Sri Lankas kaotatud paradiisi otsimas

Fotograaf Aivar Pihelgas jutustab ja näitab fotode vahendusel elu Wadduwa kalurikülas pärast 2004. aasta tsunamit.

Fotograaf Aivar Pihelgas jutustab ja näitab fotode vahendusel elu Wadduwa kalurikülas pärast 2004. aasta tsunamit.

Srilankalaste legendides on levinud arvamus, et saarelt paradiisini on vaid nelikümmend miili. Ent kui mina jõudsin oma reisi neljandal päeval hotelli Ocean View, siis lainetas selle väravatagune ja siseõu paduvihmade veest, kohaliku ajalehe esikaanel oli tsüklon Baaz ning saare põhjaosas evakueeriti uputuse tõttu esimene linn. Pähe pressis mõte, et „paradiisi eesõu” jääbki mul vist leidmata.

Hotellist kolme kilomeetri kaugusel leidsin kaluriküla, kus tsunamilaine oli paljud majad osaliselt või täielikult purustanud. Oma pildiretke alguses olin kahelnud, kas mul veel õnnestub pildistada aastataguse suurkatastroofi jälgi. Paraku leidsin eest vaatepildi, mis pani jahmuma – laine oleks nagu alles lahkunud ja jätnud endast maha purustatud paadid ja hooned. Siiani pole ükski endine majaomanik võtnud vaevaks isegi lahtist rämpsu koristada. Elu läheb edasi – milleks näha vaeva sellega, mida enam kasutada pole võimalik.

Selle küla inimestega tutvusin tänu lastele. Hommikul rannas hulkudes kohtasin poissi, kelle jalal oli mädanev haav. Minu reisiapteegis leidus desinfitseerivat vahendit ning haavasalvi ja ma pakkusin noormehele abi. Poiss oli ilmselgelt hirmul. Probleeme tekitas ka alkoholi baasil valmistatud haavapuhastusvedelik, mis tekitas valu, kuid noormees pidas vapralt vastu. Kui lõpuks sai haavale pandud ka plaastritükk, punus poiss küla suunas nii nagu jalad võtsid. Arvasin, et rohkem ma teda ei kohta.

Ent mõne aja pärast oli ta tagasi, kaasas veel kümmekond omavanust jõnglast. Siis selgus, et igaüks neist pidas vajalikuks leida (või vähemalt kujutada ette) mõni kriimustus, et sellele kleepida tükike plaastrit. Haavapuhastusvahendist nad eelistasid loobuda. Kui plaastrid käes ning mõned kommid ja juuksekummid jagatud, kutsusid lapsed mind kaasa, et näidata oma kodu ja tutvustada vanemaid. Kuna kooliharidus annab päris hea inglise keele oskuse, siis arenes meil peagi elav vestlus, kus uuriti kõike, alates minu päritolust ja lõpetades teemaga – milline on Eestimaa talv.

Järgmise päeva hommikul kostis mu maja uksele vaikne koputus. Leidsin uksel seismas noore naisterahva, kätel pisike laps. Tema väga viletsast inglise keelest sain aru, et lapsel on palavik, tal pole raha ja tuttavat arsti ka mitte. Üritasin selgitada, et ma pole arst ega saa tema last ravida. Noore ema silmad kiskusid vesiseks. Mis siis ikka, püüdsin aidata – andsin lapsele pool klaasi palavikuteed.

Järgmise päeva hommikul leidsin oma maja ukse tagant kümmekond kaunist teokarpi, mis ehitud valgete õitega. Õhtul, kui taas külasse jalutasin, märkas mind selle palavikus tüdruku vanem õde ning tiris mu kättpidi oma kodumaja juurde. Pisikesel tüdrukul polnud enam palavikku ja ta sibas mööda tuba ringi.

Nüüd oli aega perekonnaga rääkida. Selgus, et tsunami hävitas selle noore naise kodu. 26. detsembri hommikul ei hukkunud hiidlaine tagajärjel külas keegi. Õigeaegselt taibati, mis juhtumas, ning põgeneti laine eest linna. Kaduma jäid vaid viis kalurit, kes kalastasid ookeanil. Õnnetuseks oli üks neist kalureist selle naise 21-aastane mees. Nüüd elab noor, ainult 20-aastane naine koos oma kolme tütre ja emaga onule kuuluvas majas.

Kuigi olen oma reisidel sattunud erinevatesse maailma paikadesse ja suhelnud paljude inimestega[Sandra1] , oli just Sri Lankas viibides kohalikega väga lihtne kontakti leida. Srilankalane tundub tõeliselt külalislahke, rõõmsameelne ja vastutulelik inimene. Paljud srilankalased on meie mõistes väga vaesed. Samas ei tulnud keegi särgihõlma rippuma ja dollarit manguma.

Õhtul istusime kaluritega rannal, kogusime puid ja küpsetasime värsket kala. Päike oli loojunud. Oli pime. Lapsed jooksid kilgates ümber lõkke. Roosas kleidis tüdruk ajas taga palja ülakehaga poissi. Veel olid nad üksnes sõbrad, kuid nende vanemad olid juba ammu kokku leppinud, et kunagi saab neist paar. Mehed tegid suitsu, naised istusid kaugemal pimeduses ja aegajalt kostis nende jutu vahele naerupahvakuid. Ookean oli rahulik ja kusagil kõrguses sahisesid kerges tuules palmide võrad. Võibolla on paradiis Sri Lankast ainult neljakümne miili kaugusel.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga