Sügisesed pildistamispaigad

Sügis pakub palju erinevaid pildistamisvõimalusi. Eestifoto fotograaf Kaupo Kikkas pakub välja oma ideed ning tuletab meelde mõned tõed, mida sügiseses looduses pildistades arvestada ja mida sinna kaasa peaks võtma

Sügis pakub palju erinevaid pildistamisvõimalusi. Eestifoto fotograaf Kaupo Kikkas pakub välja oma ideed ning tuletab meelde mõned tõed, mida sügiseses looduses pildistades arvestada ja mida sinna kaasa peaks võtma

Sügisesed joad

Juga on põnev pildistamispaik igal aastaajal. Erinevate säriaegade kombineerimise ja pildinurkade valikuga võib näidata jõge tõelise vetemölluna või hoopis dünaamilise sulametallijoana, mis ajatult veemasse kannab. Sügisel lisandub jõe enda värvidele tõeline värvideparaad kallastelt peegelduvate lehtpuude näol. Tegelikult on ju iga veetilk üks suur peegel, mis maalib meile pildi ümbritsevast. Ja loomulikult on tähtis taevas meie peade kohal – kauni sinise veega pilte meie jõgedest saabki ikka vaid sinise taevaga. Oma rolli kaunis vaatepildis mängivad ka jõepõhjast paistvad süngeilmelised kivid ja vetevoogudes edasi kanduvad sügislehed. Need ja veel mitmedki teisedki detailid muudavad sügisese joa magusaks pildistamispaigaks, kus rõõmu ei riku ka aastaajale nii omane vihmakrabin.

Sügisene rand

Sügisene rand on väga meeleoluküllane pildistamispaik – see on fotograafile heaks väljakutseks, kuidas erinevaid meeleolusid edasi anda. Nukker meeleolu sünge taevaga, vaid mõni üksik päikesekiir pilvedest läbi murdmas, on sügiseti päris tihe vaatepilt. Kui lisada sinna tuules sahisev kollane pilliroog ja laineid murdvad kivid, on romantiline sügismeeleolu loodud ja on vaid pildistaja teha, kui hästi ta seda kõike jäädvustada suudab. Ka uduse ilmaga on meri hea pildistamispaik – kerkiv udu kaotab ümbritsevast värvid ja pärast pilti vaadates jääbki mulje, justkui oleks see mustvalges maailmas pildistatud.

Laialehelised metsad

Kesk-euroopalikud laialehelised metsad on Eestis üsna haruldane nähtus. Enamasti inimkäte kaasabil aastasadadega tekkinud segakooslused on omased just vanadele mõisaparkidele. Sügise saabudes algab imeline värvidemäng, olenevalt aastast erkrohelisest kuni sügavpunaseni. Siinkohal võiks tabada hetke, mil lehed hakkavad langema – just need paar päeva, mil on suurim lehesadu, ongi parim aeg laialehelises metsas pilte teha. Kui oled hiljaks jäänud ja puud on lehtedest juba paljad, siis tasub juba mahalangenud lehtedest erinevaid mustreid ja kujundeid otsida.

Varustus

Fotovarustus on iga piltniku jaoks väga isiklik teema, igaüks leiab endale ise kõige sobilikuma lahenduse. Aastatega tekib mingi arusaam, missugused on enamkasutavad objektiivid ning lisavarustus ja eks paljud asjad paneb paika ka alguses valitud kaamera, mille ümber oma fotovarustus ehitatakse. Siiski mõned soovitused lisavarustuse osas, mis pole otseselt kaameraga, vaid kuuluvad pigem erinevate abivahendite hulka.

Statiiv

Sügisemeeleolusid aitab tihti edasi anda veidi abstraktne pildikäsitlus. Alati ei pea kõik olema üliterav, mõnikord võib tuulest liigutatud puu või uduselt lendlev värviline leht hoopis paremini meeleolu luua kui üks korralik metsapilt. Vahel võibki statiivi appi võtta ja pikendada nii pildistamiseks kasutatavat ajaühikut ja lasta samas kõigel ümbritseval pildi peal edasi liikuda.

Nii saame pildile näiteks liikuva vee või tuules sahisevad lehed hoopis teistmoodi ja dünaamiliselt. Muidugi peaks jälgima, et seesama tuulehoog statiivi ei hakkaks liigutama (seda võib juhtuda just odavamate, kaalult kergete statiividega). Samuti peaks jälgima, et me päästikule vajutamise hetkel ise statiivi ära ei värista. Siinkohal on heaks abivahend iseavaja ja pisut parematel kaameratel on olemas ka peegli eellukustamise funktsioon, millega saab kõrvaldada kõik pildistamisega seoses tekkivad värinad.

Korralikematel statiividel on kolmjala vahel ka väike konksuke, kuhu võib lisaraskuseks näiteks fotokoti riputada. Samuti on mõnel statiivil ka jäänaelad, mis hoiavad statiivi ka libedal pinnal, näiteks kivises ojapõhjas, kindlalt püsti.

Vihmakaitse

Sügiseti võib väike vihmasabin meid iga natukese aja tagant üllatada ja selleks on tark valmis olla. Ütlus "Ei ole olemas halba ilma, on vaid valesti valitud riided" kehtib ka pildistamisel. Tegelikult on vihmasel ilmal täiesti oma meeleolu ja valgus, rääkimata vihmajärgsest metsast, kus tulevad kõige paremini välja puhtad värvid, mis märgadelt lehtedelt vastu säravad. Siin on mõned nõuanded vihmaga pildistamiseks.

Objektiivi ees tasub alati hoida varjukit, mis kaitseb esimest läätse üsna edukalt nii vihma kui muude veepritsmete eest. Varjuki soovitan objektiivi ette ka igal muul aastaajal sättida – kaitseks vigastuste eest, aga eelkõige valguskiirte eest, mis võivad vale nurga all objektiivi langedes pildi lihtsalt ära rikkuda.

Samuti saab kaamera ja objektiivi vihmasel päeval ka kilekotiga ära peita – varu üks kilekott kaamera ja üks objektiivi jaoks. Kui veel väike ettevalmistöö teha ja kott sobivalt teibiga ümber objektiivi mässida, nii et zoomirõngas vabalt liikuma pääseks, siis ongi juba üks oluline osa oma kaamerasüsteemist vihmakindlaks tehtud.

Väiksematele kaameratele on matkapoodides müügil ka veekindlad kotid, kuid need muudavad kaamera loomingulisema kasutamise väga keerukaks, raskendades ligipääsu erinevatele menüüdele. Ja kaamerast läbivaatamine pole ka enam see. 
Kindlasti peab kaasas olema objektiivi puhastamise lapp! Pritsmete sattumist objektiivile ei saa vihmaga päris vältida, need tuleb aegsasti lapiga lihtsalt ära pühkida.

Paljud pildistajad armastavad vihmaga kaamera põue pista, kuid siin on üks tõsine oht – niiskus. Kui panna jahe, õuest võetud kaamera sooja põue keha lähedale, siis tekib objektiivi sisse kondensniiskus , mis võib edasise pildistamise sel päeval ära rikkuda. Nii et sellega tasub väga ettevaatlik olla.

Filtrid

Fotokotis võiksid sügise jäädvustamisel oma koha leida ka filtrid. Koos digitaalfotograafia võidukäiguga on küll filtrite kasutamise vajadus oluliselt vähenenud. Digikaamerate pakutav valgetasakaalu (white balance) seadistamine annab tegelikult võimaluse kõiki värvifiltreid asendada. Aga on olemas veel mõned põnevad ja vajalikud filtrid, mille kasutamine on mõningates olukordades vältimatu.

Kiil- ehk graduaalfiltrid (gradual filter)

Hoolimata keerukast nimest on tegu lihtsate asjadega. Kiilfiltri teeb asendamatuks juts osaline filtrielement, mida pildistaja saab soovitud kohta asetada, et valitud osa kaadrist läbi filtri pildistada ja teist osa mitte. Klassikaline näide on maastikuvõte, kus on esiplaan on tumedam (mets, heinamaa) ja tagaplaaniks on heledam taevas. Probleem on reeglina see, et taevas tahab liiga heledaks minna, samas kui mets on just parajalt tume, ja vastupidi – kui taevas on sobiliku heledusega, siis on mets süsimust. Siin kulubki ära kiilfiltrer: filtriosa asetatakse taevale ning metsa ja taeva heledus viiakse sarnaseks. Nii ongi võimalik need mõlemad ilusti ja sobiva tumedusega pildile saada. Kiilfiltreid on olemas kõikvõimalikes värvitoonides, nii et kui tahame kahvatule taevale värvi lisada, siis võib aparaadi ette keerata sinise kiilfiltri.

Polarisatsioonifilter on teine looduses tarvilik filter. Polarisatsioonifiltri põhiliseks ülesandeks on peegelduste eemaldamine. Kui me soovime näiteks jõe veepinna alla piiluda, siis saame polarisatsioonifiltri abiga pildil veepinna peegeldust vähendada ja näha vee all olevaid kive ja taimi. Palju kasutatakse polarisatsioonifiltrit ka peegelduste kõrvaldamiseks läbi klaasi pildistamisel.

Üldiselt soovitaks fotograafidel lihtsalt igale aastaajale omane loodusest üles leida ja mõelda sealjuures, kuidas seda jäädvustada. Hea pilt peaks ka sellele vaatajale, kes pildistamise juures ei viibinud, sealse meeleolu edasi andma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga