Ei pea läbima kuigi pikki vahemaid kogemaks vaheldusrikkust, kiidavad Taru Üliõpilaste Looduskaitseringi liikmed Indrek Hiiesalu ja Marko Puksing talvematkamist Eestis. Tasased alad vahelduvad ooside ja mõhnadega, sood ja rabad eristuvad metsadest ning ka ilmastikutingimused võivad muutuda hämmastavalt kiiresti.
Plaan teha üks pikk talvine suusamatk oli meeles mõlkunud juba aastake. Esialgset soovi sõita mööda jääd muistsel veeteel Pärnust Peipsile möödunud talvel külmataat ei soosinud ning muutsime marsruudi ümber Vahe-Eesti suusamatkaks. Tõmbasime joone Pärnust Lahemaani ning lipukirjaks sai „Kahe lahe vahel“.
Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi talvise retke ettevalmistamine seisnes eelkõige matkasuuskade ostmises, laenamises ning parajaks kombineerimises. Seda kõike enamasti ikka minekueelse päeva õhtul, kus ringi ruumidesse olid kogunenud matkast huvitatud ning keset põrandat lebas Eesti kaart.
Näpuga järge vedades pandi paika ligikaudne trass. Alustades Pärnust ja pidevalt kirde suunas liikudes arvestati, et 20 km päevas läbides jõuaksime 10-13 päevaga Soome lahe äärde välja. Kuna kõik huvilised kogu reisi kaasa teha ei saanud, siis pandi paika mõned suuremad sõlmpunktid, kust viis läbi raudtee või maantee, et saaks matkagrupiga ühineda. Vahe-Eesti sellisteks punktideks määrati Lelle, Ardu, Aegviidu ja Viitna. Neid paiku hakkasime kutsuma varustusliiniks, sest meiega ühinenud uued matkasellid tõid endaga kaasa ka varem kokkulepitud toidumoona või mõne uue suusa katkise vastu. Miski ei tundunud ülemäära keerukas, nii et suusad selga ja sõit Pärnusse, et talimatk võiks alata.
Läheb lahti!
Teisipäeval, 30. jaanuaril, alustavad Kairi, Martin ja Indrek teekonda jäätunud Pärnu jõe suudmest. Kaasas suur matkatelk koos ahjuga ja toitu ainult paariks-kolmeks päevaks, sest on teada, et järgmisel päeval alustavad samuti Pärnust Pluuto ja Laura esimeste jälitamist ning teise päeva õhtul ollakse juba koos.
Avangardistid aga arendavad sellist tempot, et kohtutakse alles päev hiljem Pärnumaa ja Raplamaa piiril. Üheskoos trotsitakse üha süvenevat sula ning neljanda päeva õhtuks jõutakse Lellesse lausvihmas. Pole mingisugust tahtmist telki märga lumme panna, pealegi ei kannataks see ülalt kaela sadavat vett. Lelles on aga väga lahked jaamakorraldajad, kes meie muret mõistavad ja jaamahoone ootesaali ööbimiskohana kasutada lubavad.
Hommikul saabuva rongiga jõuavad pärale Aita ja Hendrik. Toiduvarud täienevad rohkelt ning nõnda põrutatakse edasi üle Paluküla Hiiemäe Ardu poole. Tee kulgeb üle Loosalu raba ning oh seda imet: kohtume Harju matkaklubi suusamatkajatega, kes tegemas paaripäevast retke. Seda ei juhtu just tihti, et talvel Eestis matkates saad teise grupi jäljes sõita.
Samal ajal on teateid veel ühest neiust, kes meiega ühinemiseks alustanud suusatamist Paidest. Liina, olles tekitanud elevust kohaliku külarahva hulgas, jõuabki õhtuks meie laagripaika.
Pühapäeva lõunal on matka ekvaator ning Indrek ja Martin tähistavad seda talisuplusega jääaugus. Nädalavahetuseks tulnud Aital tuleb aga enne Ardut hääletades kodupoole sõitma hakata. Aidaa esimene lahkuja!
Distantsilises mõttes sai matka selgroog murtud Tallinn-Tartu maantee ületamisega ja edasi on meie päralt Kõrvemaa.
Nüüd hakkame ise ka tajuma maastiku vaheldumist. Pärnust alates on reljeef olnud piinlikult tasane kuni Lelleni, siis mõned üksikud künkad. Järsku muutub suusasamm mitmekesisemaks tänu kenadele tõusudele ja laskumistele.
Suusarööpad sisse aetud Kakerdaja rabas ning Valgehobusemäel, toob tee meid Aegviitu. Sealt Viitnani kulgenud matka etapp jääb aga kõigi mälestustesse väga karmi külmaga. Seda just eriti Saalele, Triinule ja Renele, kes rongiga äsja saabununa peavad üle elama tõeliselt kõhedad ööbimised pakasest paukuvas metsas, kus hommikuti termomeetri sammas -25 kraadinigi ei suuda tõusta. Viitna lähedal Arbaveres saame õnneks kasutada geoloogide välibaasi ruume. Lõpuspurdiks ühineb ekspeditsioonilistega viimase liitujana Margit, kes ise Lahemaalt pärit. Kuna peale Aita on matka jooksul kodu poole suundunud veel Laura, Triin ja Liina, siis kaheksakesi jõuamegi lõpuks Altja kalurikülas Soome lahe äärde. Martin aga külma ei pelga ning lõpetuseks karastab end ka soolases vees.
Matka pidulik lõpp kulmineerub Margiti juures sooja saunaga ning üheskoos küpsetatakse pikalt unistatud sooje kaneelisaiu.
Tagantjärele mõeldes
Enneolematult kiiresti organiseeritud pikk talimatk – ja see toimis. Ega miskit puudu küll ei olnud. Sai hakkama nii vihmasajus kui pea miinus kolmekümneses pakases. Korraliku talimatka tunne on võimalik kodumaalgi kätte saada, ei pea kalli raha eest kaugele ära sõitma.
Eestis matkamine muidugi pisut erineb näiteks Venemaa talimatkast. Põhiline erinevus vast ongi selles, et kogu toitu ei pea terve matka kaasas tarima. Varustusliin töötas ja lisandunud inimesed tõid kraami aeg-ajalt juurde. Lisaks avanes iga paari päeva tagant võimalus astuda läbi külapoest, aga sealt sai ostetud enamasti midagi enese hellitamiseks ja oleks saanud ilmagi läbi.
Kui juhtub miskit tõsist, saab Eestis vajaduse korral matka kiiresti katkestada, sest igal pool on vähem kui ühe päeva teekond tsivilisatsioonini.
Teada-tuntud on ka Eesti looduse mitmekesisus – tasased alad vahelduvad ooside ja mõhnadega, sood ja rabad eristuvad metsadest ning ilmastikutingimused võivad muutuda hämmastavalt kiiresti. Ei pea läbima kuigi pikki vahemaid kogemaks vaheldusrikkust – nõukogulikust Ardu alevikust on Kõrvemaa piimapukk ja lattaed kiviga visata. Tuleb vaid peateelt kõrvale astuda. Hunnitu päikeseloojang Kõrvemaa nõmmedel ja kirgas hommik pärast krõbekülma ööd. Ei teagi, kas Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi varasemas ajaloos säärast üritust on toimunud, aga erakordne oli see küll. Ringi ruumides algselt kavandatu läks üsna ilusasti täppi ning 20 km saigi päevas keskmiselt sõidetud. Tosina päevaga kogunes lahest laheni 240 km.
Jälgedest ja nende omanikest
Kui nii suure seltskonnaga metsa vahel liikuda, tekib tahes-tahtmata palju müra. Seejuures loomi kohata oleks paras ime. Jälgi seevastu on hulgaliselt. Ühel Kõrvemaa hommikul loendame värskel lumel pea kogu talvise fauna. Ilves, muide, on liikunud mööda metsateed kilomeetreid meile vastu. Vahest me ise hirmutasime ta rajalt minema.
Parim võimalus loomavaatlusteks avaneb enne Ardut, Laukesoo kandis. Vastu õhtut saame ühelt külamehelt infot, et meie ees teel on hundid. Kihutame mööda metsateed, kuis jaksame, kuid kahe soerdi hända näevad vaid grupi esimesed. Jäljed reedavad, et hundid on tõepoolest sörkinud mitu kilomeetrit meie ees, täpselt sellise vahega, et mitte silma jääda. Metsa pööravad nad alles siis, kui mööda sõidab auto.
Matkatarkus nr 1: Kui hunti kardad, ära metsa mine!
Söögist ja söömisest
Söögiga matkal kokku ei hoitud. Varustusliin oli seatud nii, et uued liitujad tõid järgnevate päevade toidu ühes. Seega ei pidanud kogu toidukraami Pärnust alates kaasa vedama. Hommikul ja õhtul tehti lõkkel süüa ning keedeti ämbrite kaupa teed. Kiired lõunapeatused tehti tee ja kuivtoiduga. Ja muidugi „kauamängivad“ – klaaskommid, mis aitavad üle rasketest hetkedest.
Matkal toitujat iseloomustavad päris hästi kaaslaste tsitaadid otse matkapäevikust.
„Lõunapaus, isegi kui see koosneb külmunud sibulast, külmunud leivast, külmunud sprottidest ja jahtunud teest, annab ootamatu energeetilise laengu. Ning oh imet, liigudki jälle edasi...” (Saale)
„Matkates tekib ettekujutamatu sööginautimise võime. Tavaline puder hakkab hoopis paremini maitsema – rikutud söögiisu asendub puhtaga.“ (Rene) Kokku tarbiti matkal ca 75 kg toitu ehk pisut üle ühe kilo päevas inimese kohta!
Suusailmast
Matka esimene pool kulges suhteliselt soojas, isegi sulas. Lõpuosa seevastu kohati karmis pakases. Eks vesiste ilmadega tuli puusuusameestel jalgsi käia, plastik seevastu lippas iga ilmaga. Kõrvemaal, pakaselisel õhtul üle Jussi järvede sõites, saime suuskade alla ca. 10 cm paksused klombid, mis kohe jäätusid. Seal ei aidanud ei puu ega plastmass.
“Suusatamine on nagu venelasele hapukapsasupp: võib päevast päeva tarbida, ei muutu nüriks, ei tüüta ära.” (Liina)
Matkatarkus nr 2: Eestis talimatka tehes tuleb ikka vihmaga ka arvestada!
Laagrist ja ööbimisest
Kui matka algul ei pandud ööbimiseks telkigi üles, siis lõpus, pakaselistel öödel, tuli ahi pidevalt töös hoida. Tegelikult saab ka alla -20°C külmaga kütmata telgis ööbida. Tuleb vaid tihedasti kokku hoida.
“Umbes kuue ajal hommikul Hendrik vist teatas, et kellelgi pole enam tarvis ahjuvalvesse tulla... puud on otsas. Kujutasin ette, kuidas aeglaselt külmuma hakkame. Tore oli läbi korstnaaugu tähti kaeda ja kuulata, kuis puud ümberringi praksuvad. Ärgates olid siis magamis- koti suu ja müts korralikult härmas.” (Saale)
“Ahju alla panime täna paja, paja sisse kivi. Päris hea konstrui sai. Lihtne ja loogiline. Kahjuks tuleb seoses tee keetmisega ka ahi telgist välja heita.” (Hendrik)
“Külmas öös on mõnus, matkakott seljas, lõkke ääres istuda. Nii ei pääse pakane selja tagant ründama.” (Liina)
Matkatarkus nr 3: Lõhu puid, siis ei ole külm!
Matkavarustusest
Saabastest ei saa üle ega ümber. Need on ju matkajale kõige olulisemad. Jälle sai kinnitust vana tõde: ära tule matkale uue sissekäimata saapaga. Kes seda põhimõtet ei järginud, need kannatasid. Kannatajatele oli meil kaasas ligi 3 kilo jagu matkaapteeki. Eriti hinnas olid kõiksugu plaastrid.
Seljakottidega muret polnud, kuna raskem kraam oli laotud kelkudele. Telk tosinale inimesele, ahi, toi- dukraam, termosed – kõik see mahtus lahedasti kahele plastikkelgule, mis lohisesid 3-4-meetrise kummiliidesega vöökohale kinnitatuna nööri otsas järgi. Kelk peaks olema võimalikult lai, et vähendada ümbermineku ohtu. Maanteeveeres või lihtsalt tasasel pinnal sõita oli lausa lust, seevastu metsateel sügavatel autoroobastel turnides kippus ikka uppi minema. Igatahes andsid varustuskelgud matkale justkui ekspeditsiooni ilme.
Telgi ja ahju kokkusobitamisega oli üksjagu tegemist. Kuna enne matka neid koos ei proovitud, osutus ahju korsten selle telgi jaoks liiga lühikeseks. Esimesel külmal ööl sai siis ahi suusakeppide abil lakke riputatud. Ei saa salata, põrandal magajateni soe ei jõudnud. Järgmisel ööl tegime telgi madalaks ja kõik toimis.
Tundub, et pikemal Eesti matkal jääb puusuusk siiski plastikule alla. Külmaga on suurepärane, kuid sulaga ja vesiste lõikude läbimisel on palju raskem. Hakkama muidugi saab. Suusakeppide otsi viilisime korduvalt, sest parajal hulgal teedel käimist-suusatamist kulutas neid korralikult.
Vastupidavusest
Algul keha karjus seljakoti ja koormustega. Siis harjus. Hiljem hakkas veel meeldimagi!
“Kõik sõltub mõtlemisest, arvan ma. Kõige lihtsam oligi elada päev korraga. Mitte mõelda kilomeetritele, mis lõpuni jäänud või unistada soojast toast ja pehmest voodist.” (Kairi)
“Talimatkal olles ärkab inimese organism ellu, kuna päevakorda kerkib ellujäämise küsimus. Ja see paneb tegutsema. Ühesõnaga, laiskus ja loidus kaob.” (Rene)
Psühholoogiliselt oli kõige raskem suure külma saabu- mine seitsmenda päeva õhtul Aegviidus. Alates Valgehobuse mäest olime sõitnud teadmisega, et täna õhtul on variant, et saab ööbida siseruumides. Küsisime kohalikust RMK loodusmajast, kuid sinna meil jääda ei lubatud ja soovitati tasulist ööbimiskohta otsida. Aegviidu poe juures selgus, et me siseruumidesse siiski ei pääse.
„Ja ongi nii, et kell läheneb kümnele, õhk läheb järsult külmemaks, lähme siis metsa magama – nagu oleks see kõige normaalsem asi maailmas. Sumpame paksus lumes poole ööni, et kuuseoksi otsida, telki üles panna ja küttepuid telki tassida, endal uni tikub peale ja on nagu ulmefilmis.” (Saale)
„Seistes ja magades hakkasid varbad külmetama, aitas vaid liikumine ja lõkketuli.” (Liina)
Lõkkega on Aegviidu kandis eriline lugu. Kuivad puud on, aga lõke korralikult ei põle. Puhu või lehvita palju jaksad, miski ei aita. Ja nii oli see juba mitmes kord. Suurt matkatelki kütsid kolm uustulnukat öö läbi püsti seistes, kuid palju soojemaks sellest ei läinud. Vastu hommikut tuli korsten ahju küljest valla. Pärast kella kuut kuulsime mööda sõitnud töömehelt -27°C pakasest.
Kuid sellest oldi üle. „Tavaliselt ollakse harjunud arvamusega, et talvine külm on ebamugav ja vastik ning sellepärast peaks täielik masohhist olema, et kusagile matkama minna – külma kartsin enne matka isegi. Mis mind üllatas, oli see, et 20-kraadises külmas võib ennast väga mugavalt tunda (seda muidugi liikudes). Suhtumine külma kui millessegi negatiivsesse sai ümber lükatud.” (Rene)
„Kõik oligi sõltuv mõtlemisest. Kui ümberringi talve külmim öö, riided higist märjad, jalad hõõrdunud ja juuksed härmas, rääkimata väsimusest, sai siiski kõike nautida.” (Kairi)
„Ulmeline ja kummastav oli noil pakasepäevil päikseloojangu ja videviku aeg. Kõrvemaa nõmmede suur lage väli, pikk tõus ja tohutult suur küünlaleegi kujulise haloga päike horisondil. Vahetult enne Arbaverre jõudmist, juba üsna hämaras, peatusime kopli kõrval, kus vist mitukümmend hobust pakaseudus tontliku sahinaga täiesti sünkroonis ringi kappas. Veel palju oli selliseid kohti, kus tahtnuks edasi tuiskamise asemel pikemalt peatuda ja lihtsalt seal olla, kuulata ja näha.” (Saale)