Rasked puust padinad ja soorajad on vahetunud moodsate räätsade vastu, millega laugastevahel lihtne liikuda. Räätsadega Põhja-Ameerikas, Skandinaavias ja Eesti soodel matkanud Helen Luks tutvustab liikumisviisi, mis viib sohu.
I maastik - Juutede jälgedes
2003. aasta jaanuaris, kui Eestis oli pakatav külm, lendasin lume ja mägede vaimustuses üle suure lombi Colorado osariiki, kus päike paistab 300 päeva aastas. Kui tuttavad mäed paistma hakkasid, oli meel mõru – mägede tippudes helendas justkui eelmise öö härmatis – no snow today (täna lund ei tule)! Läks poolteist kuud, kuni ilmataat mu hala enam kuulata ei tahtnud. Ta avas taevaväravad, et kaks ööpäeva lasta sadada lumel, mis sulges päevadeks teed, ja katuselt võis sooritada lummehüppeid. Mägedes sulas lumi kuni juuli keskpaigani. Minu elu pikima talve kaaslasteks Kaljumäestiku rahvuspargis matkates said räätsad.
Kaljumäestik on u 4800 km pikk, lookleb Kanada põhjaosast kuni Mehhiko piirini. Colorado Kaljumäestiku rahvuspark loodi 1915. aastal ja pakub hulganisti võimalusi trekking’uks. Paljude tippude raskusaste on walk up ehk jaluta üles! Nii ma siis jalutasingi. Kuid enne lume sulamist tuli seda teha räätsadel, sest teatud kohtades oli lumi nii sügav, et võis läbi vajuda või olid teatud nurgad ümber kaljude libedaks trambitud.
Neid radu käidi ka aastatuhandete eest. Väheste järelejäänud märkide põhjal isegi 13 000 – 16 000 aastat tagasi, kui enne viimase jääaja lõppu olla siinkandis elanud kütid, kes algupäraselt pärinesid Aasiast. Kindlad märgid inimtegevusest jäävad möödunud 6000 aasta sisse. Seda tõendavad madalad kividest jahiaiad, mille taha kütid kõhuli varjusid ja suuri rohtu söövaid elajatekarju lähemale ootasid, et need siis kividega surnuks loopida. Selle piirkonna viimaste aastatuhandete indiaanlased kuulusid juutede (Ute) hõimu, kes kuni Euroopa sisserändajate tulekuni jalgsi liikusid ja küttimise-korilusega tegelesid.
Ajalugu ja tänapäev
Algselt olidki räätsad abivahendiks jahipidamisel ning vahemaade läbimiseks, et uusi alasid avastada või lihtsalt ühest asulast teise saada. Räätsade vanuseks pakutakse u 6000 aastat. Samas arvatakse, et räätsad olid olemas enne kui suusad, mille vanuseks loetakse 8000 aastat. Nii et kumb oli enne, kas suusad või räätsad?! Arvatavasti oli suusa ja räätsa eelkäija midagi vahepealset – lauajupid seoti toornaharibade abil jalgade külge, et paremini suure lume peal püsida. Aastatuhandete vältel jõuti suuskadeni, mis libisevad, ja räätsadeni, mis on erinevaid vajadusi silmas pidades erineva suuruse ja kujuga: kas lehe, odaotsa, karukäpa, koprasaba või lausa kandilise kujuga. Esimeste kasutajate puhul jõuab enamik teooriaid Kesk-Aasiasse, kust lumeräätsad liikusid Siberi kaudu Skandinaaviasse ja Beringi väina kaudu Põhja-Ameerikasse. Seda kõike vahemikus 30 000 – 5000 aastat e.m.a.
Euroopas räätsad tõenäoliselt mõneks ajaks unustati, kuni 15. saj (taas)avastati Ameerika. Prantsuse kolonialistid nimetasid indiaanlaste varustuse hulka kuuluvaid lume peal käimiseks mõeldud puuraami ja punutud põhjaga vahendeid (tennise)reketiteks ehk les raquettes. Varsti kasutasid nad neid ka ise, ja Kanada armee varustusse kuuluvad need tänase päevani. Aga Euroopale on suusad alati rohkem sobinud. Järjekordne huvitav tutvus Põhja-Ameerika räätsadega tehti Teise maailmasõja ajal. Nimelt jätsid jänkid Euroopasse maha oma varustusse kuulunud lumeräätsad, mida hiljem vanade talumajade pööningutelt leiti ja mis täna antiikpoodides suurt raha maksavad.
Põhja-Ameerika indiaanlased on tuntud oma käsitöömeisterlikkuse poolest ja nii on nemad kõige enam mõjutanud tänapäevaste räätsamudelite väljanägemist. Kuid lausa revolutsioonilise muutuse on läbi teinud räätsade materjal ning kinnitused viimase 30 aasta jooksul. Puust raamiga räätsad on tänapäeval luksus ning nende hooldamisega tuleb omanikul suurt vaeva näha. Märksõnaks on saanud vastupidavus: valmistamisel kasutatakse alumiiniumi, plastikut, Hypaloni; sidemed on tehtud reguleeritavateks ja kand liikuvaks; räätsa alla on kinnitatud libisemisvastaseid hambaid ning vajadusel saab juurde monteerida lumelpüsivust parandavaid sabasid; eraldi räätsasid valmistatakse nii meestele, naistele kui lastele, arvestades nende kehakaalu ja pikkust; räätsad on nii kõndimiseks kui jooksmiseks.
Aktiivseimad räätsade kasutajad on tänapäeval Kanada, USA, Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Jaapan ja viimastel aastatel on aktiivsust märgata ka Soomes, kus arvatakse olevat umbes 80 000 harrastajat. Kõigis neis riikides on räätsad mitte ainult matkamiseks vaid ka täiesti eraldiseisva spordiala vahendid. Peetakse isegi Põhja-Ameerika meistrivõistlusi, kus teiste seas osalevad erinevate räätsatootmisfirmade poolt palgal olevad professionaalsed räätsajooksjad.
Lumine avarus
Räätsadega ülesmäge minnes tunned igal sammul, kuidas avarus tuleb lähemale ja lumevalgus suureneb. Seda nii otseses kui kaudses mõttes. Liigutakse ju metsavööndist ülespoole, mägede tippude suunas, või orgudeni, et ennast keset ümberringi laiuvaid kaljuseinu hetkeks tühisena tunda.
Olenevalt lumest on räätsade kasutus erinev. Värskelt sadanud lumme võib kergelt sisse vajuda, kuigi räätsad tekitavad piisavalt ruumi hõlpsamaks edasi liikumiseks. Sel juhul on vajadus pikemate räätsade järele, mis pakuvad suuremat kandepinda ja seega paremat püsivust. Mägedes ei ole matkakeppide kasutamine liialdus – aitavad tasakaalu hoida, mäest üles minnes energiat säästa või hiliskevadise sula ajal pinnast ette kompida. Nii mõnigi kord kuulsime lumisel nõlval seistes, kuidas vesi me jalge all vulises. Rõõmus vulin, mis kõhuõõne õõnsaks võttis.
Piisavalt vana ja tihedalt kokku vajunud lumi võimaldab kõndida nagu maanteel, mis võib küll kohati ohtlikult libe olla. Mägedes tuleks kindlasti eelistada n-ö piduritega räätsasid, millel all tagasilibisemist takistavad hambad või kassid. Lisaks võiks igal räätsamatkal, olenemata kohast, kasutada sääriseid, et lumi või vesi saapa vahelt sisse ei tungiks.
Lund tunned ka oma jaksamises. Värske lumi, mida on sadanud palju, teeb kõndimise raskemaks. Sulalumi annab täiskoormuse, kui sellesse liiga lühikeste räätsade tõttu sisse vajuda. Kõige kergem on muidugi kõndida kinnitambitud rajal või tugevalt külmunud koorikul. Öeldakse, et räätsadel kõndimine on mitmeid kordi efektiivsem kui tavaline kõndimine. Puuderlumes matkakeppide ja räätsadega ülesmäge vehkides võib umbes 67 kg inimene kaotada tunnis ligi 850 kcal, sirgel maal poole vähem.
Kui mõelda, et Kaljumäestiku rahvusparki külastab aastas 3 miljonit inimest, siis 568 km matkaradasid ei tundugi nii suure vabadusena. Enamik neist 3 miljonist käib seal siiski suvel. Või kui käibki talvel, siis valdavalt parkimisplatsile lähima järve või oru juures. Talvisel ajal ei pea räätsadega kinni pidama karmidest rahvuspargi reeglitest, et erosiooni tõttu tuleb kõndida ainult selleks ettenähtud rajal. Samas peab endal ja teistel marsruut teadma olema, et vältida ebameeldivaid tagajärgi – leida end eksinuna ja kaljunuki peal kõlkuvana. Mõistlik on eelnevalt uurida, kas kusagil varitseb laviinioht. Vaatamata sellele, et paljude tippude raskusaste on tõesti märgitud walk up, siis konkreetsed ilmastikuolud ja võimalikud suunavead võivad muuta ka lageda välja eluohtlikuks.
II Maastik - Soo rajad
Sügis 2004. Maandunud edukalt Eestimaa pinnal, uustehnoloogilised räätsad kaenlas. Saanud üle ajavahest ning kultuurišokist, seisan Põhja-Kõrvemaa Kõnnu Suursoo ääres. On see aeg sügisest, kui raba värv on valdavalt pruunikaspunane; mõnel hommikul on juba valget härmatist. Kui keegi julgeks väita, et tegu on masendava ning tubase hooajaga, siis nad valetavad. Pole midagi ehedamat, kui sügisesel niiskel ja värviküllasel rabal räätsadega ringi jalutada, õõtsikul õõtsuda ning jõhvikaid põske noppida.
Mainimata ei saa jätta räätsade keskkonnasõbralikkust. Kui rabataimestiku peal kõndida, siis vajub me jalg suhteliselt sügavale, rebides taimi allapoole, lõhkudes mõnikord nende juuri. Rääts pakub suuremat kandepinda kui jalats ja vajutab jala ümber oleva pinnase sujuvalt alla. Mõne aja möödudes, oleneb mitu korda ühe koha peale astutud on, tõuseb pinnas üles tagasi. Jälg kaob. Seetõttu on alati soovitav liikuda üksteisest teataval kaugusel ja mitte hanereas. Talvel, kui maapind on külmunud ja lund on piisavalt, ei ole see niivõrd oluline.
Vanad eestlased teadsid, kuidas raba peal kõndida; kuhu astuda, et laugas alla ei neelaks; millisele rabasaarele vaenlase eest pakku minna. Isegi loomad näikse teadvat, kus kõndida, sest raba peal on siin-seal näha nende kitsaid radasid looklemas. Tänapäeval raba mingil määral kardetakse – arvatavasti teadmatusest, kuidas seal olla, kus kõndida. Parim soovitus on mitte minna sinna, kus ennast kindlalt ei tunne – eemale hoida mudastest älvetest ja kutsuvast erkrohelisest turbasamblast, mis liigniiskusest särab.
Praktiline vajadus
Eestlaste räätsad ei ole kunagi nii uhked välja näinud kui indiaanlaste kätetöö. Räätsad tehti teinekord lausa metsa või raba ääres puuokstest, -juurtest ja -koorest ning seoti jala otsa. Lauajupp kättesaadavaga jala külge kinni seotud, võis minna metsa jahile, puid varuma, sood ületama, suvel märjal heinamaal heina tegema või vastu kevadet külmanud lumekoorikul kõndima.
Räätsi nimetati varemalt rajad ehk soorajad, soo-rätsid. Nendega käidigi soo peal või heinateol, Lääne-Eestis veel eelmise sajandi alguseski. Tihti on ingliskeelne lumeräätsa nimetus snowshoes tõlgitud eesti keelde lumeking, mis kõlab kuidagi võõralt. Tegelikult oli lumeking või jääking Eestis täiesti olemas – padinad, mis koosnesid puutallast, selle alla löödud kahest ristliistust ja kinnitusnööridest. Seoti tavaliselt jala või saapa alla poristel aegadel. Padinate alla aga kinnitati teinekord jääraudasid, et mere peal kõndida ning roogu lõigata või kalal ja hülgejahil käia. Hobustelegi pandi jala alla tugesid – neljakandilisi aasadega hobuseklompe, et tümal maal sisse ei vajuks ja suures lumes paremini püsiks.
Lumi vestab lugusid
Kauaoodatud lumi saabub alles 2005. aasta talve lõpus. Räätsamatkajale avaneb enam kui raba. Nüüd saab metsas minna kõrvalteedele, näha seda, mis muidu kätte ei paista ja jalutada otse üle ooside. Põhja-Kõrvemaa vallseljakud pakuvad mäeefekti, sest teatud kohtades on kalded lausa 40 kraadi ja absoluutsed kõrgused küündivad kohati 97 meetrini.
Eestimaa lumi on niiskem ja see teeb ta raskeks. Vahel hakkab pea lausa aurama, kui põlvini lumes rada ajada. Tagant tulijal on kergem. Ja ega loomgi rumal ole – talvel tuleb energiat säästa. Nädal tagasi kõnnitud räätsarajal on käinud jänes, rebane ja isegi põder. Kui mägedes on lumel palju värvitoone ja sõnum sellest, milline on ilm või kui ületatav lumi on, siis Eestimaa lumi jutustab lugusid. Kõrvalteedel satume mõnikord metssigade magamistuppa ja avastame kuuse alt kitsede ööbimiskoha. Rebase jäljed me ees väljendavad ta meeleolu ja tegevust – rahulik sörk, kuulatus, kiirem jooks ja hüpe lumme. Ju jäi juba 400 meetri eest kõrvu hiire piuksatus, kes hääle peale ka küünte vahele krabati. Me ei käi üksi neid kõrvalteid.
Siis saabub kevad, lumi kahaneb ja raba peale tekivad kollakad laukasuud. Lumeräätsad veel kannavad. Kannaksid sügiseni välja, aga kui metsas on raierahu, siis rabas on räätsarahu, et linnud saaksid pesitseda. Käin suve lõpuni mööda laudrada ja piilun eemalt, kuni jõhvika põsed taas roosatama hakkavad – siis hakkab ring otsast peale.
Kasutatud kirjandus:
Ränk, Arvi (koost.). Eesti etnograafia sõnaraamat. Eesti Keele Instituut, 1995
Viires, Ants (koost.). Eesti Rahvakultuuri Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995
Walter, Claire. Snowshoeing Colorado. Fulcrum Publishing, Golden, CO, 2000
Räätsade ostmisel ja kasutamisel pööra tähelepanu:
- mõtle hoolega, milleks ja kus plaanid neid kasutada
(kõndimiseks rabas või tõusudel, s.t kas hammastega või ilma)
- enamiku räätsade puhul on oluline kasutaja pikkus ja kaal, mõne puhul ka jalanumber
- missugune on sinu matkasaabas ja kuidas ta antud räätsaga sobib
- materjali vastupidavus
- kinnituse reguleeritavus ja vastupidavus
- garantii ja varuosade kättesaadavus
- kui võimalik, siis katsu enne ostu proovida erinevaid variante, et leida endale sobilik
- riietus vastavalt aastaajale
- jalanõud soovitavalt korralikud veekindlad matkasaapad
- lisaks muretse endale säärised
- matkakeppide kasutamine pole Eestis eriti vajalik
- räätsajooks on Eestis ränk tegevus – ei teki piisavalt koorikuga lund, et sellel kergelt püsida
Mõningaid räätsade valmistajaid maailmas:
www.redfeather.com
www.tubbssnowshoes.com
www.atlassnowshoe.com
www.msrcorp.com
www.tslsport.com
www.camp.it
www.yukoncharlies.com
www.northernlites.com
Eestis müüakse MSR-i ja CAMP-i paari mudelit, mõlemad hammastega. CAMP on rohkem sügavama lume rääts, MSR sobib nii raba kui tõusu peale. Soomest leiab veel nt TSL-i toodangut, mille mõned mudelid on vägagi head raba peal kasutamiseks ja hind soodsam.
Lisalugemist:
Soomekeelne - www.suomenlatu.fi/hilavitkutin/hilavitkutin.cgi?S0308
USA Lumeräätsa Assotsiatsioon - www.snowshoeracing.com
Põhja-Ameerika lumeräätsa ajakiri - www.snowshoemag.com
Prantsuskeelne - www.raquettes.com
Jaapanikeelne - www.chikyunetwork.org