Soome-ugri kultuurivaramu Eestis

Eestis on ligi 200 muuseumi, mis talletavad, uurivad ja vahendavad näituste ja oma tegevuse kaudu Eesti lugu laiemas mõttes. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teeb eriliseks see, et algaastatest saati on lisaks Eestiga seotud ainesele kogutud ja uuritud hõimurahvaste (keelesuguluses olevate soomeugrilaste ja samojeedide) etnograafilist materjali. Udmurdi rahvusest Eesti Rahva Muuseumi teadur Svetlana Karm annab põhjaliku ülevaate Eesti Rahva Muuseumi kogudest.

ERMi uues majas on eestlaste ja eestimaalaste kultuurilugu kajastava püsinäituse kõrval soome-ugri ja samojeedi rahvaste kultuuri käsitlev näitus „Uurali kaja“. See on ainulaadne ka ülemaailmses mastaabis  – püsinäitust, mis tutvustaks kõiki uurali keelkonda kuuluvaid rahvaid korraga, üheski teises muuseumis tänapäeval ei ole. ERMi püsinäitusel on kas põhjalikumalt või riivamisi esindatud 25 rahvast, kelle eluala ulatub Põhja-Skandinaaviast Doonau ja Volga keskjooksuni lõunas ning Taimõri poolsaare ja Jenissei jõeni Siberis. Uurali keelkonda kuuluvad ühelt poolt rahvad, kelle arvukus küündib miljonitesse (ungarlased, soomlased ja eestlased), ja teisalt sellised, keda on alla tuhande või isegi saja (nganassaanid, eenetsid, isurid, liivlased, vadjalased). Püsinäitus tutvustab soomeugrilaste traditsioonilist elukeskkonda, rituaale, nende ehitisi, rõivaid, tarbeesemeid ja tööriistu ning otsib seoseid kultuuride ja mõtteilmade, keelte ja geenide vahel. Põimides ühte sajandivanuseid museaale ning nüüdseid tehnoloogia- ja disainilahendusi, pakub see kõik külastajale kultuurilist ja meelelist elamust.

 

Mida peeti säilitamisväärseks?

See, mis näitusel väljas, on aga vaid väike osa (kümnendik esemekogust!) soome-ugri kultuuride pärandist, mis on sajandi jooksul muuseumisse kogutud. Mida on eestlased uurinud soomeugrilaste juures? Enne kui sellele küsimusele vastata, peatume lühidalt kogude struktuuril ja sellel, mida need sisaldavad. ERMi kogude ülesehitamise viisid ja materjalide kirjeldamise nõuded töötas välja esimene direktor Ilmari Manninen juba 1920. aastatel ning mõningaste muudatustega on need püsinud tänapäevani. Alustame soome-ugri tuuri väikese kogude ja arhiivimaterjalide teejuhiga.

ERMi, Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumiga seotud etnoloog Heiki Pärdi on kirjutanud, et „muuseum on see, mis seal nähtav on“. Kõige enam on nähtavad kindlasti esemekogud, sest esemeid eksponeeritaksegi rohkem. Esemete kogumist alustati muuseumis juba esimestel tegutsemisaastatel, mil pandi erilist rõhku kaduva ja vana talurahvakultuuri ja kunsti ehk rahvateadusliku ainelise vanavara korjamisele. Tähtsaks peeti ka kultuurilooliste ja muinasteaduslike materjalide kogumist. Tänapäeval kogub muuseum peamiselt argieluga seotud esemeid. ERMi esemekogu on jaotatud viieks. Eesti ja eestlastega on nendest seotud kolm: Eesti alal kogutud etnograafiline esemekogu (tähis A), kust saab leida ka mõningaid ingeri, isuri ja vadja asju; kultuurilooline esemekogu (D) ning kunstikogu (K). Soome-ugri rahvaste esemekogu tähiseks on B, muude rahvaste esemekogul C (siit leiab ka samojeedi rahvaste, nt neenetsite esemeid).

