Soome-ugri nõiajutud

Venemaa soome-ugri rahvad on tänini vägagi ebausklikud ja samas ka usklikud. On elementaarne, et sõnal on jõud. Sõnaga ravitakse, sõnaga manatakse. Kaetatakse. Ennustatakse. Looduseusk ja õigeusk annavad kummalisi sümbioose. Imesid juhtub! Muidugi nähakse ette, läbi ja selgelt. Üks aga on kindel, nad on märksa tähelepanelikumad kui meie. Nad ei kiirusta, oskavad lugeda ilma ja loodust.

I

Reisisime väliseestlastega mööda Udmurdimaad, kus lausa kohustuslik oli käia Lõuna-Udmurdi Karamaz-Pelga külas. Külas on hästi säilinud puitarhitektuur ja vanad traditsioonid, mille üheks parimaks hoidjaks on legendaarne Mazitovite perekond. Perekond on eelkõige tuntud oma käsitööoskuste, eelkõige vaibakudumise poolest. Eestlastele aga on nad tuntud kui ühed parimad võõrustajad ja teejuhid, nii mõnigi meist on selles peres ööbinud ja parimad on sinna peresse ka lapsendatud. Selle au osaks olen ka mina saanud.

Oli juulikuu palav päev, päike kõrvetas, oli tõeliselt raske. Seda mitte ainult palavuse tõttu: juba hommikust peale järgnes üks vastuvõtt teisele, kõhud olid punnis ja pead juba üsna uimased. Pärast lõunat külakese kaevu juures korraldasime veesõja, mille initsiaatoriks oli meiega kaasas olev minu klassivend ja hea sõber Mihkel Kasak. Talle kohe meeldib pritsida väliseestlastest neiusid, eriti Liisa Sootsi, kes mõni aasta varem oli tulnud Välis-Eesti missiks. Tõesti, märgade särkidega tunduvad noored naised kuidagi ikka palju ilusamad olevat. Korraga tuli jooksujalu üks õdedest Mazitovitest ja hakkas udmurtide kohta tavatult valjusti pragama: „Mida te teete, me oleme pikka aega oodanud päikeselist ilma, kogu aeg on sadanud vihma, hein on vaja ära koristada, kas te tahate, et meie loomad jäävad nälga?“ Mihkel aga viitas taevalaotusesse: „Ei tea, kust kohast siin küll vihma tuleb?“ Siiski heitusime pragamisest, lõpetasime veesõja ja kostitamisest pääsemiseks otsustasime minna ujuma. Paari tunni pärast aga hakkas taevas pilvi koguma, ilm läks aina tumedamaks ja tuli võimas sadu, millest vaevu pääsesime. Õhtusöögilauas olid meid võõrustavad udmurdid mornid ja vaiksed, jutt ei sobinud kuidagi. Sõber ütles mulle: „Kuule, räägi neile, et mina seda ei teinud. Mina ei oskagi seda teha, ma pole seda õppinud. Mina pole süüdi. See vihm oleks tulnud nagunii!“

Püüdsin seda siis võõrustajatele seletada, nad noogutasid, aga uskuma ei jäänud keegi.

 

II

2002. aasta novembris, kui Joškar-Olas oli lõppenud järjekordne soome-ugri rahvaste teatrite festival, kus viibisin külalisena, suundusin selle lõppedes Sõktõvkari, kus toimusid soome-ugri rahvaste maailmakongressi ja soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee 10. aastapäevale pühendatud üritused. Tee Joškar-Olast Sõktõvkari viib läbi Kirovi (Vjatka), mis on kuulus oma vangilaagrite poolest. Joškar-Olast sain Kirovisse Kudõmkaris tegutseva väga heal tasemel permikomide teatritrupi bussiga. Marimaa ja Kirovi oblasti piiri peal tegime lõunapeatuse kohalikus teemajas. Võtsin tee ja pirukad, hakkasin maksma, kui korraga küsis kassiir: „Kas te olete jahimehed?“ „Ei, miks?“ vastasin. „Kas te ikka tõesti pole jahimehed, ma nii lootsin,“ jäi ta mind kuidagi kahtlevalt vaatama. „Kas peaksime olema?“ küsisin. „Teate, mul on tütar väga haige, täpsemalt, tal on süda haige. Kui te jahimehed oleksite, siis laseksite äkki maha ühe hundi ja annaksite selle südame mulle, et ma saaksin selle oma tütrele anda. Siis saab tütar terveks, nii ütles mulle küla kart (mari preester).“

Kahjuks ma tõesti polnud jahimees.

 

III

Viibisin esimest korda Ufas, kus minu võõrustajaks on tollane Baškortostani keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi teadlane, udmurdi folklorist ja etnograaf Tatjana Minnijahmetova. Saabus ärasõidupäev, kuid ajastule tüüpiliselt polnud pileteid saada – Venemaal on inflatsioon ja rongipiletitega hangeldatakse. Mingi lootus oli saada lennukiga, sest venemaalastele on piletid kallid. Paraku polnud saada ka lennupileteid. Korraga ütles Tanja: „Jaak, aga täna sa sõidad ära! Ma nägin seda!“ „Kuidas ma siis sõidan, näed ju, et pileteid ei ole,“ vastasin. „Aga ma ju nägin nii selgelt,“ ütles Tanja vaikselt ja kuidagi kahjutundega. Valjuhääldist kostis, et algab registreerimine reisile Ufa–Moskva, ja siis mõne aja pärast, et registreerimine on lõppenud. „Näed, mis ma ütlesin, ei saa ju sõita, kui pileteid ei ole,“ ütlesin. „Tuleme homme uuesti või üritan öösel kuidagi läbisõitva rongi postivagunisse saada. Hakkame minema!“ Tanja oli kuidagi väga imestunud. Korraga jooksis väravatest stjuardess: „Kas teie soovisite sõita lennukiga Moskvasse?“ „Jah, aga pileteid ei olnud,“ vastasin. „Tulge, paneme teid istuma stjuardesside pingile, meil on üks koht. Kas raha ikka on?“ Ei mingit bussi, jooksime mööda lennuvälja lennukile, luuk, mis oli juba kinni, avanes ja minu lend võis alata.

Pärast juhtunut tundub mulle siiani, et Tanja on nõid.

 

IV

Jäin haigeks Baškortostani põhjaosas paiknevas Kaltassõ mari külas. Oli talv ja väljas oma paarkümmend kraadi külma. Viibisin kooliõpetaja peres ning tundsin, kuidas temperatuur aina tõusis. Peres mingeid apteegirohtusid ei olnud, küll aga kraadiklaas, mis peagi näitas 38,5 kraadi palavikku. „Pole midagi parata, pead sauna minema,“ ütleb perenaine. Täitsa segane, mõtlesin, saun veel ainult puuduski. „Pole midagi, kui haige ollakse, siis minnakse ikka sauna,“ lisab perenaine enesestmõistetavalt. Muidugi, kuidas mul üldse muud mõtted võisid pähe tulla, ei saa ka ise aru. Üritasin veel hädiselt seletada, et kas see ikka kõige parem mõte on, et võiks nagu kuuma teed juua ja siis natuke mett süüa ning magama minna. Perenaise näost võis lugeda, et nii lolle mõtteid pole ta kunagi kuulnudki. „Sauna!“ kamandab ta mõne hetke pärast resoluutselt.

Läksin siis läbi lume ja pakase ning kuna saunal enesestmõistetavalt puudus eesruum, siis riietusin õues. Riided panin sauna kõrval olevale puuriidale ja sukeldusin madalast uksest saunaruumi, mis oli päris avar. Viskasin leili ja siis kargas sisse perenaine, tagurpidi pööratud kasukas seljas ja ravimtaimedest viht käes. Kus kukkus leili uhama, ise pobises mingeid mulle arusaamatuid sõnu, ja siis, surudes mulle vihta näkku, karjub: „Hinga! Hinga, ma ütlesin sulle!“ Hingasin siis, mis väga hästi välja ei tulnud, sest oli kuum ja kehv olla nagunii. See protseduur toimus oma kümmekond korda ja sõna otseses mõttes pidin otsad andma. Lõpuks astus perenaine välja, tõi sisse minu puuriidale pandud, juba osaliselt jäätunud riided. Riietusin vaevu ja mõtlesin, et kui nüüd veel hing sisse jääks. Tuppa sisenedes tervitas pererahvas mind rõõmsalt, nagu lihast poega. Selline tunne tekkis, nagu oleks uuesti sündinud ja sünnitajaks just nemad. Kähku joodeti mulle teed, anti teeklaas viina, ja magama. Hommikul tõusin terve kui purikas.

Mõtlesin, et see kõik ei juhtunudki minuga, vaid oli lihtsalt unenägu.

 

V

Vahetult enne reisi Marimaale oli ühel reisikaaslasel õnnetus juhtunud: ta kallas keevat vett jalale, tagajärjeks põletus ja villid. Jalg vaadati traumapunktis üle, pandi rohtu, tehti side. Pikalt plaanitud sõitu ei raatsinud ta põletushaava pärast ära jätta.

Kuumad suvepäevad ei soosi reisikaaslase põletushaava kinnikasvamist, ta valu muutus üha talumatumaks. Joškar-Olas küll vahetati sidet ja pandi ka rohtu, kuid see ei aidanud. Lõpuks ühes külas, kuhu jõudnud olime ja mille nime ma enam ei mäleta, ütles meid võõrustanud peremees, et selle jalaga peaks hiide minema. Läksimegi küla läheduses olevasse hiide, kus marid käivad palvustel. Seal ümbritsesid meid puud, nagu nad looduses on kasvanud, kui kukkunud, siis ka jäänud, et kasvaksid uued puud. Vaid paaril korral aastas, kui toimuvad suuremad palvused ja tuuakse ohvreid, korjatakse kuivanud puid kokku ja süüdatakse lõkked. Ohvriloomade ja -lindude liha tuleb ju ära süüa. Hiies käskis meiega kaasa tulnud kart reisikaaslasel võtta haigelt jalalt soki, mille sidus puu okstesse. Panime tähele, et seal ripub päris palju erinevaid riideid, enamasti pearätikuid. Kart lausus mõned sõnad. Küsisime, et mis haige nüüd peab tegema? Vastus tuli, et ta peab minema alla oja äärde ja hõbemünte ohverdama ning kindlasti järgmine aasta tagasi tulema. Ime küll, aga pärast ohverdamist paranes jalg väga kiiresti.

Marimaal, aga ka Udmurdimaal on looduseusk üsna levinud, tõsi, enamasti on tegemist sünkretismiga, st käiakse nii hiies kui ka kirikus. Siiski kohtab Baškortostani ja Lõuna-Udmurdimaa udmurdi külades, samuti Marimaa idaosas ja Baškortostani maride seas ehedat looduseusku, mille tunnuseks on tänaseni säilinud nii külahiied kui ka piirkondlikud hiied. Paiguti on säilinud ka perekondlikud ohverduspaigad. Pööripäevade paiku käiakse hiites palvustel, koguneda võib sadu, mõnikord ka paar tuhat inimest. Jumalaid, keda paluda, on palju. Igaühele neist on ette nähtud oma paik, enamasti mõni puu. Tõsi, viimasel ajal on jumalate arv vähenenud, kuid siiski olen näinud palutavat kümmet eri jumalat. Tänapäevaste oludega kohanenud looduseusul on kujunenud oma kaanon ja oma palved, samuti on olemas oma preestrid – mari kardid ja udmurdi vösjasid. Looduseusulistel nii Marimaal kui ka Udmurdimaal on oma organisatsioonid, umbes nagu kirikulgi. Meile aga on tähtis teadmine, et meie hõimurahvad on Euroopa viimaseid looduseusu rahvaid, kelle toel võime aimata meie endi usu ja loodusega seotud kombestikku eelkristlikul ajal.

 

Tekst: Jaak Prozes

Foto: Heiko Kruusi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga