SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse

Hiina kultuuris on väga olulisel kohal keeruline kommete, uskumuste ja talituste süsteem, mille eesmärk on luua ja hoida kontakti siinpoolsuse ja teispoolsuse vahel. Veendumus, et inimesed ei lahku siitilmast jäädavalt ega katkesta sidemeid elavate sugulastega, vaid võtavad ka pärast surma aktiivselt osa järeltulijate tegemistest, pärineb Hiina tsivilisatsiooni algusaegadest ning peegeldub paljudes rituaalsetes ja igapäevatoimingutes ka tänapäeval.

Hiina kultuuris on väga olulisel kohal keeruline kommete, uskumuste ja talituste süsteem, mille eesmärk on luua ja hoida kontakti siinpoolsuse ja teispoolsuse vahel. Veendumus, et inimesed ei lahku siitilmast jäädavalt ega katkesta sidemeid elavate sugulastega, vaid võtavad ka pärast surma aktiivselt osa järeltulijate tegemistest, pärineb Hiina tsivilisatsiooni algusaegadest ning peegeldub paljudes rituaalsetes ja igapäevatoimingutes ka tänapäeval.

Iidne ohvrirituaal ta ohverdas nagu oleks nad elus ta ohverdas vaimudele nagu oleksid nad juures Konfutsius, „Vesteid ja vestlusi” 3:12, tõlge Linnart Mäll Vanad hiinlased uskusid, et tegelikkusel on kaks aspekti või kaks tasandit: nähtav ehk särav maailm ming, mis on asustatud inimestega ja koosneb neile tajutavatest asjadest, ning nähtamatu ehk varjatud või tume maailm you, mis on inimestele üldjuhul tajumatu vaimudesfäär. Nähtamatu maailma kohta oli mõistagi väga vähe teada. Põhiomaduste järgi – tume, hämar – seostati seda eelkõige põhjaga, samas kalduti arvama, et vaimude maailm ei ole mitte mingi teine koht füüsilises mõttes, vaid hoopis teine mõõde ning kaks tasandit eksisteerivad paralleelselt, ilma üksteist segamata, kuid võivad teatud tingimustel kattuda ning see ühine, mis kahel maailmal on, lubab inimestel ja vaimudel kokku puutuda. Zhou dünastia (1046–256 a. e.m.a.) aegses Hiinas usuti, et igaüks võib ohvrirituaali kaudu suhelda oma surnud sugulaste hingedega, seevastu kontakti vaimudega, kes ei olnud veresugulased, võisid saada üksnes meediumid ja kõrgest soost inimesed, kel olid selleks sobivad isikuomadused, eelkõige kõrge moraal. Riigi valitseja, keda kutsuti Taevapojaks, võis lisaks oma esivanematele austada ohvritega ka taeva- ja maajõude; temast ühiskondlikul hierarhiaredelil allpool seisvad aadlikud võisid ohverdada mägede ja jõgede jumalustele jne. Tavainimestel oli lubatud ohverdada vaid oma lahkunud omastele. Toidud ja joogid, mida vaimudele ohvriks toodi, pidid olema kõige paremad ja kallimad ning neid pidi pakutama ainult rituaalseks otstarbeks mõeldud pronksnõudes. Tänapäeval võib maailma suuremates kunstimuuseumides näha Zhou ajast pärit peenelt kaunistatud rituaalseid pronksesemeid, millele graveeritud sõnumite eesmärk oli muuta kahe maailma vahelist kontakti lihtsamaks. Rituaali kohustuslik osa olid ka muusika ja tants, mida etendasid professionaalsed esinejad. Usuti, et vaime meelitas kohale hõrk aroom ja ilusad helid. Nii et kui toit ei olnud kõige parem ja muusika kõige ilusam, ei pruukinud vaimud kohale ilmuda. Kõige ihaldatum ohvritoit oli härjaliha, samuti ohverdati siga ja lammast. Kuna arvati, et vaimud toituvad küpsetatava liha aurust, sõid osavõtjad pärast tseremoonia lõppu ohvritoidu (või selle, mis