Esemekogudega on otseselt seotud korjamisraamatud (tähis k/r ), mida täidavad kogumismatkale saadetud välitöölised. Sinna kirjutatakse eseme päritolu, kinkija või müüja nimi, eseme kohalik nimetus, vanus ja hind ning muud andmed, näiteks eseme utilitaarsest ja sümboolsest tähendusest. Esemete muuseumisse vormistamisel kantakse korjamisraamatus olevad andmed peakataloogi ning kirjutatakse üles nende mõõdud ja muu tehnilist laadi informatsioon. Tänapäeval sisestatakse esemete andmed muuseumite infosüsteemi (muis.ee).

Muuseum seadis kohe alguses kogujatele, stipendiaatidele ja üliõpilastele ülesande teha aruandeid ja pidada päevaraamatut, kuhu tuli kirjutada, mida kogumismatkadel nähti, kuuldi ja mis seal toimus. Sedalaadi materjali säilitatakse muuseumis kahes, etnograafilises ja topograafilises arhiivis. Etnograafiline arhiiv (EA) sisaldab temaatilisi kirjeldusi ehk peamiselt välitööl kogutud andmestiku põhjal koostatud teaduslikke materjale. Kui varem püüti võimalikult täpselt kirjeldada või refereerida kohapeal uuritud objekti või nähtust, siis viimasel ajal vormistatakse arhiivi etnograafilisi kirjeldusi ka intervjuudena.

„Objektiivsust“ taotlevate etnograafiliste kirjelduste vastandiks on välitööpäevikud (TAp). Nende puhul ei kehtinud konkreetsed vormistusnõuded ja need on kõige integreeritum allikas, sest sisaldavad andmeid kogumistöö, esemete ja inimeste kohta. Samuti täiendavad need foto- ja etnograafiliste jooniste arhiivis sisalduvat materjali. Päevikutes kirjeldatakse olustikku, välitöö igapäevaelu, probleeme ja õnnestumisi, samuti oma tundeid ja läbielamisi. Kuni 1960. aastateni täideti päevikuid üksinda, hiljem aga mitmekesi. Välitöödel ei käidud enam üksinda või paaris, vaid suure rühmana. Lisaks uurijatele kuulusid veel sinna fotograaf, kunstnik, filmioperaator, tudengid ning alates 1988. aastast videooperaator.

ERMi fotokogus (Fk) hoitakse pilte alates fotograafia leiutamise algaastatest kuni tänapäevani. Fotod on tehtud arvukatel ekspeditsioonidel, saadud annetustena või vahetusena. Viimastel aastatel on kogu täienenud üleskutsete tulemusel laekunud digitaalsete piltidega.

Etnograafiliste jooniste kogus (EJ) hoitakse muuseumi kunstnike, kunstiüliõpilaste jt tehtud üksikjooniseid taluehitistest, rõivastest, mööblist, tarbeesemetest jms. Mingeid üldisi reegleid ei ole siin ette antud, sestap on joonised küll väga informatiivsed, kuid samas isikupärased. Esimesed joonistekogud soome-ugri rahvaste kohta on pärit 1930. aastatest. ERMi joonistekogu on täiendanud ka kunstiüliõpilased oma õppeekspeditsioonidel soome-ugri aladele peamiselt Kaljo Põllu ja Kadri Viirese juhendamisel.

Filmiarhiiv (F) sisaldab muuseumi töötajate tehtud etnograafilisi filme aastatest 1952–1991 ning ekspeditsioonidel filmitud musta materjali: külavaated, hooned, töövõtted ja animismlikud palvused.

Videokaamerat hakati ERMi välitöödel kasutama alates 1988. aastast. Pidevalt täienevas videokogus (V) säilitatakse nii musta materjali kui ka monteeritud temaatilisi videofilme.

Muuseumi arhiivis (ERM A) ja arhiivkogus (ERM Ak) on hoiul asutuse ametlik kirjavahetus, nõukogu koosoleku protokollid, muuseumi tegevusega seotud ametlikud dokumendid ning isikulised materjalid, milles kajastuvad muu hulgas ka kogumistegevusega seotud küsimused.

Muuseumi kogudest leiab iga huviline väga huvitavat materjali. Kõige parem on käsitleda korraga eri liiki kogudes olevaid andmeid – nii avaneb laiem pilt ja muuseumiesemega seotud kontekst. Siin on mõned näited soome-ugri museaalidest ja eri kogude andmete põimumisest.

 

Esimesed esemed 1910ndatel

Esimesed soome-ugri rahvaste esemed jõudsid ERMi juba 1910. aastatel ja need kogusid Venemaa keskkubermangudes elavad eestlased. Nii saabusid 1913. aastal Pensa kubermangus Saranski maakonnas mõisavalitseja ametis olnud Peeter Savilt mordva (ersa ja mokša) rahvariided ja tema saadetud kogust saigi alguse ERMi soome-ugri esemekogu (B 1). Muuseumiarhiivis on säilinud Savi kiri, kus ta kirjutab muu hulgas: „…Siin ümbruskonnas on hea hulkake eestlasi, kes wõiks ka selles asjas kaasa aitada, ainult neid on selleks tarwis üles äratada et eesti rahwa museumi heaks miskid ära teha, kahjuks puutub selleks museumi juhatus-kiri. Kui see saadetus mis ma teile saadsin museumis huwitaw ja tähtis on ja teilt museumi juhatus kirja olen saanu, loodan ka tulewikus eesti rahwa museumi heaks miskid ära teha.“ (ERM A f 1, n 1, s 36). Kirja juurde oli lisatud ateljeefoto kahest kohalikust naisest kaunites rahvariietes, fotograafiks V. Jegorov (Fk 284:1). Esimesele annetajale saadetud tänukirjas nentis muuseumi tollane asjaajaja Edgar Eisenschmidt, et kitsastes rahalistest tingimustes ei saa ERM ise soome-ugri rahvaste esemete kogumise peale küll mõelda, kuid lahkete inimeste abi annab lootust julgesti tulevikku vaadata. Juba järgmisel aastal jõudsid muuseumisse Voldemar Rosenstrauchi Penza ja Saratovi kubermangudes kogutud mordva esemed ning Helsingi ülikooli muusikateaduse tudengi Armas Otto Väisaneni kogutud rahvariided ja ehted Samara kubermangust. Need esemed olid esindatud ka 1928. aastal Raadi mõisas avatud soome-ugri väljapanekul, kus oli üleval kaheksa mordva rõivastes mannekeeni.

1923. aastal deponeeriti muuseumisse Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) etnograafiliste esemete ja piltide kogu, mille hulgas olid ka üksikud soome-ugri asjad ja fotod. Kahjuks pole paljude esemete päritolu ja Eestisse jõudmise lugu teada, kuid väga huvitav on fotode lugu. Nimelt on märgise Fk 447: 90-96 all pildid udmurtidest, mille taga on saksakeelne tekst, et need on Sarapuli maakonda Gondõrgurti wotjakid (tänapäeval Udmurdimaa Sarapuli rajooni Medvedevo asula). Autor on teadmata, kuid samade piltide järgi tehtud litograafiad on olemas esimeses udmurte käsitlevas teaduslikus monograafias (1882), mille autor on Tartu ülikooli arstiteaduskonna vilistlane ja ÕESi liige Maxmilian Buch. Tõenäolist just tema ongi piltide autor või jõudsid need tema kaudu seltsi kogusse. Nimel töötas ta 1878.–1880. aastal Iževski tehases arstina, kogudes samal ajal lähimates külades ka etnograafilist ainest udmurtide kohta. Ilmselt on need ühed varasemad fotojäädvustused udmurtidest.

Siberi rahvastest on fotokogus kõige varasemad J. I. Kampuse 1916. aastal tehtud pildid ostjakkidest (handid?, sölkupid?) ja tunguusidest. Muu info nende kohta puudub.

1920. alguses jõudsid I. Mannineni kaudu kogusse soomeugrilastega seotud pildid Venemaalt, Soomest ja Ungarist. Hilisemad soome-ugri pildid on valdavalt tehtud muuseumi korraldatud kogumismatkadel ja ekspeditsioonidel, mis toimusid sõdade vahel ja nende ajal põhiliselt läänemeresoome aladel ning laienesid alates 1960. aastatest kuni Siberi rahvasteni.

 

Sõjaeelse kogumistöö metoodika

Sõjaeelse ajastu olustiku ja kogumismetoodika illustreerimiseks toon siin mõned fragmendid Ida Kaldma 1939. aastal Narva vallas isuri ja ingeri aladel tehtud kogumismatka materjalidest. Eesti-Ingeris kogus ta esemeid (B 40), tegi pilte (Fk 846) ja koostas etnograafilisi kirjeldusi (EA 38). Ta kirjutab: „Rahva suhtumine oli sõbralik ja leidus küllalt isikuid, kes nõustusid jutustama üht-teist, kuid jutuajamiste eest tuli paljudel juhtudel tasuda. Nii on sealne rahvas harjunud, sest soomlased - stipendiaadid olevat neile ikka maksnud. Ka ainelist vanavara polnud võimalik saada kingiks, sest Eesti-Ingerit külastavad turistid, eriti soomlased, ostvat ingerlastelt mälestusesemeid, peamiselt tekstiile, mispärast viimaste hinnad on seal üsna kõrged.

Tõrvapõletamise kohta loeme: „Tõrva aetakse suures rauast katlas (kattalas). Viimane on nii suur, et mees saab sees seista ja ½ sülga tõrva-kände (terva kando`sid) mahub sisse. Suur rauast katal on müüritud telliskividest tõrva ahju. Tõrva ahi (terva kiuga). Tõrvaahi on umbes 1 m läbimõõduga pealt, üldkõrgus 180 sm ja teiselt küljelt umbes 60 sm peal maa. Ta on kolme lõõriga (terva kiuga on kolme hodunga). Kuumus läheb ahjust lõõre mööda kahele poole korraga, tagaküljes umbes korstna kohal on peaaegu neljakandiline auk kust kuumus läheb ülesse järgmisesse lõõri. Ahjusuu on umbes 1 jala sügavuselt maa all, ahi on 1 m pikk ja 0,5 m kõrge ja 0,5 m lai. Ahju tagaseinas on telliskivid (kirbitsad) /…/ püsti, et tuli katalt ei riivaks. Kui katal on terva kando`sid kõvasti täis pandud, milleks üks mees käib katlas kände ladumas, kuna teine annab kätte, siis müüritakse katla kaas saviga korralikult kinni. […] Siis hakatakse tõrvaahju kütma. (EA 38, Ida Kaldmaa 1939)

Uurija etnograafilisi kirjeldusi täiendavad ilmekad pildid inimestest ja nende tegemistest.

 

Sõjaaegsed ekspeditsioonid

Ilmselt kõige ekstreemsemaks ja emotsionaalselt väga kurnavaks võib pidada sõja ajal korraldatud nn Ida ekspeditsioone, mis toimusid sakslaste hõivatud vadja, isuri ja liivi aladel. 1942. aasta Vadjamaa ekspeditsioonist võtsid osa ERMi direktori kohusetäitja Eerik Laid, TÜ etnoloogiaprofessor Gustav Ränk, TÜ raamatukogu vanemassistent Paul Ariste, ERMi rahvateadusliku osakonna töötaja Ilmar Talve ja kunstnik Ilmar Linnat. 1943. aastal viibisid Ingerimaal jällegi Gustav Ränk ja Ilmar Linnat, antropoloog Juhan Aul, keeleteadlased professor Julius Mägiste ja Felix Oinas ning samal aastal Liivi rannikul Gustav Ränk ja Julius Mägiste.

Kogu ekspeditsiooni väitel painas uurijaid asjaolu, et nad pidid olema Saksa julgeolekupolitsei nimekirjas. Paul Ariste Vadja päevikutes (1942, hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis, ilmusid 2005. aastal raamatuna) on kirjas: „On siiski imelik tunne olles siin politsei majas, sest politsei on mulle aina olnud ebameeldiv institutsioon. Ent kuidagi muidu meie ei oleks pääsenud Vatja kui vaid julgestuspolitsei firmas. Tsiviilelanikke ei lasta Venemaale ja tsiviilelanik ei saaks süüagi seal. Läheme siis oma retkele kvaasi-politseinikkudena. Kanname käsivarrel linti „Im dienste der Sicherheitspolitzei“ (julgeoleku politsei teenistuses). Teaduse pärast on mehed kasvatanud oma seljas täikolooniaid. Meie lint ei ole siiski täi, kuigi seda pole kerge kanda.“ (Ariste 2005 [1942]: 21). Edasi ta märgib: „Meie ekspeditsioon jätab selles mõttes täiesti kaugekspeditsiooni mulje, et meil on kaasas relvi ja oleme täielikud võõrkehad oma ümbruses. Nõukogude aeg on loonud tugeva vaimse ja majandusliku müüri Liidu ja muu maailma vahele.“ (samas, 34)

Ja veidi hiljem kirjutab ta nii: „Siit tagasi vaadates hakkab selguma, kuivõrd erakorralised olid meie retke tööaeg ning -tingimused. Olime rinde otseses tagalas, kus kummitlesid partisanid ja spioonid. Rahvas on kolhoosides ja sõjas kannatanud harukordselt palju. Kui vaadata Eesti seisukohalt, siis nälgitakse siin. Süüakse leiba, kus paljudel on jahu üksnes leiva voolimiseks. Oleks kartulitki kõigil küllaldaselt. Sellest raskest seisukorrast hoolimata oli rahvas meie vastu lahke ning kõigiti abivalmis ilma mingisuguste majanduslikke pretensioonideta. Väikegi tähelepanu meie poolt võeti vastu tänuga. Nagu soome-ugrilane üldse, on vadjalanegi väga tagasihoidlik. Venelased samas külas on pealetungivad ja kerjavad igat asja.“ (47)

Ning ekspeditsiooni lõppedes märgib: „Siis viisin Eesti Julgestuskompaniisse ära oma sõdurivarustuse ning astusin taas eramehena tänavale. Oli lõpetatud mardisandimäng sõdurieluga ning pealegi politsei firmas. See politseivärk painas mind ainsa raskusena huvitaval ja õpetlikul retkel.“ (47)

Sama loeme ka Gustav Ränga 1942. aasta vadja päevaraamatust: „Kesknädalal 16. sept. 1942. Tallinna jõudes lasime end kõigepealt muidugi „desarmeerida“ ja siis käik habemeajaja juurde, saame veel ühe päeva moona ja pea olemegi Tartu rongil, mis lahkub Tallinnast kell 11.50.“ (ERM Ak (Ränga arhiiv), ümbrik nr 8, 1942)

See, mida nendel ekspeditsioonidel koguti ja uuriti, selgub näiteks G. Ränga Ingerimaa ekspeditsiooni aruandest: „Töö tulemustest olgu märgitud järgmised peaasjad: Etnograafia alal oli võimalus kontrollida ja täiendada möödunud aastast tööd Kattila (Kotly), Pummala (Pumalitsy), Raanola (Ranolovo), Mati (Matje), Kõrvõtula (Korvitino), Jõepära (Karakolje), Liiva (Peski) ja Luužitsa külades. Esmakordselt sai uurimisi tehtud Undova, Rudja (Ruddilovo); Pihlalala (Pillovo), Velikino ja Valkovitsy külades. Tähendatud kohtadest tehtud üle 100 lk. märkmeid; 150 ülesvõtet ja umb. 60 joonist.

Keeleteadlastest on prof. Mägiste kogunud murdetekste umb. 50 vadjalaselt eri kohtadest; peale selle aga veel leksikaalset materjali umb. 2300 sedelile. Rööbiti sellega on selgitatud murdeerinevusi eri külarühmade vahel. Mag. Oinaste lühike teotsemisaeg kulus peamiselt sobivate jutustajate otsimisele ja murdetekstide kirjapanekule. Murdetekstid sisaldavad rohkesti andmeid ka rahvaluule ja etnograafia kohta. Keeleteadlaste reisid haaravad üldjoontes samad külad, kus on tehtud etnograafilisi uurimusi. 

Antropoloogilisi mõõtmisi tegi prof. Aul Kattila, Mati, Kõrvõtula, Savokala, Pummala, Raanola, Jõepära; Luužitsa ja liiva külades. Mõõdetud on 363 täisealist (20-45 a.) ja 100 alaealist (15-19.a.). Täisealiste hulgas oli 79 meest ja 274 naist. Rahvuselt oli neist 169 vadjalast, 76 isurlast, ja 108 „venelast“. Igast isikust on võetud 26 mõõtu, kusjuures peamist rõhku on pandud andmetele mis inimest rassiliselt iseloomustavad. Füüsilise jõudluse mõõted on märgitud ainult osaliselt (rinna ümbermõõt, kopsude maht, käte pigistusjõud). Mõõdetuist on tehtud 94 ülesvõtet.

Oma lühikest aruannet lõpetades loen oma kohustuseks avaldada kogu ekspeditsiooni nimel tänu Eesti Julgepolitsei ülemale, kelle lahkel vastutulekul, korraldusel ja kaitsel meil oli võimalus oma tööd kestvas sõjaolukorras rahulikult jätkata. Tartus, 19.09.43.“ (ERM Ak (Ränga arhiiv), ümbrik nr 10, 1943)

 

Nõukogude aja pärand

Suurem osa soome-ugri kogudest on talletatud nõukogude ajal, kui oli lihtsam välitöid korraldada ja esemeid koguda – elati ju ühes riigis. Järk-järgult jõuti Siberis elavate ugrilaste ja samojeedide juurde ning 1980. aastatel soome-ugri aladele korraldatud välitööde arv küündis seitsme-kaheksa korrani aastas. Nagu ka vanasti, koguti esemeid ja andmeid, tehti pilte ja jooniseid. 1960. aastate keskpaiku alustati muuseumis etnograafiliste filmide tegemisega, hiljem lisandus videojäädvustamine. Paljud valitööd korraldati koostöös kohalike soome-ugri muuseumite ja teaduskeskustega, seega kasvas osalejate arv ja välitöö ülesanded muutusid spetsiifilisemaks: kui varem oldi korraga nii uurija, pildistaja kui ka esemete ja andmete koguja, siis nüüd tegelesid kultuuri visuaalse talletamisega kunstnikud, fotograafid ja filmimehed.

 

Tänapäev

Sama traditsiooni jätkab muuseum soome-ugri suunal ka tänapäeval. Loodetavasti lõpevad varsti viiruse levikuga seotud piirangud, piirid avanevad ning tekivad uued võimalused. Paradoksaalsel kombel sobivad meie aega väga hästi Ilmari Mannineni 1924. aastal öeldud sõnad – nimelt väljendas ta usku, et kui Venemaa väravad avanevad, leidub Eestil noori, kes suunduvad vallutama Eesti etnograafiateadusele tundmatuid maid ning jõuavad isegi kaugete sugulasrahvasteni.

 

Artikkel on valminud hõimurahvaste programmi toetatud uurimisprojekti raames.

Tekst: Svetlana Karm

Foto: Eesti Rahva Muuseum

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga