oma soodustustega sõidud ja öömajad jm juurdekuuluv uhkeldamine. Tallinna Reisi- ja Ekskursioonibüroo teenindas-teenis ikka tavarahva, lihtsa nõukogude turisti soove-tahtmisi! Kui mõni kolhoos või muu nomenklatuur võttis ette kaugeid reise, olgu pealegi Eesti piires, siis olid selleks omad sidemed ja koostöö-kokkulepped naabrite või muidu sõbrajalal organisatsiooniga. Lihtrahvast jätkus ju piisavalt, rännu- ja reisikihk seisis inimeste sees ja otsis meelelahutuslikku ja teadmisterohket väljapääsuvõimalust.

Millised on reisijuhi reisirutiinid?

Reisijuhi rutiinid jaotuvad töökohustuslikeks ja vabaajaharjumuslikeks. Oluline on hommikusel kokkusaamisel bussis kindlaks teha, kas on kaebusi, pretensioone, erisoove, kindlaid huvisid meie kavva mittekirjutatud plaanide-objektide vastu (poolt).

Vahel aga, siiski ütlemata harva, võtsid bussis väiksemad grupid kärakat, aga ei mäleta ühtegi sellesse valdkonda kuuluvat valestimõistmist või lahkheli, sõidud olid rõõmsameelsed!

Haigused, päikesepõletused, murtud käeluud ja südamed, perekonnatülid, viinavõtmise käigus riidu läinud reisijad – need on ka reisidega kaasas käivad nähtused.

Viinavõttude-veinijoomiste käigus sekkumist vajaval määral tülli ei mindud, arusaamatusi ei tekkinud. Murtud luid, sülitan kolm korda üle õla, ette ei tulnud! Meiepoolseid vigu ega väärkohtlemist ei esinenud.

Kas oli giidina tegutsedes ka juhtumeid, kus tundus, et nüüd lähebki asi päris untsu?

Ma ei tea, mis ajast või millest just, nähtavasti sünnipäraselt olen ma pigem ohtusid ette kartev kui kurvalt takkakahetsev tüüp. Ometigi suutsin väga lihtsalt peita suurema osa oma kartmistest-hirmudest lõbusa oleku ja naljaka jutuajamise varju, loodan.

Oma mälestusväärsest Taga-Karpaatia suvest rääkides meenub tahes või tahtmata lugu, mille kohta kõlbaks isegi sõna intsident. Kõigil (no loomulikult vast mitte 100%!), kes kunagi sattusid või satuvad Goverla nimelisse asulasse, selle igivanasse turismiklubisse, kus peale magamise-söömise pakutakse muidki meelelahutusi (piljard, koroona, hõõgveinid jm) – on ette nähtud ka tõus kohaliku tähtsusega kuulsale mäetipule Goverla. Aga nagu võisin kartagi, olid meist varem sinna jõudnud grupid juba giidid rakkesse pannud, s.t ei olnud meie jaoks enam kedagi juhiks anda. Kuna aga bussijuhtideks olid teenekad Karpaatides käijad, siis nende sõnul polevat siin tarvis mitte millegi pärast pabistada, muudkui üles!

Nõnda me pahaaimamata läksimegi, jõudsime tuulerohkesse tippu, imetlesime sinna mitmete enne meid käinute tehtud enam-vähem kunstilisi märkekirjutisi, imetlesime suurepärast loodust ja allapoole jäävaid paiku, julgemad käisid omaette, aremad kollektiivselt pissil. Iga sadakond meetrit allapoole laskunult karjusin inimesi nimepidi. Ja ühes punktis, mille lähemasse silmaga nähtavasse ümbrusse jäid mõned üksikud lammastatud väga kallakil karjamaad, selgus – kolme naisterahvast ei ole enam meiega koos! Loomulikult jäi veel järele loodusest-kliimast sõltuv võimalus, et nad ootavad meid seal, kus bussi parkisime ... Ent vastuseks me kõigi lootustele-oletustele ei olnud neid kolme naist mitte kuskil. Läind mis läind. Issand jumal!

Nõnda veetsime bussijuhtidega aega – veidi veini juues (seda pakuti tünnidest ja mitte kuigi kallilt mitmel pool ümberringi). Läks tunde, millest igaüks näis ju päevana, ehk tollase mõtte kandjana – vangiminekuaastana! Lõpuks helistati meile ühest mägikarjamaal talu pidavast punktist, et naised on seal, käivad vannis, söövad-joovad ning varahommikuse rongiga jõuavad kah turismipunkti, milles ööbisime. Olid läinud kivi taha pissile ja siis vales suunas edasi. Olen seda iseenesest dramaturgilist ainestikku valgustanud ühes poolenisti põnevas estraadikuuldemängus.

Teie karjäär edenes giidist turismibüroo juhiks. Kuidas te büroojuhiks sattusite?

Otsisin pärast sõjaväge tööd. Rääkisin murest igale vastutulijale. Lapsepõlvesõber juhtis parajasti Tartu matkaklubi. „Vaata kui vahva, meil just tuli käsk, et peame looma Tallinna ekskursioonibüroo Tartu filiaali. Kas võtad teha?“ Küsisin, et milles asi seisneb ja olin nõus. Nii et siis alates augusti lõpust 1965 töötasin Tallinna Ekskursioonibüroo Tartu filiaali juhatajana. Hiljem pandi mulle nimeks vene keelest metodist, mis tähendab eesti keeles metoodik. Töö oli muidugi tore.

Mis oli olulisim, mida reisibüroo juhataja tegema pidi?

Büroo juhataja allus Turisminõukogule, mida võis võrrelda ministeeriumiga. Turisminõukogule allusid ka turismibaasid-klubid üle Eesti. Üks väga tähtis asi, mille korrasolekut pidi ekskursioonibüroo direktor jälgima, oli majanduslik korrasolek – ei tohtinud tekkida puudujääke. Reklaami väljamõtlemine ja väljapanek kuulus niisamuti meie kohustuste hulka.

Tuli teha nii, et oleks inimesi, kes juhiks Tartus ekskursioone. Järelikult tuli korraldada Tartu linna ekskursioonijuhtide kursused. Otsisin Edasi lehe kaudu inimesi. Huvilisi tuli oma sada tükki, kes põhitöö kõrvalt sellega tegelesid. Suur hulk väga haritud inimesi, teisest otsast jälle hulk pensionäre, kellel oli see pluss, et nad teadsid Tartut paremini, teadsid omaaegset Tartut.

Kõigepealt ajasin kokku inimesed, kes oleksid nõus õpetama. Siis ajasin kokku need, keda õpetada, mõlemaid oli piisavalt. Ehkki nende hulgas, kes pidid õpetama, tekkis mul suuri probleeme. Mina arvasin, et kui su nimi on ajaloolane, siis tule ja räägi, millest tahad, aga 90% inimestest vastas, et vaadake, mina olen keskaja, mina olen uusaja spetsialist, aga keegi ei olnud konkreetselt Tartu linna spetsialist. No sain kümmekond inimest ikka kokku.

Seal hulgas oli paar tõelist entsüklopedisti, kes teadsid Tartut kaanest kaaneni. Neil oli ka väga vahvaid mälestusi. Nii et panin kõrva taha kõik, mis keegi teadis, järelikult ma hakkasin kah Tartust juba midagi aimama.

Siis hakkasime kuulutama ekskursioonivõimalusi ka. Tartusse tuli iga päev bussitäisi ja otsisid, kust saada midagi teada linna kohta.

Kes tulid?

Saraatov ja Buhhaara. Üle Nõukogude Liidu. Varsti hakkasid käima turismirongid, kus oli inimesi kõigist nõukogude linnadest.

Meeldis teile see töö?

Ma olin vaimustuses. Tulemus oli otse silme ees. N-ö ametlikud näitajad kasvasid nii koledasti, et Tallinna büroo kahvatus mu ees. Et nii väike linn ja nii palju ekskursante. Tegin tööd ja nägin vaeva.

1967. aastal tulite Tallinnasse ja teist sai ka siin büroojuhataja

Olin Tallinna reisi- ja ekskursioonibüroo direktor.

Sattusite defitsiidile lähedale. Reisid olid ju defitsiitsed?

Defitsiit on kogu aeg olnud välisreis, aga meie tegelesime ainult isamaa ja kodumaaga. Üks põhifunktsioon oli ekskursioonide korraldamine Tallinnas ja teine põhifunktsioon oli inimeste saatmine bussidega, vahel harva ka turismirongidega, mujale Nõukogude Liitu.

Kuidas nõukaaegseid turismironge komplekteeriti?

