Suur rändur

Lennart Meri kunagised kolleegid, Tiit Pruuli välisministeeriumi ajast ja Mart Soidro presidendiaastaist,tutvustavad Eesti kuulsaima reisimehe reise, reisiraamatuid ja filme.

Lennart Meri kunagised kolleegid, Tiit Pruuli välisministeeriumi ajast ja Mart Soidro presidendiaastaist,tutvustavad Eesti kuulsaima reisimehe reise, reisiraamatuid ja filme.

Kujutlegem, et Herbert Wellsi ajamasin on siiski olemas. Ta on teie käsutuses. Kas te ei sooviks mõneks hetkeks muutuda Kolumbuse laevapoisiks, istuda „Santa Maria” grootpraamsaalingul, tõsta kätt silmade juurde ja hüüda üle kogu laevastiku erutavad sõnad: Maa! Kas te ei tahaks sammuda külg külje kõrval Fenimore Cooperi ja Jack Londoni kangelastega nende raskel teekonnal metsikusse Läände või Alaskasse, jagada edasiliikumise pingutusi ja rõõme, võidelda kärestike ja pakasega, aidata härgadel vedada kriuksuvaid plaanvankretid läbi tuiskliiva ning tunda end uue maailma pioneerina? 
See võimalus on antud igaühele.
Lennart Meri „Laevapoisid rohelisel ookeanil”

Lennart Meri käest oleks kohatu küsida: ”Kuidas teist sai reisimees?” See oleks sama, kui talt küsida: „Kuidas teist eestlane sai?” Või peaaegu sama, kui küsida: „Kuidas teist sai poliitik, president?” Kõik need asjad on olnud temaga orgaaniliselt seotud, üks on nii imeloomulikult teisest välja kasvanud, et piire matkaselli-kirjaniku-filmirežisööri-poliitiku-haritlase vahele on võimatu tõmmata. Ja kõik need erinevad alged on olnud koos tema lapsepõlvekodus, emapiimaga omandatud, lastetoaga kinnistatud.

Ka Lennart Meri isa Georg oli rahvusvahelise haardega poliitik ja intellektuaal, kes õppis 1930. aastate alul Ameerikas ja Prantsusmaal ning töötas seejärel EV diplomaadina Berliinis ja Pariisis. Lennart Meri lapsepõlv ja esimesed kooliaastad möödusid neis Euroopa suurlinnades. Georg Meri oli tõenäoliselt esimene eestlane, kes sai usaldusväärseist allikaist teada, et 1939. aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud koostöölepingul on ka mõjupiirkondi jagav salajane lisa. Eestluse püsimine ja iseseisvuse taastamine on olnud Lennart Meri enamike reiside tausta- või põhiteemaks.

Paul Rummo kirjutas 1962. aastal Loomingus Meri kohta isalikult: „Lennart Meri põeb vist küll parandamatut reisirahutust. Selle tõvega oskab ta ka teisi kardetavalt nakatada.” Noor Lennart Meri on mitut puhku öelnud, et ta tahaks olla professionaalne reisija. Hiljem on ta oma biograafile Andreas Oplatkale kinnitanud isegi seda, et ta rännuaastate eesmärgiks pole olnud mitte filmid või raamatud, vaid just reisimine kui selline.

Reisimeeste puhul tekib ikka esimesena küsimus: „Miks ta rändab?“ Cooki ja Livingstone’i ajad on möödas, päris uusi maid ju enam ei avastata. Meri pole olnud ses mõttes teadlane, et reisid oleks olnud ta teadustöö vältimatuks eelduseks. Ammugi pole ta olnud seikleja, kes näeb silmapiiri taga põnevat põgenemist reaalsusest. Ja kaugeltki pole Lennart Meri olnud tavaline turist, kes rahulduks giidi seletustega ja vaatega läbi bussiakna.

Ajakiri Noorus küsis Merilt 1966. aastal: „Miks te üldse rändate?” ja sai kirjandusliku, ent põikleva vastuse: „Ainuüksi sellele küsimusele vastamiseks võiks kirjutada terve raamatu. Minul tuleb rännurahutus tavaliselt kevadeti, kui haned-pardid üle lendavad. Siis tunnen, et pean ka ise minema, end lahti rebima harjumuspärasest tsivilisatsioonist, viisakalt praksuvast kaminatulest ja keskkütte hellitavast kiirgusest, pean minema kuhugi, kus seda kõike ei ole – et alustada otsast peale. /…/ Kas see äratundmine, et inimene jääb nägijaks ka ilma elektrivalgustuseta, et tal on mugav ja soe ka keskkütteta ja konditsioneeritud õhuta – kas selle lihtsa tõe äratundmine ei kaalu üles kõik rännakute vaevad?”

Ajapikku muutuvad Lennart Meri ekspeditsioonid keerukamaks ja tema raamatud kunstiliselt mitmekihilisemaks, ning tundub, et laieneb ka reisimispõhjuste diapasoon. Kui püüda sellele kuidagi ühist joont leida, ei ole seda aga võimalik teisti nimetada kui maailma avardamiseks. Ja Meri ei ole avardanud mitte ainult oma isiklikku maailma, vaid suure osa eestlaste, ent ka neenetsite, hantide, soomlaste, venelaste, ameeriklaste ja paljude teiste oma.

Esimesed reisid ja reisiraamatud

Meri esimesed kodust äraolekud polnud ju tema enda planeeritud – ei vanematega Euroopas ega ammugi küüditatuna Siberis. Marimaal väljasaadetuna elades tajus Meri esmakordselt ühisjooni hõimurahvaste eestlaste–maride vahel. Nende ühisjoonte analüüs päädis aastakümneid hiljem suurejooneliste filmi-, kirjandus- ja arhitektuuriprojektidega.

Meri esimesed reisid Nõukogude Liidus viisid ta Lääne-Ukrainasse Lvivi ümbrusesse, mis ei meenutanud üldse sovetlikku suurriiki. Reisikaaslane Voldemar Panso teatas ühe Karpaatia-reisi ajal väsinult ja kurnatult puhkepausi pidades äkki: „Poisid, kui me siit eluga välja tuleme, põrutame sügisel Tjan-Šani.” Nii said alguse suured reisid. Tjan-Šani mäed, Karakumi kõrb, Buhhaara ning Samarkand – kui palju idamaade salapära. See salapära ja kauge kultuur jõudis ka Meri esimesse reisiraamatusse, esinedes veel küll paiguti kõrvuti kohustusliku „nõukogude rahva tööpaatose” ja industrialiseerimse aruannetega.

Alles siis, kui minaretid ja turbanid, särisevad šaslõkivardad ja kibestunult karjuvad muulad põimuvad teie kujutluses läbi tolle uuega, mida Nõukogude aastad Buhhaarale on toonud, ja selles põimingus õiged proportsioonid omandavad, mõistate, et kogu eksootika on vaid selle tööka ja areneva linna raamiks. Tõsi küll, meeldivaks raamiks, kuid ikkagi raamiks.

Meri järgmine reis viis seltskonna süstadega Siberisse. Laevapoistena sõideti rohelistel jõgedel, tajuti, kui võimas on Siber. Arno Brachmann meenutab: „Mina olin grupi ametlik juht, aga tegeliku matkarajooni ja marsruudi pani kokku Lennart, kellel oli uue raamatu jaoks ainest vaja.” Aga Meri võimsaim emotsioon sellelt matkalt – vähemalt raamatu põhjal – tuleb alles siis, kui ülejäänud seltskond on koju tagasi läinud ja tema üksi jukagiiride juurde läheb, kus põdranahkades noored talle tuhandeaastast tantsu tantsisid.

Minevik ja olevik segunesid, kaotamata oma kontrastsust. Saali vastasseinas valendas suur kinoekraan. Loosung kutsus üles täitma ennetähtaegselt kolhoosi tootmisplaani. Kuid nurkadesse üles seatud valjuhääldajad vaikisid, sest tantsu saatsid lauljad, homusistid, kaks trummi ja tantsijad ise.

Meri varajastest reisidest on enim tähelepanu pälvinud noorte teadlaste ekspeditsioon Kaug-Itta. Kuidas sündis mõte minna just Kamtšatkale? Meri on ise hiljem arvanud, et „vist ikka seepärast, et kaugemale ei saanud”. See võis kindlasti olla üks romantilisi põhjuseid. Erast Parmasto kirjutab Meri reisikirja 1987 ilmunud venekeelse tõlke järelsõnas, et koha valikul osutus kõige tähtsamaks tolle kandi vähene läbiuuritus. Tegelikult olid noored eesti teadlased taolise ekspeditsiooni ideed juba mõnda aega kaasas kandnud. Aga tundus, et idee sureb nõukoguliku bürokraatia labürintides. Akadeemik Anto Raukas meenutab: „Lennart oli kuulnud, et meil kippus see projekt lörri minema. Ta tuli kampa ja pani mängu oma sidemed Vaino Väljasega, asja asusid toetama Gustav Naan ning Arnold Green. Raha saime Teaduste Akadeemiast.”

Hans Trass, kelle tegevusest Kamtšatkal sai alguse termofiilide ökoloogiline uurimine maailmas, seletab: „Me tegime tõeliselt teadust, see ei olnud mitte mingil määral seikluslik matk, vaid sügavalt teaduslik ekspeditsioon. Suurim saavutus oli teaduskogumik, mille vastu on maailmas tänini teatud huvi. Sissejuhatuse sellele kirjutas Lennart. Reisi tõsine sisu ja see, et me ise olime vaimustunud ning väga aktiivselt propageerisime oma saavutusi – nii kümnete artiklite, avalike esinemiste, filmi kui raamatutega –, tegi meie reisi Eestis tõesti väga populaarseks. Võib-olla tagantjärele vaadates isegi natuke ülepaisutatult. Eks me, noored mehed, olime natuke edevad ka – no näiteks pöörasime suurt rõhku vormirõivastele ja säärsaabastele. Nägime huvitavad, aga tõtt öelda totrad välja. Aga siiski – see oli esimene tollane eesti noorte teadlaste ekspeditsioon kaugele ja eksootilisele maale.”

Mis on kontrast?

Seda me peaksime nagu teadma. Tuli ja vesi. Geiser ja liustik. Lumi ja laava. Sõprus ja vaen. Lihtne vastus. Aga miks on kontrast naudingu allikas? Miks kasutas Shakespeare kontrasti kui ühte peamist loomingulist võtet? Miks püüab inimene oma elu sisustada kontrastselt? Nagu näiteks meie. Kas me ei tunne rõõmu juba paljast siinviibimise ja koduse elu kontrastist? Võidakse ju vastata, et inimene vajab vaheldust, kuid see ei ütle midagi – ka see mõiste vajaks lähemat seletamist. Kas kontrast pole mitte elu sügavama tunnetamise vahend? Elu haaramine kahest vastandlikust küljest, elu reljeefsem, plastilisem nägemine, ühe külje sügavam tajumine teisega võrdlemisel?

Kui põhiekspeditsioon, mille kõrghetkedeks olid tõus Kljutši vulkaanile ning rännak Geisrite orgu, oli ametlikult läbi, siirdusid Meri ja kunstnik Kaljo Polli kahekesi edasi põhja poole, korjakkide rahvusringkonda.

Kamtšatka-reisist valminud raamat „Tulemägede maale” (teises trükis „Lähenevad rannad”) sai Meri esimeseks suuremaks rahvusvaheliseks läbilöögiks. Peagi pärast eestikeelse raamatu ilmumist tõlgiti see vene, saksa, leedu ja poola keelde, hiljem ka soome keelde.

Järgmise matka tegi Meri üksinda ja sellestki valmib raamat. „Virmaliste väraval” ei olnud enam tavaline reisiraamat-aruanne. Siin põimuvad Meri enda ning Middendorffi, Amundseni, Wrangeli, Scotti jt polaaruurijate reisid Kirdeväila otsinguil. Professor Matti Kuusi on hinnanud, et just see raamat kindlustas Merile Soomes legendaarse maine.

Meri poleemilisimate raamatute „Hõbevalge” ning „Hõbevalgema” määratlemisega on kriitikud hädas olnud. Autor ise on teoseid nimetanud „reisikirjaks suurest paugust, tuulest ja muinasluulest”. Rohkem kui reisikirjad, liituvad nad tegelikult Meri filmidega, otsides ajaloo kaudu tänast identiteeti ja vaimujõudu.

Ettevalmistus

Iga Lennart Meri ekspeditsioon on alanud ammu enne väljasõidupäeva. Juba oma esimese pika matka, Kesk-Aasia reisi kokkuvõttes, kirjutas ta: „Soovitan kõigile matkameestele venitada ettevalmistusi reisiks nii pikale kui võimalik. Ettevalmistuste lõbud pole sugugi väiksemad matkalõbudest.” 
Kunstnik Viidalepp, Meri kahe reisi kaaslane, ütleb: „Enne Kesk-Aasiasse sõitu jagasime Panso ja Meri ja mina omavahel referaaditeemad ära ja siis, kui nädal aega rongis loksusime, esitasime ja arutasime neid. Minu teema oli näiteks „Muhamed ja islam”. Ja tuletan meelde, et see oli 1959. aasta.”

Helirežisöör ja Meri lähimaid filmikolleege Enn Säde meenutab, kuidas Lennart saatis „Linnutee tuulte” filmimeeskonna Tartusse professor Paul Ariste seminarile ning kuidas Heno Sarv tassis kõigile lugemiseks kastide kaupa raamatuid. Säde sõnul andis Lennart oma kaaslastele enne Siberi ekspeditsiooni nõudliku soovituse: „Me läheme sinna kui valged paberilehed. Meil peavad olema teadmised, aga ei ühtegi eelarvamust.”

Luuletaja Paul-Eerik Rummo mõtiskleb: „Mis eristab tõelist rännumeest juhuslikust? Sain selle teada, kui ühisel Mongoolia-retkel tuli jutuks, mis on kellegi meeleolu reisile asumisel ja selle kestmisel. Inertse pigem-paigal-istujana ütlesin omalt poolt, et vahel tuleb küll peale tüdimus ja vastuseismatu tuhin kuhugipoole kimama panna, aga reisi mõned päevad kestes tekib sama ületamatu küsimus, mida paganat ma siit otsin, ja tahaks koju tagasi. Lennart, vastupidi, teatas, et temal olla stardi eelõhtul ja veel stardihetkelgi väga raske end lahti rebida, aga mida edasi, seda enam läheb ta uute olukordadega kaasa, isu kasvab süües ja koduigatsusega on aega. Jah, selline on õige rännumees. Ehkki tagantjärele olen imestanud tolle väidetava starditõrke üle. Teades, kui põhjalikult Lennart kõiki oma reise ette valmistas, rääkimata sellest, et tegemist oli alati ta enda algatustega, tihtipeale suurte organisatsiooniliste raskuste kiuste, ei oska seda pidada muuks kui ehk hetkeliseks nõrkuseks, eeltööde väsimuse ruttumööduvaks kulminatsiooniks.”

Organisaator ja juht

Vaevalt et Meri on kunagi käinud teiste inimeste organiseeritud turismireisil. Kõik oma reisid on ta suuremal või vähemal määral ise kokku pannud. Vaatamata sellele, et see nõudis peadpööritavaid trikke nõukogude bürokraatiaga. Ent paradoksaalsel moel on ta kindlasti paljusid neid trikke – aparatšikute ja kagebiitide ülekavaldamist – ise just nautinudki. Rongi- ja lennukipiletite, liikumislubade jms hankimine oli Venemaa avarustes omamoodi alkeemia.

Jüri Luik meenutab: „Kõikvõimalikud tolli- ja piiriformaalsused, mis olid nõukogude elu väsitavaks kaaslaseks, lahenesid, kuna keegi ametnikest ei julgenud isegi uurida, kes on see tähtis seltsimees, kes väga heas vene keeles nendega rangelt ja käskivalt räägib. Samamoodi ei julgenud Saksa julgeolekuteenistuse liikmed küsida, kes on see laitmatut saksa keelt rääkiv diplomaat, kes sisenes ilma nõutava lubatäheta CSCE välisministrite nõupidamisesaali, kuhu poleks tohtinud kärbeski pääseda. Meri hoiak välistas igasugused küsimused.”

Meri kauaaegne kolleeg Kulle Raig on kirjeldanud raamatus „Vikerkaare värvid”, kuidas Meri kirjutas Soome pääsemiseks ise küllakutseid, mida ta soome sõbrad allkirjastasid ning enda nimel nõukogude ametnikele edasi saatsid. Meri ise seletab asja nii: „Kirjades kujutasin ma end alati mehena, kes suure veenmisjõuga esindab välismaal nõukogude kultuuri, ja ma tundsin lõbu, kui mulle Moskvas mu enda kirju ette loeti ja mind kiideti.”

Meri tundis hea psühholoogina neid nõiajooke, mis ametnikke mõjutasid – välismaa sigaretid, ülemuste nimede teadmine ja nendega hea läbisaamine. Enamasti sai ta selle organiseerimistööga hakkama ja viskas siis, töö tehtud, end linadeta kupeekoikule või räpasesse hotellivoodisse, et teha ümbritseva tegelikkusega midagi nii vastuolus olevat kui lugeda Lévi-Straussi või Julius Mägistet või muud taolist. 
Meri kirjeldab 1985. aasta Nooruses Kaug-Ida reisi algust: „Pöördusime häbenematult Teaduste Akadeemia ja Komsomoli Keskkomitee kaudu vabariigi valitsuse poole raha saamiseks ning lubasime selle eest oma puhkuse arvel nii- ja naasuguseid töid teha sellel kaugel polaarsaarel, mida rahaküsijad ja rahaandjad polnud kumbki oma silmaga näinud.”

Üks tolle ekspeditsiooni kaaslastest, geoloog Kaarel Orviku: „Lennartist sai meie ekspeditsiooni ülem. Tema pidi tegelema erisuguste lubade, lennukite, helikopterite, hotellide, piirivalve, kohaliku võimu ja veel tuhande pisiasjaga.” Akadeemik Hans Trass lisab: „Lennart esindas meie gruppi geniaalselt, et mitte rohkem öelda.”

Akadeemik Anto Raukas: „Legendaarseks sai Lennarti üle õla kõlkuv politruki nahktasku. See oli täis tähtsate pitsatitega tähtsana tunduvaid pabereid, mis ta ise oli erinevatele blankettidele kirjutanud. Et nii- ja naasugune riiklik ülesanne ja palun osutage kõik kaasabi! Kui vaja, peatas ta nende paberitega autosid, laevu ja ronge.”

Keeleteadlane Tõnu Seilenthal, kes oli Siberis kaasas kahel reisil „Veelinnurahva” filmimise aegu: „Bürokraatlikud probleemid lahendas ta ehtlennartlikult kõrge joonega – obkomis kohtus ta alustuseks võimalikult tähtsa parteisekretäriga ja pani oma punasekaanelised kino- ja kirjanike liidu kaardid lauale. Tutvustas ennast ja oma olulist riiklikku missiooni.” Anto Raukas lisab: „Fenomenaalne on Lennarti sugereerimisvõime, ta räägib ju nii kuratlikult aeglaselt, aga inimesed kuulavad teda väga tähelepanelikult.”

Ja samas ei vaevanud Meri end noil ekspeditsioonidel töödega, mis talle ei sobinud. Anto Raukas: „Telki püsti panna ega süüa teha – see polnud tema töö. Pigem võttis ta pliiatsi ja kirjutas põõsa varjus oma päevaraamatut. Aga kui ta kusagil millegi põnevaga hoogu sattus, siis pidid teised teda lõpmatuseni ootama. Samas – kuigi ta oli enamikest füüsiliselt natukene nõrgem, ei virisenud ta küll kordagi.”

Vanemana, poliitiku-eas on Lennart Meri kuvandiks olnud elegantses ülikonnas sigarette tõmbav härrasmees. Kuidas toona oli? Raukas: „Ei ole Lennart matkadel küll kordagi peenutsenud.” Seilenthal: „Siberi külades filmides olid elamistingimused meil kõigil suhteliselt askeetlikud – tihti magasime tarepõrandal mattide peal. Kõige sellega saime kenasti toime. Aga ühest aristokraatlikust joonest ei loobunud ta iial – hommikune suits ja kohvijoomine olid Lennartile nii olulised, et neid ei saanud ära jätta ka siis, kui meie lennuk küla teises otsas juba õhku tõusmas oli.”

Meri on oma reisikaaslasi-kolleege alati hoolega valinud. Ja samas on ta ustavaid kaaslasi väärtustanud mitmes oma raamatus ning kokkuvõtvalt ka ühes 1999. aastal salvestatud videotervituses: „Kõige olulisem võib-olla on ikkagi see tunne, see määratu võimsuse tunne, mis tekib siis, kui sa reisid väga heade sõpradega. Kui filmirühm läheb reisile, siis on see nagu väike tank – ta läheb läbi, ta läheb naeruga ja naljaga, mis ei tähenda sugugi, et meil alati oleks kerge olnud.”

Suhtleja

Kõik, kes on Meriga ebaharilikes töö- või reisisituatsioonides koos olnud, rõhutavad tema oskust ühist keelt leida ja tekitada usaldus väga erineva taustaga inimeste vahel.

Operaator Rein Maran meenutab: „Kui Lennartiga koostööd alustasin, oli esimene asi, mis silma hakkas, tema erakordne kontakteerumis- ja kohanemisvõime. Mina olin Soome minnes temaga võrreldes tavaline piiri tagant tulnud juhmakas. Me pidime leidma filmimaterjali saamide kohta. Soomlased on aegade jooksul suure põhjalikkusega uurinud oma etnograafiat ja tundus, et sealsed saamid olid neist küllaltki tüdinenud. Oli tükk tegemist, et leida saamide ürgseid tunnuseid, mida otsisime. Meil oli lõputuid kohtumisi, mille tulemusena Lennart suutis luua nendega usaldusliku kontakti ja me saimegi haruldast materjali. Lennartiga kokku puutunud inimesed sulasid üles, ta võeti omaks. Enn Säde: „Kui me filmisime Siberis üht šamaani, ütles šamaani poeg oma isale, et kuule, üks prillidega mees kirjutab kogu aeg, et kas see on ikka hea. Isa vastas pojale: „Las kirjutab, see on meie mees!”

Maranil on Lennarti suhtlemisoskusest meeles üks hea näide, kuidas ta suutis Siberi rongis välja kaubelda kupee, mis oli reserveeritud üksnes Sverdlovski oblasti kinnipidamiskohtade peaprokurörile, kes reisis salajaste riiklike ülesannetega. „Kui kupeesse saabusime, oli asi väga ametlik, nõuti meie dokumente. Lennart esitas välispassi, mis tal Ungari-sõiduks kaasas oli. „Gde propiska?” nõudis prokurör. Lennart vastu, et need on ju Eesti NSV uued passid, et kas ta siis ei tea. Prokurör võttiski seda puhta kullana. Pärast, kui ta oli Lennarti seltskonnas endale pudeli Kuuba rummi sisse kallanud, hakkas ta avameelitsema ja rääkima asju, mida ta ilmselgelt rääkida poleks tohtinud. Hommikul oli ta väga pahuras tujus, sest ta ei mäletanud, mida ta meile öösel rääkinud oli. Püüdis ääri-veeri uurida, mida me teame. Üks vale samm oleks võinud meile palju pahandust tuua, aga Lennart oskab piiri peal kõndida.”

Teisalt meenutavad nii Säde kui Maran seda, kuidas Meri saavutas kontakti nganassaani šamaani Demnimega. Säde kirjeldab: „Sõitsime vesilennukiga kohale. Šamaan oli Jossi ajal 7 aastat kinni istunud, 9 põlve tema esivanemaid olid šamaanid olnud – võimsaim omasugustest, keda ma olen näinud. Sõnad võõras-venelane-vaenlane on nganassaanidel sünonüümid. Lennart andis alguses, kui maha istusime, korralduse, et me räägiksime omavahel eesti keeles. Natukese aja pärast küsib halvasti vene keelt oskav Demnime oma tõlgist poja kaudu, et mis keelt me räägime. Lennart oli selleks ette valmistunud ja tõi kuuldavale sõnu, mis on mõlemas keeles sarnased. See hämmastas šamaani – me ei ole venelased, me oleme omamoodi sugulased. Nii oli Demnime nõus ka sellega, et me tema rituaali filmime.”

Aga selle loo juures on olnud ka Säde ainus konflikt Meriga: „Leppisime kokku, et šamaani pere saab meie käest filmimise eest viis pudelit viina. Pool tundi pärast tasu kättesaamist olid nad kõik õue peal pikali maas. Ma karjusin Lennarti peale, aga ega tema süüdi olnud – me kõik oleks pidanud oskama seda ette näha.”

Erudiit

Ants Viidalepp on öelnud väga lihtsalt ja kokkuvõtvalt: „Kui Meri oleks kehv reisikaaslane, poleks ma temaga kahte pikka reisi kaasa teinud. Ta on väga normaalne mees, teeb tööd, võtab napsi, ainult et on kõvasti targem kui suur jagu teisi.”

Enamik Meri reisikaaslasi on ühel või teisel moel märkinud teda kui eeskuju või mitteakadeemilist õpetajat. Toonane tudeng Tõnu Seilenthal: „Tema eruditsioon erinevatel aladel jättis noorele mehele võimsa mulje. Need tema jutud, et „kui ma Pariisis Luxembourgi aias jalutasin ja nägin seda ja seda, või et see juhtus siis, kui ma Berliinis olin...” See oli tolleaegsetes oludes väga inspireeriv ja ta oli selles nõukogude kontekstis nagu mees teisest maailmast.”

Jüri Luik meenutab aega, kui ta Meri kõrval välispoliitikas esimesi samme tegi: „Eurooplaseks olemise hulka kuulus nii arusaam, et hommikul tuleb läbi lugeda Financial Times, Washington Post ja Le Monde, kui ka see, et haritud inimene tunneb huvi kõige ümbritseva vastu.”

Välismaailmaga kontaktipidamine oli ja on Merile lausa füüsiliselt vajalik. Ants Viidalepp: „Lennartist on mu silme ees mitu selget mälupilti. Üks neist on see, kuidas ta öösiti mägedes oma transistorraadio abil välisjaamu püüdis kuulata.”

Enamasti me häbeneme oma teadmatust, püüame seda varjata. Meri pidas aga häbenemisväärseks hoopis seda, kui asja endale selgeks ei tehtud. Hans Trass: „Lennart küsis matkal võimatult palju ja väga kummaliselt. Teda huvitas kõik. Tema uudishimu ehib teda siiani. Pidime jutustama talle väga paljudest looduteaduslikest asjadest. Ta muudkui päris: „Mida sa korjad, mis see on, miks see tähtis on?” Kogu olemusega tahtis ta kõike teada.”

Julgustaja

Hans Roosipuu meenutab üht episoodi Kamtšatka-matkalt: „Kogu aeg sadas kohutavalt vihma ja ma olin tüdind ja vandusin õudselt. Lennart kutsus mu ühel hetkel kõrvale ja ütles: „Tead, mul on täpselt nagu sinulgi kõrini kogu sellest jamast. Aga... ära näita välja, teistel läheb ka tuju ära. Ja kümne aasta pärast, Hans, läheme Aafrikasse!””

Nii nagu kaaslaste otsene julgustaja raskel matkaetapil, on Meri olnud tegelikult kogu rahva julgustaja rasketel aegadel.

Meri esimene film „Veelinnurahvas” taastab soome-ugrilaste tuhandeaastaseid rännuteid metsas, taigas, jõgedel. Film tegeleb soome-ugri rahvaste etnograafia, folkloori ja igapäevaeluga, keskseks motiiviks müütiline veelind, kes oli väidetavalt juba 4000 aastat tagasi üheks iseloomulikuks vana soome-ugri kultuuri osiseks.

Sellele järgnenud soome-ugri rahvaid tutvustav film „Linnutee tuuled” oli koostöö Soome MTV-ga ning Ungari TV ja Moskva Goskinoga. Seegi film võimaldas Meril palju reisida, palju lihtsamaks sai Soomes käimine.

Film „Toorumi pojad” räägib hantide karupeiedest, aga ka sellest, kuidas moskoviidid ei suutnud hantide vaimu murda. Etnograafiliste kaadrite vahel näeme me naftatorne, põlevaid gaasilonte, katkiseid viinapudeleid, pöördumatult rikutud maastikke. „Kaleva häälte” sissejuhatuses öeldakse kohe ära ka filmitemaatika – „eesmärk on enesesäilitamine”.

Venestamispoliitika ja ökoloogilised probleemid nii Siberi rahvaste juures kui ka Eestis, jõudsid tema kirjaridade ja filmikaadrite vahele. Intellektuaalne vastupanu, aastatuhandete toel eneseusu ja jõu tunnetamine – see sai varjatud lipukirjaks.

Sedasama rahvusliku enesekindluse ja -teadvuse vajadust tunnistas Lennart Meri ka 1979. aastal usutluses Mall Jõgile, kes küsis: „Mida te tahate oma loominguga öelda tänasele eesti lugejale?” Meri vastab: „Tahaksin teda julgustada. Küsida, mis talle muret valmistab, ja tema muret jagada kirjasõnas: sõnastatud mure toidab lootust. Tahaksin jagada rõõmu, et oleme ise oma elu peremehed ja tuleviku kujundajad, täna rohkem kui eile ja homme palju rohkem kui täna. Põhiseaduses oleme suveräänsed, olgem seda veelgi enam igapäevases töös ja mõtlemises. Saagu sellest eesmärk, mis nõuab meilt lakkamatut uuenemist. Tahaksin, et mu sõnad ei kõliseks. Tahaksin sisendada, et tahtest oleneb palju ja tugevast tahtest oleneb peaaegu kõik.”

Riiklikud reisid

Lennart Meri reisid ei lõppenud tema poliitikuks saamisega. Vastupidi, aga siis said need hoopis teise dimensiooni, nii et teatud mõttes ei mahukski nad nagu siinse loo raamesse. Arutasime seda Lennarti sõprade-reisikaaslastega, aga pea kõik olid üksmeelselt nõus, et reisimees Meri elab poliitik Meris endise jõulisusega edasi. Ja teemadki neil reisidel on samad, mis aastakümnete eest: kas väikerahvad jäävad ellu, väikerahvaste roll Euroopa Liidus, kas eestlastel on lootust – kui meenutada ta kõnede ja artiklite üksikuid pealkirju.

President Meri nõunik Toomas Kiho usub, et „reisid riigipeana, protokolaarselt ohjatudki, on olnud ta reiside seas omalaadseks krooniks”. Ka Jüri Luik, Meri lähedasemaid välispoliitilisi kolleege, on kindel, et „Meri reisid Euroopas ja mujal maailmas välisministri ja hiljem presidendina on mõtteliseks jätkuks tema reisidele Siberisse ja Kaug-Itta”.

Nendest komandeeringuist, kui ametlikku vormelit kasutada, sündis olulisi välispoliitilisi teetähiseid, aga ka mitmeid kultuurilisi ja seltskondlikke tähelepanuväärsusi.

Toivo Klaar, kes on tegutsenud välisminister Meri abina ning president Meri välisnõunikuna, toob ühe olulise joonena välja selle, et „koos Meriga reisides pidi alati olema valmis ootamatusteks”. Klassikaliseks näiteks on muidugi too Valge Maja gloobuse sodimise lugu – Meri tegi risti ühe kalarikka jõe kohale Kamtšatkal. Toomas Kiho meenutab, kuidas Kreeka president kuulist Merilt Pythease reisist meie juurde ning tema Prantsuse ametivend „kuulsast“ prantslasest Léuzon le Ducist ja tema 1855. aasta sõnumist, et Eesti iseseisvus on ainult aja küsimus...

* * *

Hans Trass kirjeldas meile oma viimatist reisi koos Lennartiga: „See oli umbes aasta eest, kui ta palus mul Paul Gobleile Taevaskoda tutvustada. Sõitsime sinna, näitasin kaljusid ja jutustasin neist. Lennartile polnud see muidugi mingi uudis, ta oli ju seal pikalt olnud 1968-69 seoses Griša Kromonovi „Reliikvia“ filmiga. Lennart küsis, et kas siin ümbruses võiks veel midagi huvitavat olla. Ma viisin nad siis Akste sipelgariiki, mis on meie suurim sipelgakoloonia – üle saja pesa, mõned kuni kaks meetrit kõrged. Ja oleksite te näinud, kuidas need kaks suurt maailmapoliitikut seal käitusid – nad olid nagu lapsed. Kilkasid ja ohhetasid nende ligi kahe meetri kõrguste sipelgapesade kõrval. Ja neid küsimusi ja seda uudishimu ei suutnud mina rahuldada.”

Oskus näha maailma enda ümber ja sellest vaimustuda on Lennart Meri võluvamaid omadusi. Sellele lisandub tema võime seda maailma nõnda kirjeldada, et neid jutte kuulates või lugedes tekib paratamatult tahtmine kõike seda põnevat ise avastada ja kogu selle paljuhäälse maailma eest ka vastutada.

Lugemissoovitus 

Muidugi on kogu elu üksainus reis, üksainus road-movie. Ses mõttes on kõik kirjanikud reisikirjanikud. Aga kuhugi tuleb siiski piir tõmmata. Igatahes ei ole Lennart Meri tavaline reisikirjanik ka reisikirjanike peres. Vähemasti mitte oma parimates teostes.

Reisikirjanik vahendab maid ja rahvaid, pikkides sinna vahele üldisemaid mõtisklusi (kui tal neid ikka on). Aga Lennart Meril on just üldisemad mõtisklused peamised ja ka huvitavamad, kuigi need seostuvad väisatud maakohtadega. “Virmaliste väravast” ja “Hõbevalgest” ei jää meie mällu igaveseks püsima geograafilised, bio- ja zooloogilised seigad, vaid hiiglaslikud hüpoteesid ja rabavad mõttekonstruktsioonid, mis nii meeldivalt kõditavad meie rahvuslikku iseolemistunnet. Just nende pärast võimegi öelda “kirjanik Lennart Meri”.

Mihkel Mutt 
Kirjanik, ajakirja “Looming” peatoimetaja

Lennart Mere hilisemad reisid

Mul polnud sünniaasta tõttu võimalust osaleda Meri noorusreisidel, kuid õnneks reisisin temaga koos poliitiku ja riigiametnikuna. Kõige põnevamad olid varased välisministri reisid, ehkki hilisemad reisid, eriti riigipeana, olid kahtlemata väärikamad ja pidulikumad. Me esindasime alguses faktiliselt mitteeksisteeriva riigi mitte kellegi poolt tunnistatud valitsust. Keegi meist, Meri noortest kaaslastest, ei kujutanud ette, kuidas selline esindamine täpselt käib. Meri oli meile eeskujuks, sest ta käitus nii, nagu poleks ta Euroopa pealinnades mitte ainult põlvepikkuse poisikesena, vaid kogu elu elanud. Uudishimu, see iga matkaja lahutamatu kaaslane, mis Meri kunagi maha pole jätnud, pani teda uurima riigipeade elu, aga ka liftipoiste tööd, kes meile hotellides ette sattusid. See on andnud talle tohutu faktilise, aga ka emotsionaalse teadmistepagasi. Ta mitte ainult ei tea tuhandeid fakte, ta teab, kuidas maailm toimib.

Tema õpetus noortele kaaslastele oli: ära kunagi nina norgu lase, säilita väärikus, tunne oma hinda, sinu hoiakust sõltub see, millist tähelepanu sulle pööratakse. Ülikond võis olla veidi koltunud, mõtted ei tohtinud olla koltunud. Meri käitus kuningate ja presidentidega nagu oma vanade sõpradega, nad ei jõudnud veel uurima hakatagi, et kes see mees õieti on, kui said juba kuulda, kui vahva maa on Eesti. Meri kehastab välismaailma jaoks Eestit ja tema isiklik haritus, euroopalikkus kandub üle inimeste Eesti-kujutlusse. Nii nagu iga matkaja on oma riigi esindaja maades, kus võib-olla ollakse ainus eestlane, keda kunagi elus kohatakse, nii oli ka Meri taasiseseisvuse algusaegadel tihti ainus Eesti esindaja, keda riigipead näinud olid.

Jüri Luik 
Suursaadik

Lennart Meri kodust eemal (1934-1988): 

1934-35 – Pariis 
1935-38 – Berliin 
1938 – Pariis 
1941-46 – küüditatuna Kirovi oblastis 
1956 – reis abikaasa Reginaga Ukraina Karpaatidesse 
1958 – matk Karpaatidesse koos Voldemar Panso jt 
1958 – matk Tjan-Šani mäestikku ja Karakumi kõrbesse Kesk-Aasias koos Voldemar Panso, Erich Moisare, Olav Männi, Ants Viidalepa ja „Kalevi” matkagrupiga 
1959 – süstamatk Leena, Peledui ja Nüüna jõgedel koos Grigori Kromanovi, Arno Brachmanni, Olav Männi, Ants Viidalepa ja Rein Laubega 
1960 – Kaug-Idas koos Erast Parmasto, Hans, Trassi, Kaarel Orviku, Anto Raukase, Ants Raiki, Kalju Polli, Hans Roosipuu, Harri Lingi jt 
1966 – reis Tšukotkale 
1967 – reis Saksa DV-sse seoses raamatu “Tulemägede maale” väljaandmisega 
1969 – Lääne-Siberis Veelinnurahva ettevalmistus neenetsite, hantide-manside, komide, karjalaste, vepslaste juures 
1970 – Lääne-Siberis “Veelinnurahva” võtetel 
1971 – Poolas raamatu “Tulemägede maale” esitlusel 
1975 – esimene reis Soome 
1975 – reis Saksamaa Liitvabariiki 
1975 – reis Armeeniasse Avetikh Isahakjani 100. sünniaastapäevale 
1977 – Soomes “Linnutee tuuled” võtetel 
1977 – Siberis “Linnutee tuuled” võtetel 
1978 ja 1986 – reisid Birmasse 
1978 – Rootsis “Linnutee tuuled” esitlusel Balti Instituudis 
1979 – Rootsis Balti Instituudi konverentsil 
1979 – Ameerika Ühendriikides ja Kanadas “Veelinnurahvast” ja “Linnutee tuuli” tutvustamas 
1985 – Siberis “Toorumi pojad” võtetel 
1986 – Karjalas “Kaleva hääled” võtetel 
1986 – Mongoolias koos Arvo Valtoni, Mihkel Muti ja Paul-Eerik Rummoga 
1988 – Siberis “Toorumi pojad” võtetel 
1988 – Pariisis Soome ja Põhjamaade kirjandusnädalal 
1988 – Austraalias ESTO-l osalemine

Lennart Meri reisikirjad:

Kobrade ja karakurtide jälgedes (1959) – Kesk-Aasia 
Laevapoisid rohelisel ookeanil (1961) – Jakuutia 
Tulemägede maale (1964), selle täiendatud variant Lähenevad rannad (1977) – Kamtšatka 
Loodus, draama, Hasior (1972) – Zakopane 
Virmaliste väraval (1974) – Kirdeväil 
Kaugelt näeb kaugemale (1975) – Armeenia 
Manniga ja Mannita (1976) – Lääne-Saksmaa 
Maraton Ühendriikides ja Kanadas (1979)

Lennart Meri etnograafilis-kultuuriloolised filmid: 

Veelinnurahvas 1970 
Linnutee tuuled 1977 
Kaleva hääled 1986 
Toorumi pojad 1989 
Šamaan 1997

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga