Sihtkohaks on Bugoynesi kaluriküla Norra kirdeosas Barentsi mere ääres. Kaardilt vaadates üsna maailma äärel. Seega otse põhjas – jõuluvana jääb Barentsi mere äärde sõidul umbes poole tee peale ja Norkapp Põhja- Jäämere ääres on vaid kiviga visata. Plaanis on suvine krabipüük Barentsi meres.
Talvel, kui peeti plaani Bugoynesi sõitmiseks, siis ma sõbra kutse peale ennast kohe reisiseltskonda veel ei sättinud. Kui aga selgus, et Barentsi mere retkele on ühe tulija ootamatu tõrke tõttu autos koht vaba, polnud palju mõelda. Minek langes aga kenasti kokku sama ootamatu kesksuvise ninaneelupõletikuga. Sukeldumise, aga just sellele Barentsi mere kallastele tehtav retk pidi keskenduma, koha pealt on nina ja muude peaõõnsuste läbipuhutavus üsnagi oluline. Pole midagi teha – väljasõiduni jääva nelja päevaga peab põletik olema kadunud. Bakteri allasurumine algab täpselt tund ja pool pärast jah-sõna retkel osalemiseks. Retk kuningkrabide juurde on alanud.
Laupäevahommikuse niigi lühikese une kärbib veelgi Pärnust startinud jahimeeste tehtud kõne. Transporterbussi haagises, kuhu aovalguses unisena oma sukeldumisvarustust mahutan, võtavad ruumi valged tühjad polüsteroolkastid − arusaadavalt ei ole tegu Greenpeace’i operatsiooniga. Tallinna meeste paadi ja sukeldumisvarustuse laadimise, mõningase äreva vaidlemise ja Tabasalust ID-kaardi äratoomise peale kulub napp kolmveerandtund ning lõpuks põrnitsesime ikkagi liikumatult 40 minutit kaid.
Bugoynes (soome keeles Pykeija), nagu mainitud, on kaluriküla Norra kirdeosas Barentsi mere ääres. Küla asub Finnmarki maakonnas Varangeri fjordi ääres Bugøya neemel. Katse selgitas, et viis sukeldujat sõidavad vahetustega roolides 1400 km kaugusel asuvasse sukelduskohta umbes 17 tundi. Kontrollaja sisse jääb rahuldavalt kohvi- ja pissipeatuseid.
Polaarjoonetagune päike ripub visalt silmapiiri kohal, kuid hilissuvi saab võitu ja lõpuks teeb valgusallikas siiski põgusa pausi. Öö, õigemini küll polaarpäev, on aga valge, tüüne ja kuidagi painavalt veniv. Loodus autoakna taga muutub tasapisi ebamaisemaks. Kõigepealt kaovad tee äärest kiiruskaamerad, siis majad, ja lõpuks lookleb laineline asfalt keset lõputut kõnnumaad või sood ja raba, milles seisavad kidurad kased ja männid. Kõnnumaa, muide, on täidetud eluga. Kui me läbi sadade põhjapõtrade, teel ja tee kõrval parkivate siseturistide ning teepinnal ringisebivate pisiloomade lõpuks külani jõuame, näitab kell pool neli hommikul.
Viimane teelõik üle mägijõe ja piki fjorde on pakkunud õige dramaatilisi loodusvaateid ja väsimusele vaatamata on meeleolu ülev. Legendi järgi on meile eraldatud elukoht koolimaja taga ning eristub ukse ette jäetud võtme ning majasildi “Olga” läbi. Täpselt nii ongi. Nüüd varustus tuppa, unenaps ja magama.
Hommikuäratus on varajane, aga elule lohutab mugavustega dušš ja kerge hom- mikusöök. Koostatakse plaanid ja peetakse eesti-soome segakeelne kommunikatsioon vastuvõtjaga.
KOMPASS NÄITAB: 69°58’28.65”n 29°38’18.93”e
Niisiis oleme enam-vähem nii kaugel põhjas, kui jala ehk maad mööda saab, ja koha nimi on Bugoynes. Bugoynes on Soome- Norra kaluriküla Barentsi mere ääres, väikese poolsaare tipus. Kahel pool on suured võimsad fjordid, mille serva mööda kulgev kitsas, käänuline ja muhklik asfalttee lookleb ikka häid pikki kilomeetreid, enne kui sadakond punast või valget puumaja paistma hakkavad. Külas on väidetavalt umbes kakssada inimest ja kui sadamas seisvate aluste järgi otsustada, siis on igal perel väike kalalaev.
Küla asukad on umbes 150 aastat tagasi Põhja-Soomest väljarännanute järeltulijad, kes siin Barentsi mere serval kanda kinnitasid. „Tänud esiisadele,“ ütleb ka poekese kõrval olev lihtne mälestuskivi. Soome-Ugri rahvakild, kes küla rajasid, on täpsemalt kveenid. Igal juhul on räägitav keel pisut arhailise moega ja üllatus-üllatus, eestlasele arusaadavam kui standardne soome keel.
Kaheksakümnendatel kannatas veidi külaelanike elujärg tursa ajutise kadumise tõttu. Tänaseks on külaelu oluliselt paranenud ning nagu hiljem kuuleme, on külas 14 NOK-i miljonäri. Küla ise on kaljude vahele väikesesse orgu paigutunud ja mõistagi sadama ümber koondunud – sadakond imearmsat majakest ja valge puukirik, võrgukuurid ja kaks sadamat.
Sadamad on poolsaare tipus, väikeses ja kinnises, umbes kilomeetrise läbimõõduga abajas, mida piirab ja kaitseb avamerelainete eest väike saar. Saare ja abaja otste vahele on ehitatud aga pikad lainemurdjad, milles laevadele käigukoridor sees. Turvaline, kui arvestada, et talvel võib siin täiesti korralikke torme esineda. Norra loodus, trollsünge aga veetlev, kaunistab suvel kaljud rohu ja madalate tihedate põõsastega. Rohu sees sibab arutu hord lemminguid, kes on ennast suve lõpuks kenasti paksuks söönud ja sibavad mõttetult piiksudes edasi-tagasi. Pruunimustavöödilised tupsud on kerge saak igale vähegi alalhoidva mõtteviisiga kiskjale. Kohalik kass seda ilmselt ei ole, lemmingud jooksevad tal järel ja kõhu alt läbi.
Väljas paistab siin päike vaheldumisi kerge vihmaga, sooja on umbes 8−9 Celsiuse kraadi ja tuul on mõõdukas, aga suundamuutev. Veetemperatuur 10−11 kraadi.
KONTAKTISIK ELSA JA TURSAPÜÜK
Kontaktisikuks on meil kõige kuulsam külaelanik Elsa, kes on tarmukas vanadaam ja siinse kogukonna mitteametlik liider. Koduküla käekäigu eest heaseisva Elsa teeneks on seitsmekümnendate lõpus Oslo nädalalehte pandud provokatiivkuulutus − müüa küla Barentsi mere kaldal. Tollane aktsioon tõi kalanappuses virelevale kalurikülale valitsuse tähelepanu, infrastruktuuriprojektid ja sotsiaalprogrammid. Ka eelpool mainitud asfalttee pärineb maailmaga ühendamise perioodist. Elsa, kes on külakoolis õpetaja, on muuhulgas kenasti kursis ka Eestiga ning alles äsja Pärnu sanatooriumist naasnud. Väike internetiluure näitab, et kevadel on küla väisanud aasta ajakirjanik 2010 Rein Sikk ja Reinu meenutamine tihendab meie sidet majaperenaisega veelgi. Külas on ametlikult umbes kakssada püsihinge pluss hooajatöölised. Elsa kiidab ka eestlasest kokka Peetrit, kes sadamakohvikus imelisi roogasid valmistavat. Peetri naine Tanja aga olevat müüja ühes kahest külapoest. Poes, oh imet, müüakse lemminguuputuse kiuste ka kassitoitu!
Pühapäevane päev kulub niisiis pisemat sorti hommikusebimise, sotsialiseerumise ja tursapüügi peale. Tursapüük käib paadist sellise jämeda lühikese spinningu, raske tinast landi ja isemoodi rulliga. Eriline oskustöö see püük ei ole ja käib umbes nii, et lased landi raskusega põhja nii umbes 100 m, siis haarad vända ja kisud tursa välja. Tursk on suur ja vändata tuleb mehiselt, aga vastupanu ta eriti ei osuta. Viskad siis tursa kasti ja kordad sama mustrit.
Meie kahene paatkond oli ehk vähemhasartne ja sõitsime rohkem fjordi mööda ringi. Umbes kolmetunnise püügi tulemusel on meil viiese kamba peale umbes 10 kg fileed, mille paneerimise ja söömise peale kulus viimane kolmandik päevast. Praeti ka maksa ja loputati seda ilu valge veiniga. Pidusöök oli nii tõsine, et minu uni saabus diivanil ja õige varakult. Ilmselt teevad une heaks ka väsimus ja väike külm, mis ennist merel riiete alla puges. Hommikul ärkan kell pool seitse. Päike, mis pole väga ära käinudki, paistab madalalt silma ja väsimusest pole juttugi.
KELBIMETS NING PUUDUVAD KRABID
Esmaspäevane hommikueine toimub kõrgendatud meeleolus. Ootused on suured ja ilm tundub soosivat. Esimene ettevõtmine on sukeldumine. Mitte lihtsalt sukeldumine, vaid sukeldumine arktilisse ookeani. Barentsi meri ei ole titadele. Kuivad ülikonnad, soe aluspesu ja sukeldumisvilumus on vältimatult vajalikud. Pakendame oma nänni kastidesse, kui selgub, et ühe ülikonna õhuvooliku ots on ebastandardne. See tähendab, et ülikonna sisse õhku lasta ei saa ja selle võrra on sukelduda ebamugavam ja palju külmem. Sõidame sadamast välja ja läbi vasakpoolse lainemurdja. Leiame imekena koha küla mere eest kaitsva saarekese põhjapoolsel küljel.
Sukeldumine kujuneb ehedaks proovisukeldumiseks. Kellel on raskust vähe, kellel läheb õhk vale koha peale, voolikud on keerdus ja paksude kinnastega ei leia vestipandlaid üles. Üritus on siiski tore ja kui lõpuks vee alla saan, avaneb uhke pilt − pikavarrelistest kelpidest veealune mets. Näha saab veel meritähti, arutul hulgal merisiilikuid, tigusid ja mõnda väiksemat kala. Üritan kammkarpe ja krabisid otsida, aga ei leia sõraotsagi. Korjan lohutuseks mõned suured tavakarbid ja teod ning sukeldumine ongi läbi.
Tulime sadamasse ja proovisime kohalikelt uurida, kas siin keegi ka sukeldumisega tegeleb, et võimalusel sobilikku voolikut laenata. Paistab kohe, et lootusetu ettevõtmine. Ühtlasi teeme tähelepaneku, et erinevalt kooliõpetaja Elsast ei tundu sadamas töötavad mehed ja muud kaidel ringijõlkuvad vanema generatsiooni kohalikud eriti turistisõbralikud. Kõnetamisel hakkab neil kohe kiire − “Käib siin ka igasuguseid ...” näib olevat valdav ühendmõte.
Pealelõunat tuul tugevneb ja meri tõstab lainet. Plaanis on panna sisse krabimõrrad ja siis jätkata tursapüüki. Krabimõrrad on väikesed ja köie puudumisel on sügavus piiratud. Paneme need 18−20 meetri peale. Laine on päris lustakas ja paat kipub kiiresti triivima. Püük toimub üsna kalda lähedal, nii umbes 100−300 meetri kaugusel kaljudest. Sügavus on seal aga 100 meetrit ja rohkem. Läheduses on mõned poid, mille all arvatavalt krabimõrrad. Sikutame kamraadiga oma lante, mõlemal tuli otsa midagi väheldast, ilmselt saida või väike tursk.
Hetk hiljem tunneb teine mees aga hoopis kõvemat tõmmet ja lant jääb justkui kivi taha kinni. Kinni see siiski ei ole, küll aga tahab miski suur, kes ilmselt on landi otsas olnud väikese kala alla neelanud, koos õngega kuhugi sügavasse pageda. Algab iga kalamehe unistus – võitlus suure kalaga. Põnevust jätkub meil umbes pooleks tunniks. Kui elukas on raske vaevaga umbes 30 m peale sikutatud, katkeb õngenöör äkki ja läinud kala ongi. Nii juhtub enamiku otsa tulnud suurtega. Otsustame, et pidi olema 150-kilone paltus. Turska tuleb tormisest merest siiski kenasti ja teine paatkond jääb merele hilja ööni. Meie paat tuleb ära varem ja teeb rahuliku õhtueine, jättes oma kolm turska kaile teiste puhastada.
AMETLIK SUKELDUSPÄEV
Teisipäev on niisiis ametlik sukelduspäev. Algab see aga krabimõrdade väljatoomisega. Üks väiksem krabi ongi mõrda roninud. Krabi keedetakse ja see maitseb tõesti hästi. Kui nüüd õnnestuks ainult nende asula vee all üles leida. Läheme sukelduma külast paremale, saare lõunaküljele. Seekord hargneme nii, et meie paatkond on eespool ja teised kaugemal. Ilm on haruldaselt vaikne ning sukeldujasõbralik. Paneme paadi ankrusse, poeme kohmakalt oma kuivadesse ülikondadesse ja libistame end kaldakaljult vette. Ujume umbes 150 meetrit lõuna suunas, kuni 20 meetri sügavuseni, ja siis tagasi. Näha on parves väiksemaid kalu, merisiile ja ikka jälle kelbimetsa. Mida ei paista, on krabid.
Kelbimets aga loob meeleolu ja sinna punakate pöidlajämeduste varte vahele võib põneva põhjareljeefi tõttu peaaegu eksidagi. Lõpuks kaotangi tagasi ujudes buddy ära ja tulen paari minuti pärast pinnale. Teine paatkond on juba väljas ja eemal käib mingi sebimine. Tõstepoiga on neil ka midagi pinnale lastud. Ilmselt saak.
Varsti sõidavadki mehed rahulolevate nägudega meie juurde ja teatavad, et töö tuleb ära teha. Leitud on ilmselt tormiga oma teed läinud pusas lõhevõrk, kuhu on kinni jäänud arutu hulk krabisid. Edasine osa päevast meenutab juba mingit imelikku segu kokandussaatest ja action-filmist. Suur hunnik vaimustavaid punaseid ogalisi krabijalgu, mis lõpuks laual aurab, mitte ainult ei maitse hästi, vaid ka näevad päris butafooriliselt uhked välja. Mis üle jääb, läheb tursaga sarnaselt külmutamiskastidesse. Püügipäeva lõpetab veinijoomine koos sisulise aruteluga. Õhtu edeneb ja teemad hargnevad.
Kolmapäev algab aga meil pannkookidega − kiidetud olgu nende tegija. Pannkoogiilu keskel ilmub uksele mureliku olekuga kohalik, kes pidi eelkokkuleppe kohaselt meile külmkambri tagama ja uurib mossis näoga, et palju me siis kokku püüdsime. Ilmselt on mureks ruumipuudus. Krabid pakitakse kiiresti ringi ja saadetakse külmutusse.
KRABITAPMISTORU
Edasi on päevakavas krabitehase – ilmselt küla moodsaima hoone − värske merevee pumpamise toru uuringud. Krabid nimelt paneksid värske vee tutvustamise korral sekundiga sõrad sirgu, seega on 30 liitrit sekundis imev toekas plasttoru krabiäris missioonikriitiline rajatis. Tehaseülem kahtlustab ummistust ning tahaks lasta asja üle vaadata. Tuleb aidata. Sadamas on päev helge, tuul segab asjatundlikult paaditõrva ja raipelõhna, laisavõitu kajakad teevad kääksatusi. Paneme varustuse kokku, uurime torud üle ja märgistame poidega. Kulub umbes tund selle nalja peale. Plaanitud on aga ka lõbusukeldumine ning see võtab ülejäänud osa päevast ja energiast. Vesi on ikka jahedavõitu, kallas keeruline ja sukeldumisvarustus tassimiseks neetult raske.
Veealune elu on seevastu taas väga ilus − põhjamaine kelbimets, meritähed, teod ja graniitpõhi. Nähtavus kohati umbes 15−20 meetrit, madalaim temperatuur 20 meetri peal on 8 kraadi. Taas valmistab pettumust kulinaarväärtusega mereelu vähesus. Ei krabisid, ei kammkarpe ega ka priskeid lestakalu. Lisaks tõstab veel veepinnal lainet ja tibutab vihmagi, nii et tagasitulek on juba vähetore.
Krabipuudus teeb jahimehed murelikuks. Kohalikud nimelt püüavad arvukate suurte krabimõrdadega, mida ülepäeviti nõudmas käiakse. Amatööridele, nagu meie, on lubatud väikesed hobimõrrad, kuid vaatamata pingutustele ja heldele söödastamisele kenasti haisema lastud esimese päeva kalarapetega, õnn meile eriti heldelt ei naerata. Lohutuseks rebitakse veel mõned tursad ja siis minnakse surmväsinult koju.
Neljapäevane hommikusukeldus toob jahiõnne aga oodatud murrangu. Visama vaimuga püügitiim toob sõnumi, et 17 meetri peal veepiirist kubiseb krabidest. Hommikusukeldumise päevakavas tursapüügiga asendanud motivatsioonihäire haihtub. Info peab paika ning tõepoolest, mitte kaugel meie esimesest sukeldumiskohast toimub midagi krabide rände taolist. Pühvlikarja valgumisena üle tühermaa seda vist päris võrrelda ei saaks, aga igal juhul on neid ühes kohas mõistatuslikult palju.
Tunde hiljem keedame parasjagu lõunaks järjekordset partiid krabijalgu, kui ilmub tursanäoga kohalik ja pragab oma arhailises soome keeles, et kaile kasti lahtiselt jäetud kala pärast situvad kajakad kõik paadid täis. Tegemist on tugeva liialdusega, kuid nõustume kaluriga ja lubame ennast kõvasti parandada.
Viimane polaarpäev läheb eriti tempokalt. Plaanis on kalapüük, hädatarbeks 10 liitri värvitud laevakütuse hankimine, varustuse pakkimine, eestlasest kohvikukoka tehtud põhjapõdrasteik, jäämeresaun ja start Eesti poole kell 2 öösel. Täpselt nii ka läheb. Minut enne kahte tõstame viimase külmakasti pardale, uksed kinni ja suund lõunasse, sooja Eestimaa suve poole.
Autor: Urmas Jüriorg