Riias kolme Balti liiduvabariigi turismiülemuste koosolekul pandi paika Balti raudtee alla kuuluvad marsruudid. Kuna hinnad olid üpris kogukad, ei olnud lausa tormijooksu mõtet karta – ehkki iga aastaga tahtjate-huvitundjate arv paisus. Ka minu oma ämm võttis kord ette rongirännu Kaukaasia riikidesse!

Kas teil kui mitteparteilasel õnnestus käia turismireisil ka välismail?

Ei, välismaasõitudega polnud meie bürookesel mingit seost ei hüvena ega puudusena. Mis otseselt minusse puutub, siis sooritasin oma esimese välismaasõidu Saksa DV-sse 1969 ja Poolasse 1971 – just oma tütarde sünnijärgseil kuudel.

Aga aastal 1984 käisime 30-liikmelise, peamiselt tuttavaist koosneva (näitlejad, muud sorti teatritegelased, kultuuriministeeriumitegelased jne) koosseisuga Vietnami sotsvabariigis! See jättis oma erilaadsuse ja põnevusega (kuubis!) väga suurepärase reisimulje! Ja siis oli mu järgmiseks külastusriigiks Rootsi. Korraldajad olid nii lahked ja lubasid meid Jüri Aarmaga Eino Baskini teatri koosseisus vaatama-esinema sügisel 1988, ja katsu sa kahetseda! Noh ja siis läksid ajad juba paremaks, tulid Soome 1989, taas Rootsi, siis Kanada ja jälle Rootsi, siis reisilõbustussaatjatena (koos Jüriga, nagu enamasti ikka) Helsingi ja Stockholm laevareisil.

Sellesse Tartu-Tallinna reisibüroode aega jääb vist ka teile loomingulise töö algus. 1966. aasta 16., 17. ja 18. veebruari Edasi lehes on avaldatud Peet Keskküla reisikiri esimesest suusarongist Taga-Karpaatidesse. Milline oli teie roll selle põhjaliku ja vaimuka loo sünni juures?

Minu roll Peep Keskküla reisikirja juures oli olla kirjutaja. Täpsemini ei tahaks seda lugu lahata, kuna algatus oli ju Peebu oma. Aga õige see on, just tolle loo peale tuli mu koolivennal (klass minust eespool) Paavo Kivisel idee kutsuda mind mõneks ajaks palgatööle.

Mitmed mu tuttavad giidid on rääkinud sellest, et kui oskaks hästi kirjutada, siis need lood, mis juhtuvad reisidel ja see, kuidas inimesed avanevad reisidel uutest külgedest, oleks kõik väärt kirja panna. Kas inimene on reisides teistsugune kui kontorilaua või treipingi taga? Kas töö turisminduses on teile andnud palju kirjanduslikku ainest, mida olete saanud kasutada?

Töö turisminduses – kuigi suht lühiajaline – on andnud enam kirjanduslikku ainest, kui ma olen osanud/tihanud ära kasutada oma lühižanriraamatuis. Reisida ilma ääre- või vahemärkusi kritseldamata – koguni ilma fotoaparaadita!!! – on vahvaim.

Mängime lõpuks ühe teoreetilise mõttega. Kui täna pakutaks teile võimalust võtta turismigrupp ja seda giidina juhtida, sihtkoht oleks teie valida. Kuhu läheksite?

Läheksin kuhugi minevikku, aga geograafilisest kohast sõltumata. Mitte üksnes nõrgenenud mälu või viitsimatuse pärast, vaid põhiliselt: tahan igas vastkirjutet tekstis olla uus ja ootamatu – pärast ka iseendale, aga veel parem oleks, kui mõnele teisele kah.

PRIIT AIMLA

Sündinud 19. aprillil 1941 Võrus. Ema Benita ja isa Ruudu olid õpetajad. Lapsed Triin (1969), Liis (1971), Siim (1974)

Hariduskäik:

1948–1959 Paide keskkool

1960–1962 TRÜ füüsika (lõpetamata)

1965–1966 TRÜ füüsika (lõpetamata)

1968–1969 TRÜ inglise filoloogia (lõpetamata)

1969 astus Leningradi ülikooli psühholoogiat õppima, sai sisse, aga ei jäänud õppima.

Ametikäik:

1959–1960 Paide ehitus- ja remondikontori maaler, elektrikuõpilane, kümnik

1962 bussiekskursioonigiid Baltimaade ja Taga-Karpaatia reisidel

1965–1966 Edasi info- ja spordiosakonna töötaja

1965–1966 Tallinna Reisi- ja Ekskursioonibüroo Tartu filiaali asutaja, metoodik

1967–1968 Tallinna Reisi- ja Ekskursioonibüroo juhataja

1968–1988 ER meelelahutussaadete toimetaja

1988–1992 vabakutseline ajakirjanik, kirjanik, lavaesineja

1992–1998 Riigikogu liige Praegu pensionär

Ilmunud teosed:

1973 Naliaad

1976 Kahe kuhja vahel

1981 Valitud seosed

1985 Pilves selginemistega (vene keeles, Moskva)

1987 Aja viide

1989 Läbi lagede

1990 Seitse korda seitse

1991 Korjanduskarp

1991 Imelised aastad

1991 Seedrioru serenaad (Toronto)

1993 Ameerika onu (Toronto)

1994 Öösel tehtud

2000 Me käisime seaduste mäel

2002 Lend üle naljasoone

2004 Reisile meiega

2009 Igal linnul oma laul

Humorist Priit Aimla ja näitleja-laulja Jüri Aarma on pikaaegsed reisikaaslased – ühised esinemised viisid neid vist kõigisse Eestimaa kultuurimajadesse ja ka kaugematele lavadele.

Priiduga oleme koos reisinud nii kaugel kui lähedal. Oma kümme aastat kihutasime kitsukese Moskvitši kabiinis mööda kõledat ja naelkummideta Eestimaad. Eks see, kes oli roolis, pidi olema vähe kuivem, nagu Priit ise ütleb. Aga see ei ole peamine, sest Priit on üks neid harvu nähtusi, kelle intelligents ei kao väsimuse tulles, vaid siis lähevad jutud vaat’ et veel meelelisemaks ja emotsionaalsemaks. Eks see olegi reisikaaslus. Reisikaaslasena on ta mõnus frukt. Aimla ei tee ju otseselt nalja, vaid ta räägib vaimukalt. Iga tema lause on kalambuur, sõnaleid, lauseleid, mõtteleid. Ta pole mingi naljamees, tal on voolitud ja vormitud verbaalsus. Oi kui palju tema jutte olen nautinud meie pikkadel reisidel!

Meie reisid ei olnud mingid puhkusereisid, vaid ikka töömatkad. Nii ka reisid USAsse, Kanadasse kui ja Austraaliasse. Need viimased olid juba karmimad sutsud. Olude sunnil pidin ma nii sinna kui tagasi pool reisi sõitma üksi ja teda järgi ootama. Ja siis ma veendusin, et üksi on oluliselt kehvem reisida, vähemalt minul ilma Priiduta oli päris halb. Ootasin teda Singapuris ööpäeva järgi ja suurema osa ajast veetsin eskalaatoritel vastuvoolu kõndides. Ma olin korralik ja kaine, aga ootasin Priitu nii väga, et ei osanud muud teha. Kui ta lõpuks tuli, olin väga õnnelik.

Tööreisi kaaslasena oli Priit väga kindel. Ta ei vea kunagi laval alt. Pigem oli minul mõni kord tekstiga probleeme või jäi ehk mõni muu asi kehvakeseks.

Priidul on omad põhimõtted ja arusaamad, kui neile kallale tullakse, muutub ta mitte küll kurjaks, vaid, ütleme, napisõnaliseks. Solvumine paistab temast siis selgesti välja. Olen minagi paraku nende aastakümnete jooksul selleks põhjust andnud. Aga ma tean, et väikese Aimla sees on üks väga suur Aimla. Lisaks on ta väga leplik ka, näiteks minu hiljaksjäämine või aps laval – ta andis need kõik andeks. Suured priidud, mitte väiksed priidud, annavad andeks.

No ja seda peab ka ütlema, et Priit Aimla on üks väheseid mehi, kellega ma maganud olen. Ülev Aaloe abieluvoodis, sest mujale polnud minna.

Priidul on üks lause: „Mõne mehega tahakski kohe koos luurele minna, ainult selle pärast, et sealt üksi tagasi tulla.“ Julgen tähendada, et olen Aimlaga käinud luurel sadu ja sadu kordi ja – ennäe – oleme mõlemad tagasi tulnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga