Tartus suvel peetud VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimus koroonaviiruse ja poliitiliste tõmbetuulte kiuste hübriidkohtumisena. Fenno-Ugria Asutuse nõunik ja üks kongressi korraldajatest Jaak Prozes kirjutab ülevaateartiklis raskustest kongressi läbiviimisel ja soome-ugrilaste ees seisvatest proovikividest.
Viimasel kuul on tihti küsitud, kuidas soome-ugri rahvaste maailmakongress möödus. Sellele ei ole kerge vastata, kongress küll toimus, kuid siiski päris mitte nii, nagu oleksime korraldajatena tegelikult soovinud. Eesmärgiks oli väärikas soome-ugri rahvaste kohtumine, kus vanad sõbrad saavad kokku ning samas pandaks alus uutele kontaktidele ja ideedele, mis soome-ugri koostöömõtteid edasi viivad.
Eelkõige soovisime aga kindlasti näidata soome-ugri maailma ühtsust, samalaadseid väärtushinnanguid, mis ühendavad meid ja tulenevad omakorda meie rahvaid siduvatest keelejuurtest. Muidugi tahtsime soome-ugri riikide presidentide vahetut osalemist, aga ka seda, et kongressist võtab osa Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin. Viimast eelkõige sel põhjusel, et üha enam laekus signaale, et Venemaa näeb soome-ugri rahvaste koostööd ohuna nende rahvus- ja välispoliitikale. Paraku peab tunnistama, et nii koroonaviirus kui ka suur poliitika astusid korraldajate soovidele vahele.
Koroonaviirus põhjustas selle, et VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi toimumise aeg lükkus 2020. aastal 2021. aastale ja paljud soome-ugri rahvaste delegatsioonid osalesid virtuaalselt. Suur poliitika ehk Venemaa Föderatsiooni rahvussuhete poliitika viis aga selleni, et paljud soome-ugri rahvad Tartus Eesti Rahva Muuseumis toimunud kongressil ei osalenud.
Soomeugrilased poliitilistes tõmbetuultes
Kui viiruspuhang ja sellest tulenev ühiskonna sulgumine oli täiesti ootamatu, siis suure poliitika mõjutusi või lausa sisselöömist soome-ugri rahvaste koostöösse võis võis hiljem või varem eeldada. Tegelikult on soome-ugri rahvaste koostöö läbi aastasaja olnud Vene riigivõimu meelest looritatud kahtlusevarjuga. Kui 1930ndatel mõeldi KGB poolt välja soome-ugri rahvaste vandenõu ja represseeriti soome-ugrilaste rahvuslik intelligents, siis 1990ndate algusest peale on hakanud levima kuulujutud Soome ja Eesti territoriaalsetest pretensioonidest, nende püüetest õhutada soome-ugri rahvaste rahvuslikku separatismi ja luua soome-ugri rahvaste keskvõimu vastaseid meeleolusid. Väidetavalt neil eesmärkidel eestlased ja soomlased räägivadki soome-ugri rahvaste halvast olukorrast. Tegelikkuses aga pole olukorral midagi viga, inimesed elavad hästi ja on õnnelikud. Neil on rahvariided, rahvuskeelsed laulud, nad söövad rahvustoite ja neil on pilkupüüdev käsitöö.
Tõepoolest, sotsioloogilised küsitlusedki näitavad Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste suhtelist rahulolu. Nad on rahul sellega, et aastas ilmub mari või udmurdi keeles 30 raamatut, rahvuskeelseid telesaateid on kuus tundi nädalas ja koolis õpetatakse mari või udmurdi keelt kuni 9. klassini kaks tundi nädalas. Eestist vaadatuna, aga ka näiteks mari ja udmurdi rahvusliku eliidi meelest on selline olukord sügavalt ebanormaalne. Kõige olulisemaks näitajaks on fakt, et Venemaa Föderatsioonis räägitavate soome-ugri keelte kõnelejaskond vähenes aastail 2002–2010 kahelt miljonilt pooleteise miljonini. Selle tulemuseks valdavad 20-aastastest rahvuskeelt alla 10% noortest. Karjalastest loeb rahvuskeelt emakeeleks 25%, ülejäänud peavad selleks vene keelt. Seega rullub meie silme all lahti kiire soome-ugri rahvaste venestumise lugu, millele Venemaa lisab veelgi hoogu, näiteks 2018. aastal vastu võetud seadusega rahvuskeelte vabatahtlikust õppest üldhariduskoolides.
Kuidas toimuvat hinnata?
Igal juhul on selge, et Venemaa Föderatsiooni keskvõim leiab, et toimuv on igati kooskõlas rahvusvaheliste õigusaktidega. Eelkõige Eesti, aga ka Soome on lihtsalt tülinorijad, kes kunstlikult tõstatavad rahvusvähemuste probleeme, mis polegi tegelikult probleemid. Eestlaste ja soomlaste seisukohad segavad Venemaa Föderatsiooni uut rahvuspoliitikat, mille sisuks on „venemaalase“ loomine, milles rahvusel on marginaalne roll. Soome-ugri rahvaste koostöö tekitab keskvõimu meelest mingit hõimutundel põhinevat identiteeti, mis viib kujutluseni „soome-ugri maailmast“. Sealsetele võimudele see ei meeldi, tegevuses nähakse riigivastasust ja mitte kuidagi ei taheta mõista, et koostöö on arvuliselt väga väikestele soome-ugri rahvastele üheks võimaluseks jääda rahvusena püsima. Tegelikult on kurb, et Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitikat juhtivad inimesed näevad soome-ugri rahvastes eelkõige probleemi, aga ei saa aru, et need rahvad kujutavad mitte ainult Venemaa, vaid kogu inimkonna rahvuslikku rikkust.
Domineerivad seisukohad, milles leitakse, et Eesti ja Soome kasutavad soome-ugri rahvastega koostöö arendamise kaarti vaid Vene riigi siseasjadesse sekkumiseks ja pseudoprobleemide tõstatamiseks. Liiatigi veel, et see koostöö ei ole kuidagi kooskõlas üha halvenevate suhetega Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni vahel, mis oli toimunud pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Kuidas võivad olla maridel ja udmurtidel normaalsed suhted Eesti ja Soomega, kui suurriik kannatab sanktsioonide käes? Seega tuleb selliseid suhteid takistada.
Juba varem, eriti pärast 2006. aastat, oli märgata, et Venemaa Föderatsioon soovib soome-ugri rahvaste rahvusliikumisi, samuti rahvusvahelist soome-ugri rahvastega arendatavat koostööd oma kontrolli alla saada. Saranskis ja Sõktõvkaris asutati soome-ugri rahvaste koostööd koordineerivad ja riikliku finantseeringuga keskused, taasasutati vahepeal soiku jäänud Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon (AFUN), hakkas ilmuma soome-ugri ajaleht ja loodi soome-ugri infoportaal www.finnougoria.ru.
Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaid esindama pürgiv AFUN võttis juba 2016. aastal eesmärgiks näidata maailmakongresse mitte just eriti esinduslikuna ja soovis vähendada delegaatide arvu. Sellest tulenevalt leidis AFUN, et Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste delegatsioonid Lahtis toimuval kongressil võiksid olla viieliikmelised ja delegaatide seas peaksid kindlasti olema AFUN-i nõukogu liikmed. Osa soome-ugri rahvaste delegatsioone (udmurdid, mordvalased, marid) kujunesidki nii viieliikmeliseks. Permikomid saatsid ühe delegaadi. Nii juhtuski, et 2016. aasta juunis toimunud maailmakongressist Lahtis võttis osa vaid 161 delegaati, vähem kui kunagi varem. Kuna korraldajad olid kongressil osalemise teinud lihtsamaks ka omal algatusel soovijatele, siis vaatlejaid saabus pea sama palju kui eelmistele kongressidele – 270. Õhus oli siiski ärevust, kuid mingil määral võttis pingeid maha Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini poolt soome-ugri rahvaste maailmakongressile saadetud sõbralik tervitustelegramm.
Ootamatu pööre
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi ettevalmistused kulgesid viirusest tingituna küll häiritult, kuid tervikuna rahulikult, tavapärases rütmis. Eesti Vabariigi president oli esitanud kutsed kongressil osalemiseks Soome, Ungari ja Venemaa Föderatsiooni presidendile. Enne kongressi toimusid soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee istungid, kinnitati sektsioonide moderaatorid ja täpsustusid ettekanded. Ootamatult sai 23. aprillil teatavaks, et vähem kui kaks kuud enne kongressi on Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste assotsiatsioon võtnud vastu avalduse. Avalduse, millel pole konkreetset adressaati.
Avalduses öeldakse, et „assotsiatsiooni meelest on viimaste aegade rahvusvahelises soome-ugri liikumises tõusnud eriti eredalt esile destruktiivsed, selgelt poliitilised tendentsid, mis väljenduvad ka soome-ugri rahvaste maailmakongresside tegevuses, kui „soome-ugri kaarti“ kasutatakse kui ühte võimalust, avaldamaks survet ühele või teisele riigile, aga etnilisi küsimusi kasutatakse etnopoliitiliste spekulatsioonide eesmärgil.“
Lisaks omavad läänepoolsed partnerid Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste suhtes paternalistlikku positsiooni, mis väljendub vanemate vendade hoolitsuses ja kontrollis nooremate vendade üle, nooremate allutamises vanematele, samuti väljendub pea kõikide Eesti ja Soome delegaatide esinemistes pidev kriitika Vene riigi ja soome-ugri rahvaste suhtes. Ühtlasi leitakse, et kongresse ei korraldata mitte selleks, et leida konstruktiivseid lahendusi probleemidele, vaid kui instrumenti, millega sekkutakse Venemaa Föderatsiooni siseasjadesse.
Sellest lähtuvalt pole Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste osavõtt Eestis toimuvast soome-ugri rahvaste maailmakongressist soovitatav ja „me paneme kahtluse alla kongresside toimumise vajalikkuse tulevikus“.
Ehk siis maailmakongresside korraldajad võivad püüda edaspidi teha mida iganes, kuid assotsiatsioon ütleb, et kongressidel pole tulevikku. Seega võib välja lugeda sõnumi, et kongresside aeg on läbi ja Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste assotsiatsioon hakkab ise määratlema seda, millises vormis föderatsioonis elavad soome-ugri rahvad rahvusvahelist koostööd arendavad.
Mida tähendab idanaabri avalduses kasutatud väljend „pole soovitatav“? Selle iseenesest leebe vormi taga oli tegelikult see, et FSB keelas kongressil osalemast valitud delegaatidel, kes töötavad kohalikes omavalitsustes või riigi eelarvest rahastatud organisatsioonides (näiteks kohalik ajakirjandus). Osa ähvardati lihtsalt ebameeldivustega. „Pole soovitatav“ tähendas, et nendele rahvastele, kes pidasid soovitust vaid soovituseks, tehti kongressist osavõtmiseks ka muid takistusi. Olgu siin näiteks toodud Ivangorodi linnaraamatukokku kogunenud isurite, vadjalaste ja manside delegaatidele ruumi mittevõimaldamine, hoolimata faktist, et eelmine päev oli lubatud. Suur oli üllatus, kui kogunenud avastasid, et öösel on otsustatud raamatukogus alustada torude remonti. Osa delegaate, kes üritasid reaalselt kongressile tulla, peeti kinni sõnadega, et maailmakongressi toimumine pole küll põhjuseks, miks Venemaa Föderatsiooni kodanik peaks Vene–Eesti kontrolljoone ületama: „COVID ju,“ toodi selgituseks.
Resolutsioon võeti siiski vastu
Vaatamata tohutule survele leidis osa rahvaid, et kongress on väga vajalik koostööplatvorm ja kongressi töös pole midagi sellist, mis oli avalduses kirjas, ning alates 2000. aastast on kõik Venemaa Föderatsiooni presidendid saatnud maailmakongressile oma tervituse. Olgu siin need Venemaa Föderatsiooni julged rahvad nimetatud: ingerisoomlased, isurid, karjalased, komid, mansid, saamid, vadjalased, vepslased. Tänu nendele rahvastele, lisaks eestlastele, kveenidele, liivlastele, setodele, soomlastele ja ungarlastele osutus VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress igati legitiimseks, pädevaks vastu võtma resolutsiooni, milles kajastuvad soome-ugri rahvaste keelelised ja kultuurilised püüdlused, samuti esitati üleskutse, et järgitaks rahvusvahelisi standardeid rahvusvähemuste keelte kasutamise vallas. Tõsi, resolutsioonis ei ole näiteks räägitud midagi soome-ugri keelte üha kahanevast kasutusfäärist, samuti ei ole kriitikat ühe või teise riigi suhtes. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et resolutsioon võetaks vastu konsensuse alusel. Tegelikult on ka eelmised kongressil vastu võetud resolutsioonid üsna ümmargused, viimastes näiteks pole ka viidet ÜRO poolt vastuvõetud dokumentidele põlisrahvaste ja vähemusrahvuste õiguste kaitsest. Siit tulenevalt on vägagi õigustatud Venemaa Föderatsiooni osa soome-ugri rahvaste esindajate mure, et ega kongressid pole muutunud nendeks üritusteks, mis näitavad muu hulgas seda, et Venemaa Föderatsioonis on vähemusrahvustega kõik hästi. Et kongressid loovad maailmale eksliku peegelpildi, millel pole tegelikkusega mingit pistmist, et kongressid reedavad soome-ugri rahvaste rahvuslikke huve. Siin on, mille üle mõelda.
Lisaks resolutsioonile oli kongress pädev võtma vastu otsust ka selle kohta, kus toimub järgmine maailmakongress. Paraku seda kohta kindlaks ei määratud. Traditsiooni kohaselt peaks iga nelja aasta tagant korraldatav kongress toimuma taas Venemaa Föderatsioonis, esialgse kava järgi Leningradi oblastis Hatsinas (Gatšina). Siin võib taas näha assotsiatsiooni otsuse „kõrvu“ – ehk siis pole maailmakongressi järele vajadust ka tulevikus. Küll aga valiti maailmakongressil kongressi täitevorgani, soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee uueks esimeheks isurite esindaja, juristi haridusega Dmitri Harakka-Zaitsev.
Kongressi korraldusliku külje pealt oli probleeme palju. Nii koroonaviirus kui ka assotsiatsiooni avaldus põhjustasid kogu aeg muudatusi delegaatide ja vaatlejate arvus, samuti vahetusid delegatsioonide koosseisud. Palju muret oli ka sellega, kuidas saadakse toimima tehnika, et üritus saaks hübriidvormis toimuda. Vaatamata mõningatele viperustele, tuleb tunnistada, et tehnika toimis. Soome ja Ungari presidendi kõned kõlasid virtuaalselt, Eesti Vabariigi president aga tuli kongressile ja kõneles vahetult. Venemaa Föderatsioongi näitas, et ta ei soovi täielikku „sildade põletamist“, ja saatis kongressile kultuuriminister Olga Ljubimova videotervituse. Traditsioonilised rahvuskeelsed tervitused kõlasid ja kongressi töö neljas sektsioonis toimus suurepäraselt, osalejad rahvad võtsid tõesti kongressist sisuliselt ja aktiivselt osa. Ettekanded olid hästi ette valmistatud ja neis joonistusid välja mitte ainult murekohad, vaid ka positiivsed praktikad, mida soome-ugri rahvad saaksid oma keelte ja kultuuride heaks teha tulevikus.
Neli teemaistungit tõid elava arutelu
Neist kõige osavõturohkem oli esimene teemaistung „Kodanikuühiskonna tegevus soome-ugri keelte säilitamisel ja arendamisel“. Selles arutleti keele ja identiteedi ning kakskeelsuse küsimuste üle, lapsevanemate ja kodanikuühiskonna rolli tähtsusest, samuti toodi positiivseid näiteid mõningatest edulugudest. Kõige põhjalikumalt ja kauem töötati teisel teemaistungil koondnimega „Soome-ugri kultuurid – traditsioonilisest kaasaegseni“. Istungil räägiti, millised on praegused innovatsioonid soome-ugri kultuuride arengus, kuidas linnanoored suhtuvad pärimuskultuuri ja kas on võimalik traditsioonilise kultuuri muutumine kaasaegseks kultuuriks. Kolmandas teemaringis „Soome-ugri rahvad muutuva keskkonna tingimustes“ arutleti kliimamuutuste mõju üle soome-ugri rahvaste elutegevuses. Istungi raames korraldati ka paneeldiskussioon teemal, mida me ise saame teha muutuva kliima olukorras. Neljas teemaistung puudutas massikommunikatsioonivahendeid, traditsioonilist ajakirjandust, sotsiaalvõrgustikke ja soome-ugri keelte ressursse infotehnoloogias.
Kongressil puudus õigus- ja poliitiliste küsimuste teemaistung. Samas võib arutleda selle üle, kust algab poliitika, ehk mida lugeda poliitikaks, mida mitte. Venemaa Föderatsiooni ametnikud rõhutavad pidevalt, et ei mingit poliitikat, koostöö peab toimuma ilma poliitikata. Paraku on nii, et need inimesed, kes räägivad ja süüdistavad soome-ugri rahvaste liikumisi poliitikas, on ise kõrged riigiametnikud ja poliitikud. Need inimesed, kes räägivad soome-ugri keelte ja kultuuride olukorrast, on valdavalt kas keeleteadlased, emakeeleõpetajad või etnoloogid.
Kuidas elab edasi soome-ugri rahvaste maailmakongresside traditsioon? Kui palju on veel võimalusi rahvusvaheliseks soome-ugri rahvaste koostööks? Mida peaksime uues kujunenud reaalsuses tegema meie? Need on küsimused, mille taga on hulk küsimusi. Ja me peame leidma vastuseid, sest soome-ugri keeled ja rahvad on osa meie rahvuslikust identiteedist.
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimus 16.–18. juunini 2021 Tartus Eesti Rahva Muuseumis koroonaviirusest tingituna hübriidvormis. Maailmakongressi tööst võttis osa 268 delegaati ja vaatlejat. Tartus kohapeal viibis neist 34 delegaati ja 67 vaatlejat, veebiülesena registreeritud osalejaid oli kokku 167. VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil osales 14 soome-ugri rahvast, ei osalenud hantide, maride, mordvalaste, permikomide ja udmurtide delegatsioonid. Soome-ugri rahvaste maailmakongress on nende rahvaste esindusfoorum, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant. iga nelja aasta tagant.
Tekst: Jaak Prozes
Fotod: Aivar Ruukel, Mari Uver, Piret Kooli, Arp Karm, Janek Jõgisaar