vaimudest järele jäi) ise ära – kõrgest soost inimesed said maitsta suuremaid ja paremaid palasid, lihtrahvale jäid toidujäägid, kui sedagi. Mõnikord, kui ohverdati veejumalustele või maajumalustele, ohvritoitu ei söödud, vaid see uputati või maeti maha. Zhou dünastia tekstides tavaliselt inimohvreid ei mainita, kuid arheoloogilised leiud kinnitavad, et inimesi siiski ohverdati, kuigi mitte massiliselt ning see tava kadus hiljemalt 3. saj. e.m.a. Enne ohvrirituaali sooritamist pidi sellest osa võttev inimene paastuma ja vaimselt puhastuma. Kehtis hulk tabusid selle kohta, mida ei tohtinud süüa, teha ja isegi mõelda, sest ka inimese hoiak pidi tseremooniaks sobima. Lahkunud hingedesse pidi suhtuma mõistetava aupaklikkusega, muidu ei olnud toimingust kasu. Inimesed kohtlesid vaime kui kalleid külalisi, pakkudes neile kõike kõige paremat ja avaldades neile austust, samas tehti seda lootusega, et vaimud omalt poolt tasuvad elavatele, õnnistades nende tegemisi. Alles siis, kui kõik tingimused olid täidetud, sai kontakt kahe maailma vahel võimalikuks. Vaimne ja materiaalne Sarnane dualistlik käsitlus lubas eristada ka inimhinge kaht aspekti: vaimset ja materiaalset. Usuti, et inimhinge vaimne pool hun, mida seostati positiivse yang’i energiaga, siseneb inimesse esimese hingetõmbega ja lahkub kehast pärast surma, et suunduda taevasse, kus ta ühineb igavese jumaliku vaimuga shen. Materiaalne pool po, mis on seotud negatiivse yin’i energiaga, tekib aga juba eostamishetkel ega jäta keha pärast surma, vaid muutub surnuvaimuks gui, mille analoog Euroopa kultuuris on tont või kummitus. Viimane võib olla põhjuseks, miks põletusmatus ei olnud Hiinas väga levinud. Kui materiaalne hing kaotab keha, võib ta jääda maa peale uitama ja muutub elavatele inimestele ohtlikuks. Tänapäeval tahab siiski aina rohkem hiinlasi oma surnud sugulasi kremeerida, kuna põletusmatus on odavam ja, mis veelgi tähtsam, urn põrmuga ei võta palju ruumi – ülerahvastatuse tõttu ei jätku juba ammu surnuaedadel kohti. Surmaga seotud rituaalid olid ja on Hiinas väga tähtsad. Mitte iga surnu vaimu teekond teise ilma ei pruugi minna plaanipäraselt. Uskumuste järgi võisid mõned sündmused, nagu ka inimese surma asjaolud, protsessi takistada ja inimese hing muutus pärast surma kurjaks vaimuks või koguni deemoniks. Selline kurb saatus ootas neid inimesi, kes surid vägivaldset surma. Samasse kategooriasse kuulusid ka võõrsil ja pikselöögi tagajärjel surnud inimeste hinged, enesetapjad, samuti tiigri rünnaku ohvrid, enne abiellumist surnud noored naised, ja need, kelle matmisrituaal ei olnud sooritatud kõikide reeglite kohaselt. Selliseid hingi Hiinas kardeti ja kardetakse siiamaani, kuna usutakse, et kurjad vaimud võivad elavaid rünnata, tappa või inimese külge klammerduda ning talle ja ta perele palju õnnetusi tuua. Nende kurbade hingede abistamiseks rajatakse surnuaedade juurde spetsiaalsed altarid shenwei (’vaimu koht’), kus kõik möödakäijad saavad tuua ohvreid, et hinged ei tunneks, et neid on maha jäetud. Oma lahkunud sugulaste austamiseks on paljudes kodudes ja isegi mõnede eraettevõtete ruumides väiksemad kodualtarid, kus ohvritoidud, põlevad viirukid ja värsked lilled annavad teada, et lahkunud lähedased ei ole unustatud. Surnute heaolu eest paluda ja neile ohverdada saab ka igas budistlikus või taoistlikus templis. Surm ja matused Õpetaja ütles: „nemad elavad teeni neid kombekohaselt nemad on surnud mata neid kombekohaselt ohverda neile kombekohaselt” Konfutsius, „Vesteid ja vestlusi” 2:5, tõlge Linnart Mäll Surnu viimsele teekonnale saatmist võetakse Hiinas väga tõsiselt, kuna usutakse, et valesti sooritatud matuserituaal võib tuua tervele lahkunu klannile suuri õnnetusi. Surmaga on ootuspäraselt seotud kõige rohkem ebauske, mistõttu on ka väga palju toiminguid, mis on mõeldud halva õnne eemalepeletamiseks matustel ning nendele eelneval ja järgneval ajal. Matusetoimingute sisu määravad paljuski lahkunu vanus, sotsiaalne positsioon, elukutse, sugu ja perekonnastaatus. Näiteks vanemate inimeste matuserituaal on palju keerulisem, kuna see sisaldab austusavaldusi, mis ei ole noorematele ette nähtud. Hiina kommete kohaselt ei tohi vanemad inimesed avaldada austust lahkunule, kes oli elu ajal nendest noorem. Vanema inimese ärasaatmisega on aga seotud palju tavasid, mida soovitakse järgida väga täpselt. Oma vanematele korraldatakse uhked matused igal juhul, isegi kui see tähendab, et perekond upub pärast võlgadesse. Matuste ettevalmistused hakkavad tihti juba enne surma. Hauaplats ostetakse tavaliselt ette. Taipei kalmistutel on hulganisti veel kasutamata hauaplatse, kus pragmaatilised omanikud kasvatavad herneid ja ube. Kui inimene on piisavalt vana ja jääb tõsiselt haigeks, ostavad lapsed ja noored sugulased surnukirstu ja võtavad ühendust matusebürooga. Sellist rutakust ei peeta mingil juhul kohatuks, hoopis vastupidi, see näitab hoolitsust nende eest, kel on ees pikk ja raske teekond. Haiguste puhul lähevad paljud ka rahvaravitseja juurde, mõnikord selleks, et teada saada, kas on veel lootust, enamasti aga selleks, et pärida, mis või kes haiguse põhjustab. Paljud usuvad, et rasked haigused ja muud perekonda tabavad õnnetused on surnud esivanemate kätetöö − kättemaks nende unarussejätmise eest, ja on vaja teha ohverdusi, et õnnetused lõppeksid. Kõige rohkem on tänu nende odavusele ja kättesaadavusele levinud paberist ohvriesemed, mis on mõeldud põletamiseks. Näiteks ohvriraha zhiqian (’paberist raha’) – spetsiaalselt ohverdamiseks mõeldud värviliste templitega või kuldsete kleebistega sümboolsed rahatähed, mida olenevalt nende otstarbest võib ohverdada kas jumalatele, surnud esivanemate hingedele või kurjadele vaimudele − või muud paberist objektid. Hiinas ja Taiwanil riietatakse surnud spetsiaalsesse changshou ehk pika eluea rõivastesse, mida tavaliselt abielus tütred kingivad oma vanematele kuuekümnendaks sünnipäevaks. Kokku võib lahkunu seljas olla mitu paaritus arvus pika ea komplekti. Surnuriided, mida saab soetada pea igas budistlikus või taoistlikus templis, võivad olla erinevat värvi. Enamasti on see must, pruun või sinine, kuid mitte mingil juhul punane, kuna usutakse, et surnuvaim kui yin’i energia kontsentratsioon ei talu aktiivseid yang’i ilminguid, nagu punane värv, päikesevalgus, valjud helid, kuke kiremine jne. Riiete taskutesse pannakse raha ja põletatakse ka ohvriraha, et surnud sugulasel ei tuleks teises ilmas vaesuses vireleda, samuti süüdatakse lamp, mis peaks valgustama teed teispoolsusesse. Selleks, et surnu sisenemine teise ilma oleks seaduslik, teda koguni varustatakse allmaailma isikutunnistusega, mida samuti ostetakse taoistlikes templites. Ka kirstu võidakse panna esemeid, mis pererahva meelest võiksid olla lahkunule tarvilikud teises ilmas. Taiwanil võidakse surnu jalutsisse panna väikene kivi, kõvaks keedetud muna ja soolaube. See komme on seotud ütlusega „Tule tagasi siis, kui kivi muutub pehmeks, munast koorub tibu ja oad idanevad”, mis sisuliselt tähendab − jää sinna, kuhu sa nüüd kuulud. Vanasti oli tavaks panna surnule kirstu ka valged püksid, mille üks säär oli õmmeldud üles-, teine allapoole. Püksid olid mõeldud kurjade vaimude eksitamiseks. Kui oma teel teise ilma pidi surnu kohtama tonti, võis ta püksid põrgulisele anda ja ise kiiresti põgeneda, kuni too üritab välja nuputada, kuidas püksid jalga lähevad. Kui majas keegi sureb, mähitakse jumalakujud kodualtaril punasesse paberisse, et surnu ja tema ärasaatmisega seotud esemed ei rikuks jumalate head aurat ega teeks nende teenimist kasutuks. Surnuvalve ajal kodujumalaid ei teenita. Samuti kaetakse kinni kõik kodukaunistused ning peeglid, sest on levinud ebausk, et kui keegi näeb kirstu või lahkunu peegeldust, tabab lähiajal surm ka teda või mõnda tema pereliiget. Maja uksele pannakse valge (Hiinas surma ja leina värv) lipp või riidetükk ning riputatakse gong uksest paremale, kui surnud on naine, ja vasakule (tähtsam pool), kui surnud on mees. Taiwanil pannakse maja uksele valge silt, millele on kirjutatud surma tähistav sinogramm si. Naabritele jagatakse aga punaseid riidetükke, mida peaks panema maja uksele. Punane on rõõmu ja õnne värv − kodu, kus keegi äsja suri, tunneb ära ka selle järgi, et nende ukse peal ei ole punast lipukest. Kõik surmaga seotud protseduurid tehtud, palkab perekond geomantiameistri, kes määrab matusepäeva. Usutakse, et teatud päevad ei ole matusteks sobivad, kuna siis liiguvad ringi näljased vaimud, kes võivad lahkunu vaimu mõjutada nii, et ka tema muutub lähedastele ohtlikuks. Tulemuseks uued surmad perekonnas või kogu vara kaotamine. Termin „näljane vaim” on pärit budismist ja on seotud karma kontseptsiooniga. Näljase vaimu mõiste on tuletatud sanskritikeelsest sõnast preta (paali: peta), mis sõna-sõnalt tähendab ’see, kes on lahkunud’. Budismis usutakse, et elus sooritatud tegude (enamasti pattude ja eksituste, aga ka ihade ja tugevate emotsioonide) pärast peab inimene ümber sündima niikaua, kuni ta on oma teod heastanud. Olenevalt pattude ja eksituste tõsidusest võidakse ümber sündida ühes kuuest sfäärist, mis sisuliselt kujutavad endast kvalitatiivset skaalat, kus ühel pool on paradiis ja teisel põrgu. Põrgule eelnev staadium on nn rahutute hingede sfäär, kuhu kuuluvad ka näljased vaimud. Mõistet „näljane vaim” e gui kasutatakse tänapäeval palju üldisemas tähenduses, koondnimetusena. Siia kuuluvad nii ebasoodsatel asjaoludel surnud hinged li gui, unarusse jäetud esivanemate hinged gu hun kui ka riukalikud metsikud vaimud e gui. Hiinas levinud uskumuse järgi ei saa need mahajäetud üksildased vaimud oma järeltulijatelt ohvritoitu ja -raha ning peavad toituma rämpsust, väljaheidetest ja surnukehadest, mistõttu nad luusivad kalmistutel ringi ning võivad tappa ja ära süüa ka surnuaeda eksinud suvalisi inimesi. Näljast vaimu kujutati suure kõhuga ja kitsa kõriga, viitamaks sellele, kui raske on tal toitu alla kugistada, mis hoiab teda pidevalt näljasena. Erinevalt Euroopa traditsioonist viiakse lahkunu majast välja pea ees, kandjatest ei tule kunagi puudust, kuna usutakse, et surnu hing on tänulik tema kirstu kandmise eest ja tasub kandjale selle eest heaga. Tänapäeval viiakse kirst kalmistule veoauto kastis või uhkemas matuseautos. Taiwani väiksemates linnades võib aga veel praegu sattuda peale matuserongkäikudele, milles osalejad on kõik riietatud valgetesse teravatipuliste kapuutsidega ürpidesse. Kui sugulasi on liiga palju, siis seotakse surnuvankri külge valge riie, millest kõik saavad kinni võta. Suurem viiruk põleb vankriesisel kogu aeg. Viirukist tõusev suits sümboliseerib lahkunu vaimu, mistõttu sellel ei lasta kustuda. Hani dünastia (206 e.m.a. – 220 m.a.j.) aegsete väljakaevatud hauakambrite sisu näitab, et traditsioon saata lahkunu teise ilma koos „pagasiga” sai alguse väga ammu tagasi. Vanadel aegadel varustati surnuid väärisesemete ja talle meelepäraste asjadega. Tänapäeval võidakse lisaks ohvrirahale matustele kaasa võtta paberist objektid: autod, laevad, majad jne. Need sümboliseerivad materiaalset heaolu ja on mõeldud lahkunule, kellel ei tohiks teises ilmas olla millestki puudust. Mõnikord põletatakse matusetseremoonia käigus majamakett, mis meenutab nukumaja, kuid on kõike muud kui mänguasi. Selles majas on olemas kõik, millega lahkunu oli harjunud oma eluajal: WC, televiisor, mööbel, kardinad, vaasid lilledega, pildid seintel − kõik pisiasjadeni välja. Usutakse, et maja ja teised objektid jõuavad põletamise kaudu teise ilma ja lahkunu saab neid seal kasutada. Hiina kalmistud asuvad tavaliselt mäenõlvakutel, kuna nendes kohtades on hea energia, ja nii asuvad surnuaiad eemal kohtades, kus elatakse. Mida kõrgemal hauaplats asub, seda parem energia seal on, mistõttu kõrgemad kohad on kallimad ja hauad seal palju uhkemad. Keegi eriti ei soovi elada kalmistu läheduses, kuna kardetakse sattuda kurja vaimu peale. Pärast matust kingib pererahvas kaugematele sugulastele ja sõpradele tänu märgiks punaseid rahaümbrikke. Raha, mis nendes sisaldub, peab kõik võimalikult ruttu ära kulutama, muidu see võib tuua õnnetust. Lastele kingitakse raha ja maiustusi, et nad kasvaksid, mäletades oma esivanemaid ja jääksid lahkunutele regulaarselt austust avaldama. Lahkunu vanem poeg võtab haualt natuke mulda kaasa. See pannakse kodualtarile viirukihoidjasse ja pereliikmed saavad selle poole pöörduda, palvetada ja sellele austust avaldada. Hiinlased usuvad, et seitse päeva pärast surma pöördub surnu vaim koju tagasi. Selletõttu pannakse seitsmendal päeval maja uksele punane silt vastava kirjaga, et hing ei eksiks ära ega jääks ringi uitama. Päeval, mil surnu hinge tagasi oodatakse, jäävad kõik pereliikmed siseruumidesse. Mõnikord puistatakse majalävele talgipulber, et oleks näha, kas hing on kohal käinud. Mõnikord peetakse mälestamistseremooniaid igal seitsmendal päeval pärast inimese surma kas 49 või 77 päeva jooksul. Leinaaja lõppedes mälestatakse lahkunud sugulasi eelkõige surnuaiapühade ajal. Usutakse, et nendel päevadel on allmaailma väravad lahti ja vaimud pääsevad kuni päikeseloojanguni vabalt liikuma. Nende pühade ajal toimuvad templites lahkunute mälestamisteenistused, inimesed lähevad kalmistule ja teevad oma perekonna hauad korda ning ohverdavad kadunud sugulaste hingedele ja jumalustele, kes surnute järele valvavad. Põletatakse palju ohvriraha ja viirukeid. Kui mingil põhjusel ei õnnestu surnuaiapühal kalmistule või templisse minna, põletatakse ohvriraha otse linnatänavatel spetsiaalsetes tünnides. Teistel päevadel ei ole kombeks kalmistule minna − ikka näljaste vaimude ja muude kurjamite pärast. Hingedepäev Qingming Hingedepäeval tibutab vihma, teelliikuja südames kurbus kriipab. Kus kõrts on, et valu kallata alla? Karjus kauguses Xianghua küla viipab. Du Mu „Qingming”, tõlge Juku-Kalle Raid Kõige suurem surnuaiapüha on hingedepüha qingming jie (’puhtuse ja selguse püha’), mis toimub viisteist päeva pärast kevadist pööripäeva. Gregoriuse kalendri järgi langeb see enamasti 5. aprillile. Hiinas on see kevadise õitsemise aeg ja on üpriski sümboolne, et just uue elu tärkamise ajal minnakse kalmistutele haudu korrastama ja siitilmast lahkunud sugulasi mälestama. Komme mälestada surnud esivanemaid ohvrirituaali kaudu pärineb küll juba pronksiajast, kuid mingil hetkel suurejoonelised ja kulukad mälestamistseremooniad muutusid pigem võimu ja prestiiži näitajaks ning Tangi dünastia (618–907) keiser Xuanzong kuulutas, et edaspidi tehtagu kõik rituaalsed talitused haudade korrastamise päeval. See iidne tava elab tänapäeval edasi. Qingming on olnud ametlik riigipüha Taiwanil ja Hongkongis ning alates 2008. aastast ehk pärast 59 aastat kestnud kompartei keeldu ennistati selle riigipüha staatus ka Hiina Rahvavabariigis. Qingming’i ajal minnakse terve perega surnuaeda esivanemate haudu puhastama ja lahkunud sugulasi mälestama. Teistel päevadel hiinlased kalmistutele ei kipu, seda kurjade vaimude ja halva energia pärast. Ka qingming’i ajal võetakse kalmistule kaasa pajuoksi, mis uskumuste järgi kaitsevad tontide eest. Enne ohverdamise alustamist puhastatakse haud umbrohust, maalitakse üle hauakivile kirjutatud tekstid. Siis asetatakse hauakompleksi katusele värvilised paberilipikud yamuzhi, mida kinnitatakse väikeste kividega, mis ei ole mitte lihtsalt kivid, vaid sümboolsed uued katusekivid esivanema majal teises ilmas. Nende värviliste lipikute järgi saavad kõik teada, et haual on käidud, mis omakorda tähendab, et esivanemaid ei ole unustatud. Rohtukasvanud haudadest minnakse ringiga ümber, sest sinna maetud inimeste hinged võivad olla muutunud näljasteks vaimudeks. Tihti ehitatakse kalmu kõrvale ka maajumal Huotu altar, millel süüdatakse pühade ajal viirukid ja küünlad. Kuna Huotu valitseb maasfääri üle, on ta automaatselt ka matmispaikade patroon. Qingming’i päeval ohverdatakse ka Houtule tänuks selle eest, et ta haudadel silma peal hoiab. Tavalised ohvriannid esivanematele on loomset päritolu (siga, kana ja kala), mõnikord ka part ja pardimunad ning riisist ja rohelisest keedetud kakukesed. Samuti põletatakse ohvriraha ja mõnikord lennutatakse tuulelohesid. Enne kalmistult lahkumist süüakse veel keedetud mune ja jäetakse koored hauale. See peaks näitama, et kuigi lähedased on surnud, kestab nende sugu järeltulijates edasi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga